Arhiiv

Seminaril Rahvusraamatukogus

17.01.2013

Käisin Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”.

Erilisi ootusi polnud, aga üritus osutus üpris asjalikuks. Väga hea ettekande pidas Indrek Ibrus BFMist (eriti hea lause oli “Kultuur pole vaid “valgustusväärtusega turutõrge””) ning ka isand Aleksei Kelli TÜ-st, kes varem on esinenud eeskätt traditsiooniliste (vananenud)  arusaamadega, näitas seekord laiemat visiooni (eriti asjakohane oli kuulus muinaslugu kuldkalast nn autorikaitse kontekstis). Positiivne üllatus oli temapoolne tõdemus, et “autorikaitse” mängib üle nii autori kui tarbija pea ning suur raha läheb “Jänese sõprade ja sugulaste” taskusse (sama mõte lajatas veelgi radikaalsemalt välja Indrek Hargla).  Esimene paneeldiskussioon jäi kahjuks lahjaks – ainsa märkimist väärt asjaoluna võib mainida, et isand Kalev Rattus Eesti Autorite Ühingust ei jaga endiselt ei vabakasutusest ega vabadest litsentsidest/ärimudelitest mitte muhvigi.

Päeva teine pool see-eest algas kirjanik Indrek Hargla sõnavõtuga, mis meenutas natuke Artur Talviku juttu fooliumisõjas Vabaduse platsil aasta tagasi (ka selles osas, et tegu on kutselise autoriga). Eriti hea oli autori ja lugeja liigitamine “puuetega inimesteks”, kelle funktsiooniks on täita asjapulkade taskuid. DRM sai korraliku kolaka ning e-raamatute turundajad ka (“Kõige rohkem meeldiks neile, kui inimesed lihtsalt ostaks e-raamatu, lugeda polegi vaja – äkki muidu mõni kopeerib!”). Nii nagu Kakk läks [L] isand Talviku filme ostma, läheb ta selle jutu peale ja ostab endale apteeker Melchiori lood ära.

Ettevõtja Yrjö Ojasaar tõi välja päris huvitavat statistikat (muuhulgas sellest, et arvestatav osa e-raamatute autoreid on kirjastuste alt välja rabelenud ja turundab end ise), lisaks veel ühe omapärase mõtte – noored on hakanud e-raamatuid lugema nii seetõttu, et luger näeb popp ja noortepärane välja (kaugelt ei saa aru, kas on luger või tahvelarvuti) kui ka seetõttu, et e-raamatu puhul pole kohe näha, kui mahukas see on (“Appi, nii paks raamat!”).

Teine paneel oli elavam ning tõi jälle hulga vastakaid arvamusi – rääkijatele lisandus Ilmamaa kirjastuse direktor, kes üritas “Jänese ja sõprade” seisukohti õigustada. Huvitav, aga mõnevõrra tulutu. Dotsent Kelli metafoori laenates on muinasloo eesti variandi Vägev Vähk juba ammu öelnud vihaselt “Sealauta mõlemad!”. 😛   52-aastane europiraat Christian Engström [L] väidab enda ajaveebis, et usub kogu patendisüsteemi kokkukukkumist nii USA-s kui Euroopas veel enda eluajal  – tuleb temaga nõustuda.

Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik üritus (tänu kahele Indrekule).

Taanlastega Tallinnas

10.12.2012

Nädalavahetusel käis külas Kaku taani õde Vita koos enda kaasa Kristianiga. Kiirest ajast hoolimata õnnestus plaanitud programm suures osas ellu viia, mõned ära jäänud tegevused sai uutega asendada. Käisime mööda vanalinna (hotelliks valitud St Olav on külaliste jaoks päris hea valik, asub vanalinnahuvilise jaoks pea ideaalses kohas Laia tänava alguses).  Nalja sai muidugi Pika tänava ja Pika jala nimedega, kuna “pik” tähendab skandinaavia keeltes midagi…. mehist (vastukaaluks muidugi tuli rääkida, et Tallinnas ei ole hea Põhjala keeltes kõva häälega “valge suu” öelda). Reede õhtul käisime koos Toomkirikus Rebecca Kontuse kontserdil, pühapäeva hommikul leidsid nad üles Toompeal asuva “tsaari samovari” ning õhtul käisid ka meie teenistusel Kaku sündiväänamist kuulamas. Laupäeval ajasime autoga mööda linna (nägime nii Viimsit kui Lasnamäed) ja tekitasime kodus ühise lõunasöögi. Nii et tegemist jätkus kogu nädalalõpuks. Ilmaga vedas ka, kõik päevad püsis ilus pehme talveilm.

Eriti vahvad aga olid kaks külaskäiku teiste omaaegsete Norra laagrite eestlastest osavõtjate juurde – ühel juhul ei teadnud kumbki osapool kuni viimase hetkeni, kelle juurde külla minnakse või kes tuleb (Kakk, vastik lind, keeldus ütlemast)… Nii et üle 19 aasta uuesti nägemine oli paras põrutus – aga muidugi positiivses mõttes. Hästi tore elamus oli.

Natuke ehk õnnestus kahekordset vastuvõttu Taanis omalt poolt kompenseerida. 🙂

Infokoosvõime arutelu

05.10.2012

… toimus täna Viimsis Athena hotellis.

Kokku oli toodud suur hulk Eesti spetsialiste ja asjapulki – ministeeriumidest, eri asutustest, firmadest ja mujalt. Ideeks üritada defineerida infokoosvõime ehk erinevate instantside parem koostoimimine IKT vallas.  Arutelu oli huvitav ja elav, kuid selgelt väljendus kergelt karvane  olukord.

Kui me räägime strateegilisest, aastani 2020 tehtavast plaanist, siis ei tohi anda sõna ärimeestest ühepäevaliblikatele. See oli äärmiselt hästi näha mõnda aega tagasi, kui kolledži inimesed üritasid küsida tööandjatelt, kuidas arendada õppekavasid – jõuti välja soovitusteni kaotada ära üldained ning keskenduda “poppide ja noortepäraste” kitsaste kutseoskuste arendamisele. Ja siis, kui Juku õpib kolm aastat C# programmeerijaks (või mistahes muu kommertskeele, kitsalt kutseoskuste tasemel) ning kolme aasta pärast avastab, end lõhkise küna ees (kuna C# firmapõhise tehnoloogiana on selleks ajaks juba surnud ning asendatud mõne uue popima ja noortepärasema asjaga), siis teevad tööandjad mökkmökk. Aga KES see turakas käskis Jukule C# taguda…?

C# asemel võime rääkida dBase’ist, WordPerfectist või Lotus 123-st (kas keegi mäletab veel? Need oli popid ja noortepärased siis, kui Kakk ülikoolis käis – 20 aasta eest), aga ka Foxpro’st või Silverlightist. Strateegilises perspektiivis on igasugune kitsalt firmaomane “standard” absoluutselt sobimatu selleks, et sinna midagi riigi tasemel peale ehitada – parim näide on  ActiveX-i külge takerdunud Lõuna-Korea. 20 aasta eest (rigi jaoks lühike aeg) oleks olnud esmapilgul (äriinimese mõttemalli järgi) olnud täiesti hea idee ehitada e-Eesti Borlandi firma ja Turbo Pascali peale…

Samal tasemel on kahjuks siiani suur osa Eesti ITL tegelastest. Võrdluseks: kui rääkida aastast 2020 (hetkeseisuga +8), siis võiks huvi pärast piiluda -8 peale ehk aastasse 2004. Tollased firmaomased popid ja noortepärased tehnoloogiad on päris suures osas tänaseks juba eilne päev. Mis alust on arvata, et aastal 2020 on praegused C# ja .Net üldse päevakorras? Nii nagu ei tohi teha õppekavasid tööandjate kitsa nägemuse järgi, ei tohi ammugi teha ühiskondlikku IKT arengukava sama malliga.

Veel üks märkus: mõne aja eest samamoodi arendatud riikliku tarkvara raamistiku (mis algses versioonis sätestas avatud standardid ning vaba tarkvara prioriteedi) laskis sisuliselt põhja toosama ITL seltskond (nimesid nimetama ei hakka). Ka seal oli selgelt näha, kuidas kitsa ringkonna lühiajaline ärihuvi kaalus üles Eesti riigi pikaajalise arengu.  Nüüd kisub asi kahjuks samasse suunda.

Ja veel üks asi – tõenäoliselt on aastal 2020 IKT juriidiline regulatsioon täiesti teistsugune. Võimalik on, et praegune “intellektuaalomand” on selleks ajaks täiesti maha kantud. Aga võimalik on ka, et see asendub palju drakoonilisema ja totalitaarsema süsteemiga. Küllalt julgelt võib aga ennustada, et praegune suhteline määramatus hakkab muutuma.

Kui keegi Kakult küsiks, mismoodi koosvõimet saavutada, siis mõned mõtted:
* standardsus, avatud standardid  –  iga asjapulk ei eelda enam, et tema (mõttetult kallilt ostetud) ärivaraline programm on kõigil teistel olemas ning sellega loodud faile võib kõigile aprioorselt laiali saata
* riiklike IKT teenuste (ID jms) laiapõhjaline (kaasav) arendamine – kui asi puudutab paljusid inimesi, siis on ka palju tegijaid, mitte üksnes riigihanke konkursi võitja
* ärihuvide allutamine riigi huvidele – vt eespool
* firmapõhise lukustuse (lock-in) vältimine selle kõigis vormides – puudutab nii riist- kui tarkvara kui ka teenuseid
* kodanikukeskne (versus pakkujakeskne) lähenemine – jällegi mitte nii, et sõlmitakse leping mõne rahvusvahelise korporatsiooniga ja siis vaadatakse, mismoodi too arvab teadvat, mida Eesti inimene vajab
* mõõdukas arvestamine EL protsessidega – koosvõime peaks laienema ka Eestist välja, samas ei tule kõiki eurolollusi püüdlikult kaasa teha
* jne jne.

Üritusest aga ka üks teine, meeldiv mulje. Hotellis pakuti lõunaks kanapastat – kui Kakk enda gluteenijama välja käis, siis lahendati see ilusti jooksupealt ning tehti pasta asemele kartulid. Müts maha.

Akademy @ IT College

18.06.2012

IT Kolledžisse on oodata suuremat pingviinirünnakut – tulemas on [L] KDE tegijate iga-aastane suurüritus [L] KDE Akademy, mis sedakorda tuuakse lausa meile koju kätte.  Asi algab 30. juunil terve nädalavahetuse kestva konverentsiga, millele järgneb 2.-6. juulil aset leidev töötubade ja praktiliste tegemiste nädal.  Osalemine on täiesti tasuta – seega ei tohiks magada maha võimalust viia end lähemalt kurssi KDE ja laiemalt ka Linuxi maailma toimetamistega ning tutvuda uute, huvitavate ja mis peamine, tarkade inimestega. Üritust korraldavad KDE poolt selle taga olev sihtasutus (KDE e.V.), siitpoolt aga hulk vabatahtlikke isand Laur Mõtusega eesotsas ning muidugi ka IT Kolledži pere.

Lisainfot leiab [L] Akademy veebilehelt. Kõik huvilised on teretulnud!

Pildike konverentsilt

13.04.2012

E-ülikooli kevadkonverents Tervishoiu Kõrgkoolis, lõunapaus. Kakk otsustas külastada paika, mida sageli peale söömist-joomist külastatakse. Kohe peale sisenemist teatas selge meeldiv meeshääl: “No tsau!” Ümberringi ei paista kedagi. Kas tõesti on Medika omad endale lausa aruka tualettruumi ehitanud? Meil kolledžis pole veel niikaugele jõutud…

Mõtte katkestas sama hääl, seekord juba arusaadavalt kabiinist: “Kuule, ma olen siin meditsiinikoolis, konverentsil.”

ACTA protestimeeleavaldus

11.02.2012

Käidud ja osaletud. Väga asine üritus oli – konkreetne, rahumeelne ja külma talvepäeva arvestades piisavalt lühike (ca tund). Taas kord tõstis pead laulva revolutsioon vaim (ehkki seekord tulid lollused mitte idast, vaid läänest) ning äkki tõesti õnnestub see totruste kuhja all tukastanud rahvas uuesti üles ajada…  Tänud Elverile, Jaagupile, Wollile, Hillarile ja kõigile teistele, kes ürituse korraldasid!

Fooliumist müts läheb kabinetti kapi otsa meenutuseks ja meeldetuletuseks.

Akademy 2012

25.11.2011

… toimub Tallinnas.  Tegu on vaba tarkvara suurüritusega, Tallinna saabub sadu inimesi üle Euroopa – loodetavasti laabub kõik kenasti. Ilmselt õnnestub ka endal natuke asjas tegev olla.

Brightonis 3

11.11.2011

Nagu arvata oli, hakkas konverents teisel päeval vaikselt ära vajuma. Esimene, hommikune sessioon oli veel enam-vähem, pärast näis enamik rahvast juba kojusõitu ootavat. Hea, et eile oma jutud ära saime räägitud. Endal on kah pikast sebimisest nii suur väsimus sees, et vabatahtlikult enam mööda linna ringi joosta ei jaksa.

Naljakas moment hommikuselt sessioonilt: ütlen sessioonis esinevale ameerika tädile, et tal on kohe avaslaidil naljakas typo sees. Tädi ei saa hästi aru, mis  ja kus ning alustabki esinemist –  tutvustaval slaidil ilutseb “Lousiville, KY” (tegelikult peaks ikka Louisville olema, praegune versioon aga annaks maakeelse variandina “Haleküla” vms).

Üldse on siin vist kunagi eestlased elanud. Paar silti linna pealt:
* Surma Tandoori – ilmselt mingi eriti tapvalt vürtsikas india toit.
* SITAkotid – müüri äärde kuhja laotud kilekotid, mis on täis igasugu rämpsu ning peal ilutseb suurelt “SITA”. Täiesti adekvaatne.
* Pets in Need of Vets – tõenäoliselt siis meeste käimlaga tegemist.

Aga tegelikult on Brighton üsna ilus linn, kena künkliku maastikuga ning ka suhteliselt puhas. Mere äärde, mis siinseks tõmbenumbriks pikka aega olnud, kahjuks ei jõudnudki (ainult eemalt paistis korra silt “Brighton Pier”). Rohkema aja korral oleks võinud minna vaatama ka siinset Peetri kirikut, mis mõnda aega tagasi mahajätmisohus oli, kuid siis uue ja hakkaja seltskonna poolt üle võeti ja praegu edukalt tegutseb (seal teeb muusikat ka briti uuema gospeli üks kõvemaid tegijaid Matt Redman). Praegu õnnestus vaid bussiga sealt kõrvalt mööda sõita.

Pealelõunal tuli natuke aeg maha võtta, õhtul käisime veel korra söömas, seekord ühes teises pitsa-pastakohas. Huvitav asi oli itaalia limonaad, ilmselt kohapeal laimi- ja sidrunimahlast segatud. Ja see pastasegu tundus üpris sarnane enda kodustele katsetustele (järgmine kord võib proovida ka sedalaadi lisandit teha).  Homme varahommikul hakkame kodu poole rändama, õhtuks jõuame tagasi.

Brightonis 2

10.11.2011

Hommikul selgus, et disainvälimusega hotellitoal on lisaks sokkide-särkide hoidmiskoha puudumisele muidki puudujääke… See-eest jällegi olid kontinentaalse hommikusöögi saiad üllatavalt maitsvad.

Rändasime kohaliku india-araabia segastiilis Brighton Pavilioni (omaaegne regendiloss) pargist läbi bussipeatusse ja sõitsime kohalikku ülikooli. Seal oli esmalt muidugi suur sogamine netiühendusega – miskipärast on brittidel loll komme traadita võrke igasuguste totravõitu veebipõhiste sisselogimistega vürtsitada, mis tõsist kräkkerit ei peata, ent viisaka tavakodaniku seaks võivad vihastada. Esimese kontoga ei saanudki netti käima, hiljem anti uus ja sellega pääses viimaks sisse.

Kaku Wikiversity-lugu oli kohe esimesse sessiooni pandud. Huvitaval kombel tuli vahetult  ettekande eel inimesi märgatavalt juurde – ilmselt siis pakkus teema huvi. Wikiversity oli kõigile peale sessiooni juhtinud Kreeka Õhujõudude Akadeemia professori täiesti tundmatu maa ning seetõttu oli asja vastu elav huvi ja küsimusi tuli lademes. Vist õnnestus kõigile enam-vähem arukalt vastata ka.

Vahepealne orgunn ja jutud olid nii ja naa ning kui summaarsest kvaliteedist rääkida, siis ei ole küll aus, et siinne asi ETISe klassifikaatoris rubriiki 3.1 kvalifitseerub ning meie eestimaised sama või parema tasemega üritused üldse arvesse ei lähe. Seltskond on iseenesest tore, kuid nii mõnigi Eesti üritus lööb tasemelt pika puuga ära.

Ka Birgy ettekanne viimases sessioonis sai elavat vastukaja ning kuna seal oli ka teine asine esitlus (küberkiusamise juhtumitest töökohtades), siis tekkis päris asjalik arutelu.  Õhtul korraldati pidulikum õhtusöök Brighton Dome’i teatrisaalis, kus kuulu järgi oli ABBA omal ajal Eurovisiooni võitnud. ABBA’t seekord kahjuks ei olnud, aga muusika eest hoolitses päris muhe jatsutrio (alt- ja baritonsaks ning akustiline kitarr). Homme on siis meie siinne töö seljataga ja võime veidi vabamalt võtta.

Brightonis

09.11.2011

Viimase poole aasta sees õnnestus ühele Inglismaal toimuvale konverentsile kahe eri kambaga kahasse kaks artiklit kirjutada. Nüüd tuli siis sõita ette kandma – Kakk ühte ja juhendatav doktorant Birgy teist. Seda teksti kirjutab Kakk myHotel Brightoni numbritoas.

Hommikul enne lennujaama tüürimist tuli veel kolledžist läbi käia ja kaks ITSPEA seminari ära teha. Tagumine sai veidi varem lõpetatud (õnneks oli ka ettekandjaid täna vaid üks) ja siis lennujaama sõidetud. Noorema jupi juhilubadest oli nüüd juba reaalne kasu – tema sai auto paariks päevaks enda kätte ja Kakk hoidis taksoarve kokku. 🙂

Lennu-jaam on nüüd päris ilus ja jupi suuremaks kasvanud. Kuid asjaolu, et lennukile ronimiseks tuleb esmalt treppe pidi õuest läbi käia ja siis uuesti kõrgeie ronida, ei meeldi endiselt – seekord oli küll juba jalg peaaegu terve, aga mida peavad tegema kehvema liikumisega inimesed?

Pea terve lennuaja sisustasime töiste asjade arutamisega. Tuleb öelda, et Kakk on oma esimese doktorandiga väga rahul – inimene teab, mida tahab ja mida selle saavutamiseks tegema peab. Kui kõik doktorandid oleks Birgy moodi, siis antagu Kakule veel doktorante. 🙂

Viimaks saime Stanstedi kohale (esmakordne kogemus EasyJetiga oli muidu üsna meeldiv, ainult lennujaam oli suht nurga taga). Lennukist sai osta ka maapealse transpordi pileteid (väga positiivne) ja ostsime kohe bussipiletid Victoria vaksalisse, kust siis rongiga Brightoni pidime tüürima. Ilm oli ilus päikeseline juba Tallinnas ning jätkus sellisena ka Inglismaal – bussireis Stanstedist Londonisse osutus seetõttu päris vahvaks pildiks Inglismaa eluolust. Victorias saime väikese sebimise järel rongile ning jõudsime pealelõunal Brightoni.

Teekond jaamast hotelli pakkus omalaadse elamuse – Brighton näib olevat üsna kreisi (ja kergelt kanepine), ent siiski üldjoontes heatahtlik paik. Liikusime läbi kohaliku kultuurikvartali ja nägime suht  igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hotellis tervitasid meid uksel Freddie Mercury tsitaadid ning …. khm, teistmoodi paiga mulje jättis see küll, alates vastuvõtulaua sellidest ja lõpetades numbritoaga (mis on ühelt poolt üks elegantsemaid seninähtuid, kuid teisalt puuduvad toas täielikult igasugused panipaigad kasvõi riiete jaoks).

Seadsime end sisse ja puhkasime natuke, siis läksime fuajees korraldatud eelkonverentsi-vastuvõtule, kus tehti nägudekontrolli, jagati konverentsiteemalist nänni ja anti rahvale ka sildikesi, millega sai baarist kas õlle või veiniklaasi võtta. Sai proovitud seni tundmata Leffe Blonde -nimelist  õlut ning see oli päris hea (natuke meenutas Olde Hansa meeõlut). Natuke sai inimestega juttu ka ajada – veidi meenutas seltskond meie e-õppe konverentse, kuid vanuseline struktuur oli ilmselt veelgi enam auväärsema ea poole kaldu. Mõne aja pärast läks kõht tühjaks ning läksime teispoole tänavat ühte itaalia söögikohta uurima. Toit oli hea, ehkki meie mõistes muidugi kallivõitu. Muide, ilm on siin nii soe, et kaasavõetud jopest ei ole taas kord mingit tolku.

Homme tuleb siis mõlemad ettekanded maha pidada – mul hommikul, Birgyl õhtupoolikul.