Silt: üritused

Aastapäevaaktus

Ei tea, kas põhjuseks oli hiljutine rektorivahetus või midagi muud, aga Tehnikaülikooli 102. aastapäeva aktus oli üle pika aja selline üritus, kus oli täitsa hea meel selle ülikooli vilistlane olla. Pandeemia tõttu soovitati ülekandes jälgida – jättes kõrvale ühe kokkujooksu (ca 5 minuti pikkuselt prof. Grossbergi kõne ajal) toimis ka see seekord üldiselt ilusti.  Eriti tuleb hinnata seda, et kogu üritus toimus eesti keeles (ingliskeelse sünkroontõlkega neile, kes seda vajavad) – ainus erand oli rahvusvaheliste doktorantide promoveerimise ees, kus see oli ka mõistlik.

Polegi pikka aega näinud üht sedasorti üritust, mis algaks “Eesti lipu” laulmisega – üldse oli rahvuslikku vaimu seekord meeldivalt palju, seda ka meeskoori esitatud laulude osas (Ernesaksa “Kutse” soleeriva dirigendi rollis Valter Soosaluga oli päris võimas).  Ainus kontekstiväline punkt oli endiselt kole “TalTech” aula kõnepuldi peal (ja kahjuks ka tseremooniameistri kõnes)… Ja seda uhkem oli kuulda aasta vilistlase preemia saanud prof. Mart Min’i humoorikat soovitust minna tagasi “vana terashalli, kirsikarva käepidemega tööriista” juurde. 🙂

Märkusena: nagu siin juba korduvalt öeldud, oli “TalTech” minu arvates selge lollus mitmel erineval tasandil, kuid selles osas võiks mingisuguse kompromissi peale mõelda – kes tahab, võiks selle nime kasutamist ametlikult jätkata (ingliskeelses infoväljas ta nii koledasti ei mõjugi), aga tagasi tuleks tuua eestikeelne ametlik lühend “TTÜ” (ka peamise netidomeenina, taltech.ee võiks jääda aliaseks) ja reduktoriga logo (mis on visuaalis kordades kõnekam kui praegune).  Ja muidugi tuua tagasi prof. Min’i mainitud ajaloolised värvid.

Aga üldiselt tuleb aktuse korraldajaid tunnustada – see oli taas kord ühe Eesti ülikooli aktus.

Pulmas

Kaku noorem jõmm tegi viimaks pulmad ära – teisepoole leidis erialasel viisil meditsiinikoolist kohe sinna minnes ning üks Henri-nimeline noorhärra on ka juba aastajagu siin ilmas olnud, aga tänasest on siis asi ametlik. Täitsa tore väike üritus oli, registreerimine oli Uuemõisas ja vastuvõtt Haapsalu kuursaalis.

Aga Kakule kohaselt sai kingituseümbrikku ka üks päeva- ja teemakohane lulla pakitud…

Medika Mendi nõuanded meedikute pulmadeks

Elus võib ju ette tulla
rõõme ja ka ohte –
meedikute eeliseks
on teada kõiki rohte.

Kui on põnnil kinni kõht,
punnivinna tuua
pole tarvis – tuleb hoopis
porknamahla juua.

Kui on trennist kossid kanged,
ära tühja pressi,
parem kohe manustada
tugev laks magnessi.

Kui on onul haige pea
(undab kut üks pini),
appi tuleb vana hea
ja aus Spiritus vini.

Kui on närvis vanamemm
või kass lööb küüned välja,
abinõuks on palderjan
(ja kassiga saab nalja).

Kui on naaber lärmakas
või punub võrke peeni,
alati on abiks sinna
sobiv doos purgeeni.

… ja lõpetuseks:

Hästi elada võib lossis
või tünnis nagu Diogenes,
kuid hoidke kodust eemal COVID
ja Streptococcus pyogenes!

Projekt Brendan

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.

Koroonaajastu konverentsid

Sel suvel on puhkuse vahele pikitud kaks ametlikku töönädalat – üks oli üle-eelmisel nädalal, kui tuli komisjoniga küberturbe tudengeid vastu võtta (komisjon oli füüsiliselt koos, tudengid aga tulid nettipidi) ning paralleelselt Tartust küberruumi kolinud ICALT2020 konverentsil (kirjutasime Birgyga sinna artikli). Sel nädalal on aga kavas algselt Kopenhaagenis toimuma pidanud ja nüüd samuti virtuaalsena toimuv HCII2020 (sinna saime artikli ja postri).

Netti kolinud teadusetegemine on ilmselt üks koroonapandeemia suuremaid tagajärgi omade plusside ja miinustega. Tegelikult on kodust konverentsi kuulamine paganama mõnus – ära jääb rändamisele kuluv aeg ning erinevad lisakulud (hotell, transport, söök jne).  Konverentsil osalemine on odavam (tõsine argument vaesematest riikidest pärit osalejatele – veel mõnda aega tagasi olid need üritused ka Eesti skaalas üle mõistuse kallid) ning ehk on mingi mõju ka keskkonnale (vähem lendamist).  Teisalt aga muidugi jäävad kaugemad paigad päriselt nägemata ning isiklikku, sessioonivälist ja mitteametlikku suhtlust kolleegidega üle maailma (mis annab teinekord ka puhtpraktilise, teadusliku väljundi) ei asenda videokonverents samuti.

IT poole pealt on seni kõik kenasti toiminud – ICALT kasutas Zoomi ja HCI Cisco Webexit, kummagagi ühendumisel ei ole Linux Mintil ja Firefoxil mingeid probleeme esinenud.  Muidugi aga sooviks, et rohkem kasutataks vabu lahendusi (Jitsi Meet jt) ja istutaks vähem ärivaraliste lahenduste peal (millel on alalõpmata kalduvus monopoolseks keerata ja millest paljud on ka erinevate nuhkseltsingute lõa otsas).

EKEK laager 2020

Jälle nädalavahetus kirikulaagris – seekord siis Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal ning juubelihõnguline 20. kord. Isa Thomase ja Regyta eestvedamisel kogunes sinna vahva seltskond nagu alati – kuid aeg lendab ja Eristete pere neli last, kes esimeses laagris olid pisikesed pägalikud, on nüüd juba mõnda aega asised noored inimesed (ja ka Kaku bändikaaslased erinevatel kirikuüritustel).

Muusikat sai laagris taas püsti ja pikali, nii sündi kui kitarriga. Viimasega tuli tore kombinatsioon täna hommikuses vend Juhani jututunnis, kus sai ette võetud sama Taizé laul, mida me korra juba ühe kevadise ETV koroonateenistuse ajal eetris häkkisime. Seekord aga üritas siinkirjutaja Juhani vioola kõrvale sündiväänamise asemel hoopis Claptonit teha (sünt aitas siiski ka kaasa, fonogrammipõhja mängimisega). Algaja kohta polnudki kõige hullem.

Eile hilisõhtul kaevasin sündi kettanurgast välja ühe kunagi tehtud fonokatsetuse vana eesti vaimuliku rahvalauluga “Meile on see päev nüüd ilmund” (mida me kunagi 2005. aasta laagris vend Janekiga juba väänasime). Bändinoored võtsid asjast kohe kinni ja täna hommikul sai seda vana vaimulikku koraali missal taas häkitud – tuli välja midagi omaaegse Pantokraatori sarnast, laheda kontrastiga väikese huumorinoodiga folkroki (siinkirjutaja üritas sündiga torupilli emuleerida) ja tõsise vana kooli teksti vahel.

Varahommikuti sai traditsiooniliselt trenni tehtud (üks vend läks saidega vehkivast Kakust mööda ja tähendas: “Mõned asjad laagris ei muutu!”). Muidu aga kulus pea kogu ametlikust tegevusest ülejäänud aeg – ja ka arvestatav osa programmist – pilliväänamisele.

Seekord oli lisaks päriselt kohaletulnud külalistele toredaks täienduseks ka videoklipid eri paigust üle maailma, milles laagrirahvast tervitati – mõned külalised jäid paraku pandeemia tõttu tulemata. Aitäh kõigile korraldajatele (eraldi tänu Regytale gluteenivaba toiduga vaevanägemise eest)!

Väljasõidul

Kolledž korraldas kahepäevase arenguseminari Viimsi spaas. Täitsa vahva oli kolleegidega vahelduseks teise keskkonda maanduda – asjalikku juttu jätkus nii seminarisessioonidesse, sauna ja basseini ning isegi õhtul veiniklaasi taha.  Ja spaas mulistamine on seni käinud vaid töiste ürituste raames (ehk siis kolm korda viie aasta jooksul), kuid see tuleks ehk ka tihedamalt ette võtta – mõjub igasuguste hädade vastu ikka üsna hästi.  Toitlustamine oli ka hea (pole kaua aega nii kõvasti jäätist nahistanud), gluteenimured said üldiselt lahendatud.

Arutelud toimusid Viimsi raamatukogu saalis ja seal oli laval korralik Yamaha elektriklaver. Sai siis kolleeg Peeter Lorentsiga vaheldumisi kohvipause sisustatud – pärast pealik ütles, et tuleks edaspidi praktikat jätkata. 🙂

Viinalinnas, ilma viinata

… ehk siis TTÜ kupatas Kaku Viini UNICA ehk Euroopa pealinnade ülikoolivõrgustiku EduLab-seminarile DigiTarkuse kursust tutvustama (ehk siis seda kummalisel viisil sündinud kursust, millest aga viimaks isegi natuke asja sai). Hommikul kodus asjad kokku, siis kooli tundi pidama ja pärast seda kohe lennujaama. Auto taas A2-parklasse nagu viimati Taanis käies (mugavam kui kaks takso-otsa sama raha eest), turvakontrolli (seekord kotiti üsna põhjalikult) ja siis juba väravasse ülejäänud seltskonnaga kokku saama (õppeprorektor, õppedirektor ja haridustehnoloogide pealik). Igati toredad inimesed, kellega sai ka igasugust kägu aetud.

Lendamine läks üldiselt libedalt, ehkki poolakad (seekord oli lend Varssavi kaudu) ei saanud õigeaegselt kodust minema ja keerutasid ilmselt seetõttu Viinis samamoodi mööda perimeetrit nagu viimati lätakad seda tegid. Alguses oli plaan reisida lennujaamast rongiga edasi, aga pärast otsustas kõrgem võim ikkagi takso kasuks. Taksojuht oli pärit Kurdistanist ja suhtles inglise-saksa segakeeles, aga kohale tõi ilusti ja vist ka suht otse. Ka Am Schottenpointi hotellis võttis vastu ilmselt kusagilt samast kandist pärit härrasmees. Aga sissekirjutamisega saime hakkama ja kobisime tubadesse laiali.

Austrias pole netti nii laialt käes kui Taanis – 5GB liiklust on tasuta ja edasi tuleb juba juurde maksta (Taanis kehtis Eesti graafik). Ent jüngrite tööd sai ikkagi õigeaegselt üle vaadatud ja punktid välja pandud (ja netti kulus kahe aktiivse päeva peale veidi üle gigabaidi). Kui aga mõelda veel ca 10 aasta tagusele ajale, siis on ka internetiühenduste areng olnud muljetavaldav – tollal pidi jamama kohalike WiFi-dega, nüüd saab vähemalt mõned päevad hakkama ainuüksi enda telefoni netiühendusega.

Hommikul sööma minnes muidugi selgus, et gluteenivaba toiduga on probleeme (väikese koha asi), aga söödavaid mitte-leivalisi asju leidus õnneks piisavalt. Kummaline oli ainult see, et Türgi kandi inimeste peetavas hotellis maitses kohv sama jubedalt kui paljudes eurooplaste peetavates paikades (Kakk on ilmselt koduse presskannu ja korralike ubade poolt ära hellitatud)… Jutustasime pikalt söögilauas (infovahetuse osas läks see sõit igati täie ette) ja et kohustuslik kava pidi algama alles poolest päevast, siis käisime kolmekesi tiiru linna peal – Viini südalinn on hästi ilus paik.

Lennuki pardakaardid võtsin seekord juba kõik Pass2U abil mobiili – hästi mugav värk. Peab ainult jälgima, et telefon lennule minnes korralikult laetud oleks. Hakkasin aga Viinis olles uurima vabatarkvaralisi variante ning leidsin F-droidist PassAndroidi-nimelise rakenduse, mis peaks GPL 3 all olema. Tagasiteel kasutasin juba seda.

Siis läksime “tööle” – kohalikku rakenduskõrgkooli hoone ülemisele korrusele, kust avanes kena vaade ümbritsevale linnale koos linnataguste mägedega. Väljareklaamitud lõunasöök aga läks taas vastu aeda – ainult võileivad, nii et toitumise osas jälle tüng (seekord juba suur; muidu poleks pahandanud, aga toidu kohta küsiti registreerumisel ekstra üle ja sai probleemist teavitatud; irooniline oli, et  eraldi lehel olid kõik allergeenid kenasti kirjas, aga ühtki ilma gluteenita asja polnud laual ikkagi). Ka esimene pikem sessioon oli vist kõige sisutühjem seninähtud sedalaadi üritustest üldse – seltskond ketras tähtsa näoga “teate, vesi on märg”-stiilis teksti (mõningad punktid olid Eestis nähtud juba 2002. aastal, mõned – nagu MOOCid – veidi hiljem).

Aeg läks ja huumor süvenes veelgi. Jupp aega üritati hollandlasest professori keynote’i jaoks Prezi esitlust käima saada – kaua aega oli ekraanil suur (aga vähemalt dekoratiivne) 404. Kaks vaest kohalikku itipoissi istusid kurbade nägudega nagu konnad põua ajal – lihtsalt teiselt poolt oli midagi välja jagamata jäetud. Murphy, Murphy, Murphy… Päeva lõpupoole hakkas juba viirastuma Pikotaro “PPAP”: “I have a pen. I have an apple. Ooook – apple pen!”. Täismäng ja topeltlai.

Õnneks paranes pilt üksjagu viimase ettekandega: prof. Carlos Delgado Kloos Madridi ülikoolist läks enda jutuga palju sügavamale e-õppesse sisse ja kuigi ka seal tuli mitmeid vastuvaidlemiskohti ette, ei pidanud enam haigutama. Sinna otsa kohe siis ka paneeldiskussioon, kuhu miskipärast ka Kakk oli lükatud – teised kaks liiget ja moderaator olid märksa kõvemate “paberitega”. Aga vist õnnestus enda koht ära täita, vähemalt mitu väljakäidud argumenti tekitasid elava arutelu. Nii et päev nagu Eesti asi – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Vahepeal sai natuke aega hotellis puhata, siis oli kavas õhtusöök. Asi toimus veidi alla kilomeetri hotellist asuvas ehedas keldrirestoranis. Vahva koht oli, teenindajad olid muhedad sellid ja suutsid ka gluteenijama lahendada (muide, lauanaabriks sattus tšehhitar, kel täpselt sama probleem). Toit oli viimase peal, magustoiduks anti veel hirmsuur ports (gluteenivaba!) pannkoogilaadset moosiga värki, mille sisestamise järel andis end keldritrepist üles vinnata…

(jätkuu…)

Õpetajate päev

Somehow it happened…

Aga üritus oli vahva. Isegi Metsatöll, kes muidu lemmikute hulka eriti ei kuulu, mõjus selles kontekstis hea lahendusena. Mõned killud selleaastaselt galalt:

* Eurolaulu stiilis vaheklipid olid natuke nii ja naa, aga lugu Riia poole vantsiva Kristjan Jaagu ja tundmatu lätakaga (“Alus, alus!”) oli kümnesse. 🙂  Koos jüngritega Rootsi kunnile tünga teinud Forselius oli ka andekas.
* Et C-Jam oskab hea muusika kõrvale pulli teha, on üldteada. Nüüd aga oli kaasatud veel üks noor talent (täiesti ausa, mitte iroonilise väljendina), kes tõi kujutluspildina silme ette teismelise Freddie Mercury (või tollal Farrokh Bulsara) Zanzibari koolis “The Hecticsi” koosseisus – väga sarnane esinemismaneer ja hea hääl sinna otsa. Lauluvalik ka  – Apelsini “Illusioon” on täpselt see lugu, millega sellist lahedat show’d teha.
* Lõpunumber oli tõsisem, aga vähemalt sama hea. Metallica “Nothing Else Matters” kõlas kahe üsna erineva daami esituses (+ Metsatöllu bändisaade) nagu Nightwish, ainult et eesti keeles. Väga uhke esitus.
* Naljakama poole pealt tuli kahes kohas meelde… jälle va “Idiocracy”. Esmalt need kohad, kus Metsatöllu mürina saatel lavale marsiti – eesriide taga kippus hoopis Kitarriarmee viirastuma. Ja kui haridusministri teleprompteris tekst jooksma hakkas, tuli silme ette Dwayne Elizondo Mountain Dew Herbert Camacho ning kõne algusfraas samasuguses seadmes – “Shit.”
* Vahva oli kohata mitut kunagist tudengit.
* Kui õnnitlema tuli üks noor daam TTÜ üliõpilasesindusest, siis sai välja lubatud, et 60 aasta pärast tulen neile Juuliuseks. Olete ette hoiatatud.

APDEIT: Üks tore inimene saatis ka vastava pildi (suur  aitäh!):
Aasta õppejõud

SEB seminar

Varem sai LHV-d kiidetud rahva finantskirjaoskuse parandamispüüete eest (eks neil on muidugi reklaamilõhn juures, aga kasu on siiski ka kuulajaile). Nüüd on samasuguse asja ette võtnud SEB.

Eile sai käidud seal fondiseminari kuulamas (aktsiatega alustasin 2013, fonde pole seni peale pensioni omade kuigivõrd torkinud). SEB tegi jupi põhjalikumalt – kui LHV seminarid on olnud ca tunnised, siis Endriko Võrklaev rääkis kaks tundi täis. Mulje oli sama kui viimati LHV-s – üldiselt asjalik jutt ja uusi teadmistekilde sai ka, ehkki reklaamilõhna oli tunda. Kui LHV promos enda Kasvukontot, siis SEB rääkis muidugi enda panga kaudu fondide soetamisest. Ent kohal käimist ei kahetse (ehkki ise sinna investeerima vähemalt esialgu ei kipu) – ja alustavale inimesele sai vist selgitusi piisavalt.

Lõpuaktus

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂