Silt: urin

Esimene nädal

… kodust elu on möödas.

Siiani on üllatavalt normis. Ainus tõeliselt vihastav moment oli tänane kaubakuller – tõi tellitud trenniasjad kohale, aga oli umb-venekeelne (ei teinud ei telefonis ega kohapeal katsetki midagi eestikeelset kuuldavale tuua) ja distantsihoidmisest ei tundunud kah midagi teadvat. Nii et kui homme viirus välja lööb, siis on teada, kust see pärineb.

Tasemelt järgmine nuhtlus on taas kord Windowsi uuendamine ühes lauaarvutis – kui muus osas võib sellest süsteemist ehk veel eriarvamusi olla, siis selle uuendustarkvara on 100% “idiootidelt idiootidele”, ükski seda pidevalt kasutama nõustuv inimene ei saa päris normaalne olla. Sellest on aga juba varem kirjutatud, pole mõtet kordama hakata.

Muidu aga pole vigagi, seda tempo mõningast mahatõmbamist oli tegelikult väga vaja. E-poe saba ulatub muidugi juba nädalani (hommikul tellisin pühapäevaks), majandus lonkab täiega (ent seni, kuni ükski aktsia pankrotiga ei lõpeta, on tegelikult ostmine teemaks) ja massimeedia on taas lollusi täis pea tavapärasel määral – aga ilmad on ilusad (ehkki külmad), metsas saab käia, pilli saab mängida, vesi-elekter-internet on olemas, tööd on (täna oli küberite esimene nädalatähtaeg – nüüd on põhilised pikad tööpäevad esmaspäev ja reede) ja palka saab seni veel ka… Pole häda midagi.

Tudengisündroom

ITSPEAs oli täna (veel esitamata) kirjatööde tähtaeg. Viimase tunni jooksul enne keskööd laekus ca 20 tööd (varem päeva jooksul veel vähemalt samapalju). Seda hoolimata ca 10 korda mainimisest, et “ärge jätke lõppu, seda hunnikut on hirmus raske korraga lugeda”.

Nüüd on järgmiseks sügiseks soolas süsteem: viimase 10 päeva jooksul enne tähtaega hakkab hinne kahanema 5% päevas (erandiga neile, kes viimase nädala seminarides esinevad). Viimasel päeval esitades saab töö eest vaid pooled punktid – mida varem esitada, seda rohkem kätte jääb. Sellise suure rahvamassi puhul (seekord 178 nägu) ei jää ilmselt muud varianti, kui süüdimatus ära karistada.

APDEIT 23.12: Ka nii on võimalik: üks kodanik saatis enda töö päev peale tähtaega. Tagasilükkamise peale leidis ta, et tegu on suure ebaõiglusega ja õppejõud võiks “end parandada”.

Uus termin

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Millal võib rääkida?

Postimehes küsib üks noor inimene, millal temavanused rääkida võivad.

Huvitav küsimus. Siinkirjutaja arvab, et samamoodi kui vanem inimene – siis, kui midagi asjalikku öelda on. Vanus ei puhu üldse pilli.

Paraku on asjal ka teine külg: mingit erilist vahet ei ole ka vanal ja noorel lollil. Ja kõikvõimalikke rumalusi on viimaste kuude kliimahüsteeria ülespuhumise käigus rääkinud mõlemat sorti tegelased.  Ent pidev reedeti koolist popitegemine teeb noortest esmalt noored lollid, kellest pikkamööda saavad vanad lollid.  Pigem võiks käia koolis ja õppida seda, kuidas erinevad ühiskonnad ning poliitika- ja majandusmudelid toimivad – ning siis ehk hakkab ka paistma, kellele sedasorti paanikaõhutamine tegelikult kasulik on. Või ka see, kuskohast suurem osa rämpsu atmosfääri paisatakse.

See ei tähenda, et tarbimisharjumusi ei võiks/peaks üle vaatama. Sorteeriks õige prügi, sõidaks rohkem jalgrattaga,  kannaks riided lõpuni ära, ostaks rohkem eestimaist toitu ja ei loobiks seda asjatult prügikasti? Ja kas on ikka tingimata vaja pidevalt uusi poppe vidinaid soetada (mille tootmiseks kulub üksjagu maavarasid, lisaks toodetakse neid sageli üsna küsitavates tingimustes)…?

Sundjuhendamine?

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Interliikumine 2.0

Viimase paari päevaga läks siinmail vist üks suur poliitiline ämmatoss lõhki.  End miskipärast “Eesti 200-ks” nimetanud seltskond võttis kindad käest ära.

Eestivaenulik? Kindlasti. Tülgastav? Loomulikult. Üllatav? Absoluutselt mitte – sedasorti antifa-globalism paistis neist välja kohe, kui nad valjemalt häält hakkasid tegema. Tahaks väga loota, et vähemalt eestlastest valijate häältest on nad nüüd ilma. Kui hästi läheb, jäävad märtsis ukse taha – aga sahkermahkri võimalikkust ja lihtsalt totude suurt arvu arvesse võttes ei julge väga loota.

APDEIT 16.01: Õnneks näib seekord, et nõme käitumine karistati ära. Loodetavasti püsib rahva mälu kuni valimisteni.

Kundas kondamas

Kakk käis jälle kodanik Maksi kottimas.

Seis on nadimaks läinud, kuna sealne tohter ilmselgelt ei tea, mida ta teeb – kutt on rahusteid täis topitud, aga need mõjuvad tserebraalparalüüsi osas ilmselgelt taandarendavalt, nii kehalises kui vaimses mõttes.

Õnneks mõjub Kaku laekumine siiani üsna äratavalt – naersin, et olen nagu Gandalf “Kahes kantsis”, kes käib pidevalt Theodeni pealt Sarumani nõidust ära ajamas… Igatahes väikese tubase trenni järel oli silmaga näha, kuidas elu hakkas tagasi tulema (ja jällegi nii kehasse kui silmadesse).  Jõudsime väikese jalutusringi Kunda peal ka teha, siis aga ähvardas üks suur pilv pauguvihma kaela tulla ja pidime tagasi keerama.

Näis, mis saab. Järgmine arstilkäik pidi juulis olema – loodetavasti a) jõuab sinnamaani kuti “vee peal hoida” ja b) tuleb mõnele tohtrile natuke aru pähe ja lõpetatakse see pidev potililleks nõidumine ära. Urrh.

ICR2018: paar mõtet

Käisin eile TTÜ-s ühel turvateemalisel üritusel. Asi oli hästi korraldatud ja kohal oli põnev seltskond (palju tuttavaid sealhulgas). Kaitsmistenädal oli paraku nii kapsaks võtnud, et õhtusel seltskondlikul ǘritusel jäi käimata.  Ettekandjatest jättis eriti ägeda mulje Kieren Lovell, Cambridge’i taustaga sell, kes nüüd on (nagu domeenist näha) vist eestlaseks hakkamas. Nii head teravat ja “asjast” rääkivat ettekannet ei kuule just tihti. Eriti andekas termin oli “organic networks” ehk ülikoolides levinud praktika, kus kohalik arvutivõrk kasvab nagu kummipuu potis ja keegi ei tea, kuidas täpselt, või et kes selle eest hoolt peaks kandma.

Aga ikkagi – kogu küberturve on suurel määral vastu tuult laskmine senikaua, kuni tavakasutajate seas domineerib (üsna keerutamata öeldes) spekter ausast teadmatusest ülbe juhmuseni ning enamik kasutab endiselt Windowsi (kuna “teised on ju nii keerulised”). Olukord sarnaneb katsega kuklasepesa metsatulekahju eest evakueerida – asukad ei saa aru, mis toimub, kas jooksevad eest ära või teevad päästjale destruktiivse tegevuse eest kambaka. Ja kui nad viimaks aru hakkavad saama, on juba hilja. Windows on nagu SMS-laen – võtavad need, kes tegelikult endale seda kõige vähem võiksid lubada.

Ja siis imestatakse, miks DDoS nii efektiivne on – spetsialistide koolitamisest on vähe kasu, kui kaakidele annavad põhirelva kätte tuhanded ignorandid, kelleni turvainimeste käsi ei küüni. Väike võrdlus: kaua aega peeti Londonis Trafalgari väljakul sealsete tuviparvedega võitlemist lootusetuks ürituseks – viimaks aga võeti asi selle sajandi alguses käsile ja tehtigi ära; pärast selgus, et Nelsoni ausamba essust puhtaksrookimine maksis 140 kilonaela…

Tegelikult tuleks tänapäeval suurema IT-sõltuvusega riikides võtta suund sellele, et IT põhilahendused (teenuseplatvormid) riigistada või viia mittetulundussfääri (sihtasutuse stiilis) – pealisehitis võib jääda äriliseks, kuid alus oleks riiklik; sarnaselt riigikaitsega on see liiga oluline sektor, et lasta mõnel lipsuga aferistil kogu kupatus kokku jooksutada.

Üks näide on Eestis juba olemas ID-kaardi taristu näol – samasugust lähenemist oleks vaja ka riikliku operatsioonisüsteemi ja pilveteenuse näol. Tegelikult oleks ehk isegi mingi variant teha seda kogu EL tasemel (arvestades praegust pidevat hõõrumist Donaldiga lombi taga oleks see eurokraatide vaates ehk isegi sobiv ninanips, kui USA ühel suurfirmal vaipa natuke alt tõmmata).

Sahvris jooksid hiired-rotid…

Eestimaised rolandfreislerid on enda võimu piiramise katsetest nähtavalt närvis. Eks viimasel ajal ridamisi tehtud ämbrid (riigivõimu survele järgi andes) hakkavad mõju avaldama. See artikkel on ausalt öeldes musternäide sellest, miks paljud inimesed juriste umbusaldavad.

Võib ju küsida, et miks nii karmilt öelda – siinsed tegelased pole ju esialgu kedagi surma saatnud.  Ent põhimõte “õigus pole oluline, ideoloogia on põhiline” on sama kui tol kurikuulsal sakslasel. Paraku näitab ajalugu – inkvisitsioonist NKVD-ni -, et niimoodi asjadele lähenedes on laibad kerged järgnema, eriti kui ka isiklik vastutus praktiliselt puudub.