Silt: TV

Laulud tähtedega 2010

Kokkuvõttes oli jällegi mitu nädalavahetust lahedat vaatamist. Seekord oli seltskond vaat et kirjumgi kui eelmisel korral – mitu algusest peale kõva lauljat, paar sarja kestel märgatavalt arenenud tegelast ja siis need teised ka.

Algusest peale oli selge, et Artur ja Tauri laulda oskavad. Margus oli üks neist arenevatest sellidest, aga tema finaali jõudmine oli mõnevõrra üllatus. Samas oli tema trumbiks parim laulupartner saates ja oskuslik lauluvalik. Tänane finaal näitas mõlemal osapoolel mõnevõrra väsimuse märke, parimad esitused jäid kummalgi varasemasse aega – samas oli mõlema paari viimane laul väga mõnus esitus. Võit läks õigesse kohta, ehkki sümpaatsed olid mõlemad.

Saatesarja põhitegijad olid kaks finaali naispoolt, eriti aga Tanja. Lenna ülesanne oli veidi lihtsam, pidi lihtsalt ise väga hästi laulma – Tanjal oli ilmselt õpetamist kõvasti enam, kuid ta näitas end lisaks heale õpetajale ka tõelise lavatähena.  Oma mitteprofist paarilist toetasid tublisti ka Birgit ja Uku, kuid neil olid selgelt nõrgemad partnerid.

Mõned meeldejäävamad esitused kogu sarjas:

* Suur osa Marguse ja Tanja repertuaarist – “Tsirkus”, “In the Arms of an Angel”, “Kus kulgeb kuu”, “Kiss”, “New York, New York”. Puhtsubjektiivselt aga sai lemmikuks U2 “With or Without You” – sellist kummituslikku lugu sellise pinge ja särtsuga järele teha pole väike saavutus (lisapunkt muidugi saatebändile ja Toomas Vanema eBow-kitarrile).

* Võitjapaari “You Are So Beautiful” ja “Anarchy in the UK” – kaks ülimalt vastandlikku  lugu esitatuna võrdselt tipptasemel. “Stopp! Stopp! Nii see ei käi, tibu – ma näitan, kuidas see käib”… Johhaidii. 🙂

* Tauri ja Merlyni “Felicita” ja “Tuulevaiksel ööl”. Itaalia hõbekõri Al Banot järele laulda on tubli tulemus. Ja peab ütlema, et “Tuulevaiksel ööl” oli senikuuldud lauludest küll Merlyn Uusküla parimaid esitusi (Taurist rääkimata).

* Sveni ja Birgiti “Mässajate laul”. Kahju, et grupivend Sveni lavanärv natuke alt vedas. Aga see kontrastne lauluseade oli üliuhke ja vääriks kindlasti stuudiojäädvustust.

Saatesarja miinuspool oli taas kord täiesti mõõdutundetu reklaam. Nojah, lähiajal on plaanis Ekspress Hotline’i (“Süüdi, kes on süüdi…”), Lincona põrandakeskuse ja tolle totaka kosmeetikapoe, kelle reklaamiga [L] TV3 veebis olevaid lauluvideoid vahepeal solgiti, teenuste kasutamist  aktiivselt vältida (Kaku puhul töötab sihuke reklaam – ilmselt vanaisa mõjude tõttu – risti vastupidiselt).

Tähelepanek

Eile näitas spordiuudistest miskit mäsu, kus igavene hulk jalgpallihuligaane politseiga kähmles.

Miks sellest kirjutada – silma jäi, et väga mitmed kodanikud pidasid end Chuck Norriseks ja üritasid korravalvurit kõrge roundhouse kick’iga (jala kaarlöök, karatekeeles mawashigeri) kostitada. Väga mannetult – pollaril polnud vaja teha muud kui vehkivast jalast kinni hakata ja vehkija pikali tõmmata. Ja nii mitu korda järjest.

Loo moraal:  kui sa ei ole Chuck, ära selliseid asju tee. Eriti veel siis, kui su hale vehkimine teleuudiste vahendusel poolde maailma jõuab.  Muidugi, kõige targem on üldse mitte politseiga kakelda – vaata jalkat ja ole normaalne.

Oeh…

Just lõppes Eesti Laulu kümne “finaallaulu” esitamine.

Pole tükk aega nii skiso tunnet olnud – KUMB ON NÜÜD LOLL, mina või need, kes need laulud valisid??? Ma saan aru, et Eurovisioon on teater. Aga see tänane värk oli juba ebasünnis. Nagu oleks don Juan Estonia laval kesk ooperit ühe kõlava kõva kõhutuule maha pannud.

Mitu andekat lauljat käis laval. Laulud olid kohutavad hobuseunenäod. Tähendab, oli üks täiesti kuulatav lastelaul, mis sobiks “Pipi Pikksukka” või mõnda muusse lahedasse lastemuusikali – Lenna esitatud “Rapuntsel”.  Ainus laul, millel oli äratuntav ja kohati isegi meeldejääv viis. Ja Lenna on hea laulja, selles pole kahtlust. Aga seegi laul ei sobi Eurovisioonile.

Õhtu päästsid saatejuhid oma libalauludega. Laulud, mis olid tehtud kõige hullemate klišeede pilamiseks – ja millest pooled olid muusikaliselt sisukamad kui nn päris laulud.  Seega, armas rahvas – saatke palun Tuju & Rikkuja  Eurovisioonile. Või veelgi parem, ärge tehke Eesti marki täis ja jätke üldse minemata.

Või… Oligi kogu asja mõte Eesti rahvas räigelt välja  vihastada ja peita mõni järgmine poliitsigadus osava spinniga selle varju…?

Ilus dokkar

Ameeriklaste “Laulev revolutsioon” on üllatavalt ilus, lausa ebaameerikalikult süvitsiminev ja selge sümpaatiaga tehtud dokumentaalfilm, mis teeb eesti rahva vaat et elusuurusest suuremakski.  Ajalooline ülevaade on päris põhjalik (isegi metsavend Alfred Käärmann on filmi toodud). Natukene muidugi on naiiv-Ameerikat siiski sees – näiteks ilmselt on lääne inimesel raske mõista idanaabri sigaduste suurust, mis tingis Eesti Leegioni loomise (ja et vana ajaloolise vaenlasega liitumine oli suures osas vabatahtlik, mitte vaid sunniviisiline nagu filmis väidetud).

Aga samas on kuldaväärt nõukogude absurdi kirjeldavad kaadrid, “Mu isamaa on minu arm” keelamine ja keelust hoolimata laulmine 1969. aasta juubelilaulupeol ja laulva revolutsiooni sündmused, samuti 90. aastal intrite korraldatud loomaaia linnaekskursioon Toompea lossi juures. Käsitlus oli küll rohkem EMS/ERSP/MRP-AEG rida, kuid ka Rahvarinne on üllatavalt positiivselt välja toodud (intritele on samas selgelt koht kätte näidatud), Lauristin saab kõvasti sõna ning isegi Väljas ja Rüütel nende Moskvas mängitud riskantse kassi-hiire mänguga on filmis sees. Üsna ausalt on räägitud ka omaaegsest killustumisest ja ohust sumbuda üksteise tagumike vemmeldamisse. Ilmselt oli omal ajal siiski vaja nii ERSP kompromissitust, RR tasakaalukust kui isegi reformikommunistide laveerimisoskust – seda oli päris hästi näha ka omaaegse Eesti Kongressi juures.

Ja muidugi on filmis sees “hitiparaad” alates “Mu isamaast” ja “Ta lendab mesipuu poole” kuni Alo laulude ja Mäksi “Palveni”. Paraku jupiti, aga ju paneb ajalimiit omad tingimused. Ehk oleks võinud ka lääne vaatajale kommenteerida, miks “Lucky Lips” siinkandis poistekoori esituses kõlab. 🙂  Mis on aga väga lööv, on filmi lõpus ekraanil jooksvad osaliste lühielulood, mis annavad kogu asja poindile veel viimase lihvi.

Aga tegelikult oleks hästi kasulik see film vene keelde dubleerida ja mõned miljonid koopiad humanitaarabina teispoole idapiiri saata.

Iff 60

Täna õhtul näitas ETV järjest kaht saadet Ivo Linnast –  esmalt läbilõiget kogu karjäärist ja siis Vahur Kersna hiljutist saadet, kus juubilar esines koos Supernova poistega (lisaks näitas ETV2 paari päeva eest aastatetagust “kolme tenori turneed”).  Pole midagi öelda, vana on Eesti mastaabis ikka väga kõva tegija küll.   Alates omaaegsest sangarist seiklusfilmis, üle Apelsini, Rock Hoteli, isamaalaulude ja Eurovisiooni tänasesse päeva välja.  Ja nagu juba eespool öeldud, väga mitu Ifi lauldud kaverit on paremad kui lääne staaride originaalid (“Sweet Music Man” oli peale “Laula mu laulu” kuulmist selge pettumus).

Loodetavasti jätkub jõudu ja tahtmist laulda veel aastateks.

Lemmiklaulu finaal

Kõik saatesse jõudnud lood olid juba nii head, et siin mingit järjestust paika panna oli üsna küsitav. Ühtki lausa kehva esitust ka ei paistnud, nii et võiks tuua välja positiivsed punktid:

* Hea, et “Naerata” Ivo Linnale  anti. Lugu sai kõvasti oma loomulikkust juurde.

* Jana Kask on Eesti Annie Lennox. Täna veidi ka välimuse poolest  🙂 .  Aga “Laula mu laulu” oli endiselt uhke.

* Volkonski habeme lõikamine laulu lõpus oli väga punk. 😀

* “Tsirkus” oli endiselt hea vungiga, ehkki hapu näoga bürokraati etendav Toomemets oli justkui laval täiega lugu kaifiva bändi keskele ära eksinud.

* Kui eelmises saates oli Liisi Koiksoni esitus igavavõitu, siis nüüd lasti maestro Rein ise klaveri taha ja tulemus erines varasemast nagu öö ja päev.

Tulemuses polnud ilmselt algusest peale kahtlust – “Koit” on niivõrd märgiline  lugu, et seda ei saa hinnata ainult tavamõttes lauluna. Täna oli ka Oliver Timmuski esitus ülimalt ilus – ehkki meeskooripartiid oleks endiselt teistsugust tahtnud (ülihea meeskooritausta näitena meenub Chris De Burghi “The Snows of New York”). Puht lauluna olid IMHO taas kord Rannapi lood teistest üle.

Aga kokkuvõtteks – saatesari oli mõnus, nii et tänud tegijatele!

Lemmiklaul 8

Viimase lemmiklaulusaate puhul tuleb ilmselt nentida, et Rannap on Eesti mastaabis geenius küll. Nii juhtus ka, et tänased mõlemad edasiläinud (väga head) lood olid tema kirjutatud. Aga kokkuvõttes oli jälle hea saade – ühtegi täiesti siia mittekuuluvat lugu ei tundunudki olevat.

“Rahu” Birgiti esituses oligi selgelt parim etteaste (laulu ja esineja kombinatsiooni mõttes; tegu oli suuresti sama arranžeeringuga, mis kõlas “Laulud tähtedega” saates – oleks võinud Tsahkna kah laulma tuua, selle asemel et Toompeal jama ajada).  Koit Toome Joala-emulatsioon oli muidugi ka tasemel. Meeldis ka Maarja tõlgendatud “Vana vaksal” (Rannapi kolmas lugu samas saates!) – tüdruk hakkab üha enam meenutama Barbra Streisandi, nii väliselt kui ka sisemiselt (BTW, see on mõeldud tunnustusena). “Nii vaikseks kõik on jäänud” on muidugi tipplugu, ent Liisi Koiksoni esitusel oli vähem isikupära kui Birgitil.

Kakul on endiselt mingi kiiks Valgrega. Võiks nagu stiililt klappida, aga ei – kõigis lugudes on mingi sügavalt häiriv komponent sees, mida on isegi raske sõnastada (võimalik, et ei istu Valgre harmooniakäsitlus). Mõistusega võin kuulata, südamega mitte. Nii ka täna – ja et ka Evelin Samueli esitus polnud just parim, pidasin lausa pöialt, et see lugu edasi ei läheks.Mitte et see halb oleks, aga kõik teised tundusid etemad. Isegi “Vana pildiraam” – iga teise esitaja puhul oleks see tõsine “Suveniiri”-kategooria sült, Silvi aga suudab selle elusaks laulda.

Kahju, et Siiri Sisask viimasel ajal vähe laulnud on, see oli Alenderi kummitusliku “Teisel pool vett” juures paraku tunda. Ei oskagi öelda, kes seda laulma pidanuks…   Teisalt aga võib Joel F. Steinfeldt olla eraelus mida iganes, aga laulda ja show’d teha oskab ta ikka – “Tiigrikutsu” oli tõeliselt mõnuga tehtud number.

Finaal järgmisel nädalal saab ilmselt olema tõeliselt mõnus kontsert. Ja selle kogumikplaadi peaks ka hankima.

Lemmiklaul 7

Seekord siis eurolaulud.  Otseseid ämbreid ei olnud, aga ka õnnestunud esitusi oli suht vähe.  Kolme parimana võiks mainida Maarja ja Ifi duetti (“Kaelakee hääl” on ka Kaku arvates parim Eesti eurolaul), Padarit ja Bentonit (sümpaatne ja energiline esitus) ning Inest (väga hea klapp bändiga). Silvi ja Marju on Eesti muusika raudvara, kuid nendel polnud õiget laulu.  Poolteist Vanilla Ninjat (mis tegelikult on juba ammu bändina üksainus Lenna) jäi veidi lahjaks, teine väga hea omaaegne eurolugu “Diamond of Night” jäi pidama Evelin Samueli kergelt roostes oleku taha. Ning Lenna ja Pearu duett oli ilus ja kvaliteetne, ent tiba elutu.

Siia saatesse oleks ise pannud mõne loo  asemele Evelin Samueli “Unistuse igavesest päevast”, mõne Janika Sillamaa loo kõige esimesest euroaastast või miks mitte ka Iiris Vesiku möödunudaastase “Ice Cold Story”. Kui pulli oleks tahtnud saada, oleks võinud minna ka Rannapi geniaalselt lollakas “Opera On Fire” (süüdimatult lamiseva Joel De Luna ja taustal üürgava Estonia raskekahurväega).

Lemmiklaul 6

Enne tänase saate juurde minekut paar mõtet ka eilsest Laululahingu finaalist. Mõnus saade oli, ehkki läks nagu eelmisel aastal ning rahva häältega võitis finaali kõige nõrgem osaleja. Aga nagu eelmisel aastal, olid ka nemad üsna lahedad ja ilmselt on väikelinnadele sellist väljundit vaja. Kuigi ma eelistaks seda, et antaks välja rahvahääletuse kõrval ka asjatundjatest žürii auhind, mis oleks selgelt WAF-koorile (ja eelmisel aastal Hale Bopp Singersile) läinud.

Tänane lemmiklaulusaade oli oma isamaalauludega väga vahva, ehkki lauluvaliku osas oleksin teisiti teinud. Väga omal kohal ja väga hea esitus oli “Ei ole üksi ükski maa”, kus tänase päeva esilauljad suutsid mitut originaalesituse puuduvat tähte edukalt asendada. Peaaegu niisama hea oli Hale Bopp Singersi esitatud laulupeoklassika “Ärkamise aeg” ja Ivo Linna esitatud laulva revolutsiooni esilaul “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.  Kraad lahjemaks, ehkki korralikuks, hindaks hiljutise laulutähesarja üht tipplugu “Eesti muld ja eesti süda” Inese ja Valdo esituses (nende edasivalimine oli kerge üllatus).  Mäksi “Koit” on muidugi niivõrd märgiline lugu, et see lihtsalt pidi siin saates olema – aga esitus ei istunud. Solist oli hea, aga meeskooripartii oleks võinud küll teistsugune olla (see fraaside järgikordamine oli igav ja üksluine). Ilmselt on see lugu niivõrd Mäksi isikus kinni ka, et iga teine tundus lahjana.

Kolm lugu olid sellised, mille esitus oli OK, aga laulud ise polnud samast kaliibrist teistega. Eriti käib see “Hu?” ja depressiivsete väikelinnade kohta – üsna nutikas lugu, aga ei käi samasse kategooriasse (isegi mitte Kaire Vilgatsi heas esituses).  Joala “Mu kodu” oli küll piisavalt isamaaline, et ta omal ajal ära keelati, aga ka selle oleks jätnud välja, nagu ka “Liivimaa pastoraali” – ise oleks sinna pannud kas

* Mäksi “Palve” (“Looja, hoia Maarjamaad”)

* Johansonide “Lahtilükkamine” (“Hei poisid, kas olete valmis”)

* Vanaviisi “Oma maa” (näiteks sama seltskonna esituses, kes selle 2007. aasta kevadel uuesti sisse laulis)

* Rekontra “Virumaa” (omaaegne roheliste rattaretkede hümn)

* Karavani “Ärka, kaunis maa” (tegelikult küll McCartney lugu, aga kaverina omal ajal vägagi eestilik laul)

Aga kokkuvõttes oli tore saade. Kuigi jah, finaalis võiks “Koitu” ikkagi Mäks ise laulda.