Tunnustus

Täna hommikul anti Mektorys Kakule punt lilli ja tahvel kirjaga “Aasta õppejõud”. See oli siiski vaid teaduskonna tasemel ja sisuliselt üks kümnest – igast struktuuriüksusest valiti kaks. Aga ka kolledži kahe parema hulgas olla pole väike asi, arvestades heade õppejõudude suurt arvu. Nii et midagi on vist õnnestunud juba pikemat aega õigesti teha. 🙂

Taltech

Nojah, viimaks jõudis asi meediasse ka.

Tegelikult muidugi oli asi teada algusest peale. Niipaljukest kui tollal inimestega räägitud sai, oli alguses reaktsiooniks uskmatus (“jälle kellegi mõttevälgatus, ju läheb üle”), hiljem segadus (“mida paganat?”) ja viimaks resigneerunud õlakehitus (“ega midagi teha ei saa”). Lisaks iroonilised soovitused kohe MIT võtta (Mustamäe Institute of Technology) – paralleel märksa kuulsama Caltechiga on ju ilmne.

Aga paraku on see lugu sarnane IT Kolledži annekteerimisega – olgem ausad, ka seal realiseerus must stsenaarium pea 95-protsendiliselt, alates ühe kaubamärgi ehk robootikaklubi likvideerimisest ning lõpetades toimiva ÕISi asendamisega mittetoimivaga (Eesti mastaabis vist kõige hullem oli aga kolledži kui kaubamärgi sisuline õhkulaskmine tööandjate ja vilistlaste jaoks). Alguses tehakse asi tuima näo ja toore jõuga ning inimestest üle sõites ära, siis laiutatakse käsi (“ega ajalugu ei muuda”).

ICR2018: paar mõtet

Käisin eile TTÜ-s ühel turvateemalisel üritusel. Asi oli hästi korraldatud ja kohal oli põnev seltskond (palju tuttavaid sealhulgas). Kaitsmistenädal oli paraku nii kapsaks võtnud, et õhtusel seltskondlikul ǘritusel jäi käimata.  Ettekandjatest jättis eriti ägeda mulje Kieren Lovell, Cambridge’i taustaga sell, kes nüüd on (nagu domeenist näha) vist eestlaseks hakkamas. Nii head teravat ja “asjast” rääkivat ettekannet ei kuule just tihti. Eriti andekas termin oli “organic networks” ehk ülikoolides levinud praktika, kus kohalik arvutivõrk kasvab nagu kummipuu potis ja keegi ei tea, kuidas täpselt, või et kes selle eest hoolt peaks kandma.

Aga ikkagi – kogu küberturve on suurel määral vastu tuult laskmine senikaua, kuni tavakasutajate seas domineerib (üsna keerutamata öeldes) spekter ausast teadmatusest ülbe juhmuseni ning enamik kasutab endiselt Windowsi (kuna “teised on ju nii keerulised”). Olukord sarnaneb katsega kuklasepesa metsatulekahju eest evakueerida – asukad ei saa aru, mis toimub, kas jooksevad eest ära või teevad päästjale destruktiivse tegevuse eest kambaka. Ja kui nad viimaks aru hakkavad saama, on juba hilja. Windows on nagu SMS-laen – võtavad need, kes tegelikult endale seda kõige vähem võiksid lubada.

Ja siis imestatakse, miks DDoS nii efektiivne on – spetsialistide koolitamisest on vähe kasu, kui kaakidele annavad põhirelva kätte tuhanded ignorandid, kelleni turvainimeste käsi ei küüni. Väike võrdlus: kaua aega peeti Londonis Trafalgari väljakul sealsete tuviparvedega võitlemist lootusetuks ürituseks – viimaks aga võeti asi selle sajandi alguses käsile ja tehtigi ära; pärast selgus, et Nelsoni ausamba essust puhtaksrookimine maksis 140 kilonaela…

Tegelikult tuleks tänapäeval suurema IT-sõltuvusega riikides võtta suund sellele, et IT põhilahendused (teenuseplatvormid) riigistada või viia mittetulundussfääri (sihtasutuse stiilis) – pealisehitis võib jääda äriliseks, kuid alus oleks riiklik; sarnaselt riigikaitsega on see liiga oluline sektor, et lasta mõnel lipsuga aferistil kogu kupatus kokku jooksutada.

Üks näide on Eestis juba olemas ID-kaardi taristu näol – samasugust lähenemist oleks vaja ka riikliku operatsioonisüsteemi ja pilveteenuse näol. Tegelikult oleks ehk isegi mingi variant teha seda kogu EL tasemel (arvestades praegust pidevat hõõrumist Donaldiga lombi taga oleks see eurokraatide vaates ehk isegi sobiv ninanips, kui USA ühel suurfirmal vaipa natuke alt tõmmata).

It’s better manually

Pealkirjas toodud lauset kasutasid Vanade Aegade irvhammastest häkkerid kuuldavasti lühendi “IBM” lahtiseletamiseks – ent sama lause sobib päris hästi ka TTÜ õppeinfosüsteemi ehk ÕIS-i kirjeldamiseks. Mõned senised kogemused:

  • Vahetulemusi (seminariettekanded ITSPEA päevaõppes, kogu blogimine ja foorum ITSPEA e-variandis) ei ole (esialgu?) üldse võimalik sisestada. Võrdluseks: seni IT kolledžis kasutatud rakenduskõrgkoolide ÕIS lubas õppejõul absoluutselt kogu hindamissüsteemi vastavalt vajadusele ümber teha, kõigi tegevuste (k.a. eksam – ITSPEA eksami osakaal on kursusest sõltuvalt 30-40%) osakaalu sai vabalt muuta.
  • Õpperühmade infot ei ole aine deklareerijate nimekirjas olemas, kogu 160-pealine päevaõpe on ühe ja sama koodi all. Rangelt võttes ei ole see ÕIS-i tegijate bläkk, küll aga ülikooli oma. Nüüd tuleb seminarides n.ö. käsikaudu kirja panna, kes millises rühmas on (kui tahta osalemiskordi registreerida).
  • Tudengite ainedeklaratsioonide kinnitamine käib individuaalsete “linnukestega” iga tudengi nime ees, masskinnituse võimalus puudub. Kui tudengeid on üle 300, on see ikka üsna väga nüri tegevus.
  • Peale paarikümneminutist passiivsust logiti süsteemist hoiatamata välja (vt eelmist punkti – kui keegi peab näiteks käima tolle pika protsessi kestel eemal midagi lahendamas ning näeb tagasi tulles, et peab otsast alustama, on ikka eriti lõbus olla).
  • Eksamiteks tuleb õppejõul endal aegsasti ajad kirja panna – ent nagu selgus, käib ruumide tegelik broneerimine hoopis mujalt, seega ÕIS-i peale loota siin ei saa.

IBM indeed. Õnneks on olemas Kakupesa, kuhu saab jooksvate tulemuste tabelid üles laadida ja jätta ÕIS-i üksnes deklaratsioonide ja lõpphinnete jaoks. Aga optimaalsest lahendusest on asi küll valgusaasta kaugusel.

APDEIT: rääkisin ühe kolleegiga, kes küsis järgmise küsimuse: “Kuidas saab mainitud õppeasutus sirge näoga õpetada kasutajaliideste disaini?”.

Lehmakombinaat

Täna oli kokkusaamine TTÜ kolleegidega, kellega koos tuleb järgmisel õppeaastal (juba TTÜ all) üldaineid hakata õpetama. ITSPEA võeti hästi vastu – aga kohe tekkis ka küsimus, et kuidas seda 300 inimesele õpetada?

Senine IT kolledži praktika on olnud lisaks päevaõppe voorudele teha seminarid, kus iga tudeng saab vähemalt ühe ettekande pidada. Kaug- ja õhtuõppes on kasutusel MOOC-stiilis avatud e-kursus, Aga häda on selles, et mõlema variandi puhul on praktiline lagi kusagil 150 osaleja juures (päevaõppes 5 seminarirühma, e-kursusel kogu seltskonna suurus). Nüüd on ilmselt ainsad variandid  a) kogu seltskonna jagamine kahe õppejõu vahel või b) võimaluse leidmine seltskond kahe semestri vahel jagada.

Üldiselt aga näib, et IT kolledži TTÜ-ga liitumise esimesed viljad hakkavad juba küpseks saama. Tunne on nagu lehmakombinaati tööle sunnitud mahefarmeril…

Eelmise jätkuks

Täna tööle jõudes oli pilt kolledži peaukse ees selline:

EIK memoriaal 17.11.16

Naer läbi pisarate muidugi – aga samas on see EIK vaimu hea näitaja. Ehk õnnestub seda mingil määral säilitada ka edaspidi. Muidugi, kui on, kes säilitab. Variant on muidugi ka, et Tartu vaimust vaevatud naaber saab endale Eesti Päevalehe lugejate 2008. aasta lemmik-betoonehitise. Ilma inimesteta, teadmisteta ja vaimuta.

Ühe hea asja lõpu algus

EIK infotablood näitasid täna peale nn ühinemislepingu alla kirjutamist sellist pilti:
EIK infotabloo 16. novembril 2016

Palju kommenteerida pole. Kogu selle protsessi kestel on olnud häbi olla TTÜ vilistlane – sellist jõhkrat teistest ülesõitmist, manipuleerimist ja desinformatsiooni, nagu TTÜ juhtkond on selle jooksul üles näidanud, ei näe iga päev.

Kuigi palju teha ei anna. Niipaljukest ehk, et need kaks magistrikursust, mida olen  aastaid külalisena kevadsemestril TTÜ-s andnud, jäävad järgmisel semestril ära – täna käisin instituuti informeerimas. Töökohal jätkamine sõltub paljuski sellest, kuhupoole asjad järgneva aasta jooksul liiguvad.

Doktorikaitsmisel TTÜ-s

Siit saaks laheda k-tähe lause: “Kullionu kutsus Kakuonu kaitsmiskomisjoni kobisema.”. Tegelikult on too teine lind Kaku koolivend, TTÜ arvutitehnika instituudi professor Jaan Raik, kes mõne nädala eest oli natuke kimpus kaitsmiskomisjoni välisliikme leidmisega. Kakk puikles küll vastu, et teema on hirmus võõras (riistvara modelleerimine, VHDL ja SystemC), aga lõpuks oli nõus. Pealegi tuleb lähiajal ilmselt veel kaitsmistel osaleda, kogemus kulub ära.

Doktorant oli põnev tegelane – Bangalore’is (mida peetakse India Ränioruks) elav ja tegutsev sell, kes läbis kogu doktorantuuri e-õppes, õigeaegselt ja keskmise hindega 5.0 – kõva sõna. Kaitsmisele tuli sealse viisaka riietusega (shalwar kameez?) ja nägi siinsete tavapäraste ülikoolitüüpide seas üsna eksootiline välja. Rääkis väga head inglise keelt ning suutis kahe oponendiga korraliku kahetunnise verbaalmadina pidada.  Ja kui Kakk hoopis juura ja patenteerimise kohta küsis, siis tuli ka sellele korralik vastus ära. Komisjoni üksmeelne otsus: on kraadi väärt küll.

Nii et aitäh Kullionule kutsumast, vajadusel proovib teinekordki. 🙂