Silt: tarkvara

Lühikatsetus: Ubuntu 12.10

Ajasin õhtupoolikul lauaarvuti ühele vabale kettajaole uue Ubuntu Quantali ja katsetasin natuke.

Esmalt live-plaadilt otsekäivitus:
* ilus lihtne taust ning suure 24-tollise ekraani puhul on ka Unity menüü suurus päris hea.
* Unity põhimenüüsse on lisandunud Amazon ning Ubuntu One Music – ehkki kumbki pole otseselt kurjast, ent Kaku arust ei ole neil nii üldkasutatavasse kohta eriti asja.
* Unity on ikka Unity ning kasutatav Ambiance-teema enda vasakul asuvate aknanuppudega sama ebameeldiv kui enne.

Paigaldus:
* Installiprotsessist on nüüd ka Ubuntul kadunud kokkuvõttev ekraan enne paigaldust (halb mõte, kettajagamisel väikese näpuvea tegemine sunnib asja otsast alustama või halval juhul tekitab suurema pahanduse), samuti ei saa enam kontosid üle tõsta.
* Kettajagude muutmise juures võiks endiselt toimida ka parem hiireklõps ja sealt avanev menüü. Kettajao muutmise nupu pealkiri on jäänud tõlkimata (Change).
* Install läheb muidu tavapäraselt sujuvalt.

Paigaldatud süsteem:
* Summaarselt: ilus,  aga veidi juhm ja pealetükkiv. Praegune Ubuntu on Linux, kes ei tea täpselt, kas tahaks olla rohkem MacOSX või ChromeOS (või Android).
* Kogu Unity peamenüü süsteem muutub mitte-ingliskeelse lokaadi kasutamisel olemuslikult mittetoimivaks (mida oli Dash’i puhul algusest peale näha).
* Kohutavalt häirib Amazoni kaubareklaam otse peamenüüs – õnneks saab selle eemaldada kas siis privaatsussätetest või pakihalduriga.
* Avatud lähtekoodiga Nouveau graafikadraiver saab üldjoontes hakkama, kuid kvaliteedi vahe on suurel ekraanil esialgu siiski nähtav. Ent üleminek NVidia omale annab ekraanile peale sisselogimist üksnes taustapildi – ilma menüüde ja ribadeta. Ei aita ka ubuntu-restricted-extras jms paigaldus. Aitab  gnome-session-fallback, mis annab ekraanile peaaegu et “vana hea” GNOME’i.
* Aga ka seal jätkub jama. Compizi aknavahetajad ei tööta. Cairo-Dock ei suuda vabaneda mustast taustapildist (ilmselt ei suudeta komposiitmehhanismi käivitada). Jne.

Rohkem ei viitsinud hetkel mängida. Kindlasti on võimalik ka uue Ubuntu peale toimiv süsteem ehitada, ent vaikimisi näib ta olevat Androidi-laadne poolkinnine ja halvas mõttes ärimentaliteedist läbiimbunud nähtus.  Õnneks on Linuxi maailmas olemas palju muid variante, mida kasutada. Seega – kui valida on Ubuntu või mõne ärivaralise asja (Windows, OSX) vahel, kasutaks seda – juba põhimõtte pärast. Kui aga on valida Ubuntu ja kasvõi Minti vahel, siis praegu on Mint selgelt sõbralikum keskkond.

Kolisin Minti peale

Linux Mint on uus Ubuntu.  Vähemalt peaaegu.

Nad on tabanud suht kümnesse mõlema nende kasutatava keskkonnaga – päris uue Cinnamoni ning vanast GNOME 2-st “forgitud” MATE-ga.  Pärast kõike seda jama töökeskkondadega ja viimaks sunnitud jäämist Ubuntu “Classic GNOME” peale tuli tublisti testida iga võimalikku varianti. Viimaks leidus lahendus – 64-bitise Linux Mint 13 Maya MATE versiooni testitulemused Dell Latitude E5420-l:

* Vana hea GNOME 2 keskkond – paneel on täiel määral kohandatav, mitte GNOME 3 Androidi-laadne poollukus variant.
* Paneelividinaid on tublisti enam kui GNOME 3 Classicul.
* Sisselogimishaldur MDM on sisuliselt vana hea GDM oma algsel, kohandataval kujul. See tähendab, et väikese triviaalse kohandamisega (vt allpool) on kasutatavad kõik vanad GDM_nimi.tar.gz -vormingus kujunduspakid. Kakk sai enda vana Moria värava tagasi, jess! Pedo mellon a minno…
* Vanad GNOME 2 kujundusteemad on üldiselt kõik kasutatavad. Samas tuleb olla ettevaatlik mõnede rakendustega, mis on juba jõutud ära “kolmestada” ja mille välimus vanade teemadega koledaks jääb (Evolutioni meiliklient on kahjuks üks neist).
* “Otse karbist” on olemas mitmed lisad, mis Ubuntule tuleb eraldi paigaldada.
* ID-kaardi tarkvara kogukonnavariant töötab Ubuntu paigaldusjuhiste järgi, projektor töötab “lambist” nagu uuel Ubuntulgi.
* Kogu kupatus on nähtavalt kiirem kui Ubuntu Classic GNOME.

Kõrvalepõikena: Cinnamon on uutest GNOME 3 põhistest liidestest kindlasti kõige mõistlikum, ent siiski eelistaks MATEt. Muuhulgas ka seetõttu, et MintMenu ehk nende vaikimisi peamenüü on suht sarnane KDE omaga ning tolle menüüsüsteem on Kakule tõsiselt vastukarva. MATE võimaldab selle suht kergelt tavapärase GNOME’i menüüga asendada.

Märkused ja pisiprobleemid:

* Üks tõsisem oli mõnda aega probleem sellega, et MATE ei võimaldanud korralikult kasutada Compizi töölauaefekte, nende sisselülitamisel kadusid akende päised ära. Lahenduse leidsin kusagilt netist, hetkel aadressi ei mäletagi  – Compizi häälestusfail /home/kodukataloog/.config/compiz/compizconfig/Default.ini tuleb asendada [L] uuega (panin igaks juhuks selle ka Kakupessa üles). Peale X-i restarti (võib ka masinale teha) töötab ilusti (juurde tuleb paigaldada seadistuspakk compizconfig-settings-manager).
* Paigaldamisel tuleb olla ettevaatlik kettajaotiste juures – kui seal “Olgu” vajutada, paneb paigaldus kohe ajama, Ubuntu stiilis kinnitusekraani ei ole!
* Mint 13 ei kasuta ilusat käivituspilti, ekraan on must alglaadurist  kuni sisselogimisakna avanemiseni. Mõne algaja võib see ära ehmatada.
* Seni dokina kasutatud AWN tahtis miskipärast ka Unity-nimelise koleduse paigaldada. Cairo-Dock seda ei tee, seega läksin tagasi selle peale. Muidugi ei ole Unity paigaldamine midagi täiesti jubedat, nii et AWN on samuti variant.
* RSSOwl (Kakk  peab ju RSS-i juba nime pärast sellega lugema!) hakkas paigaldamisel jaurama (pole vaid Minti probleem, seda esineb mujal ka). Lahendus on [L] siin.

Vanade GDM-i teemade kohandamine käib nii:
* paki teema kuhugi sobivasse kohta lahti.
* nimeta fail GdmGreeterTheme.desktop (või vahel GdmGreeterTheme.info) ümber MdmGreeterTheme.desktop’iks (loogiline ju).
* sama faili sees muuda avareal kantsulgudes olev GdmGreeterTheme MdmGreeterTheme-ks.
* paki teema uuesti kokku (jälgi, et pakiksid koos kataloogiga!).

Peale seda võib peamenüüst Sisselogimisakna alt selle kasutusele võtta (täpselt nagu vanasti GNOME 2-s).

Seni toimib kõik laitmatult – kui nii jätkub, siis on taas olemas üks süsteem, mida algajaile julgeb paigaldada. Mint 13 on sarnaselt Ubuntuga LTS- ehk pika toetusega versioon, nii et mõneks ajaks võiks asi hooleta olla. Ja vaba tarkvara on taas end tõestanud – mingi süsteemi tegijate halvad otsused ei sunni kasutajat nende all kannatama.

APDEIT: Musta käivitusekraani vastu leiab rohtu [L] Minti kujundusportaalist, seal on ka muid võimalusi enda süsteemi välimuse muutmiseks.

Evolution ja Ubuntu 12.04

Peale Ubuntu uuendamist 12.04 kadus Evolutionis ära ühendus Google’i aadressiraamatuga. Nüüd õnnestus see tagasi saada – selleks tuleb paigaldada pakk couchdb (lisaks tuleb peotäis muid ka). Ei saa aru, miks see lõppkomplektist välja jäeti – isegi kui Evolution enam vaikimisi meiliklient pole, kasutab seda ilmselt suur hulk inimesi (Thunderbirdil pole kalendrit küljes).

DVD-d ja Windows 8

Õnneks ei tehta imelikke asju ainult vaba tarkvara maailmas…

Nagu siit nähtub, ei oska Windows 8 vaikimisi enam DVD-filme mängida.  Niinimetatud sisutööstusel on õnnestunud isegi teisele omasugusele elukale kott pähe tõmmata… Iseasi, kas sel soovitud tulemust on.  Kui Ubuntu puhul on Medibuntu lisamine ja sealt libdvdcss2 paigaldamine juba ammu kasutajatele teada liigutus, siis Windowsi laia kasutajaskonna puhul võib nii mõnigi seni mugavalt tuttava asja peal elanu pahaseks saada ja asju uurima hakata. Ning see, et nende kasutajad hakkavad oma süsteeme uurima ja liiga targaks saavad, ei ole kindlasti Microsofti huvides (jah, on olemas Eneta, MUG ja muu sarnane seltskond – aga MS põhiline raha tuleb ikkagi tädimaalide käest, kes süsteemi “kohe arvutiga kaasa saavad”).

Ubuntu 12.04

Kahjuks on Linuxi maailmas seis endiselt selline, et lollikindlat, Eesti tavainimesele sobivat Linuxit ei ole võtta (Estobuntu on sellele ehk kõige lähemal). Ubuntu suutis selle staatuse eelmisel kümnendil peaaegu et kätte saada, siis aga tõusis neil miski asi pähe ning Unity-ajastu kestmine näitab, et tegijad pole sellest tänini aru saanud – ehkki Distrowatchis algusest peale hoitud edetabelitipu kaotamine võiks ju selge signaal olla.

Oleks Unity ainus vääratus Linuxi töölaual, poleks hullu – Linuxi suurimaid plusse on ju valikuvõimalus. Igaüks kasutab seda, mis meeldib. Paraku aga on ka kõigil teistel keskkondadel (GNOME Shell, KDE, XFCE, LXDE…..) mingi kiiks, mis mängu rikkuma kipub. KDE on alati olnud raskepärane (ehkki suurte võimalustega) ja siinkirjutaja arvates tavakasutajale ebasobiva loogikaga, pealegi on selle viimaste versioonide kvaliteet olnud üsna hüplev. XFCE  võiks oma “GNOME Lite” -lähenemisega sobida, kuid eestindus on võrreldes KDE ja GNOME omaga kehvapoolne (Kakk on suht põhimõtteline emakeelse tarkvara pooldaja). Pealegi ei taha see senise kogemuse järgi Compiziga hästi koos töötada (lisaks iluviguritele on Ring Switcher ja keerlev kuubik ka väga praktilised töövahendid). LXDE on selge suunitlusega nõrgemale riistvarale ja sellisena väga vajalik, ent piisavalt võimeka arvuti korral eelistaks teisi (sellest jäi muide kirjutamata – Kaku senine läppar, Dell XPS M1330, oli väga asine tööriist, kuid viimaks sai videokaart otsa ja uuendamine oleks läinud vaat et kallimaks kui uus arvuti. Seetõttu on nüüd kasutusel uus “kannel”, Dell Latitude E5420 – igati asine pill, ainus miinus on senisest tunduvalt suurem kaal).

Aga kui viimaks tuli ülalkirjeldatud uuele läpparile süsteem  ja töölauakeskkond valida, siis peale pikka kaalumist jäin endiselt Ubuntu peale. Süsteemi põhi on hea, ümbritsev toetav taristu (foorumid, blogid, PPA-varamud jne) on ulatuslik, toetus on pikk (uuel versioonil 5 aastat) ning mis väga oluline, tarkvara on piisavalt uus ja samas piisavalt testitud. Kui lauaarvutis saab igasugu eksperimente teha, siis läpakas on asi, mis peab töötama, kuna loengud ja ettekanded katkisest läpakast ei küsi.  Tööl lauamasinas olev Mint on küll üldiselt päris toimiv ja ilus süsteem, ent mõned ebakohad on ka seal (näiteks kipub pikemaajalise passiivse seismise järel venima). Seal kasutatava Cinnamoni keskkonna kohta ütleks kurja slängi kasutades, et see imeb GNOME 3 variantidest kõige vähem… MATE ehk GNOME 2 taassünd on vähemalt esialgu liiga toores, et töökindlust eeldavas masinas kasutada.

Seega on Kaku läpaka töökeskkonnaks hetkel Classic Gnome ehk paketina gnome-session-fallback.  Ideaalist on ka see kaugel (näiteks oli paras keemia Skype’i tööriistaribaikooni nähtavakssaamine – Skype’i akna sulgemisel jäi see tööle, ent aktiivseks seda enam ei saanud), kuid pikema sättimisega on sellest võimalik toimiv töölaud saada. Alumine paneel on asendatud Avant Window Navigatori dokiga, kasutusel on Compiz koos kuubiku ja akendekeerutajaga.  Nii et tulemus on enam-vähem – kuid kindlasti ei ole Ubuntu 12.04 süsteem, mille võiks “lambist” vanaemale arvutisse installida.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga. Suur kisa sel teemal on viinud Ubuntu mitme monitori (ja projektori) toe sinnani, et pannes 1024 x 768 lahutusvõimega projektori 1400 x 900 ekraaniga läpakale sappa, toimis asi laitmatult kohe ühendamisel.  Ei mingit vajadust F-klahvide või sama reso peale sättimise järele. Selle koha pealt tuleb Canonicali poole selgelt pöial tõsta.

Minti testimas 2: Kakk teeb kakast kakku

Absoluutselt nõus Jaagupi kommentaariga eelmise postituse juures – töölaua-Linux oli täitsa heas seisus, siis aga arvasid tunamullu korraga kõik arendajad (või langesid nad mingisuguste kahe kurja Steve’i surmakiirte mõju alla?), et asi on liiga valmis ja keerasid kõik koos seisu radikaalselt pange.  Aga täna Minti testimist jätkates – nüüd siis juba põhiversiooni, Mint 12-ga – saavutasin töö juures lauamasinas üllatavalt suurel määral lolluste-eelse tulemuse.

Hea oli, et niipidi sai testitud – LMDE enne ja Mint 12 pärast. LMDE on ikka päris tublisti toorem – Mint 12 näitas Ubuntu tugevaid külgi ilma saasta kaasa toomata. Draiverite paigaldamine, uuendused…  Peamenüü on selgem, piiratud draiverid tuntakse ära ja pakutakse paigaldust (dialoog on aga ingliskeelne – tõlkeauk). Draiveri paigaldaja viitab selgituses Unity töölauale, mida Mint aga ei kasuta (oleks võinud teksti ära muuta). Uuendusi pakutakse automaatselt (tõsi – ühes kohas tekkis küsimus, kumba versiooni ühest failist kasutada – ja seal oli taas kord täpitähtede kodeering metsas).

GNOME 3 on oma pläraka ikoonimenüüga endiselt üsna sea-seljas-sadul, ehkki Mint oskab ta natuke tagasihoidlikumasse rolli suruda. See-eest aga on Mint 12 välja käinud veelgi parema traditsioonilise lõhnaga lahenduse, mida ehk isegi võiks soovitada uueks tavalise inimese no-nonsense -töölaua standardiks (100% kindlusega ei julge veel väita, peab rohkem katsetama). MATE on GNOME 2 koodist hargnenud uus töölauakeskkond, mida saab häälestada täiesti võrreldavaks vana GNOME’iga, ent kasutada seejuures uuemaid tarkvarajuppe.

Selleks tuleb:
* paigaldada compizconfig-settings-manager koos sõltuvustega ja compiz-fusion-plugins-main ning tuunida CCSM endale meelepäraseks
* avada Eelistuste menüüst Käivitatavad rakendused ja lisada rakendus compiz –replace
* logida välja või restartida arvuti (Ubuntu kombel on ka M12-s Ctrl-Alt-Backspace välja lülitatud, selle saab tagasi panna klaviatuuri valikute alt)
* uuesti sisse logides valida sessiooniks MATE (ja jättagi see edaspidi nõnda)

Soovi korral võib kasutada Kaku töölauaeelistust:
* paigaldada pakid avant-window-navigator ja awn-settings koos hulga sõltuvustega.
* lisada Käivitatavate rakenduste alla avant-window-navigator (või teine variant – käivitada see sama käsuga terminalist ja teha selle seadistuste juures linnuke kasti “Käivita AWN automaatselt”.
* tõsta Minti alumine tööriistariba ekraani ülaserva (põhimõtteliselt võib ka üldse ära võtta – aga ülaserva ribale saab ikoonidena mõningaid selliseid haldustegevusi lisada, mida põhimenüüsse teiste sekka panna ei tasu).
* akende vahetamiseks kasutab Kakk CCSM alt Ring Switcherit ja töölaudade vahetamiseks keerlevat kuubikut.

APDEIT 05.01: [L] üks ekraanitõmmis saadud tulemusest.

Üks siinkirjutaja jaoks suhteliselt elutähtis asi, mida tuleb edaspidi MATE juures läpaka peal katsetada, on projektori toetus. Kõige muu kõrval rikuti ka see vahepeal täiesti ära, nii et loenguid pidava õppejõu jaoks ei olnud enam mingit võimalust. Praegu 10.04 peal piisab eraldusvõime mahakeeramisest 1024×768 peale ja (Delli puhul) Fn-F8 vajutamisest, loodetavasti on MATEl sama võimalus alles.

Väga loodaks, et MATE jõuab järgmise Ubuntu LTS-versiooni koosseisu. Siis oleks jällegi hulk aega võimalik arendajate loomingulistest lollustest kaarega mööda minna.

Minti testimas: LMDE

Juba mõnda aega on Kaku senine põhidistro Ubuntu teinud oma arengus väga kummalisi otsuseid – eeskätt on muidugi probleem nende Unity-keskkonnaga, mis on siinkirjutaja arust tõsine loodusõnnetus ja mida ei peaks mingil juhul trügima tavakasutaja vaikimisi töökeskkonnaks. Senini on Kakk kolinud põhi-tööläpaka tagasi lolluste-eelse 10.04 versiooni peale, aga edasine on lahtine.

Et Kakk ainus uriseja pole, näitab kõnekas fakt, et praktiliselt kogu tema varasema eluea jooksul (tulin, nägin, võitsin) Ubuntu käes olnud Distrowatchi tabeli esikoht on juba mõnda aega Linux Minti käes. Nüüd tuli mõte ka ise asi ära proovida. Alustuseks aga sai võetud mitte uus põhiversioon Mint 12, vaid hoopis LMDE ehk Linux Mint Debian Edition, mis baseerub Debiani testing-versioonil.

Peale plaadilt käivitamist pakub ekraan vaid 10 sek pärast käivitumist – menüü võiks vaikimisi ees olla nagu Ubuntul. Plaadi kontroll ja hilisem käivitamine käib tavainimese jaoks krüptilise tekstiekraaniga – hiljem leidus ka tegijate poolne selgitus, et nende arvates ei ole ükski saadaolevatest splash screenidest piisavalt hea. Olgu siis nõnda.

Peale käivitumist ette antud live-keskkond on täitsa kena. Paigaldusprotsess läheb sujuvalt, aga a) eestindus on lünklik (hiljem  on valmissüsteem ses osas parem, aga jääb siiski Ubuntule alla) ja b)  partitsioonide valimine pole päris intuitiivne, algaja võib seal hätta jääda. Samas kui tahta teha “puhast vuuki”, on asi väga lihtne.

Taaskäivitus –  süsteem käivitub ilusti. Peamenüü on KDE-likult ebaülevaatlik  – näib, et ainus arukas lahendus on pruukida kas mingit dokki või ikoone (töölaual või ribal). Positiivne asi on aga juhtpaneel, mis on hea struktuuriga (meenutab veidi Mandrake/Mandriva/Mageia samalaadset asja)  ja sisaldab mitmeid kasulikke juppe – hea liigutus on näiteks varundaja (mintbackup) ja tulemüüri sättija (gufw) juhtpaneelil. Võib-olla mõnel juhul on ka domeeniblokeerija (mintnanny) abiks. CCSM on kohe juhtpaneelil, ent aknavahetaja puudub (ring ja shift switcher) ja hoolimata kuubiku sisselülitamisest see tööle ei hakka – uurima hakates selgub, et NVidia graafika 3D-efektid ei tööta (kummaline, arvestades Minti üht peamist müügiargumenti “kõik töötab otse lambist”).  Võrk ja heli töötavad ilusti.

Jõuamegi vajalike kohanduste juurde. Puudub Ubuntu laadis lisadraiverite valik.  Synaptic võimaldab aga paigaldada nvidia-glx -paketi (Synapticus on mõned stringid vale kodeeringuga, täpptähtede asemel tuleva küsimärgid). NVidia draiveri käivitamiseks:
* paigalda pakk nvidia-glx koos sõltuvustega
* paigalda nvidia-xconfig
* sudo nvidia-xconfig
* taaskäivita arvuti

Vaikimisi ei käivitu ka Compiz. Selleks tuleb luua fail .gnomerc , kirjutada sinna rida  export WINDOW_MANAGER=/usr/bin/compiz ja käivitada X uuesti (või restartida). Ja Kaku lemmik-aknavahetaja, Compizi Ring Switcheri sai peale paki compiz-fusion-plugins-main paigaldamise ja RS sisselülitamise järel CCSM-ist.

LibreOffice’is puuduvad Windowsi kirjastiilid – lisada saab pakiga ttf-mscorefonts-installer.   Ja eestikeelseks saab oma kontori pakkide  libreoffice-l10n-et ja libreoffice-help-et paigaldamisega.

Summa summarum: kui ei pelga väikest mutrikeeramist, on LMDE-st võimalik täiesti korralik Linuxi töölaud saada. Idee poolest on mutrikeeramine ühekordne, kuna LMDE kasutab rolling release’i ehk fikseeritud väljalaskeid pole ja uuendatakse jooksvalt. Kuna aga Debian testing siiski aeg-ajalt pidi katki ka minema, siis võib tekkida vajadus ka hiljem natuke torkida.

 

WordPress 3.2 tõlgitud

Seekord on tõlge tehtud beetastaadiumis, kuna saadaolev tõlkefail oli juba 3.2 oma ning 3.1.3 ja 3.1.4 jäävad seetõttu tõlkes vahele – kuid peaks hakkama saama ka ingliskeelse uuendusega, millele saab soovi korral 3.1 tõlkega uuesti eestikeelse näo anda.

Märkus: vastavalt laekunud ettepanekule sai muudetud ‘labeli’ tõlge. Pakutud vaste “etikett” sobiks eraldiseisvalt küll, kuid kuna liitsõna ‘navigation label’ kõlaks sellega natuke veidralt, siis otsustasin “märgise” kasuks (“märgis” ja “navigatsioonimärgis”).

Tõlge asub endises kohas [L] Kaku WordPressi-lehel.

Narvali hambaravi

… ehk Ubuntu 11.04 Natty Narwhalist korraliku töökeskkonna (klassikaline välimus + 3D-efektid) saamine käis Kakul nii:
* Esmane sisselogimine teha tavarežiimis (Klassikaline Ubuntu) – nagu eespool mainitud, saab selle valida sisselogimisel PEALE kasutajanime valikut ja ENNE parooli sisestamist ekraani alaserva rippmenüüst (ugh).
* Kui videokaart seda vajab, installida 3D-draiverid (Haldamine => Lisadraiverid)
* Mõni aeg tagasi tuli kellelegi taibule pähe Ubuntul “mäkki mängida” ja akna juhtnupud paremalt vasakule viia. Õnneks tehti peale järgnevat kisa kirik keset küla ja see featuur sõltub kasutatavast kujundusteemast. Nupuprobleemi lahendamiseks panna teemaks kohe kaasasolevatest valikutest (Eelistused => Välimus => Teema) näiteks New Wave (võib ka mõne muu alla laadida ja paigaldada).
* Mingist ajast on pärit ka komme juba paariminutise seismise järel ekraan parooli taha lukku panna. Kindlasti on sel oma kasutuskohad (näiteks pangatelleri arvutis), aga tavainimese arvuti puhul peaks kas ooteperiood pikem või siis parool maas olema. Sättida saab menüüst Eelistused => Ekraanisäästja.
* Lisada pakk compizconfig-settings-manager (terminalist sudo apt-get install compizconfig-settings-manager või Synapticuga)
* Lisada GIMP – pakid gimp ja gimp-data-extras.
* Lisada USA lollide seaduste tõttu väljajäetud pakid – ubuntu-restricted-extras (eriti MS klassikaline kirjastiilikomplekt: Times New Roman, Arial jt). Tuleb öelda, et mitmed seni ülivajalikud asjad enam praegu nii vajalikud ei olegi (isegi ilma MS stiilideta saab hakkama).
* Lisada Medibuntu varamu (vt selle kohta [L] nende veebist)  ning paigaldada sealt miinimumina pakid w64codecs (32-bitise süsteemi korral w32codecs)  ja  libdvdcss2.
* Igaks juhuks võiks lülitada sisse ka X-i taaskäivitamise klahvikombinatsiooni Ctrl-Alt-Backspace (maitseasi muidugi – aga lihtsam on taaskäivitada graafilist liidest kui kogu arvutit, kui miskit kinni peaks kiiluma). Eelistused=>Klaviatuur=>Paigutused=>Valikud=>Key sequence to kill the X server.

3D-suutliku arvuti korral tuleb seadistada CCSM (suht maitseasi, aga ilma mõne valikuta nagu Move Windows asi hästi ei toimi). Käivitada Eelistuste menüüst CompizConfig Settings Manager ja valida sealt rubriikide järgi:
* General: Composite, Gnome Compatibility, OpenGL
* Desktop: Desktop Cube, Rotate Cube
* Effects: Animations, Window Decorations, Wobbly Windows
* Utility: Regex Matching, Compiz Library Toolbox, Title Bar Info (vajalikud teiste asjade jaoks)
* Window Management: Move Window, Resize Window, Appplication Switcher, Ring Switcher või Shift Switcher

Soovi korral võib alumise paneeli asemele lisada mäkilaadse alumise doki (Cairo Dock, AWN vmm – vt [L] Ubuntu juhendit). Edasi võib juba seadistada puht maitse järgi (ekraanipilt jms) ja tööle hakata.