Silt: sürr

Kes seda sööb?

Eile käisin üle mõne aja kolledžis kohal. 5. korruse köögi külmikus avanes selline pilt:
Whiskas külmkapis

Tekkis küsimus, et kas a) oleme uue karvase kolleegi saanud (kohata ei õnnestunud) või b) keegi senistest kolleegidest tarvitab üllatavaid toiduaineid. Viimasel juhul oleks asjakohane hoiatav tsitaat Martin Riggsilt (“Surmarelv 3”), kes tarbis koerakrõbuskeid:

Martin: I’m only smoking to take my mind off my dog biscuit problem.
Roger: What dog biscuit problem?
Martin: Well, I been chasing more cars lately and uh, y’know, when I try and lick my balls I keep falling off the couch.

Kui nüüd selgub, et keegi kemmergus liiva laiali loobib või köögist surnud hiiri hakkab leidma, siis võib sama probleem olla.

Olen vist türklane

Vaatasin oma spämmikasti – sinna on kogunenud lisaks inglis-, hiina- ja venekeelsele jamale suur kogus türgikeelset sodi. Mõned kipuvad aeg-ajalt ka filtritest läbi pääsema ja maanduvad postkasti – need on just sellised pigem sisemaised kirjad. Keegi on kuskil ilmselt arvanud, et Kakupesa asub Anatoolias. 🙂

Pöörane värk

See lektüür on ikka täiesti geniaalne.

Märten eile saatis ühe osa ja ütles, et muu on liiga spetsiifiline (ta nimelt ongi avalikus sektoris). Täna lugema hakates selgus, et ei ole ikka küll – väga palju sellest tekstist kehtib ka kõrgkoolide kohta (ütleme kolm korda kiiresti: nurksenurksenurkse). Eriti muidugi hakkab see läbi imbuma peale IT kolledži annekteerimist mõne aasta eest.

Aitäh saatmast!

Aa, suhteliselt samas võtmes asi on Siim Veskimehe “Kuidas tehakse IT-d”.

Uus termin

Käisin lõunal endise kolleegiga, kes nüüd majandab ülikooli peal tehnoloogiahankeid. Jutuajamise käigus tekkis uue sõna idee. Seega:

  • huiak (n.; < eesti “hoiak”, soome huijata/huijaus: “petta/pettus”, vene… misiganes) – enamasti bürokraatlikes ringkondades esinev suhtumise liik. Huiakut iseloomustab esmalt sügav ükskõiksus kaasinimeste vajaduste suhtes, hiljem (kui ignoreerimine ei ole enam  võimalik) aga hakatakse enda naha päästmiseks keerutama ja vassima.

Konkreetne näide huiakust oli seotud ühte kohta ratastooli-kaldtee ehitamisega (taas kord) – algul üritati seda igati vältida, hiljem aga ehitati “täpselt normi järgi” selline, mida reaalselt kasutada ei ole võimalik.

Kakk Siiber kutsevalikust

(Üldiselt kipub olema nii, et kui Kakk peab pikemat aega “dr Kikkas” olema, siis ilmub varsti Kakk Siiber ja hakkab kirjutama. Nii ka nüüd.)

Kelleks saada?

Kes end lapsest saati mukkind,
viimaks sirgub tibiks.
Kes näeb kõikjal ainult sitta,
lõpuks saabki sibiks.

Neist, kes vargsi teisi aitvad,
saavad päkapikud,
neist, kel meeldib essu heita,
ajakirjanikud.

Kutist, kellel kärmed kossid,
võrsub veerandmailer,
libekeelsest lipitsejast
erakonnabroiler.

Tollest aiva õiendajast
kasvab revident,
kohtlasest ja ülbest töllist
tuleb mupoment.

Tugevaid ja lihtsaid selle
kutsub künnivagu.
Kui ei oska üldse miskit,
ootab Riigikogu.

Kakk Siiber vs zombi-Juhan

Juulikuine lulla, inspireeritud viimaste aastate Eesti elust.

***

Juhan Liiv ja ajamasin, ehk
same shit, different toilet

Tulen linnast. Lumesadu.
Savisaart ei näinudki.
Lasin tuult vaid kordi sadu,
muud ma vist ei teinudki.

Kuskil teed, ei tulekiiri –
kuu vaid vastu jõllitab.
Möödakäija pikalt saadab –
mis see töll siin lollitab!

Koputan ja astun sisse
hoovimaja väravast.
Uhan mööda perenaisest
kassikullas säravast.

“Tibu-tibu! Tibu-tibu!”
süda justkui kisendaks.
Vaja kiirelt leida libu,
kes mul stressi pisendaks.