Silt: Steeleye Span

ITSPEA kursus näris täna netiketti ehk võrguviisakust. Mine võta kinni, kas süüdi oli 13. ja reede või miskit muud, aga osadel jäi seekord kirjutamata. Loodetavasti uuel nädalal läheb paremini.

Aga paralleelselt toimus Steeleye Spani albumiterea lõpuosa kuulamine. 2013. aasta Wintersmith põhineb Terry Pratchetti samanimelisel raamatul. Pratchett ei ole mulle kunagi eriti istunud, aga see album on päris hea. Pigem isegi progerokk kui folk (eriti nimilaul), samas on ka tavapärasemat Steeleye Spani (ballaadilik “The Good Witch”, kus on kuulda ka Pratchetti vahelugemisi, ja hoogsam “The Band of Teachers”). Huvitavaid lugusid on teisigi, näiteks “Hiver”, “Fire & Ice” ja eriti lõpus olevad “Ancient Eyes” ja “We Shall Wear Midnight” pehmema ning “The Dark Morris Tune” traadipoole pealt. Viimane kõlab natuke nii, nagu oleks Curly Strings hakanud Manowari mängima; “We Shall Wear Midnight” on aga vist üldse ainus puhastverd klaveriballaad sellelt bändilt, väga ilus pealegi (klaverit mängib ilmselt siit plaadilt bändi lisandunud Julian Littman).

Kolm aastat hiljem, 2016. aastal tuli välja Dodgy Bastards. Enne jõudis ära minna kauaaegne viiuldaja Peter Knight ja asemele tulla Jessie May Smart, nii et siin on taas kaks naishäält. Repertuaar on aga taas “tagasi juurte juurde” ehk noodsamad hoogsate viiside ja koledate tekstide kombinatsioonid. Avalugu “Cruel Brother” on ligi kaheksaminutiline, aga ei mõju üldse nii pikana. “Boys of Bedlam” on taas midagi Metsatöllu folkhevi sarnast (seal võiks osa värsse isegi räpi alla liigitada, nii et ka nu-metali element on sees). Edasi tuleb üsnagi n.ö. tavapärane kuulamine, kuni tuleb instrumentaalne nimilugu, mis on taas selle bändi üks parimaid – tõsine rokkimine, kus viiul peab ägedat tulevärgiduelli kitarri ja trummidega. Enne lõppu on veel “Bad Bones”, mis on jälle korralik jupp progerokki (ja jälle koos räpiga). Ja viimaks teine, ballaadilik osa pikast kahe poolega lõpuloost, kus on taas üks selle bändi jaoks haruldane komponent – fretless-basskitarrisoolo, lisaks kuuleb seal ka korralikku roki-soolokitarri.

2019. aastal sai bänd 50-aastaseks(!) ja välja lasti vastava nimega plaat Est’d 1969. Algus on kohe klassikaline, parimate albumite stiilis – “Harvest” on taas üks neid lugusid, kus on kõik selle bändi parimad komponendid sees (rokirütm, viiul ja mitmehäälne vokaal), igatahes siit see bändi vanus küll välja ei paista (ja üle seitsmekümnese Maddy Priori oma ka mitte). Teises loos “Old Matron” mängib külalisena flööti Ian Anderson (tõenäoliselt ikka tavapäraselt, ühel jalal seistes) ja see kõlabki suuresti nagu Jethro Tull. Kolmas, “January Man” on pigem kantri, aga väga hea selline – ja Maddy Priori vanusega veidi madalamaks jäänud hääl sobib siia suurepäraselt (veel üks lugu, kus see hääl väga hästi välja tuleb, on “Mackerel of the Sea”). Ja tegelikult on terve see album korralik kräu (heas mõttes – kasvõi vägev kitarrisoolo loos “The Cruel Ship’s Carpenter” või ka kohe sinna järele tulev “Domestic”), mitte mingisugune vanurite värk. Väga korralik (roki)plaat, mille lõpetab a cappella “Reclaimed” – ning ka see kõlab nagu parimatel päevadel.

Ja viimaks seni viimane album 2025. aastast, Conflict. Ning rokkimine jätkub kohe avaloos “Over the Hills and Far Away”. Ei, see ei ole Gary Moore’i samanimeline hitt, vaid pigem ehk Runrig – korralik, hea vungiga traadi-folkrokk (ning see mitmehäälne kitarrisoolo ei jää Gary Moore’ile palju alla). Lisaks traadile tasub siingi kuulata a cappella lugusid – “Dogs and Ferrets” ja eriti “I Am an Oak Tree”. Võib-olla parim lugu siin plaadil on aga tõepoolest kummituslik “Ghost Ship”. Lõpulugu “When All the World Was Young” kõlab väga Iona moodi. Ja Maddy Prior on sellel plaadil 77-aastane… Täiesti uskumatu. Ja on täiesti võimalik, et see punt teeb veel albumi ka 80+ vanuses.

Kokkuvõtteks: huvitav bänd ja täitsa tore kuulamismaraton (need erinevad teemad ja taustad olid põnev uurimine). Ühelt poolt tuleb tunnistada, et varasemast teadaolnud materjali ei suutnud ülejäänud plaadid seekord päriselt ületada, “All Around My Hat” jääb endiselt selle bändi tipuks. Teisalt aga on rokkivad viimased albumid suurepäraseks tõestuseks bändi (ja selle liikmete) uskumatust pikaealisusest.

ITSPEA tööde lugemine jätkus täna infoühiskonna ja digiaediku teemadega. Et hommikul tuli TLÜ-s käia, siis jäi lugemine taas õhtu peale – õnneks seekord sai küllaltki mõistliku ajaga tehtud.

Nelja aasta pärast peale eelmist (2004) ilmunud plaadil They Called Her Babylon laulab jälle Maddy Prior, trummi lööb Liam Genockey ja bassi mängib üle pika aja jälle Rick Kemp. Avalugu “Van Diemen’s Land” meenutab bändi paremaid aegu, “Samain” on korraliku progeintroga ja hea minekuga folkrokk – terve see plaat on laulude mõttes uus hingamine. Mingid tegelased leidsid, et seltskond hakkab vanaks jääma ja ei laula enam nii hästi kui varem – mina seda küll ei ütleks, ise pakuks seda siiani paremuselt teiseks plaadiks kohe “All Aroundi” järel. “Mantle of Green” on väga ilus klassikaline ballaad ja Maddy hääl seal küll mingit vananemist ei näita. Huvitava vormiga on “Bede’s Death Song” – see on vaid 41 sekundit pikk ja lähtub 7.-8. sajandil elanud munga ja õpetlase Bede poolt tema surivoodil kirjutatud värsist. “Diversus and Lazarus” on veidi queenilikult kirju progelugu, mille aluseks on taas Piibli lugu, seekord vaesest Laatsarusest ja rikkast mehest. “Si Begh Si Mohr” pealkiri on siin plaadil muide ilmselt valesti kirjutatud – see on väga kena iiri viiulivalss, aga iirlased kirjutavad seda “Si Bheag, Si Mhór”.

Samal 2004. aastal ilmus ka talvine album Winter – suur osa materjalist on jõuluteemaline, aga siin on ka üks spirituaal (“Blow Your Trumpet Gabriel”) ja kolm bändi enda lugu, mis on pigem paganliku taustaga (näiteks “Unconquered Sun” viitab vanarooma päikesekultusele). Üldiselt täiesti mõnus kuulamine, eriti avalugu “The First Nowell” (hästi palju eri variantides kuuldud), a cappella “Bright Morning Star”, samuti hea vokaaliga “See, Amid the Winter’s Snow” (seda vana jõuluhümni võiks kunagi ka ise proovida töödelda) ja muidugi veel üks jõuluklassik “Hark! The Herald Angels Sing”. “Good King Wenceslas” lõhnab isegi kergelt pungi järele. Klassikaline jõulumaterjal on lihtsalt nii positiivne kraam – järgmisel jõuluhooajal on teada, mida tuleks autos käiamiseks võtta. 🙂

2006. aasta Bloody Men algab üsna hardrokilikult – tegelikult aga on “Bonny Black Hare’i” traadiallikaks mitte kitarr, vaid Peter Knighti elektriviiul. Järgnevad aga pehmemas võtmes lood – kuni tuleb “Cold Haily Windy Night”, mis on taas folk-hardrokk (andes selle loo mõnele “karvaste” bändile, saaks korraliku hevi). “Demon of the Well” on isegi kerge Nirvana hõnguga. Plaadi teine pool räägib viieloolises laulutsüklis Ned Luddist, kes oli küll ilmselt väljamõeldud tegelane, kuid kelle järgi sai Inglismaal nime ludiitide ehk masinapurustajate liikumine (vaesed töölised pidasid kangastelgi ja muid masinaid süüdlasteks enda halvas olukorras).

Cogs, Wheels & Lovers aastast 2009 sarnaneb taas vanade albumitega – kõik lood on vanad rahvalaulud veidi tänapäevasemas kastmes. Hea vungilugu on kolmas, “Creeping Jane”, teine samasugune on lõpus veel ka “Madam Will You Walk” – ülejäänud plaat on pigem rahulikumapoolne, selline hea kvaliteediga tapeet.

Viimased paar albumit jäävad veel järgmiseks  nädalaks.

Uus reede, e-kursuse tööde lugemine (seekord üsna tõbisena) ning taustaks jätkub Steeleye Spani pika albumirea kuulamine.

Järjekorras järgmine on tervelt kuueaastase vaheaja järel ilmunud Back in Line. Kuulama hakates meenub Bangles – nii avaloo saund, meloodiajoonis kui vokaal on sinnakanti. Aga see pole taas päris selle bändi ampluaa, pealegi on see plaat peale ühe loo (“Blackleg Miner” on päris rahvaviis) kokku pandud n.ö. liba-rahvalauludest – lugude tekstidel on ajalooline taust (peamiselt šotlaste võitlus inglaste vastu). Avaloo järel tuleb tavapärasem Steeleye Span siiski osalt tagasi, eriti tuntavalt neljandas loos “Isabel”, mis on ilus klassikaline, vaikselt algav ja lõppev ballaad ühest šoti sõdade kuulsast naisest. “Scarecrow” algab veidi juba nagu “Smoke on the Water” ja on kummaline kombinatsioon traadisest salmist ja hümnilikust refräänist. Võib-olla kõige huvitavam lugu on aga hilisematesse albumiversioonidesse (Spotifys on ilmselt üks nendest) lisandunud “Somewhere in London”, mis meenutab päris tugevasti Kate Bushi “Wuthering Heightsi” (ja loo vaheosas kõlab Maddy Prior täiesti samamoodi) Nii et osaliselt käib selle albumi kohta eelmise juures öeldu (pole paha, aga ka mitte päris Steeleye Span), teisalt aga on see siiski mõnevõrra värvikam (ja rokilikum) ning ka bändi tavapärast kõla on rohkem sees.

1989. aasta Tempted and Tried (millest on kaks versiooni, Spotifys on USA variant) oli mingis mõttes aga uuesti tagasitulek. Kohe esimestest taktidest tuleb “All Around My Hat” -fiiling – ja see tunne kestab kogu plaadi (teine pool kaldub küll natuke tagasi eelmiste plaatide juurde). Siin on ka taas oluline osa traditsiooniliste rahvalaulude esitusel. Ehk parim lugu on kolmas (briti albumivariandis avalugu), “Padstow”, mis on sealt alates jäänud bändi klassikaliste lugude hulka. Jälle see “lombakas” rütm (salmist näib üks takt vahelt puuduvat) ja muidugi see vinge a cappella vaheosa – üritasin uurida, kes seal bassi laulis. Ühe vihje alusel oli selleks siin plaadil Rick Kempi asemele bassi mängima tulnud Tim Harries, sel juhul suutis ta küll ka ilma kitarrita väga ägedat bassihäält teha. Ka “Shaking of the Sheets” on jäänud püsirepertuaari. Ja lõpulugu tagaaetavast rebasest (“The Fox”) andis bändile edaspidi sageli kasutatud rebaselogo.

Siis läks jälle kaua aega mööda ja Time tuli välja alles 1996. aastal. Kohe peale eelmist albumit tuli bändi trummariks päkapikusõdalast meenutav (kiilas pea ja pika patsipunutud habemega) iirlane Liam Genockey ning vahetult enne võeti taas kampa ka teine naislaulja Gay Woods (Maddy Prioril oli probleeme häälega). Üldiselt meenutab see plaat taas eelmist (ja ka vanema aja paremikku). Mõnuga folkrokkiv Steeleye Span rõõmsate meloodiate ja rämedate-jubedate (rahva)laulutekstidega (eriti jäle on “You Will Burn”, mis aga on hoopiski viiuldaja Peter Knighti looming. Ei kujutagi ette, mida sellise teksti lendulaskmiseks tarvitama peab… Kuradite nägemise jagu tinunni? Või sama suures koguses marksistlik-ateistlikke “klassikuid”?). “Old Maid in the Garrett/Tam Lin reel” toob juurde Gay Woodsi mängitava bodhrani, mida bänd varem polnud kasutanud). Huvitaval kombel tundub, et Rod Stewarti “The Rhythm of My Heart” on väga sarnane meloodiaga siinsele “Harvest of the Moonile” – esimene ilmus aga Stewarti plaadil 1991. aastal ja kirjutati väidetavalt juba 1986, samas on teine rahvalaul ja võib ikkagi olla esimese aluseks (esimese ametlik selgitus väidab aga, et see baseerub “Loch Lomondil” – mille meloodia on selgelt teistsugune… Mine nüüd võta kinni).

1998. aasta Horkstow Grange (Spotifys on 2009. aasta remaster) on pigem folgilik (kuigi tugevat elektrikitarri kuuleb siin päris palju) ja tugevate iiri mõjudega (“Erin” on ehtne iiri folgihümn ning ka siin albumil kuuleb Gay Woodsi bodhranimängu). Naishääleks on siin ainult Gay Woods, lisaks Maddy Priorile “tegi poppi” ka trummimees Liam (kasutati külalistrummarit). Huvitaval kombel on nimiloos räägitud kellestki John Steeleye Spanist ja tema naginast ühe teenijaga – seega see on ansambli nime sünnikoht, lugu ise aga jõudis plaadile alles 28 aastat peale bändi loomist. See on aga iseenesest väga kena, peaaegu a cappella (vaikne saade lisandub alles lõpuosas). Klassikaliselt ilus keldi lugu on lõpus šoti hüvastijätulaul “The Parting Glass”, mida on laulnud paljud teisedki (Sinéad O’Connor, Celtic Woman, Celtic Thunder, The Clancy Brothers jt).

2000. aasta Bedlam Born tehti sama koosseisuga (popitegijad polnud veel tagasi tulnud) ja kuna eelmine album sai osadelt fännidelt liiga vähese rokilikkuse eest sugeda, siis üritati siin asja parandada (ja pärast saadi omakorda sugeda folgifännidelt). Siin plaadil on kaks lugu kristliku taustaga – Tim Harriese “Stephen” räägib Petlemma laste tapmisest kuningas Herodese poolt, jutustatuna ühe tallipoisi poolt (tegelikult on ka “Bedlam” plaadi pealkirjas Bethlehem). “I See His Blood Upon the Rose” on müstiline vaade Kristusele, autoriks peale Iiri 1916. aasta Lihavõtteülestõusu inglaste poolt ühe mässujuhina maha lastud Joseph Mary Plunkett (ausalt öeldes seda teksti ma nii morbiidse muusikaga küll ei seoks – aga võib-olla avaldas mõju poeedi elukäik). Usuteemade puudutamine pani muidugi mingid tainad taas kaagutama – hoolimata sellest, et bänd on neid ka varem käsitlenud (ladina lihavõttehümn “Gaudete” on nende ajaloo suurimaid hitte). Kokkuvõttes kuulatav ja kohati huvitav album (ja tegelikult üldse mitte nii erinev eelmisest), ehkki otseseid lemmikuid siit ei leia.

Jätkub nädala pärast…

(tegelikult kuulasin ja kirjutasin reedel, aga ununes avaldamata)

Paralleelselt ITSPEA tööde lugemisega jätkub ka Steeleye Spani kuulamine. Järgmine plaat on 1975. aasta Commoners Crown, mis jätkab bändi pipraste tekstide traditsiooni ja algab üsna vastuolulise lauluga – “Little Sir Hugh” on algses keskaegses versioonis üsna selgelt juudivaenulik lugu (plaadiversioon on ümber tehtud). Põnev on aga “Bach Goes to Limerick” – nagu pealkirjast näha, on kokku keedetud Bachi klassikaline viiulipala ja iiri viiulifolk. Ka see album on seadetelt üsnagi rokilik, lood ise on samas endiselt puhas folk ja ka mitmehäälsed seaded on pigem rahvamuusikale omased. Meelde jäävad veel mõtlik a cappella ballaad “Weary Cutters” ja naljakas lõpulugu, kus kõik bändi mehed laulavad järgemööda salme ja Maddy Prior refrääniosa, lisaks on külalisena kutsutud ukulelet tinistama koomik Peter Sellers.

Sama aasta All Around My Hat on vist bändi kuulsaim album, mille abil ka ise bändiga tutvusin – kunagi Soomes olles leidsin plaadipoe pudipadikastist CD ja käiasin seda kohe mõnuga. See on ühtlaselt väga hea plaat – ehk parim on “Hard Times of Old England”, aga ägedad on ka “Black Jack Davy”, mitmehäälne (ja suures osas a cappella) “Cadgwell Anthem”, “Gamble Gold (Robin Hood)” (jälle see mõnusalt lombakas rütm, mida see bänd on mitmes kohas kasutanud; Tim Harti tremolo-kitarr on ka lahe) ja nimilugu. Ja endiselt muidugi väga hea bändivokaal ja vahvad seaded – muide, eestimaine Fix on ilmselt omal ajal päris kõvasti Steeleye Spani kuulanud.

Järgmise aasta Rocket Cottage oli mõeldud sama rida (ja edu) jätkama ning kasutab samasugust rokilikku malli – kuid bändi õnnetuseks oli Inglismaal tõusma hakanud pungibuum ja varasemaid tegijaid kiputi “kändudeks” liigitama. Siin plaadil on rahvaviiside kõrval ka kolm bändi ühisloominguna valminud lugu – kohe esimene, “London”, mõjub eelmise plaadi loogilise jätkuna, järgneb samuti vahva, kuid lühike (alla minuti) “The Bosnian Hornpipes”. “Orfeo” on pigem juba poplugu, meenutab ehk isegi varajast ABBA-t (puhtfolgiliku “Nathan’s Reeli” selle külge pookimine on küll veidi veider). “The Twelve Witches” läheb natuke veel kaugemale ja kõlab nagu Jim Steinmani looming (täitsa kujutaks ette Meat Loafi seda laulmas). “Fighting for Strangers” algab nagu… Maggie Reillyga Mike Oldfield (aga ilma kitarrita; lugu on sisuliselt ainult vokaal ja rütm). Naljaka lõppakordina on viimase loo “The Drunkard” ette poogitud Ameerika “mustade slängi” imiteeriva tekstiga “Camptown Races”, mida väidetavalt bänd enne salvestust üleüldse ei harjutanud… Kuid kokkuvõttes on see peaaegu sama hea plaat kui eelmine (samamoodi ühtlaselt hea kuulamine – ning stiililiselt ehk natuke huvitavamgi), kehvema läbimüügi põhjus oli eelkõige ajastuses. Paraku ajas see bändi üksjagu lõhki ning kaks liiget otsustasid ära minna.

Nii läks järgmise albumini üle aasta, Storm Force Ten tuli välja 1977. aasta lõpus. Siin plaadil asendab tavapärast viiulit John Kirkpatricki lõõtspill (kohe avaloos on kõla vahetus selgelt tunda). Teise asjana on siin plaadil päris palju ilusat akustilist kitarri (“The Victory”, “Some Rival”). Väga hea a cappella esitus on teises loos “Sweep, Chimney Sweep”. “The Black Freighter” on vahva teatraalne piraadilugu, mis kohati meenutab käikudelt ka vana Queeni. Ütleks, et pool sammu nõrgem kui eelmised kaks albumit, kuid siiski päris hea kuulamine.

1980. aasta Sails of Silver oli põhimõtteliselt teistmoodi album – varasemad rahvalaulud olid nüüd pea täielikult asendatud omaloominguga. Viiul on tagasi, aga kohe alguse nimiloos kõlab bänd palju progelikumalt kui varem. Aga mingisugune varasem fluidum oli kadunud – enda lood olid iseenesest head, aga selliseid bände on maailmas palju (näiteks kõlab terve see plaat väga sarnaselt The New Seekersiga). Hea taustamuusika, aga mitte palju rohkem – ja pigem folkpop kui folkrokk (või mine tea, ehk on viga arranžeerijas ja need lood hakkaks mingis muus seades palju rohkem elama?). Pole ime, et kontsertidel nõudis rahvas endiselt varasemate plaatide rahvalaule. Ehk ainsa erandi võiks teha eelviimasele loole “Marigold/Harvest Home”, mis on äratuntavalt klassikaline mitmehäälne Steeleye Span.

Edasi kuulab juba nädala pärast.

Jälle algab kevadine ITSPEA e-kursus. Pealetungiva tehisaru tõttu on juba  mitu aastat on õhus olnud küsimus “Kas ja kui kaua sellega jätkata saab?”, nii et ka tööde lugemisega kaasnenud muusikamaratonid on löögi all. Sel korral andsin osalejatele võimaluse blogida peale tavapärase viisi ka tehisaruga (lisades juurde, mida protsessist õpiti, millist aru ja viipa kasutati jne) – näis, mis sellest välja tuleb.

Aga seekordset muusikarida alustab taas üks äärmiselt pikaealine bänd – folkroki üks pioneere Steeleye Span. Pärit Londoni linnast ning sellises võtmes on arusaadav, miks 1970. aastal inglise maarahvamuusikale moodne juhe taha pisteti (alguses tekkis sellega üksjagu paksu pahandust, kuna folgifännid pidasid seda pühaduseteotuseks). Pika ajaloo jooksul on algusest alles jäänud vaid solist Maddy Prior, läbi on bändist aga käinud väga palju rahvast.

Päris esimene album on õnneks Spotifys olemas – selleks on 1970. aasta Hark! The Village Wait (sain targemaks ka: siin tähendab “wait” mitte ootamist, vaid keskaegset muusikutepunti). Tervikuna sarnaneb päris palju siin varem kuulatud Runrigi esimese Play Gaelic-albumiga – pehmemat sorti folgile (kõik peale ühe on inglise rahvalaulud) on lisatud elektripillid ja bändirütm, sekka ka paar a cappella lugu. See on üks kahest albumist, kus soliste on kaks, lisaks Maddy Priorile laulab ka Gay Woods. Steeleye Span on alati olnud ka hea bändivokaaliga ning mitmed lood meenutavad ka varajast Clannadi. Endale meeldib ehk enim lõpulugu “One Night as I Lay on My Bed” rütmikamast otsast (sisuliselt pehme progerokk) ja a cappella “The Hills of Greenmore” rahulikuma otsa pealt.

Teine album on Spotifyst kahjuks puudu, pika nimega kolmas – Ten Man Mop or Mr. Reservoir Butler Rides Again 1971. aastast on taas olemas. Jälle sai keeleliselt targemaks: “Mop” on siin omaaegne tööbörs. Kohe esimene lugu, “Gower Wassail” on oma mitmehäälsuses väga sarnane hilisemate tuntumate lugudega (ja bassikäik meenutab hoopis eestimaist Ewertit). Mõnus, hea vokaali ja huvitava harmooniakäiguga lugu on ka “Marrowbones” (harmoonilisi vimkasid esineb sellel bändil üksjagu ka hilisemates lugudes – sama käib ka üsna karmi teksti kohta). Seda oleks hea kusagil kõrtsis kamina ees laivis kuulata (nagu ka riilipopurriid). Huvitavad on ka a cappella lisalood “Captain Taylor” ja Buddy Hollylt laenatud “Rave On” (eriti naljakas on katkist, “viskavat” plaati jäljendav versioon).

Neljandal, 1972. plaadil “Below the Salt” on bändi esimene hitt, versioon jõululaulust “Gaudete” (huvitava kõlaga on ladina keele inglisepärane hääldus, näiteks pealkirja puhul “gaudeitei”). Vahva on jig’ide popurii – ägedale folgile on lisatud samavõrd äge basskitarr (mängijaks siitmaalt bändi tulnud ja kauaks jäänud Rick Kemp). Samas ülejäänud plaat on natukene ühetooniline – võib-olla on üheks põhjuseks trummide varasemast vähesem kasutamine.

Edasi tuleb Parcel of Rogues 1973. aastast. Äkki sai bänd ka ise aru, et eelmine album jäi natuke uimaseks – igatahes on see tunduvalt elavam ja kirjum. Tegemist on tegelikult algselt ühe teatriprojekti taustaga ja see on natuke ka muusikast kuulda. Selle plaadi järel käis Steeleye Span tuuritamas koos Jethro Tulliga ja albumi kõla kannatab täitsa võrdluse välja (näiteks nõialugu “Allison Gross”). Huvitav paar on “The Ups and Downs” (eelmiste plaatide stiilis mõnus folk-umptsa) ja “Robbery with Violins” (lahe sõnamäng pealkirjas ja heas mõttes kiiksakas lugu traadikitarri ja viiuliga). Mõnusalt traadine on ka “Cam Ye O’er Frae France”, plaat lõpeb aga jälle puhta folgiga (“Hares on the Mountain”).

1974. aasta Now We Are Six on veelgi rokilikum, pahandades sellisena folgifänne. Plaati aitas produtseerida Ian Anderson ning külalisena puhub ühes loos saksofoni David Bowie. Lood on aga endiselt traditsioonilised rahvalaulud ning traadi kõrval on ka pehmemaid lugusid (kasvõi nimilaul). Ilmselt kõige tuntum siin plaadil on varajast Queeni meenutav “Thomas The Rhymer”, mida on eri aegadel ikka ja jälle mängitud. Naljakas on “Twinkle Twinkle Little Star”, kus tundub laulvat lastekoor – tegelikult on need täiesti täiskasvanud bändiliikmed ise. Ja kuuldavasti olid tegelased mingil ajal teinud pulli ka lõpus oleva Phil Spectori looga “To Know Him Is to Love Him” – kontserdi lisapaladeks olid nad end glämmrokkariteks riietanud ja seda lugu koos “Long Tall Sally” ja teiste samasugustega kamminud…

Täitsa mõnus kuulamine – edasi läheb nädala pärast.