Silt: Sõbrad

Korraks Saaremaale

Üks Kaku vanadest sõpradest elab paraku juba mitu head aastat Saaremaal hooldekodus (elu läks üsna mitme koha pealt sassi). Eile korjas Kakk paar ühist vana sõpra kaasa ja küttis üheks päevaks üle mere külla.

Üllatus oli liiklejate vähesus praami peal, nii kell 10 hommikul kui 21 õhtul oli laev üsna tühi – õhtuks igaks juhuks võetud bronn osutus täiesti asjatuks. Seega saime ilusti kohale ja läksime hooldekodu külastama. Tjah, sinna võiks päris edukalt šokiturismi korraldada – üsna väga kole koht (ehkki väga ilusas asukohas mändide keskel). Aeg oleks nagu peatunud kusagil 80-ndates – vähemalt konkreetne maja oli küll iidamast-aadamast remontimata ja koridor lehkas tubakasuitsu-kapsa-kopituse assortii järele nii, et uksel võis pea vastu haisu ära lüüa. Õnneks konkreetne inimene elab konteksti arvestades üsna hästi – tal on oma 9-ruudune tuba.

Kahjuks selgus, et Kaku igivanal Delli P2 läpparil, mis sinna üle aasta tagasi saadetud sai, olid mitmed klahvid maha surnud (s.h. Backspace, r ja t – isegi sisse logida ei saanud, kuna nii inimese enda nimes kui root-accountis on need tähed sees) ja masin seetõttu üsna kasutu. Nii et väike vihje lugejaile – kui keegi teab mõnd vana, ent töökorras arvutit (soovitavalt läpakat – toa väiksuse tõttu -, kuid ka tavakast ja monitor käib küll) äraviskamiskandidaatide seas, võiks teada anda (põhifunktsiooniks saab kirjatöö, seega riistvara osas on vajadused väikesed). Kakk on nõus ise Saaremaale ära viima.

(Kui juba üleskutsumiseks ja nõuküsimiseks läks, siis ehk mõni Saaremaaga seotud tehnoinimene teab, kui kaugel on Kesk-Saaremaal Sõmera kandis traadita võrkude areng? Praegu kasutavad seal ühtainsat dial-upiga arvutit… Tahaks natuke olukorda muuta)

Aga tagasi eilse juurde. Kohalik olustik on ikka huvitav küll. Elanike põhitegevusala (naisterahvaste puhul) on vaibakudumine. Asi käib tööteraapia nime all ja selle eest makstakse inimesele tervelt … 1,5 krooni tunnis. OK, töö puhul ei ole rangeid kvaliteedinõudeid (arvestades üldiselt üsna kirjut kontingenti) ja inimene saab prii esmase ülalpidamise (toit ja peavari), aga kuna ka invaliidsuspension läheb hooldekodule, jääb inimesele endale riiete, jalatsite, pesemistarvete, raamatute jms jaoks üle ca 700 krooni kuus… 37-aastase, liikumispuudega, ent üsna aktiivse mõtlemise ja ilmaelust huvituva naisterahva jaoks mitte just suur summa. Nii oligi toas jama – pistikupesi ei jätkunud (Kakk siis vilistas perenaise protestidele ja ostis õhtul Kuressaarest 6-kohalise pikendusjuhtme – koos korraliku kopsiku Lavazza kohviga, kuna kohvigi jaoks kipub muidu raha nappima – , nii et selle probleemi sai lahendatud). Nii et kes tahab “eduka Eesti Vabariigi” nimelist seebimulli natuke lõhkuda, sõitku tõesti mõnd lähemat hooldeasutust vaatama.

Pealelõunal korraldasime siis inimröövi ja vedasime peasüüdlase esmalt Kuressaarde Mönusa Villemi kõrtsi lõunat sööma ja seejärel lossi juurde jalutama – inimest on sellise elukoha puhul tarvis natuke tuulutada. Ilm oli tuuline ja sompus, aga õnneks ei sadanud. Tolknesime linna peal mitu tundi, siis läksime hooldekodusse tagasi (enne käisime poes ja ostsime natuke nodi) ja istusime kohvitassi taga veel tunnikese ning arutasime ilmaelu. Tagasitee Kuivastusse läks ilusti, praam oli (nagu algul juba öeldud) üsna tühi. Alles Virtsust edasi tulles hakkas taevast tulema mingit vastikult kleepuvat märga löga, mis klaasid kinni kattis ja aknad uduseks tegi. Seetõttu läks Keila kaudu (reisijate mahapanekuga) kojusõitmine kauem kui muidu.

Aga koju jõudes oli hea tunne. Vähemalt sõit läks vist täie ette, ühe inimese aastavahetus sai ehk natukenegi lõbusam.

Kulla sõbrad

… kes te olete sattunud registreeruma naljakasse kohta nimega Gazzag – palun lugege läbi [L] see artikkel siin. Või otsige Gazzagi kohta Wikipediast.

Kes ameerika keelt ei oska, siis lühidalt: see keskkond spämmib teie nimel kõiki teie sõpru, kui te rumalast peast lasete registreerimisel tal kõik oma Orkuti kontaktid importida. Eriti “tore” on siis, kui annate talle ka oma Yahoo! ja Orkuti paroolid – arvestage ise, kui paljud teist kasutavad kas Yahoo! Maili või GMaili (Orkut on sama firma alluvuses). Teie meilikasti võti on sel juhul nüüd nende jobude käes.

Palun ärge laske endale mütsi silmadele tõmmata. Sellest spämmist on juba tõesti siiber.

Sünnipäev sirtakiga

Nimekaim Kaido Eriste (ehk [L] EKEK nomenklatuuris isa Thomas) pidas eile Pärnu-Jaagupis oma 40. juubelit ja koos sellega veel mitut perekondlikku tähtpäeva. Pikem seltskonnakroonika (samuti siinkirjutajalt) leidub [L] EKEK veebis, siia paneks ainult ühe tõsiselt laheda pildi, kus sünnipäevalaps koos teiste härradega sirtakit tantsib. 🙂

Sirtaki EKEK moodi

(märkus: algul tõmmati Kakk kah tantsima, aga hiljuti väänata saanud jalale see üldse ei meeldinud ja tuli järele jätta)

Miks mõisa aeg kole oli

Eile rääkis Jaanus Luks ([L] Mella isa) peale Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses toimunud trennitutvustust (kaikad ja muu sihuke) teemaga haakuva tõestisündinud loo.

Nõuka-ajal pidid lapsed mõnelgi korral sihukest tsirkust tegema nagu agitbrigaad. Poliitteater ühesõnaga, sisult õpetlik ja kommunistlik, vormilt meelelahutuslik. Tihti tehti selles vallas üksjagu kas siis alltekstiga või teadlikult napakasse hüperbooli keeratud asju (Kakul meenub üks omaaegne toksikomaania eest hoiatav sketš, kus klassivennad laval “liimi nuusutasid” ja siis peavaluga ärganu käest tuleb küsimusele “noh, missa nägid ka?” vastus “Nägin, nägin…! Päkapikke nägin. ROHELISI päkapikke. Aiiii, ära hammustaa!”).

Aga too Jaanuse lugu rääkis täiesti tõsimeeli tehtud etendusest, mis pidi rahvale selgitama mõisa-aja talupoegade rasket elu. Laval kujutati surmväsinud vaimunaisi mõisas tööd tegemas ja pealelugeja leelutas paatosliku Levitani (või Orson Wellesi) häälega:

“Ja naised pidid ööd läbi tööd tegema… RASKET, rasket tööd. Ja kõige selle tasuks ei saanud nad midagi muud kui keppi…. keppi…. keppi ja ainult keppi…”.

Seda oleks tõesti näha-kuulda tahtnud. 😛

Soovitusi ITK tudengitele

… kes Kaku juures [L] ITSPEA kursusel käivad. Kuulake, nagamannid, mida vanem seltsimees soovitab:

[23:22:35] Offf ütleb:
sa peaks oma kursust laiendama
[23:22:46] Kakk ütleb:
täpsemalt?
[23:23:00] Offf ütleb:
selgub, et meie hulgas leidub kodanikke, kes polegi vaadanud Star Warsi klassikalist triloogiat ja Space Odyssey 2001
[23:23:12] Offf ütleb:
ja polegi lugenud Dyyni ja Kellav2rgiga Apelsini
[23:23:12] Kakk ütleb:
ahaa
[23:23:19] Offf ütleb:
ja vaadanud Wargames’i

Seega, eksamil hakkame küsima ka seda, kes oli ema Gaius Helen Mohiam ja mis värvi oli R2-D2 kuplitriip. 😛

(OK, mitte päris. Aga ometi on Offfi jutus oma point sees. See kõik on häkkerikultuuri klassikaline lektüür – vt ka [L] Hacker-HOWTO’d)

Kirju nädalalõpp

Eile ja täna oli üsna tublisti rändamist erinevat sorti ürituste vahel.

Esmalt lõuna ajal Linuxi üritus Reaalkoolis, mida eespool ühes sissekandes mainisin. Päris lootustandev oli, ehkki ilmselt tekib seesama probleem, mida Spott oma avasõnas ka mainis – et iga naga jääb oma liivakasti nakitsema ja kokkuvõttes ei saa arvestatavast ühtsest kogukonnast rääkida. Ent vähemalt arutelu tekkis ning loodetavasti jõuti ka konkreetsete tulemusteni – endal oli kahjuks vaja poole pealt ära minna, et Haapsallu jõuda.

Vahepeal kähku kodust läbi, nahktagi asemel must ülikond selga (Kakk on vahel suuteline isegi lipsuga käima) ja Haapsalu poole. Nimelt otsustas kunagine trennikaaslane Ando esitada Kaku [L] JCI iga-aastase TOYP-aunimetuse kandidaadiks. Taga hullemaks, Eesti voorus valitigi välja… Kohapeal selgus, et kõik selle aasta kolm nominenti olid TTÜ päritolu, umbes ühevanused ititaustaga sellid (Tuxaatorist loetud hüüdlausel “mina olen juba nii vana itimees, et ajasin oma rasvase hobusesaba maha ja kasvatasin asemele sassis habeme” on vist mingi põhi all – siinkirjutaja on sabaga ning kaks ülejäänud härrat olid habemikud).

Ülemaailmsesse vooru edasi Kakku õnneks ei saadetud – ja väga hea, et seda ei tehtud. Teised kaks olid liiga kõvad tegijad – sihuke tulemus oleks jätnud kogu loost miski mõttetu maskotivalimise mulje. Aga juba Eesti taseme tunnustuski on ju iseenesest igati meeldiv, nii et tänud JCI Eestile auavalduse eest.

Seltskond jättis ka hea mulje – sedalaadi yuppie-organisatsiooni kohta oli hästi palju mõnusaid ja vahetuid inimesi. Pealegi leidus seal üks klassiõde, mitu kunagist trennikaaslast ning veel paar muud tuttavat nägu. Nii et kokkuvõttes oli tore õhtu.

Ööseks oli orgunnitud ulualune Paralepas Fra Mares. Ka täitsa mõnus koht – ainult et autasuks saadud suur klaaspirn tuli teiselt korruselt kasti sees autosse lohistada (juba õhtul ütlesin naljaga pooleks, et auhinna usability pole just kõige parem). Kodu poole, jälle kestavahetus natuke inimlikuma peale ning aidaa Harkujärvele kiriku 10. aastapäeva tähistama.

Seal oli asi täna mõneti pidulikum ja suurem kui muidu – rahvast oli rohkem (ka Pärnu ja Tartu omad), külas oli piiskop Tanner USA-st ja üks vahva perekond Lätist. Suvelaagri jätkuna väänasime jälle vend Janekiga koos pilli ning vist tuli enam-vähem kuulatavalt välja. Peale missat jätkus asi suuremamõõtmelise toitlusprogrammiga, nii et tulema sain alles hilisel õhtupoolikul.

Õhtul siis seisis ees veel tavapärane saunaskäik koos seekordse perekondliku tähistamisega takkajärgi. Ema oli Hiinast elu ja tervisega tagasi jõudnud (isegi silmad polnud pilus, aga hiina toitu ütles küll mitte enam söövat) ja jagas muljeid. Päris vahva.

“Taevateega” saartel

Nonii… Eelmisel nädalavahetusel sai siis oma pundiga too hull idee teoks tehtud ja tänu Hundu asjaajamisele ja kohalike lahkele vastutulekule (tänud [L] Siioni kogudusele ja [L] Kuressaare Pereraadiole) Saaremaale lindistama sõidetud. Sihtkohaks juba mainitud Siioni kirik – Kuressaares asuv uhke ja moodne pühakoda, kust ka Kuressaare Pereraadio eetrisse läheb.

Sõitsime kolmekesi Indrek L. autoga ning kohale saime üsna hilja reede õhtul. Lootsime mõne varasema praamiga saada, aga tutkit – rahvast oli roppumoodi ja nii jõudsime üle alles bronnijärgse kella 22-sega ning Kuressaarde alles enne keskööd. Kuna aga kirikus kees elu veel täie hooga (noorema rahva jaoks tundubki see ka populaarne seltsimaja olevat), panime pillid üles ning tegime ka lindistuseelse proovi ära. Raadiomees Valter, kelle endale nupukeerajaks olime kaubelnud, kuulis nii ka ära, millega tal tegemist tuleb. Viimaks keerasime end keldrikorrusel ühte pühapäevakooli tuppa siruli.

Laupäeva hommikul otsisime miskit hamba alla (kirikus on ka korralik köök, nii et see oli suht mugavasti tehtav) ja kui Valter oli tehnika üles saanud, hakkasime peale. Väikese algkohmetuse järel hakkas asi üllatavalt sujuvalt jooksma ja lõunaks olid pooled plaanitud lood salvestatud. Võtsime lõunapausi ning uurisime üht kohalikku itaalia toidukohta lähemalt.

Peale lõunat tegime ülejäänud “konservid” sisse. Viimaks hakkas väsimus tunda andma (pole ju profimuusikud) ja viimaste lugude ajal olid juba mõned suht tüdinud. Siiski oli päeva lõpuks kogu plaanitud repertuaar tehtud – ei uskunudki enne, et asi nii libedalt läheb. Tänud muidugi ka Valterile, kes viitsis meiega päev otsa jännata.

Õhtul läksid mõned linna peale, teised jaurasid veel koos kohalikega pilli mängida. Järgmisel hommikul magasime end välja ning et juba varem oli kerkinud üles mõte viia Hundu koju Hiiumaale ära, saigi see otsus viimaks vastu võetud. Tüürisime Triigi suunas.

Triigi sadam oli väike ja mõnus, “Kõrgelaiu” praam ka – pealegi oli see meeldivalt väherahvastatud. Mis kõige vahvam – tänu ühele tuttavale lahkele inimesele saime ekskursiooni praami kaptenisillale, isegi masti ronisime.

Taevatee

Hiiumaal külastasime esmalt Hundu peret, siis pidime minema Käina kiriku varemeisse tema teist muusikalist kollektiivi ehk “Savinõud” kuulama. Seal aga asi venis ja venis – viimaks võtsime kätte ja läksime hoopis Kassarisse. Tegin seal ühe väikese fotosessiooni ka, kogu sõidu pildid on väljas [L] KAKKr’is. Tagasi Käinasse jõudes olid poisid paraku juba ära laulnud, nii et sellest jäime ilma.

Käisime veel korra Hundu juures (tegime paari loo esmased miksimised ka arvutis ära) ja siis tüürisime kodu poole. Kella 23-se praamiga saime üle ja ca 2 paiku koju.

Aga mida siis kreiside kildude alla panna? Öösel oli lindistamas käinud tundmatu kahtlaste sugemetega ansambel “President Põõsas” ning salvestanud [L] sihukese laulu. Kiri oli juurde jäetud, et kui seda ei avaldata, tehakse Eesti rahvale midagi koledat. Seda me ei tahtnud, niisiis panime selle siia üles. Meie aga ei tea nimetatud ansamblist rohkem mitte midagi. Juriidiliselt on kõik korrektne.

Kairu ja Priidu pulmad

… toimusid täna (s.t. reedel, tagasi koju sain tegelikult hommikupoole ööd – aga et sissekanne käib selle päeva kohta, siis on ka kuupäev 21.) siis seal Lääne-Viru kandis.

Minekuga läks kiireks, aga Kuusalu kirikusse sain siiski õigeaegselt kohale. Rahvast oli üksjagu, aga teenistust jälgida oli tiba kummaline – tundus, et suurema osa seltskonna jaoks oli kirik täiesti võõras koht ja nagu ei osatud seal õieti istuda-astuda. Laulatus oli suht lühike ja konkreetne (sellise seltskonna jaoks hea lahendus), aga paraku luges õpetaja suht-koht kõik lihtsalt paberilt maha (sihukese arhetüüpse liturgilise häälega pealegi) ning asi jättis üsna sellise Ding an sich kombetäitmise mulje.

Muidu oli kõik ilus. Kirikus olid värsked kased ja pruutpaar nägi hästi kena välja. Tavalise pulmaisa asemel oli vägesid kamandama pandud hoopis Marju-nimeline kena noor daam (kes nägi kangesti Celine Dioni moodi välja), kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Laulatuse järel pandi rahvas autodesse ja pulmarong läks teele.

Hea oli, et auto ära tankisin – see sõit oli ikka päris pikk. Esmalt Priidu vanematekoju, siis mere äärde Kairu neiupõlvenime lendu laskma (kahjuks maandus selleks ettenähtud õhupallikimp hoopis suure puu otsas…), siis Kolgale, kus kohalikud panid pruutpaari traditsoonilisi ülesandeid täitma (puulõhkumine ja titemähkimine) ja viimaks Loksa külje alla kämpingusse. Truuks jäädes varasemale traditsioonile pulmasõitude osas sõitis Kakk suure osa teed lahtise aknaga, vasak jalg peegli juures aknast väljas (korra tuli pollar vastu, siis korjasin kähku ära). Käike tuli vahetada gaasijalaga, aga sellega sai hakkama. Eriti kino oli Loksal, kui CD-mängijast tuli klassikaline iiri jig ning Kakk siis rõõmsalt (aknast väljas oleva) jalaga takti vibutas. Rahvas vaatas teeservas, silmad krõllis peas…

Pulmapidu Loksal oli ka igati vahva, seltskond osutus väga toredaks. Marju juhtimisel tehti igasugu tsirkust (pruudi jala äratundmine, nina otsas tikutopsi edasiandmine jne). Igasugust jooki oli piisavalt, aga väheste eranditega jäid kõik igapidi sündsateks. Muusika eest hoolitses Kaido-nimeline (!) duo – esmalt tundus harilik süldikas, kuid sellid tegid oma rida tegelikult hästi (6-7 setti häält säilitades ära laulda pole kah niiväga kerge). Vahepeal laenasime Mardiga poistelt lava ja tehnikat ning tegime paar laulu, mis rahva poolt hästi vastu võeti. Üllatusena laulis isegi Kairu ühe laulu. Pruutpaari avavalss oli ka muide üllatuslik – Leonard Coheni “Take This Waltz”.

Tulema sain alles tublisti peale keskööd. Ülejäänud rahvas jäi suures osas ööseks sinna, vaid Mart tuli vist veel ära. Jätsin Kairu ja Priiduga nägemiseni (hästi armas oli see, et nad ekstra saatma tulid), keerasin iiri musa tuurid põhja (une peletamiseks) ja põrutasin koju.

Väga tore elamus oli – aitäh peakangelastele ning kapaga õnne igaks elujuhtumiks peale selle.

Kolmas kirikulaager Uulus

… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.

Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.

Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.

Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.

Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.