Silt: Sõbrad

Nagu juba mainitud, käis Kakk Saaremaal, juba traditsiooniks saanud budolaagris Niidi talus. Seekord oli külas sensei Kai Koskinen ning teemaks tema enda koostatud enesekaitsesüsteem P.D.F.S. (Practical Defensive Fighting System) ning Escrima. Rahvast oli kokku tulnud kõvasti ja keegi ei pidanud kahetsema.

Kui Kakk on kolmel korral Iirimaal käinud, siis on seal üks hästi lahe pere olnud pidevalt vastu võtmas ja igasugu huvitavaid asju korraldamas (Maire Brennani ja Eliza Gilkysoni kontserdid näiteks). Nüüd siis otsustasid Vincent ja Margaret siiakanti tulla (nüüdseks kah juba suureks kasvanud noorem generatsioon jäeti paraku koju). Payback time… Mõeldud-tehtud: võtame iirlased saarele kaasa, ajame sauna, anname õlut ja näitame kaklevaid inimesi. 🙂

Nagu külalised reedel sadamas maha said (teevad teised kohe pika turnee – alustasid Soomest ja lõpetavad Poolas), oli kohe minek Virtsu poole, Tallinnaga tutvumine jäi hilisemaks. Praamile jõudsime suure kimaga ja hirmnapilt, aga peale igatahes saime. Edasi juba viis tee Kuressaarde, kus trehvasime teiste laagrilistega, käisime lõunal ja ajasime juttu. Ja siis juba edasi Niidile.

Külalised tundsid end mõnusasti, kuna suur osa seltskonnast rääkis inglise keelt ja üldse oli (nagu laagrites tavaks) tegu hästi lahedate inimestega. Kuna ka Kai-sensei külalistega kampa lõi, ületasid nood Kaku igasugusi ootusi ning tegid enamiku trennidest täiel määral kaasa, lisaks veel osalemine ka muus laagrielus (ekskursioon Kuressaarde ja Viidumäele, laupäevaõhtune suitsusaun koos järgneva suitsulesta ja õllega jne). Vinge!

Trennid olid huvitavad ja harivad. Kai P.D.F.S. on eeskätt turvatöötajatele ja politseile mõeldud praktiline segu eri kunstidest (Escrima, Krav Maga, jujutsu, aikido) – esmatutvustus siinmail toimus juba eelmise aasta Käsmu laagris. Kahe huvitava peateemana käisid selles laagris läbi terariistad (sh üks Kai koostatud väga silmaringi avardav DVD, mille ka siinkirjutaja endale ostis) ja inimese käitumine stressiolukorras. Eriti tasemel oli viimases trennis toimunud “maastikumäng”, kus kõik osalejad ükshaaval kolme ülesandega kontrollpunkti läbisid (1. tülinorija pehmel maastikul, 2. maas lamav inimene ja põõsast väljakargav nugadega maniakk, 3. turisti ära ajav närviline maaomanik). Kusjuures selle läbis ka Vincent ning üldse mitte kõige halvemini. 🙂 Priidule aga tuleks frustreeritud maaomaniku rolli eest kui mitte Oscar, siis vähemalt Meie Mats anda… Tõsiselt õpetlik kogemus oli.

Ja veel üks tsitaat Kai-senseilt – ta rääkis, et Soomes toimub suur osa pussitamisi hommikupoole ööd, kui kainenevad tüübid tuiavad kuhugi “burksi” ostma ning sabas seistes läheb rüselemiseks ja keegi saab nuga. Seega ütleb sensei: “what a point – to get stabbed to death for a f*cking hamburger!”. Ehk “targem annab järele” üsna ekstreemses vormis… Sama asi tuli välja ka maastikumängus – eelmistel päevadel harjutatud karmide võtete asemel oli enamasti palju õigem lahendus rahulik lahkumine (muidugi paraku pole see alati võimalik).

Mõtteainet kogunes seega küllaga. Iirlased olid kogu üritusest hirmsat moodi sillas, ähvardasid järgmine aasta tagasi tulla ja veel õppida (mõne aasta eest arvas seesama Vincent, et Kakk on segane, kui igasugu madistamisega tegeleb). Kahju ainult, et ligi sadakond fotot ühe lolli näpuka tõttu vastu taevast lendasid. Ehk saab pilte kellegi teise käest.