Kaku ajaveeb
Just sai kiidulaul valmis, kui failisüsteem hakkas vigu andma… Viimaks suri ketas päris maha.
Aga pole halba ilma heata – Dell Puraviku isikus tegi masina korda ühe tööpäevaga, too ohtlikuks pakutud BIOSi upgrade sai ka tehtud ning viimaks vahetati ka ketas välja kiirema mudeli vastu (sama polnud poes saada). Igal juhul tänud kiire lahenduse eest! 🙂
Vanasti nimetati lollikandleks küll arvelauda, aga hei, meil on XXI sajand käes ja lollidel on läpparid…
Igatahes sai soetatud endale personaalne Dell XPS M1330. Uurisin ja valisin enne pikalt – variante oli mitmeid, kindlasti oleks saanud ka odavamalt. Muidu oleks võinud Thinkpadi rida edasi ajada, senine TLÜ-le kuuluv T43 töötas kuni viimase ajani laitmatult (nüüd hakkas aeg-ajalt käivitudes jonnima ja tuli üles alles mitme sisselülitamise peale. Ka 512 MB mälust hakkas mõne suurema asja jaoks napiks kiskuma). Aga Thinkpad läks juba mõne aja eest Lenovo hiinlaste kätte ning 6. seeria kohta on kirjutatud igat sorti hinnanguid.
Sõber Puravik kolis jupi aja eest Delli leivale ja see kallutas viimaks kaalukausi tolle firma kasuks – saab omainimesega asju ajada, kui mingid probleemid peaks tekkima. Delli Linuxi-toe kohta on muidugi ka igasuguseid arvamusi (ehkki nad nime poolest müüvad kaht mudelit ka eelinstallitud Ubuntuga, üks neist ongi seesama M1330). Pealegi oli Kakul enne Thinkpadi järjest kaks Latitude’i, mille kohta ei saa miskit paha öelda, need toetasid Linuxit kenasti.
Latitude on aga suht kalliks aetud ja uute E-seeria omade baasmudelit poes polnudki. Nii tekkiski arutelu tulemusel mõte hoopis XPS võtta. Inteli graafikaga (avatud koodiga draiverid), kuid see-eest korraliku mälumahu ja kettaruumiga. Kaaluvahe on T43-ga võrreldes ka tuntav, XPS on jupi maad kergem. Ainus väike miinus on hirmlibedad klahvid (aga ehk kuluvad kasutamisega natuke käepärasemaks või harjub ära. Klahvikäik on samas hästi mõnus). Vahva on ka Maci stiilis, ilma sahtlita DVD-seade. Ning Billi-maksu ei pidanud maksma – Vista Businessi kohta on saatelehel kenasti tasaarveldus tehtud. Kui peaks millegi jaoks Wini vaja minema, siis ITK lauaarvuti on dualbuudis.
Riskantse sammuna sai proovitud ka läpakasse toosama Estobuntu 8.09 beeta panna. Ja ennäe, jookseb ilusti. Graafika, saund, WiFi, Bluetooth, isegi veebikaamera – kõik töötab. Sõrmejäljelugeja hakkas vähese vaevaga tööle ka T43-s kasutatud Thinkfingeri abil (ja masin ruigab sisselogimisel endiselt “G1mm3 4 ph1ng3r, d00d!” 🙂 ). Estobuntul töötab ka ID-kaardiga digiallkirjastamine (mille “suur” Ubuntu 8.04-s nässu keeras).
Mõned pisemad konksud:
* Graafika töötas küll otse lambist ning ka Compiz töötas, kuid kasutada saab üksnes VESA draiverit, kuuldavasti hetkel xorg-intel ei toimi (proovisin ka, ei õnnestunud) ja ka i810 draiver ei meeldinud.
* Endiselt on nässus Multisync ja telefoniga sünkroniseerimine. Mõnda aega see Ubuntul töötas, siis aga hakkas vigu andma ja paraku käib see tänini.
Aga üldiselt võttes tuleb masinaga rahul olla.
Katkine kemmerg on üsna ebameeldiv. Kui sihuke asi esineb aga [L] kosmosejaamas, on asi ikka päris paha. The Registeri uudise kommentaarid on muidugi suht karmid… Aga tulevikus on “kosmonaut-torujüri” ilmselt täitsa valiidne ametinimetus (erinevalt ämmaemand-keevitajast).
Täna tuli uus pingviin välja. Kohe proovisin riskantse sammu teha ja ütlesin läpaka uuendussüsteemile lihtsalt “uuenda distrot”. Ligi 2000 faili tuli TLÜ kiire kaabliühendusega alla paari minutiga, mis aga võttis aega, oli kohalik install. Läpakas on igasugu staffi ning vaid 512MB põhimälu – tavatöö jaoks täiesti piisav, aga installi võttis hingeldama ja seda keriti üle 2 tunni. Viimaks oli aga asi tehtud.
Üks ja ainumas probleem selgus kohe sisselogimist üritades – ThinkPad T43 sõrmejäljelugeja BioAPI pakk enam ei töötanud. Tarkvara jäi sõrmejälge ootama, ent lugeja ei reageerinud. Tuli tuvastus uuesti tavalise parooli peale panna – eks hiljem uurib, kuidas uuesti tööle saab.
Aga muud asjad on kõik paigas. Heli töötab, graafika töötab, Compiz kerib kuubikut, YouTube mängib musa. Näib, et suured asjad on kiiremaks läinud – Evolution ja OO.o näiteks. Firefoxi 3. versioon on samuti tiba poleeritum kui eelmine. Küllap selle sõrmejälje ka tööle saab – millalgi proovib [L] ThinkWiki juhendi järgi uuesti paigaldada.
APDEIT ÕHTUL: leidus veel parem vahend sõrmelugeja jaoks – [L] Thinkfinger. Avatud lähtekoodiga ja puha, töötab täiesti kenasti. Boonusena sai ära teostada ka juba vanast ajast pärit lolli mõtte asendada sõrmejälge küsiv teade ühe totaka kräkkerikeelse fraasiga… 🙂
Kes tahab mõne vana arvutiromu panna muusikat mängima, see võiks vaadata [L] Linux.com’i ülevaadet Linuxi käsurealt töötavatest mp3-mängijatest. Mõnda sai proovitud, päris asjalikud on.
Huvitav, et see pole varem silma jäänud (kiired ajad vist) – Kaku totufon (Soniga Eerikupoeg K750i) võimaldab täita edukalt ka kaugjuhtimispuldi rolli. Kuna suur osa siinkirjutaja töökohustustest sisaldab rahva ees mökitamist (nimetatakse loenguteks ja ettekanneteks), siis kulub teinekord täitsa ära.
Lihtne retsept on järgmine (eeldab, et läpakal on Bluetooth olemas):
0. pane läpakal Bluetooth käima – Linuxil käimaajamise õpetusi leiab hulgem näiteks [L] Ubuntu foorumist. Lülita moblal Bluetooth sisse.
1. anna terminalilt käsk sudo hcidd –connect mobla_MAC_aadress (tolle jaoks võib kuhugi ka ikooni vms käivitusvariandi teha). Kui MACi ei mäleta, leiab selle käsuga hcitool scan.
2. Mobla küsib, kas lubada kaugjuhtimist – jah.
3. Vali moblalt profiil – pakutakse Desktop, MediaPlayer või Presenter. Kõigil kolmel hakkab mobla juhtkang töötama hiire funktsioonides, lisaks on kahel viimasel paar spetsiifilist operatsiooni. Proovimisel töötasid esimene ja viimane veatult, MediaPlayeri all proovitud MPlayeril kõiki asju pruukida ei õnnestunud (aga proovisin ka suht jooksupealt, seda nagunii läpakal kaugjuhtimisega kuigivõrd ei kasuta).
4. Hakka kaugjuhtimisega sebima. Tähtsat nägu võib ka teha. 🙂
Täitsa kasulik asi seega.
Homme algab siis see kaua ettevalmistatud puuetega noorte laager. Sellest loodetavasti kirjutab lähipäevil.
Aga laagriga seoses oli vaja testida ära juba talvel soetatud BENQ dataprojektor (laagris on tarvis paar ettekannet pidada ning kavas on ka päeval tehtud pilte kohe õhtul slaidiprogrammina näidata). Tulemus: näitas pilti küll, aga tekst oli kole ja karvane. Häda oli madalas ekraanisageduses – ThinkPadi ekraanil on ka 60Hz täiesti ilus ega virvenda, projektorile aga jäi väheks. Haldamisvalikutes aga oli ainus pakutav reso 1024×768@60Hz.
Lahendus leidus nagu ikka [L] Ubuntu foorumis – vaikimisi installitud graafikadraiveri xserver-xorg-video-i810 asemele tuli panna xserver-xorg-video-intel. Piisas lihtsalt käsust apt-get install xserver-xorg-video-intel – väikese kobisemise järel asendati draiver kenasti ära. Nüüd tuli veel failis /etc/X11/xorg.conf kirjutada real Driver “i810” asemele “intel” ning välja logida või restartida. Tulemus: pakuti reso kuni 1280×800 (75Hz), muidu igati sobiva 1024×768 reso puhul tuli sageduseks lausa 85Hz. Ja projektor oli rahul ning näitas ilusat selget pilti.
APDEIT: kõrget reso saab konkreetse masina puhul siiski kasutada ainult projektoriga, tavaline läpakaekraan seda välja ei vea. Seega tuleb enne projektori kasutamise lõpetamist panna Arvuti->Eelistused->Ekraani eraldusvõime alt sagedus uuesti 58Hz peale, muidu ei lähe X-Windows enam käima (konkreetne raud ei vea rohkem välja).
Telefoniteema jätkuna tekkis küsimus – eesti keelde on tekkinud inglise smartphone üsna muheda vastena “nutitelefon” (lühemalt “nutifon”), aga kuidas peaks nimetama neid kõnekarpe, mis nii nutikad ei ole?
Kakk pakub välja (tongue deep in cheek) “totutelefon”, lühemalt siis “totufon”. Kakk ostis eile endale Eerikupoegade totufoni.