Ratastoolitrenn

Kakk treenib tavaliselt meie Endla tänava ratastoolirühma üle nädala esmaspäeviti Ryukyu kobujutsu alal, täna aga helistas Rein ja ütles, et jujutsut õpetama pidanud Priidul oli mingi õnnetus juhtunud ning Kakk tehku ise trenn ära.

Nonii, aega oli tunni ringis ning tuli kähku mõelda, mida teha – tavapärast kobujutsut ei tahtnud tegema hakata. Viimaks langes valik Escrima proovimisele, kuna me saime enda viimase projektitoetuse eest ka mõned escrimakepid. Mõeldud-tehtud.

Täitsa hästi läks. Tundub, et üsna väikeste kohandustega on see ka ratastoolis harjutatav. Eriti vahva oli see, et tehnikate demonstreerimisel võtsin abiks ühe uue selli meie trennis, kes on varem umbes aastajagu Wing Chuni harjutanud – täiesti pimedana. Ja nägemise puudumine ei takistanud tal ka Escrimaga hakkama saamist. Vinge. Aga ka ratastoolirahvas oli hästi tubli.

Igati positiivne elamus niisiis.

Vehime aga edasi

Maks tuli oma lastekodulaagrist nädalavahetuseks tagasi ja plaanib kohe järgmine nädal jälle laagerdama minna. Eks nüüd nädalavahetusel tuleb siis vahepeal kurjal Kakul natuke tagant torkida (kuigi trenni teeb kutt endiselt ilma erilise tagaajamiseta). Muidu pidi Ädu-Krõõt ta jälle enda juurde “hüppesse” viima, paraku aga juhtus neil kodus üks tõsine avarii ja nii jäi seekord see tegemata.

Tänase trenni põhisaavutus – kogu trenn tavalise tooli (mitte enam ratastooli) peal istudes, ilma igasuguste käetugedeta. Ümberkukkumine jäi ära. 🙂 Küljelihased on niisiis vahepeal tublisti paremaks läinud. Lasin tal isegi väikeste hantlitega veidi küljepainutusi teha – küll hasti väikese amplituudiga, aga siiski. Triitsepsid on ka paranenud, väiksemaid edasiminekuid on veel.

Maksi sõber Madis tegi ka trenni, aga tema treenimisega tuleb veidi ettevaatlik olla – vend tahab kangesti Bruce Lee olla, läheb hoogu ja vehib siis üsna kontrollimatult. Tuleb hakata pidureid kasvatama, niisiis lasin tal just nimelt üliaeglasi ja kontrollitud lööke teha. Jorises, aga tegi. 🙂

Homme-ülehomme on siis too kaualubatud treenerikoolitus. Aga loodetavasti jääb õhtul aega ka korra Mustamäelt läbi hüpata.

Bokkenipäev

Täna sai kõvasti vehkida…

Esmalt käisin lastekodus Maksi utsitamas. Ta oli ühe oma sõbra sealtsamast ka välja ajanud – nii et nüüd lõhnab selle järgi, et seal on mul edaspidi kaks õpilast… Aga trenn läks päris hästi, koordinatsioon läheb pikkamööda paremaks. Täna panin selli ühelt poolt ratastooli maast mingeid jubinaid korjama ning teisele poole maha panema – kõhu põiklihastele tuleb kasuks. Maks küll torises, et ei armasta seda harjutust – aga tegi ikkagi. 🙂 Ostsin tolle istudes tehtava Tai Chi raamatu ka ära, peale väikest tudeerimist hakkab sellega inimesi piinama…

Õhtul aga oli iaidoliidu korraldatud bokkeni-minilaager Kaberneemes. Kohal oli rahvast Mitsubachist, Hontai omad Priidu ja Raivoga eesotsas ning ka punt Hokuto-ryu kutte. Rein õpetas erinevaid bokkenitehnikaid – paksu liiva sees polnudki neid nii lihtne teha. Aga rahvas jäi rahule. Pärast aeti veel rannas lebotades ja kaasavõetud nodi näsides tükk aega pada, enne kui pimedikus kodu poole tüüriti. Igati mõnus ettevõtmine igatahes.

Reinu juures

Käisime Maksiga Reinu juures Muugal vehkimas. Hästi mõnus oli – eriti kui pärast trenni veel vorste grillisime ja samas õues end täiendasime.

Mõõgavärk aga edeneb endiselt. Lõdvestusharjutustele tuleb aga veel rohkem tähelepanu pöörata – täna lasin tal lüüa tugevaid lööke vastu teist bokkenit. Algul kippus krampi minema, aga nii kui lõdvestuda õnnestus, hakkasid parajad matakad tulema (jõudu on sellil enda vanuse kohta üsna hullumoodi). Nüüd on vaja seda jõudu paremini kontrollima õppida. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus… Kaelale peab ka hakkama harjutusi tegema, seal on ka spastika esialgu kõvasti sees. Ja kummalisel kombel on üks lihasgrupp, mis tal on unarusse jäänud – triitsepsid. Peab hakkama kukla tagant hantleid vms tõstma, abi on ka bokkeni laskmisest üle pea vastu selga ja löögist otse üles pea kohale.

Maks leidis raamatukogust [L] sihukese raamatu – praegu võtsime laenuks, aga ilmselt pean endale ka ostma. See on just täpselt see, mida tal praegu vaja, pealegi saaks istudes tehtavat tai chi’d ka meie ratastoolirahva treeningrühmas kasutada. Uurin seda lähipäevil veidi lähemalt.

Teeme trenni

Selle nädala bilanss Maksiga: üks trenn saalis, teine täna Reinuga TTÜ staadionil (pluss veel need n+1 korda, mis ta lastekodus omal käel harjutanud on). Asi areneb, mõõk liigub järjest kindlamalt ning uute asjade omandamine läheb kiiremini kui nii mõnelgi tavalisemal tegelasel. Kui küljelihased ka vormi saab, peaks varsti ratastoolist mingi tabureti moodi asja peale ümber kolima. Koordinatsiooniharjutustest lisandusid:

* pehme pintslitaoline labakäeliigutus üles-alla (peaaegu Miyagi-sensei “wax on, wax off”…). Algul eraldi kummagi käega, siis koos ja siis korraga üks üles, teine alla.

* Kauko-sensei õpetatud chi-kungi seeriast laenatuna: peopesatõuge ette, käelaba pööramine esmalt sisse (pöidla suunas), siis välja (haare ümber kujutletava vastase käe) ja käe tagasitõmbamine.

* kujutletava köie tõmbamine eest ja külgedelt.

Maks on täpselt nagu Kikuchiyo “Seitsmest samuraist”: kehv stardipositsioon, hirmus tahtmine edasi jõuda – ning ka totaalne mölapidamatus (tuleks täitsa tõsiselt hakata aforisme koguma). 🙂 Loodetavasti läheb tal elus siiski paremini kui filmisangaril.

Uus teema

Eespool laagrimuljetes mainitud Maks on nüüdseks olnud nädalapäevad Kaku aktiivse kiusamise objektiks. Sestap otsustasin hakata mõningaid asju ka siia rahvale üles kirjutama, et sarnases seisus inimesed või nende vanemad/hooldajad ehk mõnes asjas uusi ideid või nõu võiks saada. Nii et Maksi puudutav läheb omaette teemasse.

Missioon: viia praegu ratastooli kasutav tserebraalparalüüsiga 15-aastane noorhärra võimalikult heasse konditsiooni (igas eri mõttes).

Hetkeolukord füüsise osas: rahuldav üldvorm (ratastooliga liigub ise ning enamasti saab ka peale-maha), kuid üsna tugev spastika. Rüht kehvapoolne. Põlvede sees on metallfiksaatorid, mis eemaldatakse sügisel – enne seda ei saa jalgadega kuigivõrd tegelda. Seega tuleb alustada üldkoordinatsioonist ja -füüsilisest, lõdvestusest ja istudes tehtavatest asjadest.

Meetod: erinevad võitluskunstid (jujutsu, karate, kenjutsu, iaijutsu, kobujutsu, tai chi, wing chun, escrima…) eri määral ja eri kohandustega.

Lähim suur siht: sell ise käima saada.

Et Maksil laagris suur bokkenivaimustus tekkis ja ta endale ka bokkeni sai, oli sellega alustamine suht loogiline. Aitas ka see, et laagris kokaks olnud Ädu-Krõõt kuti pooleks nädalaks enda juurde maale viis (on ikka toredaid inimesi olemas!) – muuhulgas oli seal palju rohkem ruumi trenni teha.

Esimese nädala treeningprogramm on olnud umbes alljärgnev.

1. Lõdvestus, lõdvestus, lõdvestus. Spastilise CP puhul asja A ja O. Olen kasutanud lihtsat trennialguse meditatsiooni (mokuso) ja erinevaid lihtsaid lõdvestusharjutusi.

2. Hingamine. Kaks põhilist harjutust toolis tegemiseks: a) käte tõstmine sülest ette rinna juurde (peod ülal), käte pööramine ja langetamine. Üles=sisse, alla=välja; b) hingamine karate Kanku-kata avaliigutusega (osaliselt kaetud käelabad koos eest üles ja siis ringiga külgedelt alla).

3. Tasakaal. Maksil on külje põiklihased suht kehvas seisus. Abinõu: sell Ädu-Krõõda liivakasti servale istuma ja servadest kinni hoides end küljele kõigutama. Paari päevaga istus sell serval nagu kägu ja julges isegi paar liigutust bokkeniga teha. Põhiline bokkenitrenn jääb esialgu veel ratastooli.

4. Koordinatsioon. Spastika vastu aitab hästi hiina võitluskunstidest kasutatav “kleepuvate käte” meetod. Alustasin lihtsast edasi-tagasi liigutusest, seejärel ringid mõlemat pidi. Teine hea harjutus on lõdva käe suur ring keha ees, pilk jälgimas liikuvat kätt (aeglaselt ja sujuvalt). Nädala jooksul on käte spastika märgatavalt taandunud.

5. Bokkenitehnikad. Alustasin tavalise põhilöögiga (shomen giri; üle pea). Alguses põrkas mõõk alla jõudes hullumoodi, enam aga mitte. Järk-järgult lisandusid kõrvalejuhtivad blokid shomen giri vastu (koos omapoolse shomen giriga; blokiga vastase mõõk kõrvale, sama liigutusega pea kohale ja sealt alla), ühe käe blokk üles ning täna juba klassikalised libistavad ülepeablokid mõlemale poole. Kuna kontroll paraneb, siis täna tegin juba selge vahe sisse erinevatele tasanditele – pähe vs kätte (men-kote) ja võtsin kasutusele men-kote ja kote-men kombinatsioonid.

So far, so good… Näis, mis edaspidi saama hakkab.

Julge Elada 2007

Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.

Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.

Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.

Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.

Mõned eriti lahedad killud laagrist:

* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”

* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.

* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.

Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:

* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂

* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.

No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).

Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”

Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .

Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:

* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja

* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)

* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)

* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)

* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad

* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik

* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde

Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).

Tõrvaaugul

Suvise puuetega noorte laagri orgunn käib ja loodetavasti saame asja läbi viidud. Finantseerimiseks tehtud projekti juures on veel mõningaid lahtisi otsi, aga loodame parimat. Täna käisime siis Tõrvaaugul kohta üle vaatamas. Kahjuks on kuulus Tõrvaaugu õuel asunud taaratempel ehk tühjadest pudelitest tehtud 6m kõrgune hiigelpudel nüüd ajalugu – see kukkus paari joodiku tekitatud vigastuste ja kõva tuule koosmõjul eelmisel aastal ümber. Aga Tõrvaaugul on muudki põnevat vaadata. Majutuskohti peaks jätkuma, maja on ratastooliga ligipääsetav ning trennitegemispaik olemas. Lisaks trenniprogrammile on kavas ka mitme huvitava külalise esinemised.

19.-22. juulil siis selgub, mis asjast välja kukkus.

Trenn jätkub

… uuel aastal uue hooga.

Kui Kakk vanal aastal oma eripedapreilidega Invarus espitsioonil käis, tuli juttu ka meie uutlaadi rehabilitatsioonimeetodist ja see pakkus neile huvi. Nii tulidki paar daami esmalt meie laupäevasesse kobujutsu tavatrenni (ja tegid selle vahvalt algusest lõpuni kaasa) ning eile käisid ka ratastoolitrenni vaatamas (ja panid ka seal käed külge). Vahva – ehk tulevad sealt mõned ka meie suvisesse laagrisse appi.

Eile oli trennis muidugi elevust kui palju – rahvas sai kätte oma uued mundrid (gi-jakk ja valge vöö) ning trenni tegime tuliuute bo’dega (muud relvad ootavad taseme paranemist). Hästi tore on näha, kuidas mõni inimene saab hakkama ka seni võimatuks peetud asjadega – ja et selline avastus positiivsele ellusuhtumisele kõvasti kaasa aitab, on ilmselge.

Kakk ise suutis kah suuremast söömisest hoolimata viimaste nädalatega oma viis kilo alla võtta – seda põhiliselt tänu toajalgrattale, poksikotile ja ka tõhusamale relvatrennile. Suvel ootab jälle kobujutsu eksam, selleks ajaks peab kõik vormi saama. Lähiajal ootab veel ees iaidoliidu mõõgalaager.