Arhiiv

Musta ja valget

10.03.2008

… võib vahel üsna järjest esineda.

Täna Laagrist välja sõites oli kaitseinglil jälle tööd… Pärnu mnt ülesõidul Pääskülas oli taas kord millimeetrite mäng autoninast. Üks tropp otsustas nimelt otse raudteeülesõidul pikast lõõtsbussist mööda sõita. Õigemini lennata – kiirus oli hinnanguliselt 80-90 kandis. Vasakult tulijaga laupkokkupõrge polnud ka teab kui kaugel.

Aga teisest seinast elamus oli tänases puuetega inimeste trennis. Teist trenni järjest oli kohal seltskond kas raske liikumispuudega või vanematest inimestest. Ja kogu see seltskond võttis eelmisel korral esmakordselt elus bokkeni kätte, mõned ka täna esmakordselt – ning trenni hoogu ja usinust võiks mõnelegi noortetrennile eeskujuks tuua. Müts maha.

Maksipook

12.02.2008

Üle pika aja jälle lastekodus… Härra oli vahepeal miskite põrsatempudega maha saanud ja sellega kasvatajalt pikema koduaresti teeninud. Mis muidugi tuleb trenni mõistes kasuks – kuna tempude kõrvalt oli vahepeal trenniaega napiks jäänud ja nüüd ei tahtnud bokken enam korralikult liikuda. Võtsin barongi kaasa ja ütlesin, et kui laiskloomlus jätkub, võib mõnede juppide eemaldamine ette tulla… 😛

OK, asi polnud tegelikult nii hull midagi. Panin kuti matti mööda veerema ning end igas positsioonis igapidi väänama – alakehapöörded ja põlvede rinnalevenitus selili, jala edasi-tagasi tõstmine mõlemal küljel ja keretõsted kõhuli, kõigil ideeks lülisamba ja puusavöö töölesaamine. Lisaks selili jalgade surumine (umbes nagu jõusaali jalapink, aga ketastega platvormi asemel hoidsin lihtsalt ise kätega vastu) ja erinevad asjad varbseina juures. Kui neid asju korralikult teha, peaks mõne nädalaga juba niikaugele saama, et võib uued harjutused peale panna.

Reedel lähen uuesti. Barongi võtan igaks juhuks kaasa. 😛

Tore üritus

12.02.2008

Liikumispuuetega Inimeste Liidu iga-aastane tänuüritus toimus juba seitsmendat korda, sedapuhku Estonia talveaias. Vahva asi tuli välja.

Tuleb müts maha võtta ELIL tegevjuhi Auli ja president Antsu ees – omaaegsest “keda huvitab?”-üritusest on saanud asi, mis toimub esinduslikus kohas (eelmised olid näiteks Reaalkoolis, Kadrioru lossis ja SEB Ühispanga peahoones), kus on kohal mitmed prominendid (seekordki näiteks riigikogu esimees ja sotsiaalminister) ja ka meedia. Algusaegade maavillasevõitu asjaajamisest on saanud soliidne, pidulik ja samas ikkagi mõnusalt kodune sündmus. Kui Ene Ergma käis oma tervituses välja idee järgmine kord Toompeal kokku saada, võttis Ants kohe sõnasabast ning nüüd tundub, et järgmise aasta üritus tulebki Toompea lossis…

Mis aga ilmselt kõige tähtsam – pole enam “elukutselisi invaliide” ja sihitut vingumist. On optimism ja konstruktiivsus. Ja selleaastased tänuauhindade saajad olid kõik eranditult hästi vahvad – nii et sedasorti üritused annavad ilmselt puuetega inimeste ühiskonda kaasamisse päris olulise panuse. Ilmselt on aastatega tublisti edasi arenenud nii Eesti ühiskond kui puuetega inimesed ise.

Juttu tuli muide ka nii möödunudsuvisest kui ka selleks suveks plaanitavast laagrist. Rahvas oli väga rahul ja ootab uut korda – nüüd vist ei jää muud üle kui asi ära teha. 🙂

Jälle kiirelt Saaremaal

29.12.2007

… seekord missiooniga tutvuda ühe Kuressaares elava raske tserebraalparalüüsiga noore daamiga ning disainida talle sobiv IT-lahendus. Juba mitmel korral hea sõnaga mainitud heategevusfond Dharma otsustas talle vajaliku arvuti hankida (olgu jälle öeldud, Eestis on toredaid inimesi ikka veel palju). Et seda aga vähegi raskema puude korral käsikaudu teha ei saa, põrutasimegi täna keskpäeval koos pr. Elle Kulliga saare suunas.

Sõit oli mõnus, saime sinna- ja tagasiotsal kõikvõimalikud ilma asjad läbi arutatud. Kohale jõudes oli sealsel vahmiilil muidugi hirmus hea meel (muuhulgas kingiti külalistele kõrvitsa- ja moosipurk ning vahva pisike küünlajalg – aitäh!). Lisaks IT-lahenduse läbiarutamisele õnnestus ka võimlemisharjutuste osas nõu anda – loodetavasti saab tüdrukut ka füüsise parandamise osas veidi aidata, 14-aastaselt trenniga peale hakates võib kaugele jõuda (Kakk alustas tõsisema harjutamisega ka umbes samal ajal, ehkki jupi paremalt algpositsioonilt).

Nüüd tuleb hakata suus hoitavaid sisestuspulki, puhumistoruga morsesisendit (või mõnd muud puhutavat sisestusvarianti) ja mõnd sobivat juhtkangi nettipidi jahtima. Sobiva läpaka peaks kodumailt leidma.

ITK maja inspekteerimas

17.12.2007

Täna käisin bosside palvel IT Kolledži uut maja Mustamäel ligipääsetavuse (ehk siis erinevate puuetega inimeste) vaatenurgast üle kaemas.

Ausalt öeldes lootsin paremat. Ei hakka esialgu siin kõiki detaile suure urinaga välja tooma – kirjutasin külaskäigu järel bossidele detailse raporti koos fotodega, andsin hindeks napi “rahuldava” ning palusin mõnele ehituse eest vastutavale kodanikule koledat häält teha ja piitsa vibutada. Nii et näis, kas mõikab.

Igatahes kui sihukest tuliuut õppehoonet ei suudeta kah ligipääsetavaks teha, on meil küll arhitektide koolitamisega midagi tõsiselt paigast ära.

Maksi pookimas

24.11.2007

Üle jupi aja oli täna õhtul jälle aega paar tunnikest teatavat härrat torkida.

Opist toibumine on läinud kenasti, nüüd võib hakata tõsisema trenni peale mõtlema. Tänane peedistamine koosnes enamasti maas lamades erinevatest veeremistest ja jalgade tõstmisest. Viimasega oli probleeme, kuna nagu asjaosaline endale omaselt märkis, “mõned lihased on installimata jäänud”. Põlve- ja sääretõstete (nii ette kui taha) töölesaamine on seega esmane prioriteet, samamoodi päkkade liikumasaamine – selleks panin selli toolis istudes suruma jalgadega vastu varbseina vahele surutud kummipatja.

Positiivset on ikka kah. Esmalt on kaelahoiak paranenud – mõõgaga pidev üle pea vehkimine on seda kõvasti paremaks muutnud. Teisalt väidab vähemalt kutt ise, et keskendumisvõime on kõvasti parem, suudab ka koolis märksa pikemat aega ühe asjaga tegeleda. Ja kõhu põiklihased on hakanud installeeruma. 🙂

Möla on muidugi endine, küsimusi sadas nagu oavarrest – alates bushidost ja lõpetades kiriku, arvuti, naiste ja erinevate lollide naljadega. Kui Maks korralikult kooli pääseb (gümnaasiumisse ja hiljem ülikooli), võib tast saada … midagi Eddie Murphy, Jackie Chani ja Jan Uuspõllu vahepealset. 🙂 Igav igatahes ei hakka.

Eileõhtune poeskäik

16.11.2007

Eile õhtul tuli Kakk Säästuka ette Kiisule järele. Ratastoolikasutajatele mõeldud parkimiskohtadel avanes selline pilt.

Puuetega inimesed Säästuka ees

Et miks see kisa sotsiaaltoetuste ümber (eilegi sai ELIL juhatusega seda arutatud) – poistel on sihukesed masinad pee all, elavad ju õige hästi…? Nojah, ilmselt on tegu taas kord rullnokkadega, kes ülbelt vales kohas pargivad.

Tegelikult pean end parandama. Veidi aja pärast tuli üks omanikest välja (ilma ratastoolita), istus autosse ja sõitis vuhinal minema. Aga kui inimene ei suuda isegi nii lihtsat asja nagu paremsuuna näitamist ära õppida, siis on tegemist ikka sügava puudega (liigitub õpiraskuste alla). Aga ikkagi peaks siis sedalaadi puuetega inimeste jaoks, kel liikumisega probleeme pole, mingi eraldi parkimiskoha tegema.

Maks

07.11.2007

Mainit härra tegi eile edukalt läbi põlvelõikuse, jalgadest võeti metalltoed välja. Täna käisin haiglas vaatamas – kutt täitsa enda nägu, möla jookseb endist viisi (vaene personal!). Kui haavad kinni kasvavad, teeme trenni edasi. Segane djuud vedas isegi oma waki-bokkeni haiglasse kaasa (salaja muidugi). Seega kui keegi näeb Lastehaiglast paanikas välja jooksvaid meedikuid, siis pole seal midagi hullu lahti – lihtsalt Maks hakkas trenni tegema. 🙂

Bokkenitrenn

08.10.2007

Täna jäi töökoosoleku tõttu ratastoolitrenni minemata, õnneks Rein sai selle ära teha. Pärast aga käisin vähemalt Maksi kiusamas. Tegime seekord õues trenni – parajasti läks juba pimedaks ning õnneks polnud naabermaja akendel eriti vahtijaid.

Üldiselt edeneb asi endiselt. Edeneks ehk veelgi paremini, kui kogu trenni ei saadaks eddiemurphylik möla… 😛 Kutil ikka jookseb see jutt. Aga vähemalt suhtumine on tõsine. Täna selgus ka põlveoperatsiooni aeg: 5. november. Siis tuleb alustada varsti taastusharjutustega ning hakata rohkem jalgadele tähelepanu pöörama. Järgmiseks suveks tuleks see sell jalule saada. Eks näis.

Kolm trenni järjest

25.09.2007

Tänane mahv tuli päris korralik – algul poolteist tundi Maksi kantseldamist lastekodus, siis tund kobujutsut (jälle algajate treenimine) ning viimaks korralik üldfüüsiline Kristiani ja Priidu escrimatrennis. Nii kimono kui escrimasärk kõlbasid pärast välja väänata.

Aga Maksi puhul on rõõm märkida tublit edasiminekut. Õppeaasta algus oli suht seevald ning seetõttu ei jõudnud ligi kolm nädalat sinna. Sell on aga vahepeal tublisti harjutanud – tooli peal istumine pole enam mingi probleem ning hingamisharjutused ei pane enam pidevalt haigutama (kopsumaht on sedavõrd paranenud). Ja bokken istub endiselt hästi käes. Täna väänasin talle veel paar jujutsuharjutust kaela. Näis, kaugele me selle hullu projektiga jõuame…