Arhiiv

Asotsiaalorav

26.02.2009

Ei, seekord ei räägi kaklevatest karvastest akna taga. Need pole nii hullud.

Lihtsalt selle [L] interjuu peale tuleks kas Ansipi lemmiklauset tsiteerida või kasutada natuke teist varianti: Jumal, Sa näed ja ei mürista?!

Mõned pevkurismid:

* “Et oh ma kerjan riigi käest nii palju kui võimalik töötuskindlustushüvitist ja siis vaatan, mis saab.” (ministri arusaam töötuse põhipõhjusest)

* “Ei, kindlasti ma ei ütleks seda. See oleks ennatlik. Võib-olla ma ütlen seda kuu või kahe pärast. Kõigepealt ma pean tutvuma. Teiselt poolt, meile peab tulema sisendit tööandjatelt – mida nad ootavad ? Kui sisendit tööandjatelt ei tule, et keda tööturul vaja on, siis ei ole riigil midagi öelda ka ümberõppe korraldamise kohta.” (loe: las orjapidajad ütlevad, milliseid neegreid parasjagu tarvis on. Mind ei koti.)

* “Kui ta on hea inimene oma töökohal olnud, siis ma arvan et tal ei teki probleeme uue töökoha leidmisega. Külla aga kindlasti tal tekib mingi auk. Siis peavad aga pangad vastu tulema, pangad on ka korduvalt rõhutanud, et tulge rääkiga, kui teil on mingi mure.” (ministri arusaam töökoha kaotusest ja laenamisest)

* “Inimene vajab ju elukutset. Kõrgkoolide juures on seda äärmiselt raske teha. Kõrgkoolide juures toimub ikka teadustegevus. Kõrghariduse omandamine ei ole see, mis kiiresti ree peale aitab. Rahaliselt see ikka ei lahenda nende inimeste olukorda.” (loe: neegreid! ainult neegreid on vaja!)

* “Aga ei saa väita, et tööandjad ei võtaks neid (puuetega inimesi) tööle. Loomulikult on nendel väga raske saada. See sõltub ka puudest, kui on füüsiline puue, või vaimne puue. Sellest sõltub, millist tööd sa üldse teha saad.” (ministri teadmised puuetega inimestest)

* “Ma arvan et tööandjate peamine põhjus, miks neid tööle ei võeta, on see, et nende tööviljakus pole päris see. Kui ma pean punktist A punkti B jõudma mingi x ajaga, siis puudega inimesel võtab see lihtsalt kauem aega ja efektiivsus langeb. Kui see on vaimse puudega seotud, siis on võimalik neid rakendada täpselt nii paljudel töödel kui see puue võimaldab.”  (veel sügavaid teadmisi puudega inimeste kohta)

* “Arvan et see on hea, kui töötajal on natuke vastutust ja tööandjal on vastutust. See, et riiki petetakse – kui meil statistika näitab kui palju suusa MM ajal haiguspäevade arv suureneb, või OM ajal – see ei ole õige. Samamoodi on minuni jõudnud jutud, et ettevõtted, kellel on raskusi palka maksta ütlevad töötajatele, et ma ei maksa sulle 80 protsenti palka vaid ole haiguslehel ja riik maksab sulle. Kui sul ei ole süsteemis omavastutust siis minu arust on sinna sisse kodeeritud riukalik omakasu mentaliteet.” (minister teab kindlalt seda, mida Haigekassa ei tea)

HaaPee võiks minna …. Ärapanijasse. Ta on juristihariduse kiuste (või just selle tõttu…?)  huvitavam kui kolmteist Juurt ja Oja.  Ja ei teki seda ohtu, et teda keegi kogemata tõsiselt võiks võtta.

Aga tegelikult… Kakk teab, et rumalasti rääkida pole ilus. Kuid praegu on kange tahtmine minna Gonsiori tänavale tolle suure maja ette, tõmmata kopsud õhku täis  ja karjuda täiest kõrist: TÄITSA PERSES!!!

Ne pevkurit'!
APDEIT 28.02 – seoses eelöelduga soovitaks riigiisadele nõnda.

Maksipook

03.12.2008

Üle hulga aja sain jälle lastekodusse. Va jurakas ei võta ju endiselt telefoni vastu ja nii peab kümmekord korda helistama, enne kui pihta saab. 🙂

Aga trenniasjad arenevad enam-vähem. Mõõk liikus käes kenasti, spastikat on vähemaks jäänud. Kõhupõikide treenimise osas oli vana laiselnud ja tuli sõnad peale lugeda. See-eest aga käib Maks nüüd koolis juba raami abil ja on toolist üles saanud, ehkki seda jätkub esialgu vaid pooleks päevaks (rohkem jalad ei kanna). Täna panin kuti kõhuli matile seljalihaseid venitama (toenglamangus keretõsted) ja reie kakspealihaseid treenima (sääretõsted kõhuli). Jalalihastega on muidu see jama, et eesmised suured nelipealihased on juba päris OK ning sirutused õnnestuvad päris kenasti, taga on aga suhteliselt null. Tuleb veel pookida.

Jutuvada on kah endine. Täna pommitati Kakku muuhulgas nõudmistega öelda, kuidas see või teine asi jaapani keeles käib. Mõnda asja teadsin (konnichi wa, arigato gozaimashita, itadakimasu, sayonara…), mõned tuli võlgu jääda. Aga huvitav, kellele va kavalpea seda anata wa kawaii desu (sa oled ilus) öelda kavatseb…? 😀

Põige Maksi juurde

03.09.2008

Aega oli täna vaid kolmveerand tundi – aga jõudis natuke nii Maksi kui Madisega bokkeneid vibutada kui ka Maksile uued harjutused peale panna. Kõhuli maas “sabaliputamine” (ehk pee-punkti keeramine sinna ja tänna), roomamisharjutused (esialgu kohapeal ja ainult jalgadega) ja külililamangus jala tõstmine ette-taha (esialgu läheb veel vaevaliselt, aga küll minema hakkab).  Kõhupõikide treenimise utsitamiseks andsin kutile veel karate käetehnikaid juurde – seekord pöördelt haito ja shuto. Igatahes on viimased nädalad tubli edasimineku andnud – näiteks jalg on vahepeal põlvest veel tiba rohkem liikuma hakanud.

Pookida, pookida, pookida jah

24.08.2008

Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette.  Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.

Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.

(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)

Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.

Päev Saaremaal

29.07.2008

Käisime eile juba mitmendat korda paari sõbraga Saaremaal üht  hooldekodus elavat toredat inimest vaatamas. Valiku moblaga tehtud pilte leiab [L] Kakkr’ist.

Hommikul saime 10-se praamiga üllatavalt siledalt üle, autosid oli vähe. Kuressaares sõime lõunat ja käisime külakosti ostmas (k.a. järjekordne lähker Lavazza kohvi, mis eelmisel korral hirmhästi peale läks). Siis keerasime autonina põhja suunas.

Vahepeal oli hooldekodus uus maja valmis saanud ja meie sõber sinna kolinud. Täitsa eurovärk, ilus omaette tuba, lähedal telekaga puhkenurk ja elanike poolt kasutatav köök – päris üllatavalt tsiviliseeritud, võiks öelda. Samas aga kui läksime Anitat kontorist otsima, kus ta asjatoimetusi ajas, saime küll ikka päris karmi elamuse.

Umbes nagu oleks keset “Lendas üle käopesa” maandunud… Nagu auto seisma sai ja teised välja läksid, laekus kohale kolm-neli väga kirju olemisega asukat, kel silmnähtavalt karjuv suhtlemisdefitsiit. Et tulnukas kurja häält ei teinud ja sõbralikult vastu rääkis, arenes sihuke diskussioon, mis vääriks omaette raamatut. Näiteks üks härra ei suutnud kuidagi uskuda, et Kuivastus enam mingit passikontrolli ei ole… Teised mangusid nätsu (Kakk tundis end umbes nagu Soome turist Viru hotellis 1978. aastal) ja panid kogu taskus leidunud varu nahka. Seltskond nägi välja piisavalt ekstreemne, et meie autos istunud noorim reisiline hirmunud nägu tegi ja igaks juhuks autouksed seest lukku pani. Endal oli muidugi pigem neist inimestest kohutavalt kahju.

Kõige hullem on see, et tänini pole olemas arvestatavat mehhanismi nendest vähemalt millegi väljaarendamiseks – sporti tehakse kampaania korras ca kord aastas, kui hooldekodudevahelised võistlused toimuvad. Võimalikuks tööks on kaltsude ribadekshakkimine ja kaltsuvaipade kudumine, kutseteraapiast kui sellisest ei näinud aga küll erilist märki. Ja siis on ime, kui inimesed oma kogu elud sellises kohas maha vegeteerivad ja puhtalt olukorra nüridusest veelgi enam nüristuvad. Eriti karm on see juhul, kui oled ise täiesti adekvaatse maailmatajuga ca 40-ne naisterahvas (kelle hooldekodusse sattumise tingis rea väga hullude asjaolude kokkulangemine). Anita pole küll McMurphy tüüpi, aga võib ainult oletada, mis tunne see võib olla.

Niipaljukest õnnestus, et improviseerisin Anitale 10 harjutusega võimlemiskava, mida ta saab oma toas piiratud ruumi tingimustes teha. Eks järgmine kord vaatan, kuidas mõjunud on. Viimatine arvutihange (millest siin ka kirjutasin) jäi tookord ära kartuse tõttu, et tollases elukohas oleks keegi võinud selle ära lõhkuda – nüüd on privaatsust rohkem ning asi uuesti päevakorras. Üritan sügiseks midagi välja mõelda, igatahes on sellele inimesele internetiühendust hirmsat moodi vaja. Siis saaks vähemalt meie väike seltskond temaga suhelda, loodetavasti aga leiaks sõpru juurdegi – ta on üht-teist kirjutanud ja võiks kasvõi blogi pidada. Mingit liiki vabama ajagraafikuga kaugtöö oleks ka täitsa reaalne (sobiks midagi sellist, mida saaks teha põhimõttel “teenid nii palju kui teed”, ilma normide ja tähtaegadeta). Loodetavasti leiab mingi lahenduse.

Istusime kohvilauas, lahendasime kambaga ära Kuressaarest kaasarabatud pudeli Tokaji’d, pajatasime pikalt juttu ega saanud arugi, kuidas aeg lendas. Viimaks tagasiteele asudes oli kell juba nii palju, et hoolimata mõnes kohas üsna kiiresti lendamisest (psst!) jäime seitsmesest praamist napilt maha. Õnneks oli käigus lausa neli praami ning kella kaheksast saime üle. Et kaks tegelast tahtsid oma Haapsalu kooli näha, keerasime väikese ringiga sinnapoole.

Haapsalus vaatasime korra üle lossipargi, siis tekkis aga koolimälestuste käigus idee minna külla omaaegsele koolitädile. Helistati ja ennäe, kästi kohe külla tulla. Kakk kui võõras inimene ebales, aga teised ei lasknud endaga vaielda ja tirisid ikkagi kaasa. Tulemuseks oli üks hästi armas elamus.

78-ne tädi Selma võttis meid vastu, kallistas vanu õpilasi kõvasti, ei teinud võõrast sabaga mehest mingit numbrit ja istutas meid otse laksust ja vastuvaidlemist ignoreerides teelauda. Kes on lugenud, kuidas Bullerby lapsed vihma kätte jäid ja Lövnäsi Kristini juurde maandusid, see umbes kujutab ette. Hästi armas koht, selline tõeline vanaemakodu. Tädi oli üsna kõrgest vanusest hoolimata igati ärksa olemise ja jutuga ning kogu ilmaelu sai läbi arutatud. Kui pilti tegin, siis porises, et näh, pea on kammimata, kuidas nõnda saab fotograafi ees istuda… Vana kooli värk. 🙂

Nii algas tagasitee alles peale keskööd. Käisime tiiruga ka kooli juurest läbi, tegime tuledes Väikesest Viigist pilti ja keerasime kodu poole. Sõit oli päris väsitav, viimaks sain teised Keilasse ja veidi hiljem ka ise koju. Aga asi tasub tingimata ka edaspidi ettevõtmist.

Julge Elada 2008

27.07.2008

… toimus sel aastal teistkordselt Tõrvaaugu talus Jäneda lähedal.  Nagu esimeselgi korral, oli ideeks tutvustada liikumispuuetega lastele ja noortele eri võitluskunste ning seeläbi aidata neil “mõelda suurelt” ning elus paremini edasi jõuda.

Üldiselt läks asi ilusti korda. Korraldusmeeskond oli pea sama mis eelmise aasta laagris, ka suur osa osalejatest “veterane” tulid uuesti ja jäid samavõrd rahule. Külalistreenerina lõi kaks päeva kaasa Kaku pikaaegne karateõpetaja sensei Alar Põllu – tema pikk mõtisklev ettekanne reede õhtul ning demo ja vahvad treeningud jätsid rahvale hea mulje. Laupäeva õhtul esines nagu eelmiselgi aastal Mardi & Kaku “No Rehearsals Orchestra” – seekord mängisime vabas õhus ning kuulajad võtsid asja päris tänuga vastu.

Üheks laagri naelaks kujunes ilmselt klassikokkutulekult saadud idee rakendusena tehtud fotojaht. Et osalejate liikumisvõime oli erinev, jätsime paikade otsimise välja – etteantud ca 15-st teemast tuli valida 5 ning need vabalt valitud kohas ära lavastada. Täiesti uskumatu, kui palju kreisisid kodanikke kohal oli – igal juhul tegid kõik kuus tiimi (yours truly meeskonna nimeks oli “Ajuvaba Jalalaba” ning vastupidiselt ehk arvatavale polnud see seekord mitte Kaku idee) sellist tsirkust, et õhtusel piltide vaatamisel ja hääletamisel rahvas otse kõõksus naerust. Fotod tulevad veebi ehk hiljem, aga mõned lühikirjeldused:

* “Liikluspolitseinik peatab mootorratturi” – Maksi ratastoolile tehti escrimakepist ja nunchakust chopperilenksud (ning viimasel ajal musklisse läinud ja mereröövlirätikut ümber pea kandnud härra andis igati tsiklimehe vurhvi välja kah), menti mänginud Kakk kandis pesapallimütsi, musta karategi-kuube (lahtiselt) ja escrimakeppi sauana (mõned kasutasid imago kohta terminit “asotsiaalpolitseinik”).

* “Esineb Moskva Suure Teatri ballett” – kolmes eri variandis, kõige kreisim oli valgeid balletiseelikuid kandvad isa ja poeg…

* “Uus rock-ansambel” – tehti ka eri variantides, ilmselt kõige vingem oli Kaku kauaaegse juhendaja Reinu mängitud rokkar à la Juice Leskinen, pirakas puust leivalabidas kitarriks.

* “Emme, onu Jüri on televiisoris!” – “Ajuvaba Jalalaba” kasutas pinumaalt leitud vana katkist akent, mis roigasaia otsa pandi ning kust Kakk Telepoisi kombel välja vaatas ja lolli näoga lehvitas, konkureeriv võistkond “Öökull” aga leidis vähemalt sama hea lahenduse kamina näol.

Sarnast sürri jätkus ka tänasesse hommikusse, kus tuli savivoolimise, paberikleepimise ja/või joonistamise abiga laagrimuljeid edastada – sealgi sai rahvas paraja lõuatäie naerda. Ahjaa,  A.J. tiim võttis oma tööde jaoks kasutusse ka  logo – ristiga läbikriipsutatud peaaju ning jalapöia koosluse…

Osalejad olid üldiselt väga vahvad, kuid muljet rikkusid mõned inimesed, kes lihtsalt ei viitsinud kaasa teha (mis mõte on sel juhul üldse laagrisse tulla?). Teiseks mureks oli väikeste laste liiga suur osakaal, mis muutis trennide läbiviimise raskeks. Ja viimaks kippus mitte-eestikeelsete osalejate suure arvu tõttu kohati juba vene keel domineerima (eelmisel aastal läks ses mõttes libedamalt,  tõlgiti vajaduse korral ja jooksvalt). Väga heast küljest näitasid end eelmise aasta veteranid, kes lõid agaralt kaasa ja hoidsid meeleolu üleval (eelmise aasta kroonikas mainitud Maks ja Matz olid ka sel aastal tasemel).  Uutest inimestest aga seevastu tuleb järgmisel aastal vist paratamatult mingi sõel üle lasta.  Veel üheks mureks oli ajakava üsna vaba järgimine, seda peaks järgmisel aastal ilmselt karmimalt tegema.

Aga ikkagi oli hästi tore kogemus. Nagu öeldud, pildid tulevad loodetavasti hiljem.

Laagri eel

22.07.2008

“Julge Elada 2008” korraldustoimkond pidas täna viimase laagrieelse koosoleku. Kõik on enam-vähem paigas – tiim on koos (suuresti sama mis eelmisel aastal), programm koos, osalejate nimekiri kindel. Homseks jääb veel toidu ja mõningase nodi kohaletoomine.

Neljapäeva keskpäeval läheb siis lahti. Muljed ilmuvad ilmselt nädala lõpus.

Laisikut pookimas

17.07.2008

Jutt muidugi Maksist. Laisik seetõttu, et noorhärra pole ligi kaks kuud saanud mobiilile vastatud ega olnud ka eriti trenniga vaeva näinud. “Julge Elada 2008” laager on aga järgmisel nädalalõpul tulemas ning nüüd käisin selli viimaks bokkeniga udimas.

Puberteet muidugi möllab täiega ja asjalike asjade tegemiseks nagu õppimine ja trenn on vähem aega… Aga ega Kakk sellest ei küsi: käib bokkeniga järgi, lõriseb ja sunnib trenni tegema. Muud moodi ei saa – kui PCI diagnoosiga selles vanuses tõsist tööd ei tee, siis hiljem on juba hoopis raskem.

Täna siis vehkisime õues tsikli kõrval bokkenitega. Õnneks pole tagasiminek nii hull kui kartsin, viimased seeriad tulid juba päris ilusti välja, kui keskenduma sundisin. Jõusaalis vehkimine on muidu hea asi (Maks on suht lihasesse läinud), aga kui liigutuste koordinatsioon ja pehmus selle all kannatama hakkavad, on kurjast. Seetõttu tegin pool trenni ka paljakäsi ja pöörasin ekstra tähelepanu pehmetele tehnikatele (löökidele ja blokkidele). Viimaks hakkas isegi päris hästi minema, Maks suutis ka pooltugevalt pähe sihitud mawashigerid (kaarlöök jalaga) pehme kahekäeblokiga maha võtta. Aga nagu liiga elevile läks, lõi spastika sisse ja oli jälle kööga. Ilmselt on lõdvestus ikkagi kõrvade vahel… Tuleb sellega edaspidi rohkem tööd teha.

Eks näeb, mis laagris saab. Kui ta seal sama asjalikult trenni teeb kui eelmisel aastal, võiks päris rahule jääda.

Musta ja valget

10.03.2008

… võib vahel üsna järjest esineda.

Täna Laagrist välja sõites oli kaitseinglil jälle tööd… Pärnu mnt ülesõidul Pääskülas oli taas kord millimeetrite mäng autoninast. Üks tropp otsustas nimelt otse raudteeülesõidul pikast lõõtsbussist mööda sõita. Õigemini lennata – kiirus oli hinnanguliselt 80-90 kandis. Vasakult tulijaga laupkokkupõrge polnud ka teab kui kaugel.

Aga teisest seinast elamus oli tänases puuetega inimeste trennis. Teist trenni järjest oli kohal seltskond kas raske liikumispuudega või vanematest inimestest. Ja kogu see seltskond võttis eelmisel korral esmakordselt elus bokkeni kätte, mõned ka täna esmakordselt – ning trenni hoogu ja usinust võiks mõnelegi noortetrennile eeskujuks tuua. Müts maha.

Maksipook

12.02.2008

Üle pika aja jälle lastekodus… Härra oli vahepeal miskite põrsatempudega maha saanud ja sellega kasvatajalt pikema koduaresti teeninud. Mis muidugi tuleb trenni mõistes kasuks – kuna tempude kõrvalt oli vahepeal trenniaega napiks jäänud ja nüüd ei tahtnud bokken enam korralikult liikuda. Võtsin barongi kaasa ja ütlesin, et kui laiskloomlus jätkub, võib mõnede juppide eemaldamine ette tulla… 😛

OK, asi polnud tegelikult nii hull midagi. Panin kuti matti mööda veerema ning end igas positsioonis igapidi väänama – alakehapöörded ja põlvede rinnalevenitus selili, jala edasi-tagasi tõstmine mõlemal küljel ja keretõsted kõhuli, kõigil ideeks lülisamba ja puusavöö töölesaamine. Lisaks selili jalgade surumine (umbes nagu jõusaali jalapink, aga ketastega platvormi asemel hoidsin lihtsalt ise kätega vastu) ja erinevad asjad varbseina juures. Kui neid asju korralikult teha, peaks mõne nädalaga juba niikaugele saama, et võib uued harjutused peale panna.

Reedel lähen uuesti. Barongi võtan igaks juhuks kaasa. 😛