Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

Võrdlusmoment

Kaks ajaloolist daatumit:
* USA-s kaotati orjus 1865
* Eestis kaotati pärisorjus 1816/19 (Põhja- ja Lõuna-Eesti)

Mõlemal juhul oli vabanenute stardipositsioon üsna sama – inimesed said isiklikult vabaks, aga pidid alguses suures osas vanamoodi rügama, kuna maa ja raha olid teiste käes ning ega nood just võrdõiguslased ei olnud. Ajavahe on jämedalt 50 aastat, seega tänapäeva Ameerikat tuleks võrrelda 1970. aasta eestlastega. Pilt tuleb päris huvitav, aga edasi tõlgendab juba igaüks ise.

Kusjuures see on praegu leebe võrdlus – mitmed piirangud (sh liikumispiirangud ja teoorjus) kaotati Eestis alles üsna samal ajal USA kodusõjaga. Nii et tegelikult võiks vist ka otse tänapäeva Eestiga võrrelda.

Pensionisamba

Täna sai siis kuulda, et pensionireform läheb käima. Nüüd peab hakkama mõtlema, mida edasi teha.

Mõistlikke variante on ilmselt kaks – kas jätkata vanaviisi või hakata ise investeerima. Esimene on lihtsam, aga teise puhul on raha enam-vähem enda kontrolli all (ka juhuks, kui mõni tulevane kiiksuga valitsus otsustab asja uuesti ringi mängida). Investeerimiskogemus on olemas ning elu näitab, et tulemused on seni üsna viisakad olnud.

Praegu on nii II kui III sammas mõlemad LHV indeksfondides ning seal on üksjagu dubleerimist (mõlemad istuvad üsna samades aktsiafondides – III samba jätan sinna paika, see on üsna ilusti toiminud). Teisalt on ise paigutades mõistlik lükata II samba summa uuesti kodubörsi dividendiaktsiatesse (aga hiljem ilmselt osa ka võlakirjadesse – senise investeerimiskontoga olen võlakirjaemissioonidest viimaks alati kõrvale hoidnud ja jäänud puhtalt aktsiate peale) panna ning siis tekib dubleerimine põhilise investeerimiskontoga.

Senise süsteemi suurim jama oli ilmselt sundleping kindlustusseltsiga. Nüüd seda enam ei ole ja seda varianti ka kindlasti ei valiks, ent pensiea saabudes peab kaaluma valikut maksuvaba tähtajalise fondipensioni ja 10% tulumaksuga väljavõtmise vahel – tegelikult pole see valik päris niisama lihtne, kuna võrdlus käib 10% kohe maksmise ja fondipensioni inflatsioonikulu vahel (kui õnnestub eluga pikemalt välja venitada, võib see täitsa arvestatavaks minna; lisaks ei pruugi lõppsumma üldse nii suur olla, et tasub hakata fondipensioniga jahmerdama).  Viimaks pole päris selge, kuidas seda fondipensioni iseendale makstakse (kui ise investeeringuid juhiti).

Eks näis. Kõige kindlam on aga igal juhul püüda põhiinvesteeringutega nii kaugele jõuda, et riigipension ei puhu enam üldse pilli. 🙂

APDEIT 21.10: Pärast väikest kalkuleerimist (excel, excel, excel – tegelikult aga LibreOffice Calc) kaldun sinnapoole, et minu puhul on mõistlik variant investeerida ise. Tõenäoliselt üritan raha kodumaale jätta ja LHV ei peaks ka pahandama – ilmselt jätkan nende juures, lihtsalt teises vormis. Kui kunagi 12+ aasta pärast pensile jõuab, siis maksan selle 10% ära (korraga välja; kõigi eelduste kohaselt jään ikkagi plussi) ja toimetan rahaga taas ise edasi.  NB! See mudel ei ole kindlasti kõigile sobiv.

No ei õpi

Kunagi 2011. aastal sai siin kirjutatud sellest, et omaaegse Eesti Rohelise Liikumise asutamiskongressil osalejana ma edaspidi kindlasti rohelisi valida ei saa. Täna anti tollasele otsusele uus kinnitus.

Seltskond otsustas tänasega ilmselt poliitklounideks jäädagi. Ehk saada mitte päris rohelisteks ehk looduse eest seisjateks (keda oleks Eestis hädasti vaja), vaid moodsateks võukrohelisteks, kelle jaoks on olulisemad hoopis muud teemad. Sedasorti tegelased korraldavad pigem suurte majade ees lollinäitusi ning nende kogu “rohelus” seisneb lillepotis maitserohelise kasvatamises (ja põrunumad kodanikud lasevad mõne karuslooma puurist lahti või protestivad lehmade ekspluateerimise elik piimatööstuse vastu).

Isegi puhtpragmaatiliselt oli tänane enesedefineerimine vasakliberite ehk oravate, sotside ja jestidvestide sektorisse küsitav liigutus – valitavates paikades ei jätku nii paljudele lihtsalt kohti.

Eesti vajaks päris rohelisi. Need naljatilgad seda kahjuks ei ole.

Taasiseseisvumispäev

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Veidi parem

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Mõtte jätkuks

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Kodune võrdlus

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Hea võrdlus

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).