Ennäe

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).

Veel turvasoovitustest

Leidsin veebist ühe küberturbeteemalise loo.

Autorit tean veidi ka isiklikult ja ta on vaieldamatult peaga sell (väga huvitava elukäiguga pealegi). Selle kirjutise osas on aga taas väike hämmeldus – kas loetletud sammud on ikka need, mida tuleks praegu esmajärjekorras teha?

Võtame artikli eelduse, et “mitte linkidel klikkida on võimatu”. Esimene küsimus on, kas e-posti ikka peab üldse veebipõhiselt ja HTMLi vormis kasutama? Siinpool on “vana kooli” puht-tekstipõhine ja kohaliku postkastiga lahendus tänini täiesti adekvaatne (selle lisaplussiks on võimalus tuhnida enda varasemas postis ka hetkel, mil võrguühendus puudub).

Teiseks see, et kas tõesti on nii võimatu õpetada inimestele enne klikkimist hiirekursoriga lihtsalt lingile liikumist ja vaatamist, millist tegelikku aadressi veebilehitseja selle all näitab? Olgu, mitte alati ei ole sigadused sealt selgelt näha (ja nagu Kieren õigesti märgib, on aadresse võimalik võltsida) – aga kui kiri väidab, et “mine siit enda GMaili” ja link näitab suvalinenigeeriasait.com-i (ja väga tihti näitab!), siis äkki ei ole ka tädi Maali ja onu Madis nii tuhmid ja saavad aru, et “oot, see pole ju GMail!”? Samas sellega, et suure osa inimeste rumalus/mugavus ning eriti harimatus/teadmatus on “müüdid”, ei saa küll kuidagi nõus olla.

Ülejäänud soovitustekomplekt on kahjuks ebaühtlane ning mõeldud üsna erinevatele sihtgruppidele. Sotsiaalrünnete koolitus? Ülemused. Logianalüüs? Puhtalt IT-inimeste rida, pealegi enamasti reaktiivne ehk tagantjärgitarkus. RFC 2350-ga ei oska 99% inimestest muhvigi peale hakata. CERTi uudiskiri on abiks väga kitsale ringile, kes a) saab sellest aru ja b) ei ole seda infot juba mujalt kätte saanud.

Samas puudub siit artiklist muuhulgas
* sotsiaalmeediakasutuse reeglistiku ja juhiste olulisus (natuke on üldsõnaliselt mainitud isikliku info avaldamise kontrolli vajadust, aga selle koha peal on vist vaja palju täpsemaid suuniseid – kasvõi FB kohta);
* veebilehitseja valik ja haldamine/turvamine (eriti privaatsussätted ja skriptihaldus – märksõna NoScript);
* kaugtöö läbimõeldud korraldus ja õigete vahendite valik  (märksõnad: Zoom ja zoombombing – võrdluseks, Jitsit ja BigBlueButtonit ei tea ilmselt kuigi paljud);
* laste harimine selles vallas – praegusel massilise e-õppe ajastul kriitiliselt tähtis; eriti just seetõttu, et kooli peale reeglina loota ei saa, kuna õpetajad on a) ülekoormatud ja b) veelgi vähem asjas sees;
* mobiilseadme valik ja haldus (eriti BYODi puhul ehk olukorras, kus tööd tehakse isiklike seadmetega – eriti praegu, kus töö käib eri paigus ning näost-näkku infokontroll on palju nõrgem);
* …ja loomulikult eriti habemega asi – oskus valida arvuti operatsioonisüsteemi ning seda edukalt hallata.

Selles mõttes on Mikko Hyppöneni hiljutine avalik veebiseminar märksa kasulikum infoallikas. Ei oskagi arvata – ehk suutis üsna kergekaaluline veebiportaal Kiereni arvamusi omasoodu tõlgendada..?

Ma loodan…

… et valitsusel jätkub oidu meedia rahaküsimine kuu peale saata. Koroonakriisis ei ole seal suurt midagi muutunud (vt näiteks see ja see). ERR kilkas hiljuti, et on kõige “usaldusväärsem”, pidades suurt hulka viiruse levikuinfot jälgivaid inimesi kohe enda fännideks…

Olgem ausad, enamikul praegusest Eesti massimeediast võiks – ja tegelikult tuleks – lasta loomulikku surma surra. Ja see hõlmab ka ERR-i – nii televisiooni, raadiot, veebi- kui trükimeediat. Mis praegu eriti vastu hakkab, on ving “andke meile raha” paralleelselt süüdimatu tõrvamise jätkumisega.

Natuke meenub “Still Crazy” filmi stseen, kus bänd kutsus ajakirjanikud pressikonverentsile; need tulid, sõid ja jõid bändi kulul ning kukkusid siis neid (üsna ERR stiilis) mõnitama – lõpuks pani noor kitarrist nad tõsiselt paika (you bunch of wankers!).

Tjah… Valitsus on, mis ta on, aga saab seni hakkama. Kas aga keegi kujutaks tõsimeeli ette, et praeguses olukorras juhiksid Eestit puust kell ja sinised sokid…?

(Tore oleks, kui selle jutu asemel saaks mõne lõbusa aprillinalja visata. Kahjuks ei saa.)

Ohjah

See tekst siin on huvitav lugemine.  Soovitused sarnanevad igasuguste moodsate kampaaniate omadega, stiilis “kui kepid ringi, kasuta kummi!”.  See idee, et paroole (eriti pangakaartide jms omad) ei ole arukas veebilehitsejasse salvestada, ei näi üldse kellelegi pähe tulevat. Või et brauseritel on olemas privaatrežiim, küpsised jms saasta saab välja visata, brausereid on üldse erinevaid (kasvõi Brave) ning NoScript on üks kasulik jupp (Chrome’ile saab siit). Muust “raketiteadusest” (ära kasuta W….) ei hakka üldse rääkimagi. Või on CERT juba eos käed püsti tõstnud (dambjuuserid…)?

Selliseid kirjutisi on tegelikult vaja. Aga neid võiks kirjutada… teistmoodi. Päriselt ka, see oleks taas üks koht, kus ei tohiks lasta head kriisi raisku minna. Hädaolukordades jõuab inimestele reaalsus palju paremini kohale.

APDEIT 25.03: Täna hommikul sain postkasti kirja ühelt ehitusteaduskonna õppejõult, keda isiklikult ei tunne ja kes kutsus avama üht TTÜ enda SharePointis (!) olevat  PDF-i. Ei näppinud ja kustutasin (pärast hiljem mõtlesin, et oleks pidanud õppevahendina säilitama) – pealelõunal saatis IT-osakond üldise hoiatuse. M.O.T.T.

Iowa küsimus

Lugesin Poliitika.guru portaalist artiklit “Kõige inimlikum poliitik” ja sain teada, et Iowa on “väike valge kirdeosariik”. Kolmest väitest läheb pihta üks – Iowa on peamiselt valgenahalise elanikkonnaga. Asub aga üsna USA keskel ning on ka rahvaarvult ja pindalalt suht samas.

Võib ju öelda, et tähenärimine (kui paljud tavalised eestlased teavad USA osariikide suurusi ja asukohti, rääkimata pealinnadest?). Samas on tegu spetsiaalselt USA-d käsitleva looga ühes äärmiselt pretensioonika nimega vasakliberaalses veebiportaalis. Iowa on olnud USA presidendivalimiste sisuline avalöök juba üsna kaua aega. Ning tolles portaalis ei ole see kaugeltki esimene selline juhus. Miks igasugused “faktikontrollid” seal pole käinud?

Nii et siinkirjutaja jaoks on see taas näide ühest natuke laiemast probleemist.

Oot-oot…

Vana tõde, et kui valetamisega vint üle keerata, hakkavad lühikesed jalad välja paistma.

Toome kaks linki:

* Eesti 200 -nimelisel seltskonnal oli 28.01.20 seisuga 603 liiget.
* Eesti 200 -nimelist seltskonda toetab Emori arvates 14% Eesti valijatest ehk sisuliselt iga seitsmes.

On see teine väide ikka usutav? Päriselt ka?

Sotsid põhjas?

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.

Jauramisõpetus Soomest

Leidsin eestinen.fi RSS-voo kaudu laheda loo sellest, kuidas põhjanaabrid  avastasid, et nende enda tuhandest järvest püütud kala kõlbab täitsa süüa. Naljakas muidugi (isegi soomlased on kohati loodusest kaugele jäänud – ning omajagu lumehelbekesi on neil ka, kes muu ikka praegust valitsust valis), aga tähelepanuväärne selles loos on hoopis tollele postitusele järgnenud kõva vaidlus erinevate õlide ümber.

Jauravad kohati täpselt nagu siinsed tegelased FB-s vmm kohas, aga ühe olulise erinevusega – ka suurimad kõikteadjad ja “eksperdid” ei lähe niimoodi isiklikuks nagu siinpool lahte. Seda tasuks meie omadel sealt õppida.

Eesti meedia halb nädal

Nädala jooksul

* lasid britid EL-ist jalga
* võeti pensionireform Riigikogus vastu
* jäeti Ameerikas onu Donald pukki

Uusmarksistlik soovmõtlemine hakkab niisiis vist enda loomulike piirideni jõudma. Lähikuudel saab aga AK ja Vikerraadio uudistes ilmselt veel rohkem nalja, sest USA-s tõmmati valimissaag käima.

USA valimised on olnud üks suur pikatillitsirkus (ehk viisakamalt öeldes nartsissismipidu) läbi kogu ajaloo, aga seekord oli avalöök veel eriti uhke – spiiker tegi presidendi kõnega vetsupaberiharjutusi ning esimesel demokraatide osariigiüritusel läks vist nässu kõik, mis minna sai (alates täiesti “nuta-või-naera” kandidaatidevalikust  ja lõpetades tehnoloogiaga).

Asi lõpeb ilmselt sellega, et maailm peab onu Donaldi tembutamisega veel mõnda aega toime tulema.  Ja Eestist sinna uudiseid edastama saadetud tegelane üritab kogu selle asja sees olles endiselt tõestada, et valge on tegelikult must.