Arhiiv

Kitarrituunimine

11.08.2020

Esimene rahva ees mängimine on ära tehtud, nüüd võib instrumenti tuunima hakata. 😀

Tegelikult oli väike jama juba algusest peale, et Kaku muidu igati asjalik Ibanez RG421 ei tahtnud väga hääles püsida. Reedel tuli iga loo eel juba uuesti üle käia. Mõne nädala eest sai Pillipood.ee pealt seega tellitud Gotoh MG-T lukustusega häälestusnuppude komplekt ja rihma jaoks Dunlopi kinnitusnupud (vaikimisi kaasatulnud jullad on väikesevõitu ja rihm tuleb suht tihti lahti). Ent muidu tuleb kahe aasta taguse ostuga  väga rahul olla – nii RG421 kui Fender Mustang GT40 modelleeriv võimendi olid just need, mida harjutamiseks vaja oli (kitarr oli enda valik, Mustangi soovitasid Stanford Musicu poisid – aitüma neile).

Täna sai siis natuke kitarri häkitud. Muidu läks üsna libedalt, aga ühel häälestusnupul olid tegijad haltuurat teinud ja jätnud keeleaugu läbi nupuvarda lõpuni puurimata… Endal nii peenikest metallipuuri kodus polnud (puidupuuriga sai kaela kruviaugud tehtud küll), tuleb maale vanemate juurde minna – ajutiselt läks üks vana nupp tagasi. Muidu oli päris vahva näputöö.

Millalgi võiks mõelda ka helipeade vahetusele, mida samuti on targemad sellele kitarrile soovitanud – ent samas Kaku keldi/Oldfieldi rea saunde (ja ka bluusilikumaid) mängib RG421 esimene helipea väga kenasti (tavaliselt on kitarridel rohkem levinud soolopartiide pea asetamine tahapoole – sellel pillil on esimene palju kõlavam, tagumine on rohkem rütmikitarri kõlaga).

Ees on veel ka lihtsama pedaalikomplekti hange – siiani on õppimiseks Mustangi saundivalikust täiesti piisanud, aga pikkamööda võiks edasi vaadata.

Projekt Brendan

09.08.2020

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.

Runrigi kuulamas

20.07.2020

Kahest vägevast šoti bändist meeldis alguses rohkem Big Country. Mõlemaid õnnestus Rock Summeril elavas esituses näha ja sealgi oli Runrig kavas reaesinejana ning Big Country õhtu peaesinejaks.

Hiljem aga on omavahelises võrdluses kippunud Runrig peale jääma. Aukartustäratav 45-aastane karjäär lõpetati suure mürtsuga alles 2018. aastal. Poole pealt vahetati solisti, mis enamasti kipub bändidel metsa minema – aga Bruce Guthro (kes erinevalt teistest on muide “uusšotlane” ehk pärit Kanadast Nova Scotia’st) suutis Donnie Munrot kloonimata viimase edukalt välja vahetada ja 20 aastat bändi ees laval olla. Bändi teeneid šoti gaeli keele taassünnis on mainitud korduvalt ning lisaks poolenisti gaelikeelsele repertuaarile oli ka vendade MacDonaldite (õieti küll mac Dhomhnaill’ide) looming rõhutatult šotipärane ja laulutekstidki olid sisukad.

Huvitaval kombel ühendab mõlemat bändi lisaks sagedasele “torupillikitarri” saundile ka üks mees – klahvimängija Pete Wishart on järgemööda mõlema bändi liige olnud. Ja küllap oleks ilmselt ka Big Country pikaealisem olnud, kui Stuart Adamsoni poleks üks tõsine häda enneaegu hauda ajanud.

Runrigi stiilinäiteks siia üks kauaseid lemmikuid, “Dance Called America“. Hoogne ja mažoorne lugu väga valusa tekstiga (vrdl näiteks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt”). Eestlased võiksid seda laulda versioonis “Dance Called Siberia”…

EKEK laager 2020

28.06.2020

Jälle nädalavahetus kirikulaagris – seekord siis Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal ning juubelihõnguline 20. kord. Isa Thomase ja Regyta eestvedamisel kogunes sinna vahva seltskond nagu alati – kuid aeg lendab ja Eristete pere neli last, kes esimeses laagris olid pisikesed pägalikud, on nüüd juba mõnda aega asised noored inimesed (ja ka Kaku bändikaaslased erinevatel kirikuüritustel).

Muusikat sai laagris taas püsti ja pikali, nii sündi kui kitarriga. Viimasega tuli tore kombinatsioon täna hommikuses vend Juhani jututunnis, kus sai ette võetud sama Taizé laul, mida me korra juba ühe kevadise ETV koroonateenistuse ajal eetris häkkisime. Seekord aga üritas siinkirjutaja Juhani vioola kõrvale sündiväänamise asemel hoopis Claptonit teha (sünt aitas siiski ka kaasa, fonogrammipõhja mängimisega). Algaja kohta polnudki kõige hullem.

Eile hilisõhtul kaevasin sündi kettanurgast välja ühe kunagi tehtud fonokatsetuse vana eesti vaimuliku rahvalauluga “Meile on see päev nüüd ilmund” (mida me kunagi 2005. aasta laagris vend Janekiga juba väänasime). Bändinoored võtsid asjast kohe kinni ja täna hommikul sai seda vana vaimulikku koraali missal taas häkitud – tuli välja midagi omaaegse Pantokraatori sarnast, laheda kontrastiga väikese huumorinoodiga folkroki (siinkirjutaja üritas sündiga torupilli emuleerida) ja tõsise vana kooli teksti vahel.

Varahommikuti sai traditsiooniliselt trenni tehtud (üks vend läks saidega vehkivast Kakust mööda ja tähendas: “Mõned asjad laagris ei muutu!”). Muidu aga kulus pea kogu ametlikust tegevusest ülejäänud aeg – ja ka arvestatav osa programmist – pilliväänamisele.

Seekord oli lisaks päriselt kohaletulnud külalistele toredaks täienduseks ka videoklipid eri paigust üle maailma, milles laagrirahvast tervitati – mõned külalised jäid paraku pandeemia tõttu tulemata. Aitäh kõigile korraldajatele (eraldi tänu Regytale gluteenivaba toiduga vaevanägemise eest)!

Vinge tagasitulek

12.05.2020

Kunagi ammu oli Toomas Uibo Eesti Robertino Loreti. Ilus hääl oli kahtlemata, aga võis aimata, et see kuulsus käis – nagu Jaak Joala laulus – millegi muu arvel. Igal juhul kadus Toomas peale häälemurret rahva vaateväljast ning ilmus tükk aega hiljem välja hoopis lennunduse asjatundjana.

Nüüd on ilmunud selline kaver. Toomas on vist ka lauljana tagasi ja sellest võib vaid rõõmu tunda.

Karantiinimusa

30.03.2020

See on ikka suhteliselt geniaalne…

(eriti peldikupaberirullid kitarristi kõrval)

Üks hea lugu, neli esitust

29.02.2020

Et lõppenud Eesti Laulul häid lugusid polnud, siis paneks siia kompensatsiooniks veel ühe vana lemmiku: “The Book of Love”:

Eesti laul

29.02.2020

Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.

Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.

Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).

Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.

Aastavahetuseks

31.12.2019

… sobib seekord vist Halestorm: “Here’s to Us”.

Hei, poisid…

27.12.2019

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.