Arhiiv

Eesti laul

29.02.2020

Kunagi sai siin ju kõvasti Eurolauludest ja Öiroviiskudest kirjutatud – lapsepõlvest saadud inerts ilmselt hoidis huvi ikka üleval. Nüüd pole vahepeal väga numbrit teinud. Täna panin toas toimetamise taustale ikkagi Eesti Laulu finaali mängima.

Kõlas nagu harju keskmine superstaarisaade. Suur osa esinejaid olid noored, üle poole lauludest samuti – põhimõtteliselt ainult üks fraas, mida kolm minutit kedrati. Häid lugusid oli kahjuks null, uuesti kuulaks ehk Trafficut ja Egert Milderi Georgia-lugu (selline muhe retro). Uku Suviste võidulugu oli ka üks viisakamatest, aga häirivalt venepärase meloodiakäiguga. Lauljana on aga Kaku kunagine õpilane (Uku lõpetas kunagi üsna ammu IT kolledži, kuid vahetas peagi eriala) kahtlemata tasemel ja Eestile häbi ei tee.

Veidruse eripreemia läheb kollektiivile “Synne Valtri feat. Väliharf” – tõi silme ette kujutluspildi Anne Veski kontserdist kusagil nahhiimovlaste õppeasutuses, kus siis kaks kohalikku karmoška ja kitarrega staari juurde lavale ronisid (kus turvameeste silmad olid?).

Saatejuhid – Taukar enda tavalises muhedas olemises, isand Niinemets nägi sile välja ja sai ka hakkama. Vahele pikitud videoklippides ei olnud aga meedias korduvalt kiidetud koomik paraku absoluutselt naljakas, seega ehk tasukski saateid juhtima hakata. Oleks võinud seal nende lauljate juttudega piirduda.

Aastavahetuseks

31.12.2019

… sobib seekord vist Halestorm: “Here’s to Us”.

Hei, poisid…

27.12.2019

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.

Üks vana lugu

17.12.2019

Leidsin Tuubist ühe vana hea loo.

Kui õieti meenub, siis see lugu oli omal ajal mingil lindistatud kogumikul ja sellega sai enda jaoks üks suuri lemmikuid (tänini) avastatud. Oldfield muidugi. Tegelikult on see lugu aga sarnaselt paljude teiste Mike’i külalissolistilugudega põnev kombinatsioon – Jon Anderson on samamoodi huvitav kuju (kuskil umbes samal ajal sai kõvasti käiatud ka tema jõuluplaati “3 Ships”). Ja video on muidugi oma aja kõrgtase (mis aga tänapäeval üsna naiivsena mõjub).

Annab innustust kitarri edasi harjutada. 🙂

Nuhvlinäppimine

27.11.2019

Kakk pole pikka aega tahvelarvutit (millele pakuti hiljem välja too pealkirjas kasutatud naljakas eesti vaste) endale vajalikuks pidanud, aga nüüdseks on kogunenud ridamisi ideid, mida sellega proovida võiks – ja pealegi ei tahaks sellist lünka teadmistes säilitada.

Nii saigi endale soetatud sedalaadi tehnika kohta juba üsna auväärses eas Samsung Galaxy Tab S2 – täpsemalt selle ligi 10-tolline WiFi-ga variant 2016. aastast. Et miks nii vana – nagu läpakast lendab kohe hankimise järel Windows ja asendub pingviiniga, nii on Kakk toiminud juba mõnda aega ka moblaga. LineageOS tegi juba selgelt vanast Android 6.0.1-st 9.x analoogi.

Mõningase näppimise järel tuli täitsa rahule jääda. Paigaldused läksid kenasti, kasutasin järgmisi linke:

Mis paraku tööle ei hakanud, oli Fender Tone App kitarrivõimendi juhtimiseks (üritab veel häkerdada, aga seda on ka teised netis kirunud). Järgmised katsetused tulevad Linuxi paigaldamisega (Kali jt).

APDEIT 1.02 – Fenderi võimendijuhtimine töötab juba mõnda aega. Nad tahtsid alguses ühendamise ajaks asukohatuvastuse sisselülitamist – pärast võib uuesti maha võtta, ühendus käib üle Bluetoothi. Nüüd on saundide vahetamine kõvasti mugavam ning onlain-saundipangast õnnestus leida mitu kuulsate sellide saunde jäljendavat asja (AC/DC ja ZZ Topi rokihääled, Gary Moore “Still Got The Blues”, Claptoni bluusilikud saundid ja muidugi mõista Brian May Red Speciali ahvimised). 🙂

Bon Jovi Tallinnas

03.06.2019

Kui keegi oleks keskkooli ajal öelnud, et tulevikus õnnestub elusast peast laval ära näha Europe, Scorpions, Tina Turner, Queen ja Bon Jovi, siis oleks ilmselt ütleja suunas imelikke nägusid teinud. Aga nüüd vist ongi veel jäänud ainult Springsteen, keda kauastest lemmikutest veel näinud pole.

Kohalejõudmine jäi hiljaks, kuna ei tahtnud kirikus teisi muusikast ilma jätta. Nii jäi esimene soojendaja, soomlaste Santa Cruz, nägemata ja lauluväljakule liginedes kostis sealt juba Terminaatori avalugu. Termika tunniajane kontsert oli vahva, aga paraku polnud neil videoekraani ja pidama sai jäädud väljaku ülaserva  – küll kõlarite mõttes keskele, aga piisavalt kaugele, et lavalt pea mitte midagi näha.

Õnneks oli aga peaesineja videotaust väga korralik, seda nii dekoratiivses kui laval toimuva edastamise mõttes. Ja Bon Jovi’d ei peeta üheks parimaks live-rokkbändiks mitte ilmaaegu, kontsert oli ülivinge. Richie Sambora bändist lahkumisest mõne aasta eest oli küll kahju, aga asemele võetud Phil X on väga korralik kitarrist ja hea taustalaulja, lisaks oli turneel teise kitarristina abiks ka John Shanks (kaugelt ja ekraanilt vaadates jäi esmalt mulje, et kampa on tulnud hoopis Toto Steve Lukather, kes näeb tänapäeval mõnevõrra sarnane välja).

Kava oli korralik hitisadu, lisalugudeks veel “Wanted Dead or Alive” ja muidugi “Livin’ on a Prayer”. Puudu jäid ehk ainult “Always” ja “(You Wanna Make) A Memory”. Joni hääl on üldiselt endiselt tasemel, ehk vaid “It’s My Life” ja lõpus “Bad Medicine” (salmiosa) jätsid natuke küsitava mulje. Aga bänd suutis need suuresti kompenseerida.

Rahvast oli kõvasti (üks pakutud number oli 40 tuhat) ja üldiselt oli publik asjalik – üllatav, et nii “vana kooli” bänd nii palju päris noori inimesi kohale tõi. Ainus tõrvatilk meepotis oli häirivalt palju neid kodanikke, kelle arust on kohane end suure rahvahulga sees põlema panna ja kopsuvähki kohale manada. Perdillum küll – enesehävitamine on igaühe enese asi, aga paluks mitte põuepommarite kombel teisi endaga kaasa võtta! Tuli mitmel korral publiku seas kohta vahetada.

Aga muus osas oli väga vahva. Auto õnnestus panna kuhugi Liikuri ja Võidujooksu tänava tühermaale üsna karupeppu, nii et tagasi autoni jõudes praktiliselt ei pidanudki ummikus istuma (ei teagi, mis Pirita tee pool võis toimuda).

Gotthardi vägev väikevend

30.01.2019

Enda ühest lemmikbändist, “Šveitsi Aerosmithist” Gotthardist on siin juba kirjutatud. Ka sellest, et selle esimene laulja Steve Lee 2010. aastal õnnetul kombel surma sai ja Nic Maeder asemele võeti.  Kuigi viimane on üsna korralik rokklaulja, jäeti pikkamööda mitmed omaaegsed hittlood repertuaarist välja – võimalik, et uus solist ei vedanud neid (enamasti kõrgete pikkade nootidega) lugusid välja.

Eelmisel aastal tegi bändi esikitarrist Leo Leoni (kes enamasti koos Steve Leega ka nende lugude kaasautor oli) kõrvalprojekti nimega Coreleoni (algsest bändist võeti kampa ka trummar Hena Habegger).  Lauljaks kutsuti tšiillane Ronnie Romero – vähemalt Kakule tundus esmakordsel kuulamisel küll, nagu oleks Steve tagasi tulnud. Äkki pani algne bänd uue laulja valimisel natuke puusse?

Näitena üks Kaku lemmikuid Gotthardi lugude seast, “Let It Be”. Uskumatult sarnane “vana hea” Gotthardiga, lihtsalt saund on ajaga natuke teravamaks läinud. Väga hea video veel sinna otsa.

Muusikaelamus: Miljoonasade 30 aastat hiljem Tallinnas

07.10.2018

Nagu juba Toto juures mainitud sai, on selles vanuses bändid kas väga head või väga halvad. Kui tuli uudis, et üks kunagine lemmik soome bändide seas (olgem ausad, suur osa tollasest suomirokki’st oli üsna haige sonimine – aga oli mitmeid häid erandeid) jälle Tallinna tuleb, oli arvamist taas mitutpidi. Selge nostalgialaks ju, aga mis häält nad teevad? Seda enam, et Rock Cafe viimane elamus oli Europe. Aga noh, tsekkame.

Algus venis. Uksest sisselaskmine (algusaeg oli pandud nii ümmarguselt, et ei saanud aru, kas see tähendab sisselaskmise või kontserdi algust) ja hiljem ka eeskava. Alguses oli ette nähtud 30 aasta taguse kontserdi näitamine, aga keegi kasutas arvutis Windowsi ja võis arvata, mida see ühel hetkel tegi… Teine katse siiski õnnestus. Siis meenutas Urmas Vadi üsna lahedal moel kogemata trehvamist solist Heikki Saloga. Ja siis hakkas asi peale.

Esimene sett algas üsna rahulikult, aga suht algusest oli selge, et need sellid tagasi Tallinna jooma ja mütsiga lööma küll ei tulnud. Väga hea heli, ühtlaselt tasemel bänd ja mis peamine, 60-aastane Heikki Salo ei suutnud kogu kontserdi vältel vist ühtegi möödaläinud nooti tekitada. Paralleelidena meenutas Salo hääle poolest eriti alguses äravahetamiseni Jaagup Kreemi (kes oli ise kontserdil ka kohal) ning laulva jutustaja stiililt Lauri Saatpalu, teine huvitav sarnasus oli kitarrist Matti Nurro ja Bryan Adamsi kitarrimängija Keith Scotti vahel (välimus, mängustiil ja ka sarnane Fender Strat).

Aga häid lugusid tuli palju. Gagarini-lugu oli põhiosas tagant kolmas, lõpetas “Marraskuu”. Endale aga meeldisid ehk enim “Sähköinen Rouva Maa” (siin tekkis võrdlusmoment eestimaise Fixiga), “Rokkarin luu” (siin tuli Nurro kitarripartii juures meelde “Under the Bridge” ja veel mõned kuulsad lood) tagant teine lugu, kergelt kummituslik “Olkinainen” ja teine lisalugu “Kuu”. Ent igal juhul oli tegu äärmiselt hea live-esinejaga, kellelt siinsed muusikud võiks üksjagu õppust võtta.

Õnneks oli taipu teise seti keskel lava ette minna. Seal elas publik ikka tõsiselt kaasa ja seda heas mõttes. Enamik olid soomlased, eestlastest olid peamiselt esindatud nostalgiapõlvkonna inimesed. Viimasest on kahju, kuna kokkuvõttes oli tegu ühe parema siinkirjutaja nähtud saalikontserdiga. Ja ehkki paar kännissä kutti tuias ka ringi, oli seltskond üldiselt väga viisakas – muusika oli lihtsalt piisavalt hea, et tinapanemine tahaplaanile jääks.

Muusikaelamus: A-ha, “Electric Summer”

20.07.2018

Viimane kolmest selle aasta suuremast kontserdist, kuhu sai varakult pilet võetud – ja ainus vabas õhus toimunu. Ette rutates olgu öeldud, et kõik kolm (Toto, Adams, A-ha) olid tipptasemel ja lemmikut ei oskagi välja tuua.

A-ha läks küll 2010. aastal laiali, kuid tuli viis aastat hiljem taas kokku ja veebist nähtud videod ei andnud küll kahtpidi mõistmist – hääled on endiselt vormis ning tehnoloogilisema saundiga bändile mõjub ka helitehnika areng soodsalt.

Kontsert oli “viis pluss”, erinevalt kahest eelmisest tulid ära ka kõik vähegi meenunud hitid (eriti muidugi kaks lemmikut: “Crying in the Rain” ja eelkõige “Stay on These Roads”, mis on “uue aja” A-ha esituses tugevalt parem kui 1988. aasta originaal). Ja Morten Harketil on üks popimaailma parimaid hääli ka ligi 60-selt.

Ainus pisike kriitikajupp: kolm noort daami olid pandud topeltrolli keelpillitrio (viiul, vioola, tšello) ja taustalauljatena. Pillipool oli ilus, laulupool jäi nõrgaks (eriti tuli see välja “Crying in the Rain” mitmehäälses osas).

Soojendusesineja valik läks vist ka natuke mööda – Lenna on hea laulja, aga neist kümnestkonnast laulust jäid meelde vaid juba tuntud lood (“Mina jään”, “Supernoova”, “Rapuntsel”) – ülejäänu oli igav ja ühetaoline “tapeet” (ei häirinud, aga kuulama ka ei kutsunud).  Ning kahjuks oli väga suur klassivahe põhibändiga nii taustapundi mängus kui eriti helikvaliteedis – A-ha puhul olid need lihtsalt nii head, et eestlased mõjusid taidluskollektiivina. 🙁

Aga muus osas oli vägev elamus. Isegi rahvas ärkas kontserdi lõpuks üles. 😀

Superstaar 2018

03.06.2018

Algusest seda saadet vaatama hakates torkas positiivselt silma kogu seltskonna suhtumine – kui varem on üritatud osalejaid ikka üksteise vastu välja mängida, siis seekordne esikümme (ja isegi sealt edasi) otsustas jääda sõpruskonnaks. Ülimalt terve ja tervitatav suhtumine, mis kestis praktiliselt lõpuni välja. Tõsi, Kakk oli (taas kord) Mihkel Rauaga ühes paadis ja fännas Anette Rennitit. Tolle ülekohtuselt varajase väljapudenemise järel jäi ülejäänud sari peaaegu finaalini vaatamata.

Finaali jõudsid kaks väga erinevat tegelast. Prl Benton (OK, ametlikult Benita) on suurepärane laulja ja enne finaali oli arvata, et pilt on selge. Uudo Sepp oli kahtlemata sümpaatne, aga näis enne ikkagi amatöörina. Ja siis…

Finaali esimene lugu, varasema parima loo kordus. Mõlemad teevad hea valiku, aga Sissi on vaieldavalt natuke ees.

Teine lugu, mis pidi olema üks lugu kahes esituses, sai lõpuks äärmiselt sümpaatse dueti vormi. Viik.

Kolmas lugu. Ma ei tea, kes selle Tom Petty superhiti keelpillikvartetile arranžeeris, aga see oli täistabamus. “Saaremaa põllumees” tegi superesituse ja asi oli otsustatud. Uudo Sepp suutis olla hübriid Ott Leplandist ja Jüri Pootsmannist (saates kommenteeriti sarnasust ka Ed Sheeraniga – jah, kuid veel enam meenus Hootie & The Blowfish ehk just Darius Rucker). Nii et kummalisel kombel läks võit väga õigesse kohta.

Ja ikkagi – ka finaalis mõjus hästi positiivselt see sõpruskonna tunne. Nii et ei pea alati ära panema. 🙂