Silt: mõtted

Runrigi kuulamas

Kahest vägevast šoti bändist meeldis alguses rohkem Big Country. Mõlemaid õnnestus Rock Summeril elavas esituses näha ja sealgi oli Runrig kavas reaesinejana ning Big Country õhtu peaesinejaks.

Hiljem aga on omavahelises võrdluses kippunud Runrig peale jääma. Aukartustäratav 45-aastane karjäär lõpetati suure mürtsuga alles 2018. aastal. Poole pealt vahetati solisti, mis enamasti kipub bändidel metsa minema – aga Bruce Guthro (kes erinevalt teistest on muide “uusšotlane” ehk pärit Kanadast Nova Scotia’st) suutis Donnie Munrot kloonimata viimase edukalt välja vahetada ja 20 aastat bändi ees laval olla. Bändi teeneid šoti gaeli keele taassünnis on mainitud korduvalt ning lisaks poolenisti gaelikeelsele repertuaarile oli ka vendade MacDonaldite (õieti küll mac Dhomhnaill’ide) looming rõhutatult šotipärane ja laulutekstidki olid sisukad.

Huvitaval kombel ühendab mõlemat bändi lisaks sagedasele “torupillikitarri” saundile ka üks mees – klahvimängija Pete Wishart on järgemööda mõlema bändi liige olnud. Ja küllap oleks ilmselt ka Big Country pikaealisem olnud, kui Stuart Adamsoni poleks üks tõsine häda enneaegu hauda ajanud.

Runrigi stiilinäiteks siia üks kauaseid lemmikuid, “Dance Called America“. Hoogne ja mažoorne lugu väga valusa tekstiga (vrdl näiteks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt”). Eestlased võiksid seda laulda versioonis “Dance Called Siberia”…

Koroonaajastu konverentsid

Sel suvel on puhkuse vahele pikitud kaks ametlikku töönädalat – üks oli üle-eelmisel nädalal, kui tuli komisjoniga küberturbe tudengeid vastu võtta (komisjon oli füüsiliselt koos, tudengid aga tulid nettipidi) ning paralleelselt Tartust küberruumi kolinud ICALT2020 konverentsil (kirjutasime Birgyga sinna artikli). Sel nädalal on aga kavas algselt Kopenhaagenis toimuma pidanud ja nüüd samuti virtuaalsena toimuv HCII2020 (sinna saime artikli ja postri).

Netti kolinud teadusetegemine on ilmselt üks koroonapandeemia suuremaid tagajärgi omade plusside ja miinustega. Tegelikult on kodust konverentsi kuulamine paganama mõnus – ära jääb rändamisele kuluv aeg ning erinevad lisakulud (hotell, transport, söök jne).  Konverentsil osalemine on odavam (tõsine argument vaesematest riikidest pärit osalejatele – veel mõnda aega tagasi olid need üritused ka Eesti skaalas üle mõistuse kallid) ning ehk on mingi mõju ka keskkonnale (vähem lendamist).  Teisalt aga muidugi jäävad kaugemad paigad päriselt nägemata ning isiklikku, sessioonivälist ja mitteametlikku suhtlust kolleegidega üle maailma (mis annab teinekord ka puhtpraktilise, teadusliku väljundi) ei asenda videokonverents samuti.

IT poole pealt on seni kõik kenasti toiminud – ICALT kasutas Zoomi ja HCI Cisco Webexit, kummagagi ühendumisel ei ole Linux Mintil ja Firefoxil mingeid probleeme esinenud.  Muidugi aga sooviks, et rohkem kasutataks vabu lahendusi (Jitsi Meet jt) ja istutaks vähem ärivaraliste lahenduste peal (millel on alalõpmata kalduvus monopoolseks keerata ja millest paljud on ka erinevate nuhkseltsingute lõa otsas).

Mõtte jätkuks

Eile sai siin Iffi naljatamisi presidendiks pakutud. Aga tegelikult: miks ka mitte?

Eestis on koguni kaks kuulsat laulumeest, kes on
a) sobivas vanuses,
b) piisavalt maailma näinud, eri inimestega suhelnud ning ka keeled peaks suus olema,
c) reaalse, tuntava panusega eesti rahva ajaloos ja selgelt rahvusliku elutunnetusega,
d) mitte vikerkaare-, vaid kogu rahva kangelased ning seetõttu suudaksid lõhet rahva seas ilmselt ka päriselt koomale tõmmata.

Mõlema puhul oleks ilmselt tegu eeskätt “sissepoole” presidendiga (nagu Rüütel; Mäksi puhul oleks aga ka väljapoole vaade täiesti arvestatav), kuid Eesti president ongi küllaltki sümboolne figuur ning Euroopas kandu kokku löömas käia võivad teised tegelased. Juba kasvõi kujutluspilt sellest, kuidas president laulupeol mõnda Suurtest Lauludest koos rahvaga ette kannab, võiks asjale jumet anda.

Kurjad kaksikud

Viimasel nädalal on maailmas tõsiselt lahti pääsenud põrgulike kaksikute paar – Kurjus ja Rumalus.  Ajavad inimesi arust ära, sunnivad neid omaenese pesa reostama, teiste asju varastama ja lõhkuma, ajuvabasid loosungeid röökima ja omaaegsete hungveipingide kombel kaasinimestele näidispoomisi korraldama.

Siinmail tegutses tõsisemalt mõnda aega üksnes teine. Kahjuks jõudis viimaks ka esimene Lihulasse kohale.

Esimene nädal

… kodust elu on möödas.

Siiani on üllatavalt normis. Ainus tõeliselt vihastav moment oli tänane kaubakuller – tõi tellitud trenniasjad kohale, aga oli umb-venekeelne (ei teinud ei telefonis ega kohapeal katsetki midagi eestikeelset kuuldavale tuua) ja distantsihoidmisest ei tundunud kah midagi teadvat. Nii et kui homme viirus välja lööb, siis on teada, kust see pärineb.

Tasemelt järgmine nuhtlus on taas kord Windowsi uuendamine ühes lauaarvutis – kui muus osas võib sellest süsteemist ehk veel eriarvamusi olla, siis selle uuendustarkvara on 100% “idiootidelt idiootidele”, ükski seda pidevalt kasutama nõustuv inimene ei saa päris normaalne olla. Sellest on aga juba varem kirjutatud, pole mõtet kordama hakata.

Muidu aga pole vigagi, seda tempo mõningast mahatõmbamist oli tegelikult väga vaja. E-poe saba ulatub muidugi juba nädalani (hommikul tellisin pühapäevaks), majandus lonkab täiega (ent seni, kuni ükski aktsia pankrotiga ei lõpeta, on tegelikult ostmine teemaks) ja massimeedia on taas lollusi täis pea tavapärasel määral – aga ilmad on ilusad (ehkki külmad), metsas saab käia, pilli saab mängida, vesi-elekter-internet on olemas, tööd on (täna oli küberite esimene nädalatähtaeg – nüüd on põhilised pikad tööpäevad esmaspäev ja reede) ja palka saab seni veel ka… Pole häda midagi.

13. ja reede

Igati sobivalt sellele kuupäevale on sõnnik ikka korralikult ventilaatorisse lennanud. Raadiost, telekast ja internetist voolab igasugu viimsepäevajauramist ning järgmised paar nädalat ei ole ülikooli asja. Aga ükski asi pole nii hull, kui algul paistab:
* Tööd saab teha ilma tööl käimata. Igareedene suur “ajaviide” e-kursuse 110 tudengi tööde lugemisel jätkub täpselt samas vormis. Viiskümmend ingliskeelset küberturberebast tuleb tõenäoliselt viia samasugusele MOOCi-laadsele töökorraldusele – õnneks on ingliskeelsed loengumaterjalid kõik olemas ning paari päevaga peaks uus lahendus üleval olema. Tuleb ainult leida viis, kuidas senised tegevused kõige paremini arvesse võtta – tudengid ei tohi kannatada. Teadusenäppimine on alati olnud peamiselt kaugjuhtimisega, seal pole väga vahet. Juhendatavatele (2 magistranti ja 12 diplomandi) sai kirjad saadetud (mõlemas keeles) ning kiusamine jätkub endises graafikus e-posti, Telegrami ja vajadusel telefoni teel.
* Trenni ei pääse, asendame koduse kotilöömise ning metsatrennidega. Lisaks sai sportnet.ee-st tellitud paar hantleid ja väike kang, millega saab jõusaali teatud määral asendada.
* Börs kukkus kolinaga ning lärmi on nii kodusel tandril kui rahvusvaheliselt küllaga. Kes näeb katastroofilist hinnalangust ja kes soodsat ostukohta järgmise ca poole aasta jooksul…
* E-Coopis oli küll päris pikk saba, aga järgmise toidulaari sai järgmise nädala keskpaika tellitud. Õnneks olid peamised ettevalmistused varude osas juba varem tehtud.

Süsimusta huumori korras: jätku koroonat!

Kõnekas portree

Leidsin ühe veebiviite kaudu põneva portreeloo soomlaste Iltalehtist. Kollane leht küll, aga see lugu pani mõtlema.

Just selles võtmes, kuidas liiga heast elust võib (juba meditsiinilises mõttes) lolliks minna. Inimene elab ühes rahulikumas ja tasakaalukamas paigas maakeral ehk siis Soomes (olgugi, et ka seal on asjad hakanud viimasel aastakümnel logisema – aga isegi vastutustundetutel valitsustel läheb ikka päris kaua aega, enne kui nad suudavad terve selle ühiskonna torust alla lasta). Ja lihtsalt kardab.  Midagi ette aga ka ei võta, lihtsalt tiksub. On.

Kunagi oli lemmikute seas K.A. Hindrey lahe lasteraamat “Lõhkiläinud Kolumats”, kus oli lugu arast Antsust:

Kartis välku, kartis kõue,
pimedas ei läinud õue,
kartis hiirt ja kartis rotti,
kartis nurgas jahukotti

Nüüd tuleb vist Hindrey ka prohvetite hulka arvata… Aga selle loo võiksid päris paljud läbi lugeda. Ning siis otsustada: ei, mina nii ei tee. Mina tahan normaalset haridust, viisakat töökohta, korralikku elamist, toredat perekonda ja inimväärset ühiskonda. Ja olen valmis kõige selle nimel tõsiselt pingutama.

Ühe mõtleja minekust

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…

Hei, poisid…

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.

Päeva mõte

“Olla inimesena mina ise, või olla süsteemi poolt ajupestud inimesesarnane olend, biorobot, see on küsimus tänapäeval. Näide sellest, et inimesed võtavad ilma igasuguse kriitilise meeleta kõik vastu, on katkiste teksade kandmine, et ”moodne” olla. Uhke auklike teksade kandja ei mõista, et teda mõnitatakse. Eliit põlgab oma toitjaid. Signaaliks inimestele on see, et orjad ei vääri midagi paremat kui katkised riided. Inimestel on oma peaga mõtlemise ja asjadesse süüvimisega raskusi, sellepärast minnakse kaasa hullumeelsustega, mis aastaid tagasi oleks olnud mõeldamatu.”

– Eero Nõmm, “Olla või mitte olla“, Eesti.ca 20.11.19