Silt: meedia

Mida kõike teada ei saa

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Kelle diktatuur?

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Veidi parem

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Järjekordne

ERR keskpäevased raadiouudised. Teise uudisena peale Prantsuse valitsuse tagasiastumist lugu sellest, kuidas rahandusminister pöördus rahapesu uurimiseks USA firma poole. Algus kenasti rahvusringhäälingule sobilik (fakti nentimine), siis aga pikk hinnanguid täis intervjuu opositsionäärist eksminister Jürgen Ligiga ning otse loomulikult ilma mingi kommentaarita valitsuse poolelt.

Ootame siis huviga, millal intervjueeritakse hunte lambakasvatuse, neonatse geiparaadi või sataniste ülestõusmispühade teemadel.

Kodune võrdlus

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Ajakirjanduse ärimudelist

Põhimõtteliselt on Postimehe peatoimetajal siin isegi õigus: vähegi tõsiseltvõetavamat ajalehte peaksid põhiosas ülal pidama tellijad, mitte reklaamijad. Aga…

Ma ei telli enam ammu ühtki Eesti lehte (kunagi tellisin mitmeid) ja nähtavas tulevikus ei kavatse seda ka tegema hakata. Ma arvan, et samamoodi mõtlejaid on üksjagu veel.  Miks?

Uudist kui fakti müüa tänapäeval ei õnnestu, selleks on Internetil liiga suur roll ning põhimõtteliselt peaks erapooletu faktiedastus olema rahvusliku ringhäälingu põhiülesanne (tõsi, Eestis jääb ERR sellega juba kaua  aega lootusetult jänni). Kommertsmeedia võimalus on pakkuda täiendavaid tõlgendusi ja taustainfot – ent Eestis on taas häda selles, et nii kommerts- kui riigimeedia istuvad ühes maailmavaatelises mullis koos ning kui nende arusaamu ei jaga, on ainsaks lahenduseks sotsiaalmeedia. Siit ka põhjus, miks paljud inimesed neile vastuvõetamatute arvamusavalduste eest maksta ei soovi ning Ekspressid ja Postimehed pidevalt virisevad.

Nii et soovitaks: a) leppida riigimeediaga kokku, et too edastagu vaid infot ja jätku tõlgendamine teiste kanalite hooleks, b) pakkuda mingisugustki ühisosa ka natuke teistmoodi mõtlevate inimestega (olgem ausad, keskmine eestlane ei ole vasakliberaal) ning c) saata kirjutav seltskond täies koosseisus mõnele heale eesti keele kursusele. Siis ehk tulevad vähemalt mõned tellijad tagasi.

Hea võrdlus

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).