Silt: meedia

Uus tase

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Sama malliga

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

…

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

Oeh

Kulla ERR – kui tahate küberturbeteemadel lugu teha, siis Eestis on päris palju selle ala asjatundjaid. Miks te nende käest sedalaadi asjadele kommentaare ei küsi?

See jutt siin meenutab paraku “Häkkerite” filmi Richard Gilli. Juhtusin sama inimest kuulma ka laivis ühel selle aasta virtuaalkonverentsil, kus ta samamoodi “häkkerite kultuurist” rääkis – täielik puder klassikalistest tarkvarakogukondade häkkeritest ja internetipahalastest (piltlikult öeldes “siga ja kägu on ju mõlemad loomad!”).

Telefonikõne

Sain mobiili peale kõne. Meeldiv naishääl tutvustas end Postimehe müügiinimesena ning pakkus prooviks kolmekuulist Postimehe tellimust.

“Tänan, aga ei soovi.”, ütlesin. “Paraku minu arvates ei tee te enda tööd piisavalt hästi ja ma ei soovi selle lehe eest maksta.”

Teisel pool oli tuntav vaikus. Siis lõpetati viisakalt kõne ära.

APDEIT 05.01.21: Täpselt sama stsenaarium kordus ka Ekspress Meedia telefonikõne juures.

Kirjutamine ja mõtlemine

Ei ole kuu aega siin kirjutanud. Mitmed maailmas toimunud asjad ja trendid viitavad sellele, et edaspidi tuleb enne millegi avaldamist väga tõsiselt kaaluda, mida panna avalikult kirja ja mida mitte. Ilmselt ei suudeta ka Eestis nn. vihakõneseaduse pealesurumist lõputult vältida (v.a. ehk juhul, kui mingid muud asjaolud tingivad EL lagunemise arvatust mõnevõrra varem).

See aga annab väga suure tõenäosusega absoluutselt vastupidise tulemuse sellele, mida sellise suukorvistamise proponendid sooviksid. Parimaks tõestuseks on nõuka-aeg, kus (muude lolluste seas) ligi 50 aasta pikkuse “sõbraliku vennasrahva” promo üheks nähtavaimaks tulemuseks oli Alo “Minge üles mägedele” (aga Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt” on peaaegu sama hea).  Eesti ajakirjandusega kokkupuutumise olen juba mõnda aega minimeerinud – jälgin ametlikke kanaleid peamiselt vaid veebist RSS-i kaudu, kus rumalused saab erinevalt raadiost ja TV-st kiiresti edasi kerida.  Mõnedest inimestest ja seltsingutest arvan veel tunduvalt halvemini kui enne.  Aga sellest kõigest on mõistlik vähemalt mõnda aega mitte kirjutada, nii et ilmselt jätkan rohkem mitte nii tõsistel teemadel.

APDEIT: Nagu tellitult tuli üks hästi teemaga haakuv IT-uudis ka.

Lahe lugemine

Eelmise kampaania ajal toetasin Objektiivi portaali. Hoolimata sellest, et ma alati kõigega nõus ei ole, mis seal ilmub. Lihtsalt seetõttu, et Eestis säiliks mingigi alternatiiv sellele, mis ametlikust meediast välja lastakse.

Muide, viimasel ajal näibki, et Objektiivist on pikkamööda saanud kõige korrektsemalt (keeleliselt) ja ka – vahel radikaalsete seisukohtade kiuste – kõige viisakamalt kirjutav meediaväljaanne Eestis. Algselt veidi amatöörlik väljaanne on saanud pikkamööda küpsemaks (ehkki arenguruumi on alati), peavoolumeedia (ERR, Postimees, Äripäev, Ekspress jne) aga liigub selgelt vastassuunas. Ja mis kallutatusesse puutub, siis Objektiivi kohe alguses ausalt väljaöeldud kallak ei ole kuidagipidi suurem kui “objektiivse” peavoolumeedia oma teises suunas.

See Roland Tõnissoni kolumn siin on täitsa omaaegse laulva revolutsiooni mõttelaadi jätk. Eriti vahva on lugu jaapanlastest.

Tegelikult – kui juba alternatiivmeediast kirjutamiseks läks, siis teine umbes samal ajal alustanud väljaanne, EKRE taustaga Uued Uudised, on võrdluses Objektiiviga paraku takerdunud ärapanemisse ja haukuvasse kõneviisi (eks samad hädad on ka emaerakonnal). Ehkki ka seal tasub üht-teist lugeda, näiteks Piret Kivi kirjutisi (üks näide siin).