Silt: mälestused

Üks lulla

… eelmise jutu jätkuks. Väike meenutus aastate tagant kah.

Kunagi TTÜ (tollal TPI) I kursusel pidi suur audikatäis inimesi istuma vaikselt ja kuulama, kuidas auväärses eas, professoritiitlit kandev onu neile pollöki-nimelist jura luges (ametliku nimega siis poliitökonoomia). Kakk oli juba tollal veidi vastik lind ning kui onu taas kord geniaalset Vladimirit ülistama hakkas, kirjutas ühe luuletusejupi ning lasi audikas ringi käima. Siis oli enam-vähem täpselt näha, kuhu paber jõudis – seal hakkas vaikne turtsumine peale. Luuletus ise oli selline:

Onu jälle aega viitis
usinalt Iljitši kiitis
Aga aru ma ei saa:
kuis nii targa mehega
õnnestus neil terve maa
nõnda persse keerata?

Üks meenutus

Kunagi aastal 1985, kui Eestimaal veel igasugu kopiraitidest undki ei nähtud, eksisteeris vanalinnas Pikal tänaval endises õhupüssitiirus koht, kus sai mõõduka tasu eest tellida enda kassettide peale uuemat Lääne muusikat. Monolindistus 5 kopikat, stereo 7 kopikat minut. Tollane sõber Erki käis seal tellimas ja nii sai ka endale paar kassetitäit tellitud. Üks oli miski kogumik, kust jäi eriti meelde üks lugu – seda sai makis ikka kõvasti käiatud ja ka ise klaveril mängitud. Ilus laul ja hea, ehkki nukker tekst.

Nüüd leidsin YouTube’ist – laul on Alvin Stardusti “I Feel Like Buddy Holly”.

Laululahing

… on üks hästi mõnus telesaade. Leinatamme jutt (või möla?) jookseb igatahes mõnuga, koorilauljad on hästi vahvad ning laulud oskuslikult valitud. Esimeses saates igatahes laulis TLÜ meeskoor uskumatult vingelt omaaegset Apelsini klassikut “Me armastame ooperit” – isegi Mati Nuude uhke ooperipartii lauldi ära. Tänased osalejad olid ehk veidi nõrgemad, ehkki tore saade oli ka see. Mis peamine, ei ole “nii, nüüd hüüame kooris; nii, nüüd kõik plaksutavad”-rividrilli (või ei paista see niivõrd välja) ega debiilsevõitu, vägisi tehtud pubekakisa, mis näiteks esimeses Superstaari-seerias jubedalt häiris.

Pealegi toob koorilaul koos pullitegemisega meelde ajad, mil vanemad omaaegses “Olevise”-kooris laulsid ja sai nendega mööda kontserte ja koorilaagreid käidud. Nii mõnigi lahe asi on sealt meenutada. 🙂

Muusikameenutus

Kunagi ligi 20 aasta eest toimus Lauluväljakul esimene Rock Summer. Sealseks naelaks (vähemalt siinkirjutaja jaoks) oli laupäeva lõpetanud Big Country. Lõpulauluks olnud “Chance’i” refrääni jäi rahvas veel tükiks ajaks kooris laulma. See tunne tol suveööl on siiamaani meeles.

Nüüd leidsin tollesama laulu [L] live-esituse (fiiling on suht sama mis Rock Summeril) ja ka [L] stuudiovariandi. Lisaks veel mitu head lugu nagu [L] “Broken Heart (13 Valleys)” ja [L] “One Great Thing”. Tuleb nõustuda nendega, kes peavad BC-t üheks maailma kõige alahinnatumaks rokkbändiks. Stuart Adamson oli väga hea laulja (hääletämbrilt meenutab veidi A-Ha solisti Morten Harketit), bändi firmakõla ehk “torupillikitarri” (saavutati erinevate efektidega kahe kitarri abil) pole ka teistel õnnestunud järgi teha. Tõsiselt kahju, et Stuart oma depressiooniga võideldes sellele viimaks 2001. aastal alla jäi…

Peaks vaatama, ehk leiab kusagilt poest mõne mõistliku hinnaga plaadi.

Tõeline eurolaul

… – ja seda heas mõttes – jäi kõrva ühe kolleegi kingitud Eurovisiooni võidulaulude plaadilt. Kummalisel kombel jäi vist too võistlus omal ajal nägemata, nii et laul oli võõras. Tegu on 1990. aasta võitja, kogenud itaallase Toto Cutugnoga ja tema lauluga [L] “Insieme: 1992”.

Huvitav lugu. Algus meenutab belglaste Clouseau hitti “Close Encounters”, siis tuleb juurde enyalik modernkelti sündiriff (väga sarnane “Only Time” omaga). Siis briti roki kitrakäigud, terav sündiriff refräänis meenutab Monaco printsessi Stephanie omaaegset hitti “One Love To Give”. Seade meenutab oma hümnilikkuses ameeriklaste kuulsat “We Are The Worldi” ja kõiki sellest alguse saanud heategevaid lugusid. Ja kõike seda esitab italopopi klassik, kes selles loos üldse liigmagusana ei mõju – meloodiline, ent hea paueriga lugu, mis kõlab ka ligi 20 aastat hiljem täiesti asjalikult.

Nii et täielik eurosoust – aga päris maitsev. 🙂

Paar toredat asja

Esmalt lugesin eile Ekspressi (varem ei jõudnud) ning seal oli lugu Mäo avariist.

Poleks uskunud, et Eesti press suudab sedalaadi loo teha. Uurivale ajakirjandusele omaselt detailne ja samas neutraalne, mitte süüdlasi otsiv (hea kontrast veebikommentaaridega samal teemal). Ja mis kõige rohkem imponeeris – see, kuidas sedalaadi traagilisse loosse oli Tarmoga seoses isegi väike huumorinoot põimitud. Tarmot põgusalt teades võib öelda, et talle oleks selline meenutamine ilmselt meeldinud. Mees oli oma elus mees omal kohal – nüüd on ta siit läinud ning tuntud tarkus “sündides tulid siia nuttes ning kõik teised ümberringi naersid õnnelikult – mine nii, et ise naerad õnnelikult ja mahajääjad nutavad” on tema puhul küll paigas. Kui kunagi endal minek on, võiks meenutamine samas stiilis olla.

Ja teine tore elamus oli eile telekast vaadatud “Eestimaa uhkus”. Meie negativistlikus “lemmiktoit-on-teine-eestlane”-ühiskonnas on selliseid asju hirmsat moodi vaja. Ning tõesti, Eestimaal on toredad inimesed täiesti alles. 🙂

Veel üks vana lugu

Kevadel 1994 oli Kakk ametis oma magistritöö lõpetamisega. Poole kõrvaga jäi aga aega ka va paljukirutud Öirolaulu vaadata. Iirlased olid just kaks aastat järjest võitnud (loe: pidanud järgmise võistluse korraldama) ning ilmselt oli Radio Telefís Éireann omajagu pankrotilõhna tundmas – igatahes otsustati vist minna kindla peale ja saata riiki esindama täiesti ebasobiv lugu.

See oli aeg, mil Eurovisiooni võistlustel kasutati veel suurt orkestrit ning iga maa dirigent oli võrdväärne esineja lauljate-pillimeestega (Eestist vist jõudis isand Leinatamm selle ameti ära proovida). Samas oli juba peale hakanud… kuidas nüüd viisakamalt öeldagi… tänaseks valitsev segasevõitu soolise identiteediga ning välise glamuuri peale orienteeruv palagan, kus laulu enda omadused on kolmandajärgulise tähtsusega. Ja siis lendavad peale kaks hallinevat vana kooli härrasmeest, kes mängivad ise pille ning laulavad oma noorusaegadest. Totaalselt out of context.

Tulemus: [L] Paul Harrington ja Charlie McGettigan panid kogu show täiega kinni. Konkurentsitult. Ja ausalt öeldes täiesti õigustatult. Fantastiliselt ilus laul nii sõnade kui meloodia poolest (sellel laulul on muide Eestis olemas hingesugulane: Ifi “Kuuskümmend viis”) ja iirlaslikult emotsionaalne ja musikaalne esitus.