Arhiiv

Üks laul

10.03.2011

… jällegi nendest, mis on juba kaua aega olulised olnud.

Eagles’i mehe Don Henley “Heart of the Matter” kahes eri variandis – [L] 2000. aasta live-esitus Dallases on parem kui stuudiovariant (seda ei juhtu eriti tihti). Võrdluseks aga veel soojem ja südamlikum [L] unplugged-versioon.

Ilus laul ja üks parimaid senikohatud tekste.

Veel üks ilus lugu vanadest aegadest

14.05.2009

“Over The Top” on südamlik filmilugu rasketest valikutest, tugevatest meestest nng ühe isa ja poja taaskohtumisest. Sylvester Stallone’i vist parimaid rolliesitusi.

Aga pealkirjas mõeldud laul on filmi üks peateemasid: [L] “Meet Me Halfway”, Kenny Logginsi  esituses. Teksti leiab näiteks [L] siit.

Ilus, lihtne ja romantiline. Jälle üks neist meloodiatest, mida ei saa aastaid peast välja.

Krantsiga kärutamas

21.04.2009

Nädalavahetuse nohu oli ikka veidi kimbutamas, aga kuna värske treeningplaan kirjutas ette jätkuva võhmatrenni, siis tuli  õhtul jälle Krantsi seljas kondama minna.

Esmalt läbi Veskimöldre Harku mägedesse, ratta mäesõiduomadusi proovima. Need olid igati head, aga tasakaal ja rattatunnetus pole veel need, mis vanasti – igatahes läks korda paar korda juurikate otsas käpuli käia. Aga muidu oli turnimine päris mõnus ja ratas pidas kenasti.

Siis läbi Glehni pargi Mustamäe nõlvale. Nii Harkus kui Nõmmel oli metsas jooksvaid-sõitvaid-keppkõndivaid kodanikke nii paksult, et selle järgi otsustades pole Eesti rahval küll liikumisvaegusega probleeme. Ronisin Vanaka kandi liivakünkaid pidi ja tulin vimaks Rahumäe kaudu Hiiule koduseid paiku kaema.

Enne veel sai sõber Vahuri aia tagant mööda sõidetud ja kurdetud, et näe, nüüd peab ilma mootorita ringi kärutama (uue tsikliga on erinevaid asjaajamisi, aga hooaeg on juba peal…).  Seejärel Hiiule ja lapsepõlveradasid külastama.

Hiiu metsa all sai kunagi kõvasti suusatatud ja rattaga rallitud. Meil oli ühes sõjaaegses kaevikus isegi hirmvinge krossirada, kus kõik sellid ratastega kimamas käisid.  Proovisin nüüdki, päris mõnus oli. Natuke krossitatud, suund ringiga läbi Pääsküla raba Kivimäe karjääri. Omaaegsed vägevad suusanõlvad olid üsna madalateks kahanenud, aga noorematel on siin talvel ilmselt praegugi lõbu laialt.

Teel trehvasin omaaegset naabermaja tüdrukut, kellega kunagi algul üsna kõvasti nagistatud sai, aga viimaks saime üsna normaalselt läbi. Nüüd oli päris vahva üle pika aja jälle näha ja juttu ajada.

Kivimäelt viimaks suund kodu poole. Plaanis ettenähtud kaks tundi tuli uhkelt täis.

Kummitav lugu

06.04.2009

Eesti lugude teema järjena leidsin Tuubist veel ühe pikaajalise lemmiku – Valdo Randpere poolt Viivi Luige sõnadele loodud loo “Väljas on veebruar”. Ja seda kahes üsna erinevas esituses.

* Randpere koos Alenderiga –  ühtaegu mehine ja lüüriline, omaaegne malevalaul üsna ehedas kuues (1982. aasta videoga). Väga ilus naturaalne kitarripartii ja huvitava kooskõlaga hääled.

* Ilona Aasvere ja Leila Miller – kõvasti hilisem, naiselik uusversioon. Tiit Kikase lihvitud arranžeering ja saund, aga lauluosa on samavõrd ilus ja loomulik. Lõpuosa on küll huvitav, aga mõjub lüürilise laulu sabas võõralt.

Seda lugu on kuuldud veel teisteski duettides (Tajo Kadajas ja Jassi Zahharov, Tajo Kadajas ja Kait Tamra).  Lihtne lugu, aga ometi on seda uskumatult raske peast välja saada.  Ning  ka see lugu toob mälestusi.

Üks vana lemmik

30.03.2009

Leidsin oma pikaajalise lemmikloo ka viimaks YouTube’ist (kahjuks küll ilma videota, ainult audio).

See lugu on olnud lemmikuks sellest peale, kui ta 80-ndate keskpaigas välja tuli ja nii on ta aja jooksul enda külge üksjagu mälestusi korjanud – enamasti häid, mõned vähem head ka seas.  Muuhulgas meenub selle omaaegne räme solkimine 2 Quick Starti poolt ajuvaba tümaka lisamise teel ning Sulliwan Unpluggedi reaktsioon sellele – ühel kontserdil teadustati loo originaalitruu kaveri  ette “Järgmise looga soovime me persse saata mehe nimega P. Paulus”.  😛  Ka ise on seda eri paigus ja seltskondades mängitud (loodetavasti suht originaalilähedaselt).

Aga praegu paarkümmend aastat hiljem kuulates tundub ta endiselt uhke. On juba tase omaette võtta sellise meistri nagu Eric Claptoni lugu ja teha see eestikeelse kaverina originaalist parem.  Claptoni variant on kolmeminutiline pehme kantriballaad (ja sellisena väga hea),  Rock Hotel tegi sellest procolharumliku kuueminutilise teose kahe vaheosa, kahepoolse (Kappel + Põldroo)  üliuhke soologa (kuuldavasti ehitati loos kasutatud hammondorel siinsamas Eestis) ja vägeva kitarri-coda‘ga.  Kindlasti on tegu bändi parima looga läbi aegade.

Mälestused tungivad peale…

Üks ilus vana lugu

12.09.2008

Klassiõde Merle leidis juutuubist üles [L] Chris de Burghi “For My Daughteri”.

Hästi armas lugu. De Burgh on alati meeldinud, eriti vahva mälestus on omaaegsest Lõuna-Eestis toimunud kontserdist (kus ta näitas märksa rokilikumat poolt kui tavaliselt tema puhul ette kujutatakse). Konkreetne lugu on kirjutatud tema väikesele tütrele, kellest hiljem kasvas Miss World.

Aga miks Merle selle saatis – seda esitasime kahepeale (laul ja klaver) omal ajal keskkooli isetegevusülevaatusel. 🙂 Päris tore meenutada.

Tsiklisõit minevikku

23.08.2008

Täna sai käidud Vääna-Jõesuus vaatamas meie pere kunagist suvilat, kus omal ajal sai igal suvel oldud.

Tore oli. Omaaegne aianduskooperatiiv ja praegune ühistu nägi väheste erandlike detailidega välja nii, nagu oleks Kakk ajamasinasse pistetud ja paarkümmend aastat tagasi kupatatud. Paar aastat vanem naabripoiss Remo vaatas ukse pealt pikalt teel põrisevat ilmutist, siis sai kiiver maha võetud – tundis ära küll ja tuli rääkima.  Siis juba hakkasid lehvitama ka ületeenaabrid tädi Edda ja onu Toomas… Hästi vahva oli jälle näha. Lugu lõppes sellega, et tuli lausa kahes kohas võileibu söömas käia – kuna ka onu Andres (aka emeriitprofessor Lahe TTÜst) oli juba mitmel trehvamisel külla kutsunud… Kästi kõvasti vanematele tervisi saata ja kutsuti neid kah külla.

Meie omaaegne maja oli täitsa sama nägu, ainult puud olid jupi maad suuremaks kasvanud… Perenaine tuli ka välja rääkima ja sai seal vanu aegu meenutatud. Samas oli ka vaevumärgatav kallak, kust alla Kakk kunagi isa utsitusel esimest korda kahel rattal (jalgrattaga muidugi – tsikkel oli tollal paduhull idee, mis isegi Kakul pähe ei tulnud) sõita proovis ja sipelgapessa maandus. Ja muidugi palju muid tuttavaid kohti.

Peaks teinekordki sinnakanti minema, kui omaaegsed mängukaaslased ka sealkandis on.

Kunagine suvekodu
Kunagine suvekodu

Muusikaelamus: Märk

07.08.2008

Õnnestus viimaks läbi kuulata Henry Laksi 2007. aasta plaat.

Henryga õnnestus puutuda kokku juba mõne hea aasta eest ühel puuetega laste vanematele tehtud üritusel, kus Kakk pidi enda elust jutustama ja Henry oli kutsutud muusikat tegema. Hästi mõnus inimene oli, kellega kohe “ühele lainele” sattusime. Kõige lõpuks sai veel seal õuevärava ees üks lahe piltki tehtud – kukkede kombel kurja näoga üksteisele otsa vahtimas ja rusikad püsti (reaalse madina puhul poleks muidugi võitjas kahtlust olnud, tegu on omaaegse Eesti tippkaratekaga 🙂 ). Paraku on foto ajavoolus kaduma jäänud.

Nüüd plaati kuulates tuli kuidagi too õhtu meelde. Mõnus, energiline, mehine – ja samas kuidagi eriliselt positiivne, probleemivaba muusika. Eks neid lugusid ole enamikku raadiost ükshaaval varemgi kuulnud, aga tervik mõjub paremini. Siin on omaaegsed Seitsmenda Meele klassikud (“Tule kui leebe tuul”, “Õpetaja”, “Salaja”), lahe energiline staadioni- või autorokk (“Kui koidab päev”, “Soovi head” – kihvtid seaded ja väga head rokipartiid, mida võiks lausa sellise musa õppematerjaliks pakkuda), hea huumoriga rahvapärane “Lambana sündinud” (kas Kakk on ainus, kel ridade “Ninasarvikul peas ei ole palju, siiski kaalukas isiksus on ta” juures üks kindel isik silme ette tuleb?), mõtisklev “Ma hoian sinu käest” ning 1. Korintose kirja 13. peatükil põhinev “Usk, lootus, armastus”. Kõik see läbi sooja inimlikkuse ja muheda, ent mitmeski kohas üsna hämmastavalt tabava ütlemise. Kokkuvõttes on ilmselt tegu ühe parima depressiooniravimiga Eesti muusikas.

Peaks plaadipoodi minema ja ära ostma. Ja loodetavasti teeb Henry sama häid asju veel.

Üks lulla

25.06.2008

… eelmise jutu jätkuks. Väike meenutus aastate tagant kah.

Kunagi TTÜ (tollal TPI) I kursusel pidi suur audikatäis inimesi istuma vaikselt ja kuulama, kuidas auväärses eas, professoritiitlit kandev onu neile pollöki-nimelist jura luges (ametliku nimega siis poliitökonoomia). Kakk oli juba tollal veidi vastik lind ning kui onu taas kord geniaalset Vladimirit ülistama hakkas, kirjutas ühe luuletusejupi ning lasi audikas ringi käima. Siis oli enam-vähem täpselt näha, kuhu paber jõudis – seal hakkas vaikne turtsumine peale. Luuletus ise oli selline:

Onu jälle aega viitis
usinalt Iljitši kiitis
Aga aru ma ei saa:
kuis nii targa mehega
õnnestus neil terve maa
nõnda persse keerata?

Üks meenutus

18.06.2008

Kunagi aastal 1985, kui Eestimaal veel igasugu kopiraitidest undki ei nähtud, eksisteeris vanalinnas Pikal tänaval endises õhupüssitiirus koht, kus sai mõõduka tasu eest tellida enda kassettide peale uuemat Lääne muusikat. Monolindistus 5 kopikat, stereo 7 kopikat minut. Tollane sõber Erki käis seal tellimas ja nii sai ka endale paar kassetitäit tellitud. Üks oli miski kogumik, kust jäi eriti meelde üks lugu – seda sai makis ikka kõvasti käiatud ja ka ise klaveril mängitud. Ilus laul ja hea, ehkki nukker tekst.

Nüüd leidsin YouTube’ist – laul on Alvin Stardusti “I Feel Like Buddy Holly”.