Silt: liiklus

Napilt läks

Kakk käis laupäeva õhtul Keilas ühe vana sõbra arvutit torkimas. Tagasitee Keila maanteel viis läbi paraja läbuse lörtsi, sõita oli päris raske. Ning vahetult enne Tabasalu teeristi tuli üks auto vastu. Päris kiiresti, päris lähedal ja VÄGA vastassuunavööndis.

Kaitseingel on endiselt tasemel ja pani taas kord lindi aeglasemalt käima. Õnneks on seal lai teepeenar ja teeäär sile. Gaas maha, käik alla, kiire mootoripidurdus (sellise läbuga piduripedaali ei kasuta), tõmme teepeenrale. Vastulennanud emalendur möödus VÄGA lähedalt… Peenral pidama saades jõudsin silmanurgast märgata ka tagasõitnud masinat, mis nüüd lausa teelt väljas paistis. Emalendur kadus muidugi kus kuuskümmend. Pidin juba edasi sõitma (endamisi turaka peale urisedes), siis aga vaatasin, et tagumised ikka teeservas istuvad. Tagasikäik, ohutuled peale ja asja uurima – ehk on abi vaja.

Nojah, Kakk pääses turaka käest terve nahaga, tagumised aga mitte. Volvo vasak külg oli kenasti maha sõidetud, jupid vedelesid sõiduteel – õnneks olid sõitjad elu ja tervise juures. Autos istunud kutid olid avariid arvestades üsna rahulikud (turaka teatavaks riistaks nimetamine tuleb oludest tulenevalt andeks anda). Pakkusin siis, et helistagu politseisse, aitan tunnistada.

Õnneks on ka asjalikke inimesi olemas – keegi teine pealtnägija oli juba turaka numbri kirja saanud ja politseisse teada andnud. Lubati brigaad välja saata. Enne aga jõudis Keilast kohale ühe kuti vend, kes vahepeal oli vastassuunast tulles va kaagi kah kinni püüdnud. Oli teine nagu arvata umbjoobes… Ma parem ei hakanud uurima, mida tegelasega ette võeti. 😛

Aga kutid olid muidugi väga tänulikud, et Kakk jalga ei lasknud ja nendega koos politseid ootas. Brigaadil oli aga ilmast tulenevalt nii palju tööd, et teatasid hilinemisest ja soovitasid tunnistajal minna lasta. Jätsin igaks juhuks oma kontaktandmed ja tulin tulema.

Kah omamoodi kogemus. Kahjuks aga on sihukesi juhtumeid Eesti teedel kaugelt liiga palju.

Rooli taga

Hilisel hommikul ITK poole sõites paistis ees punane tuli Järve selveri juures teeristis – vabakäik sisse, hoog maha. Seepeale tõmbas kõrvalt napilt ette Passat ja sundis pidurdama. Kuna inimene end nii agressiivselt esile tõstis, jäi ta ka peale rohelist tuld silma. Järvel laia tee peal algas nõelumine üle kolme rea, mis teda tõesti mõnevõrra ettepoole viis. Kakk sõitis liiklusvoolus koos teistega edasi.

Vabaduse platsi foori taha jõudes seisis ees ikka seesama Passat. Niipalju siis kiirustamisest.

Eileõhtune poeskäik

Eile õhtul tuli Kakk Säästuka ette Kiisule järele. Ratastoolikasutajatele mõeldud parkimiskohtadel avanes selline pilt.

Puuetega inimesed Säästuka ees

Et miks see kisa sotsiaaltoetuste ümber (eilegi sai ELIL juhatusega seda arutatud) – poistel on sihukesed masinad pee all, elavad ju õige hästi…? Nojah, ilmselt on tegu taas kord rullnokkadega, kes ülbelt vales kohas pargivad.

Tegelikult pean end parandama. Veidi aja pärast tuli üks omanikest välja (ilma ratastoolita), istus autosse ja sõitis vuhinal minema. Aga kui inimene ei suuda isegi nii lihtsat asja nagu paremsuuna näitamist ära õppida, siis on tegemist ikka sügava puudega (liigitub õpiraskuste alla). Aga ikkagi peaks siis sedalaadi puuetega inimeste jaoks, kel liikumisega probleeme pole, mingi eraldi parkimiskoha tegema.

Põrutav elamus

Eile läks Kakk õhtul autoga trenni. Järve selveri juures ristteel sai punase tule taga peatutud. Siis käis mürts.

Esimesel momendil käis kaelast nõks läbi, aga ju pidasid kaelalihased suurema obaduse kinni. Autos lahtiselt olnud esemed lendasid kus seda ja teist. Viimaks autost välja kobides avanes pilt korralikust grupikast – minu masina tagumikus kinni Opel, sellel omakorda VW mikrobuss… Kusjuures paugu tugevusega võrreldes näis Hyundai tagapool üllatavalt terve – au ja kiitus korea autoehitajatele! Bussil ka nina peaaegu terve, vaid Opel oli tagant lössis ja eest number kõver (ning numbri jälg minu masina stange peal).

Kõige suurem kannataja, Opeli mees, näis autost välja tulles lausa rahu ise. Bussist aga laekus dressides kutt, kes esmamomendil hakkas kangesti otsustava näoga meie poole astuma. Ligidale jõudes aga taltus kuidagi ära – kas oli põhjus selgesti tõlgendatavas situatsioonis (ta pidi ikka üsna hullu kiirusega tulema) või milleski muus (mine tea, ehk isegi mustas karate-gi’s, mis Kaku lahtiste hõlmadega nahktagi alt üsna selgelt paistis), igatahes väikese jorina järel võeti süü omaks. Kõik osalised suutsid oma ratastel minema veereda.

Trennis käisin ära, aga kael oli ikka imelikuvõitu ja väga ei pingutanud. Öösel andis ka veel natuke tunda, aga õnneks vist paraneb. Täna siis tuli joosta mööda kindlustusi ja autofirmat (liisitud masin ju) – aga vist oli seis selge, nii kahjukäsitleja kui firmamehaanik noogutasid arusaavalt ja täitsid paberid ära. Masin aga sai vist ikkagi kõvema lopsu kui esialgu paistis – mehaanik tahab Kaku lausa nädalaks autost ilma jätta… 🙁 Hea, et kaherattaline olemas on.

Happens…

Ketsiga kretiin

Kui Kakk parasjagu kahel rattal ei sõida, liigub ta Hyundai Getziga. Hea auto on igatepidi.

Getziga sõidavad ka mitmed targad inimesed. Vähemalt TTÜ AK (nüüdse nimega IT maja) ees nägi neid eile lausa neli. Täna aga nägi Kakk ka üht troppi, kes oli endale (takkatippu veel samasuguse hõbedase) Getzi hankinud…

Tulin linnast mööda Liivalaiat. Veerenni ristis tõmbas kõrval vasakpöörderajal sõitnud Getz järsult teele ette ja küttis otse edasi. Pärnu mnt ristis jõudis juba foor punaseks minna, too tegelane aga kimas sealt rahumeeli läbi vasakule Pärnu maanteele.

Hei, sina! Ole kena ja müü aus auto maha, ei ole vaja sellele häbi teha. Osta parem üks 1985. aasta kolmesajane bemm, jääb õlleraha kah üle. Ja sihukeste autode osas oskavad inimesed juba ette tähelepanelikud olla, kui see peeglisse ilmub.

Tsiklimeheristsed

Taevaisa otsustas täna hommikul siis Kakule ristsed korraldada. Tööle minema hakates oli ilm niisama sompus, tankisin ratta maja ees kanistrist ära ja aidaa. No ja Vabaka peal kusagil Hiiu kandis siis hakkas peale. Kogu talve jooksul kasutamata jäänud reserv kallati ilmselt Kakule kaela. Vihma. Rahet. Seda viimast tuli sihukeste ühikutena, et tuli õnne tänada, et kiiver peas oli. Kallamine käis kuni Järvevana sillani…

Linna vahel tuli sõita visiir lahti – õhk oli nii niiske, et muidu enam läbi uduse klaasi ei näinud. TLÜ-sse kohale jõudes oli taevas selge, nagu poleks kogu seda pulli olnudki… Ainult et esimene käik oli kemmergu eesruumi, kus tuli kingadest vesi ilusti välja valada ning pükste alaosa porist enam-vähem nii puhtaks saada, et inimeste ette minna kõlbas. Paari tunniga kuivasid püksid ära ka – lõpp hea, kõik hea. 🙂

Apdeit: ristimise läbitegemise eest oli autasuks õhtune kojusõit. Tuledes linn, loojangukumas taevas, ei ühtki valgusfoori liikumist peatamas… Täielik kaif.