Silt: laagrid

Laagrit sepitsemas

Meie puuetega inimeste võitluskunstiprojektist on idanemas järgmine idee. Nimelt on plaanis koos [L] ELILi, Tallinna Invaspordiklubi ja Tallinna Puuetega Inimeste Kojaga korraldada üks isemoodi laager. Sihtrühmaks oleks kuni 15 liikumispuudega last ning nende vanemad, laagri teemaks “Julge elada!”. Plaanis on kõvasti actionit ja igasugust pulli – sihiks on anda lastele ja nende vanematele edaspidiseks uusi ja hulle ideid, mille peale enamik pole seni julgenud mõeldagi (paraku näitab elu, et puuetega laste vanematel on teinekord märksa suurem puue kui lapsel endal – kõrvade vahel nimelt).

Üheks oluliseks tegevuseks saab laagris olema seesama meie kohandatud võitluskunst, lisaks veel igasuguseid pula-teatevõistlusi, muusikat (ehk saame ka live-musa kohapeale) ja mis peamine, aktiivset ja võrdsel tasandil suhtlemist (siinkohal on kõvasti eeskujuks omaaegne Lionsi noortelaager Norras, kus õnnestus kunagi ammu kahel aastal käia ja kus ka väga raske puudega noored kõikvõimalikku tsirkust kaasa tegid). Kavas on ka tuua kogemusi jagama paar inimest, kel õnnestunud puudega laps edukalt üles kasvatada.

Praeguseks on enam-vähem kindel laagri aeg ja koht – 19.-22. juulil Tõrvaaugul Jäneda ligidal, käsil on finantside otsimine ning meeskonna ja programmi kokkupanek (vabatahtlikud abilised on üsna teretulnud ühendust võtma). Edaspidi siis ehk juba lähemalt.

Ilpo Jalamo laager

See laager pidi algselt detsembris olema, selleks ajaks oleks ehk ka jalg ära paranenud. Kahjuks ei olnud õpetajal hiljem aega ja laager toodi sellele nädalalõpule. Nii ei jäänud muud üle, kui üksnes pealt vaadata. Sellest hoolimata sai mitmeid kasulikke tähelepanekuid tehtud (laagris võeti läbi peaaegu kõik kobujutsu relvad) – kõige lugupidamise juures meie oma tegijate vastu on Jalamo-sensei (6. dan) siiski omaette klass. Meil on vedanud, et nii hea õpetaja nii ligidal kui Turus resideerub. Ja nagu “suurtele koertele” kombeks, on Ilpo väga meeldiv natuur, kes ei pea enda tähtsuse tõestamiseks koonu taeva poole ajama ja lärmama.

Nüüd tuleb vaid terveks saada ja hakata siis kevadiseks eksamiks treenima.
(seal saalis on miski imelik valgus – alati lähevad pildid aia taha.. 🙁 Tavaliselt annab Kaku digiseebikaga paremaid pilte teha)

Ilpo Jalamo bo katat näitamas

Käsmu laager

Iga-aastasesse Käsmu trennilaagrisse minek oli sel aastal suure küsimärgi all, kuna nädalajagu enne õnnestus korralik kaelanärvi põletik hankida ja viimane nädal möödus enamasti tugitoolis istudes. Viimaks riskisin siiski üheks päevaks minna. Õige otsus oli.

Rein tuli haigusest hoolimata ka kaasa (vaatas trenne ja tegi pilte – pildid on koos Kaku kommentaaridega [L] KAKKr’is väljas), ka Tõnu otsustas tulla. Lisaks olid Mitsubachi klubist veel Jaana ja Eerogi kohal.

Igati õpetlik asi – Kai Koskinen-sensei on tõeliselt hea õpetaja. Mõõgatrennis sai seniõpitu kenasti üle korratud ning mõned vahepeal muutunud asjad ümber õpitud. Õhtul tegin veel senseile kontrolliks kõik katad ette – meeldiva üllatusena oli sensei päris rahul (arvestades kaelajama ja sellest tulenevat vormilangust).

Kahe trenni vahepeal toimus veel miski sürr teatejooks – eriline kino oli etapiga, kus osaleja pidi jooksma kummargil viis ringi ümber maha toetuva bokkeni, otsaesine vastu bokkenit surutud. Nagu arvata, võttis see pea ringi käima ning mõned sellid jooksid tagasi ikka väga huvitavaid trajektoore pidi…

Teine trenniseeria tutvustas Koskinen-sensei enda uusloomingut nimega Practical Defensive Fighting System ehk P.D.F.S. Mõnigi kord on sellised projektid andnud vaid kesiseid tulemusi, kuid Koskisel on tõepoolest õnnestunud Escrima, Krav Maga, jujutsu jms kokkusegamisel tuletada lihtne ja praktiline enesekaitsesüsteem, mis sobib just turvatöötajaile ja politseile. Eriti meeldis üks peamisi algasendeid – kui mitmed kunstid alustavad “kõva mehe” seisakust (rusikad püsti, kuri nägu ees), siis P.D.F.S. kasutab “relax”-stiilis seisakut, lahtised käed ees, peopesad väljapoole (“ma ei taha sinuga kakelda”). Kui aga kraakleja sellest maha ei rahune, tuleb sealt edasi päris koledaid asju. Üks põhimeetod oli “peast kinni ja siruli” – seepärast tuli ka see trenn pooleli jätta, kael ei kannatanud.

Üks naljakas moment kah… Koskinen seletab: selle võtte juures võtke vastasel juustest kinni. Mõtleb natuke ja täpsustab – kui on (ta ise on munakiilakas). Siis lisab kähku: kui juukseid pole, võtke kõrvadest. Seepeale pobiseb mölakas siinkirjutaja kuuldavalt “Kui on”. Koskinen kuuleb ja põrutab: kui kõrvu kah pole, siis on tegu marslasega ja võtke kinni millest tahate – kasvõi antennidest…

Õhtuks oli olemine suht kapsas, aga asi oli seda väärt. Kahju, et kõike kolme päeva ei saanud kaasa teha.

Üks ull idee

… idanes eelmisel esmaspäeval [L] Mitsubachi rahvaga TTÜ staadioni ääres trenni tehes. Rein hakkas arutama võimalust õpetada võitluskunste liikumispuuetega inimestele. Sarnaseid asju on ennegi tehtud, näiteks on Pärnus [L] Zeni klubis Teet Jüring katsetanud [L] ratastoolikaratega juba 2002. aastast. Meie mõte oli aga proovida relvakunste, esmalt Ryukyu kobujutsut.

Mõni päev hiljem käisime külas [L] ELIL tegevjuhil Auli Lõokesel, kellele mõte väga meeldis. Tuli välja, et nädala lõpus olevat Elvas iga-aastane puuetega inimeste spordilaager – võiks seal asja üles võtta.

Mõeldud-tehtud. Reede hommikul toppisime auto täis (lisaks Aulile ja Reinule veel Jaana ja Eero, kes pidid aikidod näitama) ning põrutasime Elva poole. Kunagi varem sai samas laagris ka korra käidud ja siis jäi tiba kehv mulje. Seekord tasus minna juba ka seetõttu, et trehvas mõnd vana sõpra. Aga ega me seal väga pikalt olnud – varsti saime oma etteaste ära teha.

Tegelikult läks päris hästi. Nagu kohe alguses ütlesime, ei tulnud me kohale show’d tegema, vaid enda arendamiseks uusi ideid andma. Esmalt tegime paralleelselt bo põhitehnikaid – mina seistes, Rein toolil istudes (eelnevalt olime üks õhtu pikalt katsetanud ning selgus, et väga suur osa Ryukyu kobujutsust on täiesti tehtav ka isteasendis). Siis tegime bo 10-kumite ehk 10 paarisharjutust – algul püsti, siis Rein kaitsja rollis istuvana. Viimaks istus Rein veel toolil ja karistas “pätti” (noaga vehkiv siinkirjutaja) n+1 erineval moel. Pärast rääkis Rein relvade ajaloost ning Jaana ja Eero tegid aikido’d. Ilus kunst – ka seal tehti harjutusi algul püsti ja siis istudes, nii et ka aikido on vähemalt mingis osas ratastoolis tehtav.

Rahvast tuli vaatama üsna palju ja üldiselt tundus huvi pakkuvat. Iseasi, kas meie ühiskonnas passiivseks kasvatatud inimesed kohe tuld võtavad. Aga mõned tulid proovima ja kila-kola näpuga katsuma küll, ehk tulevad sügisel trenni ka. Eks elu näitab.

Kolmas kirikulaager Uulus

… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.

Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.

Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.

Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.

Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.

V Saaremaa budolaager

Rein oma [L] Mitsubachi pundiga sai jälle ühe laheda laagri korraldatud. Juba viies kord samas kohas – Lääne-Saaremaal Niidi talus. Eelmise aasta laager jäi Kakul kahjuks tolle tsiklimatsu tõttu vahele, nüüd oli sel nädalavahetusel tore jälle samas kohas tagasi olla.

Niidi talu Saaremaal

Niidi taluõu, kus me seekord ka kõik oma trennid pidasime.

Koht on mõnus – väike turismitalu peaaegu täitsa mere ääres, elada saab vastavalt soovile/rahakotile nii telgis, lakas, aidas kui päris eraldi tubades. Püsikliendina saime küllaltki soodsalt pealegi – peremees Matti igatahes on oma “kaklejatest” klientidega väga rahul, kuna keegi ei läbusta, lärma, lõhu ega oksenda nurka.

Seltskond oli ka vahva nagu alati. Sel aastal importõpetajat kohale ei toodud ja trenni tehti omal käel, kuid kuna kohal oli piisavalt erinevat seltskonda, siis sai ka programm piisavalt varieeruv – Ryukyu kobujutsu (bo ja tonfa), Escrima (kepp ja nuga), iaido Toho katad, Shorinji-ryu karate tai-sabaki harjutused jne. Kapitaalselt kapsaks võttis – seda enam, et palavus oli meeletu. Õnneks anti meile juba traditsiooniliselt ülihästi süüa, abiks olid ka tavaline saun reede õhtul ja suitsusaun laupäeval.

Hästi sürr ajaviide oli veel igasuguste asjade viskamine puuriida juures laua sisse – viskenugadest kuni kirveni. Rein hakkas kirvefänniks ja lennutas seda laua sisse päris kaugelt. Arutasime, et nüüd tuleks talle sarvedega müts ka hankida, oleks Hagar valmis…

Kuna praamile sain tagasisõidu bronni alles kella 21-ks, siis käisime Reinu, Katrini ja Kairega Sõrve tipus ka ära. Tegin portsu pilte ka – otsin mõne korraliku albumisüsteemi ja panen Kakupessa millalgi koos muude kogunenud piltidega välja.

Kommunismiussike
Kommunismiussike – Kakk Sõrves betoonilahmaka otsas.

Teistel “kaklejatel”, kes tulemata jäid, soovitab Kakk nurgas häbeneda ja järgmisel aastal end kindlasti Niidile kohale vedada.

Läbi häda

… sai Kakk viimaks oma kobujutsu vööeksamiga ühele poole. Läbi lasti, aga ise ei ole absoluutselt rahul. Muidugi, tööasju on nii jubedalt olnud, et viimane nädal enne eksamit ei saanud üldse harjutada, nüüd oli tulemus näha.

Eks tuleb see siis tagantjärele välja teenida ja rohkem trenni teha.

Aastaalguse mõõgalaager

… toimus täna [L] Mitsubachi klubi dojo’s Saku tänaval. Rein-sempail tuli aasta lõpus huvitav idee ajada kokku suur hulk eestimaiseid katanavibutajaid ja teha üks kogemustevahetamislaager. Mõeldud-tehtud. Tänaseks tuli siis kokku paarkümmend huvilist, juhendajateks olid kolm härrat (igaüks tegi ühe ca pooleteisttunnise trenni), kellega kõigiga on Kakul eri aegadel olnud au koos trenni teha – Rein Paluoja (Muso Shinden-ryu iaido), Ville Jehe (kendo) ja Priit Dello (Hontai Yoshin-ryu iai). Asi kukkus väga mõnusasti välja, kõik kolm eri stiili tõid välja nii palju ühiseid punkte (rohkem kui esialgu arvasime) kui ka mitmeid huvitavaid erijooni. Kakk sai ka üle jupi aja mõõga pihku ja oli üpris rahul. Järgmisest nädalast saab loodetavasti jälle Priidu juures vehkima hakata.
Rein lubas järgmisel aastal samasuguse laagri uuesti teha – sedasorti asi on täitsa väärt traditsiooniks saama.

Jalamo-sensei laager

… toimub sel nädalavahetusel Tallinnas Saku tn 8. Täna oli kobujutsu ja Yuishinkai karatel põhinevad enesekaitsetehnikad, homme veel kobujutsut (sai ja bo). Kakk lootis end ka vööeksamiks vormi saada, kuid sellega on lood kehvad – tehnikat veel kuidagi on, lihtlabast võhma aga pole kohe üldse mitte. Nojah, sügissemestril kolme töökoha vahel jooksmine ei ole just tihti lubanud trenni teha. Nüüd tuleb veel kuu aega hoolsalt harjutada, siis on ehk jaanuari lõpus järgmises laagris lootust kobujutsu rohelise vöö eksam ära teha. Kaks trennikaaslast aga tegid täna esimese, kollase vöö edukalt ära – õnnitlused neile!

Õhtul käisime soomlastega koos Mustamäe Chopsticksis söömas. Nägime tee ääres üht maani täis kodanikku, pudel käes – siis kostus tagaistmelt andekas kommentaar: “Pojalla on pyöreät kenkäpohjat!” (maakeeli siis: “Poisil on ümmargused kingatallad!”). Kakk pidi pingutama, et rooli mitte naeru tõttu lahti lasta… Tõsiselt hea väljend ju. 🙂

Nüüd tarvis kähku põhku kobida, muidu ei pea homset mahvi üldse vastu.

Harkujärve laager

… toimus möödunud nädalavahetusel juba teistkordselt Uulus.

Juba koht on äärmiselt omapärane – maakivist kirik, mis vahepealsetel segastel aegadel spordisaaliks ümber ehitatud; ümberringi on ehitatud veel kümmekond kena kämpinguonni ka. Nüüd on kirik tagastatud Pärnu Eliisabeti kogudusele, kuid kohapeal kogudust pole ja nii ongi Uulu kirik jäänud rohkem puhkebaasi rolli. Tänu isa Thomasele Pärnu Barnabase kogudusest aga on [L] EKEK juba teist aastat saanud võimaluse oma suvelaager seal maha pidada ning muuhulgas kasutada ka kirikut tema õigel otstarbel.

Kokku oli tulnud üsna kirju seltskond päris põnnidest kuni vanemate inimesteni välja, kuid selline ühe pere tunne tekkis kohe alguses ja kestis lõpuni välja. Lisaks “omadele” oli külas kaks satsi soomlasi (oli hea võimalus roostetamakippuvat soome keelt paremasse töökorda saada) ja paar inimest Lätist.

Kakk vedas oma trennikola ka laagrisse kaasa ja nii oli nooremal seltskonnal omajagu vehkimist. Ise paraku eriti palju harjutada ei saanud, eelmise pühapäeva loll kukkumine avaldas veel mõju. Juppidel oli aga lõbu laialt.

Kui trenni ei saanud teha, siis tegime musa. Igas asendis ja koosseisus, püsti ja pikali – alates igaõhtustest missadest ja hommikustest palvustest ning lõpetades lõkkeõhtutega, pluss veel pidevalt vahepeal ka. Saime kokku korraliku bändi – kitarr, bass, sünt ja trumm ([L] djembe või siis [L] bodhran), lisaks muidugi veel lauljad. Üheks huvitavaimaks muusikaliseks leiuks oli Pärnu sõprade poolt välja käidud, Suur-Pakrilt pärit vaimulik rahvalaul [L] “Meile on see päev nüüd ilmund”, mille lahendasime sellises omapärases, kergelt pungilikus võtmes. Vinge lugu, see tuleks kunagi linti teha.

Vahva oli ka reedese lõkkeõhtu üllatus – trummiworkshop, mille korraldas üks vahva külaline Tartust. Kokku oli veetud paarkümmend erineva suuruse ja kõlaga käsitrummi ja soovijale õpetati põhilisi mängutehnikaid. Kui siis kogu see punt Anne dirigeerimisel ümber lõkke istus ja üht brasiilia rütmi tagus, võis pilt päris lahe olla. Open-open-open-open, bass, slap-slap… Ja nii üle kahe tunni järjest. Lõpuks hakkasid veel paar venda ümber lõkke tantsima ja jorisema, nii et asi läks üsna aborigeenseks kätte.

Ja ikkagi – kogu laagrit iseloomustas mingi eriline atmosfäär, mida muudes seltskondades eriti ei kohta. Vist on midagi inimesest suuremat ikka olemas küll. 🙂