Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.
Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.
Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.
Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.
Mõned eriti lahedad killud laagrist:
* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”
* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.
* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.
Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:
* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂
* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.
No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).
Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”
Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .
Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:
* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja
* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)
* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)
* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)
* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad
* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik
* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde
Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).
