Arhiiv

Kirikulaager 2007

05.08.2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Meeldiv tõdemus

01.08.2007

Viimane aasta on näidanud, et Eestis hakkab pikkamööda (aega võtab, aga suund on õige) kujunema normaalse euroopaliku ühiskonna mudel, kus paremini toimetulevad inimesed märkavad ka teisi enda kõrval. Sihtasutus Dharma, Eesti UNICEF ja mitmed toredad inimesed on selle aasta jooksul teinud mitu väga ilusat liigutust Eesti puuetega inimeste toetamiseks (meie äsjane laager oli vaid üks neist).

Aitäh teile kõigile!

Laagriprojekti veebileht

26.07.2007

… on nüüd ka esialgsel kujul väljas (piltidega läheb veidi aega, need tuleb eri inimestelt kokku korjata).

Julge Elada 2007

23.07.2007

Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.

Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.

Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.

Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.

Mõned eriti lahedad killud laagrist:

* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”

* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.

* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.

Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:

* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂

* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.

No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).

Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”

Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .

Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:

* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja

* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)

* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)

* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)

* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad

* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik

* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde

Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).

Iirlastega Saaremaal

15.07.2007

Nagu juba mainitud, käis Kakk Saaremaal, juba traditsiooniks saanud budolaagris Niidi talus. Seekord oli külas sensei Kai Koskinen ning teemaks tema enda koostatud enesekaitsesüsteem P.D.F.S. (Practical Defensive Fighting System) ning Escrima. Rahvast oli kokku tulnud kõvasti ja keegi ei pidanud kahetsema.

Kui Kakk on kolmel korral Iirimaal käinud, siis on seal üks hästi lahe pere olnud pidevalt vastu võtmas ja igasugu huvitavaid asju korraldamas (Maire Brennani ja Eliza Gilkysoni kontserdid näiteks). Nüüd siis otsustasid Vincent ja Margaret siiakanti tulla (nüüdseks kah juba suureks kasvanud noorem generatsioon jäeti paraku koju). Payback time… Mõeldud-tehtud: võtame iirlased saarele kaasa, ajame sauna, anname õlut ja näitame kaklevaid inimesi. 🙂

Nagu külalised reedel sadamas maha said (teevad teised kohe pika turnee – alustasid Soomest ja lõpetavad Poolas), oli kohe minek Virtsu poole, Tallinnaga tutvumine jäi hilisemaks. Praamile jõudsime suure kimaga ja hirmnapilt, aga peale igatahes saime. Edasi juba viis tee Kuressaarde, kus trehvasime teiste laagrilistega, käisime lõunal ja ajasime juttu. Ja siis juba edasi Niidile.

Külalised tundsid end mõnusasti, kuna suur osa seltskonnast rääkis inglise keelt ja üldse oli (nagu laagrites tavaks) tegu hästi lahedate inimestega. Kuna ka Kai-sensei külalistega kampa lõi, ületasid nood Kaku igasugusi ootusi ning tegid enamiku trennidest täiel määral kaasa, lisaks veel osalemine ka muus laagrielus (ekskursioon Kuressaarde ja Viidumäele, laupäevaõhtune suitsusaun koos järgneva suitsulesta ja õllega jne). Vinge!

Trennid olid huvitavad ja harivad. Kai P.D.F.S. on eeskätt turvatöötajatele ja politseile mõeldud praktiline segu eri kunstidest (Escrima, Krav Maga, jujutsu, aikido) – esmatutvustus siinmail toimus juba eelmise aasta Käsmu laagris. Kahe huvitava peateemana käisid selles laagris läbi terariistad (sh üks Kai koostatud väga silmaringi avardav DVD, mille ka siinkirjutaja endale ostis) ja inimese käitumine stressiolukorras. Eriti tasemel oli viimases trennis toimunud “maastikumäng”, kus kõik osalejad ükshaaval kolme ülesandega kontrollpunkti läbisid (1. tülinorija pehmel maastikul, 2. maas lamav inimene ja põõsast väljakargav nugadega maniakk, 3. turisti ära ajav närviline maaomanik). Kusjuures selle läbis ka Vincent ning üldse mitte kõige halvemini. 🙂 Priidule aga tuleks frustreeritud maaomaniku rolli eest kui mitte Oscar, siis vähemalt Meie Mats anda… Tõsiselt õpetlik kogemus oli.

Ja veel üks tsitaat Kai-senseilt – ta rääkis, et Soomes toimub suur osa pussitamisi hommikupoole ööd, kui kainenevad tüübid tuiavad kuhugi “burksi” ostma ning sabas seistes läheb rüselemiseks ja keegi saab nuga. Seega ütleb sensei: “what a point – to get stabbed to death for a f*cking hamburger!”. Ehk “targem annab järele” üsna ekstreemses vormis… Sama asi tuli välja ka maastikumängus – eelmistel päevadel harjutatud karmide võtete asemel oli enamasti palju õigem lahendus rahulik lahkumine (muidugi paraku pole see alati võimalik).

Mõtteainet kogunes seega küllaga. Iirlased olid kogu üritusest hirmsat moodi sillas, ähvardasid järgmine aasta tagasi tulla ja veel õppida (mõne aasta eest arvas seesama Vincent, et Kakk on segane, kui igasugu madistamisega tegeleb). Kahju ainult, et ligi sadakond fotot ühe lolli näpuka tõttu vastu taevast lendasid. Ehk saab pilte kellegi teise käest.

Tõrvaaugul

23.05.2007

Suvise puuetega noorte laagri orgunn käib ja loodetavasti saame asja läbi viidud. Finantseerimiseks tehtud projekti juures on veel mõningaid lahtisi otsi, aga loodame parimat. Täna käisime siis Tõrvaaugul kohta üle vaatamas. Kahjuks on kuulus Tõrvaaugu õuel asunud taaratempel ehk tühjadest pudelitest tehtud 6m kõrgune hiigelpudel nüüd ajalugu – see kukkus paari joodiku tekitatud vigastuste ja kõva tuule koosmõjul eelmisel aastal ümber. Aga Tõrvaaugul on muudki põnevat vaadata. Majutuskohti peaks jätkuma, maja on ratastooliga ligipääsetav ning trennitegemispaik olemas. Lisaks trenniprogrammile on kavas ka mitme huvitava külalise esinemised.

19.-22. juulil siis selgub, mis asjast välja kukkus.

Aastaalguse mõõgalaager

20.01.2007

… toimus [L] Mitsubachi dojos Saku tn 8 juba teist aastat.

Seekord ei osalenud kendokad (peale ühe inimese), ei tea miks. Aga need, kes kohal olid (Mitsubachi rahvas ja Priit Dello Hontai Yoshin-ryu seltskond), näisid küll igati rahul olevat. Trenni tegi algul Rein ja siis Priit, lõpuks tehti kamba peale veel demo, mida tulid mõned inimesed ka väljastpoolt vaatama.

Endal kahjuks põlv jamas, kõike kaasa teha ei saanud. Aga muidu oli mõnus, õppisin mõnegi uue asja. Etteteatena veel: aprillis tuleb siia [L] sensei Ilpo Jalamo (loodetavasti saame ka ratastoolirahvaga siis tema juurde minna) ning suvel koguni kahel korral (Saaremaale ja Käsmu) [L] sensei Kai Koskinen. Selle kaliibriga õpetajaid Eestis ei ole, nii et kel vähegi huvi võitluskunstide vastu, võiks tulla asjaga tutvust tegema.

Laagrit sepitsemas

06.01.2007

Meie puuetega inimeste võitluskunstiprojektist on idanemas järgmine idee. Nimelt on plaanis koos [L] ELILi, Tallinna Invaspordiklubi ja Tallinna Puuetega Inimeste Kojaga korraldada üks isemoodi laager. Sihtrühmaks oleks kuni 15 liikumispuudega last ning nende vanemad, laagri teemaks “Julge elada!”. Plaanis on kõvasti actionit ja igasugust pulli – sihiks on anda lastele ja nende vanematele edaspidiseks uusi ja hulle ideid, mille peale enamik pole seni julgenud mõeldagi (paraku näitab elu, et puuetega laste vanematel on teinekord märksa suurem puue kui lapsel endal – kõrvade vahel nimelt).

Üheks oluliseks tegevuseks saab laagris olema seesama meie kohandatud võitluskunst, lisaks veel igasuguseid pula-teatevõistlusi, muusikat (ehk saame ka live-musa kohapeale) ja mis peamine, aktiivset ja võrdsel tasandil suhtlemist (siinkohal on kõvasti eeskujuks omaaegne Lionsi noortelaager Norras, kus õnnestus kunagi ammu kahel aastal käia ja kus ka väga raske puudega noored kõikvõimalikku tsirkust kaasa tegid). Kavas on ka tuua kogemusi jagama paar inimest, kel õnnestunud puudega laps edukalt üles kasvatada.

Praeguseks on enam-vähem kindel laagri aeg ja koht – 19.-22. juulil Tõrvaaugul Jäneda ligidal, käsil on finantside otsimine ning meeskonna ja programmi kokkupanek (vabatahtlikud abilised on üsna teretulnud ühendust võtma). Edaspidi siis ehk juba lähemalt.

Ilpo Jalamo laager

19.11.2006

See laager pidi algselt detsembris olema, selleks ajaks oleks ehk ka jalg ära paranenud. Kahjuks ei olnud õpetajal hiljem aega ja laager toodi sellele nädalalõpule. Nii ei jäänud muud üle, kui üksnes pealt vaadata. Sellest hoolimata sai mitmeid kasulikke tähelepanekuid tehtud (laagris võeti läbi peaaegu kõik kobujutsu relvad) – kõige lugupidamise juures meie oma tegijate vastu on Jalamo-sensei (6. dan) siiski omaette klass. Meil on vedanud, et nii hea õpetaja nii ligidal kui Turus resideerub. Ja nagu “suurtele koertele” kombeks, on Ilpo väga meeldiv natuur, kes ei pea enda tähtsuse tõestamiseks koonu taeva poole ajama ja lärmama.

Nüüd tuleb vaid terveks saada ja hakata siis kevadiseks eksamiks treenima.
(seal saalis on miski imelik valgus – alati lähevad pildid aia taha.. 🙁 Tavaliselt annab Kaku digiseebikaga paremaid pilte teha)

Ilpo Jalamo bo katat näitamas

Käsmu laager

20.08.2006

Iga-aastasesse Käsmu trennilaagrisse minek oli sel aastal suure küsimärgi all, kuna nädalajagu enne õnnestus korralik kaelanärvi põletik hankida ja viimane nädal möödus enamasti tugitoolis istudes. Viimaks riskisin siiski üheks päevaks minna. Õige otsus oli.

Rein tuli haigusest hoolimata ka kaasa (vaatas trenne ja tegi pilte – pildid on koos Kaku kommentaaridega [L] KAKKr’is väljas), ka Tõnu otsustas tulla. Lisaks olid Mitsubachi klubist veel Jaana ja Eerogi kohal.

Igati õpetlik asi – Kai Koskinen-sensei on tõeliselt hea õpetaja. Mõõgatrennis sai seniõpitu kenasti üle korratud ning mõned vahepeal muutunud asjad ümber õpitud. Õhtul tegin veel senseile kontrolliks kõik katad ette – meeldiva üllatusena oli sensei päris rahul (arvestades kaelajama ja sellest tulenevat vormilangust).

Kahe trenni vahepeal toimus veel miski sürr teatejooks – eriline kino oli etapiga, kus osaleja pidi jooksma kummargil viis ringi ümber maha toetuva bokkeni, otsaesine vastu bokkenit surutud. Nagu arvata, võttis see pea ringi käima ning mõned sellid jooksid tagasi ikka väga huvitavaid trajektoore pidi…

Teine trenniseeria tutvustas Koskinen-sensei enda uusloomingut nimega Practical Defensive Fighting System ehk P.D.F.S. Mõnigi kord on sellised projektid andnud vaid kesiseid tulemusi, kuid Koskisel on tõepoolest õnnestunud Escrima, Krav Maga, jujutsu jms kokkusegamisel tuletada lihtne ja praktiline enesekaitsesüsteem, mis sobib just turvatöötajaile ja politseile. Eriti meeldis üks peamisi algasendeid – kui mitmed kunstid alustavad “kõva mehe” seisakust (rusikad püsti, kuri nägu ees), siis P.D.F.S. kasutab “relax”-stiilis seisakut, lahtised käed ees, peopesad väljapoole (“ma ei taha sinuga kakelda”). Kui aga kraakleja sellest maha ei rahune, tuleb sealt edasi päris koledaid asju. Üks põhimeetod oli “peast kinni ja siruli” – seepärast tuli ka see trenn pooleli jätta, kael ei kannatanud.

Üks naljakas moment kah… Koskinen seletab: selle võtte juures võtke vastasel juustest kinni. Mõtleb natuke ja täpsustab – kui on (ta ise on munakiilakas). Siis lisab kähku: kui juukseid pole, võtke kõrvadest. Seepeale pobiseb mölakas siinkirjutaja kuuldavalt “Kui on”. Koskinen kuuleb ja põrutab: kui kõrvu kah pole, siis on tegu marslasega ja võtke kinni millest tahate – kasvõi antennidest…

Õhtuks oli olemine suht kapsas, aga asi oli seda väärt. Kahju, et kõike kolme päeva ei saanud kaasa teha.