Arhiiv

Käsmu laager 2008

16.08.2008

Seekord siis juubelihõnguline 10. kord. Kakk pole päris algusest peale osalenud, aga üle poolte kordadest vist juba küll. Kuna tegemist oli palju ja pühapäeval oli kavas üksnes jujutsu, läksime Reinuga reedel ja tulime täna poolest päevast ära.

Kohal oli koguni kaks Soome tippõpetajat – lisaks juba Käsmu-veterani staatuses Kai Koskisele oli laagrisse tulnud ka Kauko Uusoksa-sensei. Viimane pidas täna  huvitava loengu teemal “Mis on budo?” ja tegi ühe treeningu jagu chi-kungi ja tai chi’d. Kai-sensei seevastu pidi olema täna keskpäeval juba Helsingis ja seetõttu tõsteti tänase hommikuse trenni algus kella 5.30-ks… Ugh.

Eile õhtul toimus esimene mõõgatrenn – Hontai iai katad pluss veel paarisharjutused (üsna nahaalsed tehnikad teemal “ära näpi teise selli mõõka!”). Pärast toimus juubeli tähistamine – tehti hoovis õllepurgi-tervitusring senseidega, näidati fotomeenutusi eelmistest laagritest ja pakuti isegi torti. Enne keskööd sai põhku, uni oli üsna hea (hommikul selgus, et mõned sellid olid vahepeal ilutulestiku korraldanud – Kakk ei kuulnud mitte muhvigi) ja hommikul sai üles küll. Tuntav osa tegelasi aga ei saanud üldse maast lahti… Au neile, kes öösel magama ei saanudki ja ometi trenni tegid.

Täna siis 5.10 maast lahti, 1,5 km jalutuskäik neeme tippu ja mõõka vibutama. Kahjuks aga rikkus ilm trenni lõpu ära – alguses nägi isegi päikesetõusu, siis aga läks taevas sompu ja viimaks läks vihm nii tugevaks, et Kai-sensei rahva koju tagasi kupatas. Kahju, Oku no kata viimased harjutused jäid üle kordamata… Peale hommikusööki läks enamik rahvast uuesti magama, isegi kaks tundi sai lisaks (kaheksast kümneni).

Kokkuvõttes oli igati tore. Kahjuks oli programm suht tihe ja ilm samas nii kole, et fotojäädvustusi seekord eriti teha ei saanud.

Saaremaa VII budolaager

10.08.2008

Juba traditsioonilises kohas Niidi talus Saaremaa läänerannikul. Iirlasi seekord polnud, aga see-eest oli ports soomlasi, lõuna-aafriklane ja šotlane – kõik kokku ligi 40 nägu. Pildid peaks tulema millalgi varsti.

Õpetajaks seekord Ilpo Jalamo-sensei, programmiks Ryukyu kobujutsu ja Yuishinkai karate. Karateosa tõttu (õpiti muuhulgas Matsumura no Rohai katat koos bunkaiga ning üht vahvat lukkudeseeriat) oli kohal ka Kaku kauaaegne karateõpetaja Alar Põllu Shotokanist ja Eesti karate grand old man Igor Neemre Wadost. Ja pühapäevahommikune suurte senseide jutuajamine hommikusöögi juures oli kuulamist (ja kõverassenaermist) väärt…

Laupäeval käis rahvas Kuressaares ekskursioonil, Kakk lipsas sellal hooldekodusse külla. Aega oli küll napilt, kohapeal sain olla alla tunni – aga vähemalt saime paar sõna juttu puhuda ja eelmise külastuse piltidele pilgu peale heita. Loodetavasti oli ka see natuke asja eest.

Ilmaga vedas ka – reede õhtul küll veidi ähvardas ja tibutas, kuid kaks järgnevat päeva oli ilus päikesepaiste. Tegime mõnusas seltskonnas kaks täit päeva trenni (kolm selli tegid senseile ka vööeksami), käisime  ujumas ja suitsusaunas, närisime lestakala ja ajasime lorajuttu.  Mingit meediat ei olnud käepärast (ei tundnud ka mingit vajadust) ning täna uuesti levisse sattudes saime alles teada, mida üks lähedalasuv paariariik vahepeal teinud oli. Nagu arvata, oli eestlastel ja soomlastel asjast oma ajaloolisele kogemusele tuginedes suht ühtmoodi arvamus. Ega siin midagi rohkem kommenteerida olegi, on niigi selge.

Julge Elada 2008

27.07.2008

… toimus sel aastal teistkordselt Tõrvaaugu talus Jäneda lähedal.  Nagu esimeselgi korral, oli ideeks tutvustada liikumispuuetega lastele ja noortele eri võitluskunste ning seeläbi aidata neil “mõelda suurelt” ning elus paremini edasi jõuda.

Üldiselt läks asi ilusti korda. Korraldusmeeskond oli pea sama mis eelmise aasta laagris, ka suur osa osalejatest “veterane” tulid uuesti ja jäid samavõrd rahule. Külalistreenerina lõi kaks päeva kaasa Kaku pikaaegne karateõpetaja sensei Alar Põllu – tema pikk mõtisklev ettekanne reede õhtul ning demo ja vahvad treeningud jätsid rahvale hea mulje. Laupäeva õhtul esines nagu eelmiselgi aastal Mardi & Kaku “No Rehearsals Orchestra” – seekord mängisime vabas õhus ning kuulajad võtsid asja päris tänuga vastu.

Üheks laagri naelaks kujunes ilmselt klassikokkutulekult saadud idee rakendusena tehtud fotojaht. Et osalejate liikumisvõime oli erinev, jätsime paikade otsimise välja – etteantud ca 15-st teemast tuli valida 5 ning need vabalt valitud kohas ära lavastada. Täiesti uskumatu, kui palju kreisisid kodanikke kohal oli – igal juhul tegid kõik kuus tiimi (yours truly meeskonna nimeks oli “Ajuvaba Jalalaba” ning vastupidiselt ehk arvatavale polnud see seekord mitte Kaku idee) sellist tsirkust, et õhtusel piltide vaatamisel ja hääletamisel rahvas otse kõõksus naerust. Fotod tulevad veebi ehk hiljem, aga mõned lühikirjeldused:

* “Liikluspolitseinik peatab mootorratturi” – Maksi ratastoolile tehti escrimakepist ja nunchakust chopperilenksud (ning viimasel ajal musklisse läinud ja mereröövlirätikut ümber pea kandnud härra andis igati tsiklimehe vurhvi välja kah), menti mänginud Kakk kandis pesapallimütsi, musta karategi-kuube (lahtiselt) ja escrimakeppi sauana (mõned kasutasid imago kohta terminit “asotsiaalpolitseinik”).

* “Esineb Moskva Suure Teatri ballett” – kolmes eri variandis, kõige kreisim oli valgeid balletiseelikuid kandvad isa ja poeg…

* “Uus rock-ansambel” – tehti ka eri variantides, ilmselt kõige vingem oli Kaku kauaaegse juhendaja Reinu mängitud rokkar à la Juice Leskinen, pirakas puust leivalabidas kitarriks.

* “Emme, onu Jüri on televiisoris!” – “Ajuvaba Jalalaba” kasutas pinumaalt leitud vana katkist akent, mis roigasaia otsa pandi ning kust Kakk Telepoisi kombel välja vaatas ja lolli näoga lehvitas, konkureeriv võistkond “Öökull” aga leidis vähemalt sama hea lahenduse kamina näol.

Sarnast sürri jätkus ka tänasesse hommikusse, kus tuli savivoolimise, paberikleepimise ja/või joonistamise abiga laagrimuljeid edastada – sealgi sai rahvas paraja lõuatäie naerda. Ahjaa,  A.J. tiim võttis oma tööde jaoks kasutusse ka  logo – ristiga läbikriipsutatud peaaju ning jalapöia koosluse…

Osalejad olid üldiselt väga vahvad, kuid muljet rikkusid mõned inimesed, kes lihtsalt ei viitsinud kaasa teha (mis mõte on sel juhul üldse laagrisse tulla?). Teiseks mureks oli väikeste laste liiga suur osakaal, mis muutis trennide läbiviimise raskeks. Ja viimaks kippus mitte-eestikeelsete osalejate suure arvu tõttu kohati juba vene keel domineerima (eelmisel aastal läks ses mõttes libedamalt,  tõlgiti vajaduse korral ja jooksvalt). Väga heast küljest näitasid end eelmise aasta veteranid, kes lõid agaralt kaasa ja hoidsid meeleolu üleval (eelmise aasta kroonikas mainitud Maks ja Matz olid ka sel aastal tasemel).  Uutest inimestest aga seevastu tuleb järgmisel aastal vist paratamatult mingi sõel üle lasta.  Veel üheks mureks oli ajakava üsna vaba järgimine, seda peaks järgmisel aastal ilmselt karmimalt tegema.

Aga ikkagi oli hästi tore kogemus. Nagu öeldud, pildid tulevad loodetavasti hiljem.

Laagri eel

22.07.2008

“Julge Elada 2008” korraldustoimkond pidas täna viimase laagrieelse koosoleku. Kõik on enam-vähem paigas – tiim on koos (suuresti sama mis eelmisel aastal), programm koos, osalejate nimekiri kindel. Homseks jääb veel toidu ja mõningase nodi kohaletoomine.

Neljapäeva keskpäeval läheb siis lahti. Muljed ilmuvad ilmselt nädala lõpus.

EKEK suvelaager 2008

20.07.2008

… toimus ikka jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Rahvast oli seekord ehk veidi vähem kui eelmistel kordadel, kaugemaid külalisi esindas üksnes isa Janis Lätimaalt (kes nagunii juba poole kohaga omainimene on).

Üldiselt läks juba sisseharjunud rada pidi. Missad, hommiku- ja tunnipalvused, vend Mareki lahutamatu mälumäng, igasugust pilli, palli ja pulli peale selle. Laupäeval käisime osa rahvaga Tolkuse rabas (“kõik tolgused lähevad nüüd rappa!”) – sealt sai [L] terve rea ilusaid pilte. Paraku oli ajakava veidi liiga optimistlik tehtud ning metsiku looduse keskel rahulikult endassevaatamise asemel kujunes sellest ajapuudusel sportlik kiirrännak mööda laudteed. Aga hea seegi – ehkki järgmisel korral tuleks sinna kolm korda rohkem aega varuda.

Hästi toreda ettekande pidas reedeõhtuse külalisena esinenud Epp, kes jagas muljeid palverännakust Santiago de Compostelasse. Huvitav, et isegi tänases ilmalikustunud Euroopas on palverännakute traditsioon veel siiani au sees – peale Epu esinemist oli enamikul rahvast vist tunne, et paneks kah kohe Ibeeria poole jooksu. 🙂 Kunagi võiks selle peale täitsa mõelda.

Laupäeval oli külas isa Leevi Põlva Karismaatilise Osaduskiriku Peetri kogudusest, toimus päris huvitav paneeldiskussioon ristimise teemadel (muuhulgas tuli jutuks näiteks kaks peamist käsitlust Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes). Hilisõhtul toimus ka filmiõhtu (allakirjutanu aga viilis sealt ära ja tegeles selle asemel onnis targutamisega).

Kääksutamise eest hoolitses juba tuntud laagribänd (Ülle, Juhan, Janek, Kakk), lisaks käisid tänasel lõpumissal ka lahedad külalised Pärnu baptistikogudusest – viiuldajast ja flöödimängijast abielupaar. Vägeva efektivalikuga elektriviiul on ikka päris uhke asi (viiuliga hevi mängimine on seega täiesti adekvaatne tegevus – täna esitatud väike lugudevalik sisaldas klassikat, modernfolki ja peaaegu et progerokki).

Kaku relvaladu oli endiselt uudistamise objektiks ning mitmed käisid kätt proovimas. Kaku onnikaaslane, viiuldajast vend Juhan, võttis laupäeva hommikul esmakordselt elus bokkeni kätte ja käsitses seda  algaja kohta vägagi asjalikult… Ehk tuleb mõni nägu isegi trenni kätt proovima.

Kokkuvõttes oli taas üks tore elamus.

Üle koera saba

12.04.2008

Jalamo-sensei laagris sai eelmisel korral puudujäänud jupp vööeksamist ära tehtud. Päris karm oli aga vaadata, kuidas Rein 1. dani tegi – Ilpo-sensei peedistas ikka päris korralikult, kõik kuus relva võeti suht detailselt läbi. Kui kunagi sama asjani jõuab, siis teab valmis olla – aga nüüd on Eestis esimene Ryukyu kobujutsu must vöö olemas (lisaks on üks pruun ja nüüd kaks sinist). Pärast mindi aga juba traditsioonilisse kohta Veski kõrtsi (mille nimi alati soomlastele nalja teeb 😛 ).

Lumine nädalavahetus

03.02.2008

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Laagerdamas

16.12.2007

Ilpo-sensei oli sel nädalavahetusel koos pundi oma jüngritega jälle siin. Mõnda vana tuttavat oli täitsa tore näha: kui nii edasi läheb, on meil Turus varsti lausa sõprusklubi olemas.

Mahv oli muidugi korralik ning paarinädalasest intensiivtrennist kurnatud hüppeliigestele see üldse ei meeldinud… Osa asju õnnestus kaasa teha, osasid tuli kõrvalt vaadata. Aga uut kõrva taha panemiseks jätkus nii ehk naa. Sellise kaliibriga meistrit on alati kasulik näha.

Eksamiga läks asi natuke pange ja hoopis ootamatu nurga alt – polnud piisavalt pehmet nunchakut, enda “poolpehme” on kumites täiega vastu kätt-jalga uhamiseks ikka liiga kõva. Nii tuli kõik tehnikad õhku teha ning sensei ei jäänud rahule. Nüüd tuleb kevadises laagris nunchaku kumite uuesti esitada (ja enne selleks mingi eriti pehme nunchaku hankida, millega võib inimest ohutult udjada), siis saab eksami tehtud. Hea veel, et niigi läks, seal oli kindlasti norida muudegi asjade kallal. Ehk päästis halvemast viimane Sakugawa no Kon Sho -kata – seda tehes olin juba eelnevast nii küps, et ilmselt tekkis mingi n.ö. mushin ehk “tühja meele” seisund. Igatahes selle eest hoopis kiideti.

Hästi hea meel on, et kogu algajate trennipunt laagrisse tuli ja et sügisel alles trenni tulnud ja meie poolt hoolsasti drillitud sellid esitasid kollase vöö eksamil sihukese kumite, kuhu ette IRL poleks kuidagi tahtnud jääda. Vinge vaatepilt oli. Eks sellisegi asja nimel tasub punnitada.

Igatahes aitäh Ilpo-senseile ning jätkame vehkimist.

Käsmu laager 2007

02.09.2007

Ikka jälle tuttavas kohas Käsmu rannas, juhendajaks taas kord Kai Koskinen. Seekord küll vaid üheks päevaks, kuna laager lükkus koolialguse otsa ja nii käisime neljakesi Igor-sensei autoga seal vaid laupäeva veetmas. See aga oli igati tegus.

Hommikupooliku teema oli Hontai iaijutsu – sai suur osa enda harjutatavatest mõõgakatadest üle korratud ning mõned detailid paika kohendatud. Lisaks õppisime veel bokkeniga paarisharjutusi (mõnda neist võiks edaspidi Maksile kohandada).

Õhtupoolikul käis suur kondiväänamine Kai-sensei loodud P.D.F.S.-i järgi. Vinge asi, kuid üha enam tundub, et Kakule olemuselt natuke ebasobiv (üldse kipub viimasel ajal tunne sinnapoole, et isiklikest eripäradest tulenevalt peaks rõhu panema ikkagi löögi-, mitte maadlus- ja valuvõttekunstidele). Aga trenn oli muidugi vahva nagu alati.

Jaak ja Tõnu sõlme läinud...

Pildile on muide jäänud üsna auväärne seltskond – pealt vaatavad võitluskunstiõpetaja ja TTÜ dotsent ning Eesti teenekaim karatetreener, üks maasmadistajatest on aga TTÜ professor. 🙂

Nii et jälle kord päris kasulik kogemus. Ilm oli Käsmus ka ilus (ehkki üsna jahe), nii et kokkuvõttes tuli välja päris tore laupäev.

Bokkenipäev

09.08.2007

Täna sai kõvasti vehkida…

Esmalt käisin lastekodus Maksi utsitamas. Ta oli ühe oma sõbra sealtsamast ka välja ajanud – nii et nüüd lõhnab selle järgi, et seal on mul edaspidi kaks õpilast… Aga trenn läks päris hästi, koordinatsioon läheb pikkamööda paremaks. Täna panin selli ühelt poolt ratastooli maast mingeid jubinaid korjama ning teisele poole maha panema – kõhu põiklihastele tuleb kasuks. Maks küll torises, et ei armasta seda harjutust – aga tegi ikkagi. 🙂 Ostsin tolle istudes tehtava Tai Chi raamatu ka ära, peale väikest tudeerimist hakkab sellega inimesi piinama…

Õhtul aga oli iaidoliidu korraldatud bokkeni-minilaager Kaberneemes. Kohal oli rahvast Mitsubachist, Hontai omad Priidu ja Raivoga eesotsas ning ka punt Hokuto-ryu kutte. Rein õpetas erinevaid bokkenitehnikaid – paksu liiva sees polnudki neid nii lihtne teha. Aga rahvas jäi rahule. Pärast aeti veel rannas lebotades ja kaasavõetud nodi näsides tükk aega pada, enne kui pimedikus kodu poole tüüriti. Igati mõnus ettevõtmine igatahes.