Silt: kristlus

Oeh…

Paraku peab seekord kristlastele sataniste tsiteerima: kahju, et rumalus inimesele haiget ei tee.

Taustast: Osa fundamentalistlikumast kristlaskonnast (eriti USA lõunaosariikides) [L] usub, et ühel päeval (paljude arvates suhteliselt lähitulevikus) korjatakse kõik “õiged” maailmast üles taevasse ja ülejäänud saavad siis kolm ja pool aastat igasugust nuhtlust, enne kui järgneb tuhandeaastane rahuriik ja seejärel kõik lõplikult läbi saab. Sel teemal on Ameerikamaal kirjutatud mitmeid raamatuid ning tehtud filme ja isegi arvutimänge.

Nüüd on üks abivalmis inimene [L] loonud süsteemi, mis võimaldab peale enda ülesviimist mahajäänud sõpradele sõnumeid saata ning jätta neile ka enda maise vara ligipääsuks vajalik info (loogiline ju, kes teispoolsuses ikka PIN-koode vajab, mahajääjad aga saaksid selle abil nuhtlusi paremini üle elada. Iseenesest ilus mõte). See kõik istutatavat krüpteeritud kujul süsteemi, mis siis saadab kuus päeva peale X-päeva need etteantud aadressidel. Isegi teatavat sorti “surnud käe lüliti” on tehtud – selgituse järgi toimib asi nii, et kui vähemalt kolm viiest asja vedavast tegelasest ei logi kolme päeva jooksul mingisse kohta sisse, järeldab süsteem X-päeva toimunud olevat ning veel kolme päeva pärast saadab kirjad laiali.

Ei hakka siin X-päeva võimalikkuse või võimatuse osas sõna võtma. Küll aga on asi juba tehniliselt ligaloga (päris hästi saab asjast aimu ühest kirjast, mille üks asja autor saatis [L] Wiredi vastava artikli peale). Kas tõesti on kõik asja tegijad ikka nii kindlad, et nad ISE tol päeval sinna ülespoole jõuavad (süsteem näib seda eeldavat)? Ja mis peamine: asi maksab 40 taala aastas ning õelamad inimesed on arvanud, et süsteemi salvestatud infot annab asja tegijatel väga edukalt enda huvides kasutada (lisaks veel kolmanda osapoole ründe võimalus – oletades, et näiteks kasvõi 1% USA elanikkonnast salvestab sinna oma sensitiivse info, on tegu tohutu kullaauguga). Selle kõige peale tuleb meelde üks mees, kes ca kahe tuhande aasta eest Jeruusalemma templis rahavahetajatele ja liigkasuvõtjatele piitsa andis.

APDEIT: [L] Bruce Schneieri blogi sissekanne on ka huvitav lugemine.

Jututund raadios

Tänaseks kutsus isa Heigo Kaku oma Raadio 7 saatesse külaliseks. Kuna enne polnud raadios niimoodi käinud, siis oli päris huvitav.

Jahvatasime kolmekesi (lisaks veel isand Jaan Bärenson, keda oli üle hulga aja kah tore jälle näha) igasugu asjadest, alates Kaku minevikust ja lõpetades kristluse, iiri muusika, puuetega inimeste, võitluskunstide, Linuxi ja peak oil’iga. Tüüpilise kakuliku repliigina sai oma viimase aja lemmikluuletus, Olavi Ruitlase “Arvudi”, kah sobivas kohas ette loetud, samuti Offf’i surematu repliik itimeeste soengute kohta (kolmest mehest stuudios oli üks patsiga, üks habemega ja üks mõlemaga). 🙂

Kuna muusikavalik jäeti enda teha, siis läksid saatesse (loodetavasti) sobivatesse kohtadesse Bruce Springsteeni “No Surrender”, ABBA “Slipping Through My Fingers”, Eden’s Bridge’i “El Shaddai” ja Crux’i & Reverend B “The World To Come”.

Eks kui see millalgi eetrisse läheb, siis saab ehk kuulda, mis asjast välja tuli.

Ilus mõte

Christdot kirjutab sellest, kuidas [L] USA katoliiklastest keskkoolipoisid on loonud Arimaatia Joosepi Seltsi. Nimele vääriliselt (Joosep oli jõukas mees, kes kauples roomlastelt välja ristilöödud Jeesuse surnukeha ning lasi selle väärikalt matta) pakuvad nad end vabatahtlikeks kirstukandjateks nende inimeste matustel, kel pole siin maailmas midagi.

“Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40)

Usuvabadus või kultuuritus?

Natuke paneb mõtlema [L] see BBC uudis.

Tegu pole ju Ida-Saksamaa või Eestiga, Britannias on elu saanud rahulikult edasi minna. Ja ometi on tulemus selline nagu ta on.

Mõni ateist võib ju öelda: näe, asjade loomulik kulg, usku pole enam vaja. Kuid isegi sellisel juhul eeldaks, et pisike Johnny või Jane saaks 100 aasta pärast Westminster Abbey’sse ekskursioonile minnes veidikenegi aru, kuhu ta on sattunud ja mispärast sihuke suur imelik tornidega maja omal ajal ehitati.

Tänapäeval ei tähenda Parthenoni külastamine sundust Pallas Athenat kummardada. Jeruusalemma Nutumüüri ääres aga valjusti irvitada ja peeretada oleks ilmselt riskantne. Ja Kaaba templis räppima hakates saadakse enda pihta ilmselt kõik need kivid, mida palverändurid on saatana loopimiseks kaasa toonud. Nii et väike haritus ja sellest väljakasvav lugupidamine muude maailmanägemiste vastu võivad teinekord tervisele kasulikud olla.

Taizé Harkujärvel

Täna toimus Harkujärvel oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega. Sedasorti asjad on alati väga vinged elamused olnud ning tänane polnud erandiks. Uskumatu, kuidas vähesest piisab – enamiku ajast võtsid enda alla [L] Taizé vennaskonna lihtsad laulud, sõnaliseks osaks olid vaid mõned samavõrra lihtsad palved.

Asjale andis kõvasti juurde ka lauljate headus, lisaks mängis ei keegi muu kui vana Puravik ise sinna juurde kitarri (tasemel nagu ikka). Ka nii lihtsa muusika juures on oluline lisaks hingega asja juures olemisele ka ande olemasolu. Täna olid mõlemad punktid kuhjaga täidetud.

Vedasime Virgega ka Maksi lastekodust kaasa, sell oli ülimalt sillas (ja filosofeeris nähtu teemadel pärast tagasi sõites kogu tee…). Külalisi oli teisigi, näiteks oli pool kirikut täis laigulisi noorsõdureid, kel ühe väeosa kaplan oli soovitanud osalema tulla. Tundus, et ka poisid said uutlaadi elamuse. Taizé teenistus on kindlasti üks parimaid viise kirikukaugele inimesele natuke seda valdkonda kohale viia.

Teinekord piisab väga vähesest, et Jumalani küündida.

Taizé õhtupalvus Harkujärvel

Omamoodi Pühakiri

Leidus sihuke sürr asi nagu [L] Lolcat Bible…

Tjah, mõni võib ehk pahaks panna (ise arvan, et Ceiling Cat ei pane 🙂 ). Aga samas kui teada [L] Lolcati kui internetinähtuse tausta (ka [L] l33tsp33ki tundmine on abiks) ning omada veidi enam huumorimeelt, saab kohati üsna südamest naerda. Aga hoiatus: naljast arusaamine eeldab enamasti päris Pühakirja tundmist. Seega ei jää tõsisematel huvilistel vist muud üle, kui päris Piibel kõrvale võtta (äkki mõni võtab lausa esimest korda elus selle kätte?).

Tõsi, senine tekst on ebaühtlase kvaliteediga, mõnes kohas jääb see kunstlikuks ja otsituks. Kuid mõni koht on tõsiselt andekas – näiteks klassikalises jõuluevangeeliumitekstis hõiskavad inglid: “Is Christ da Lord! w00t!”. 🙂

Head lugemist ja teh blessigs of teh ceiling cat b pwn u, lol!

APDEIT 9.10 – kuna see link ilmus ka paaris populaarses portaalis, siis on selle avastanud paraku ka lollid inimesed. Igatahes viimase ööpäeva täiendused on suures osas jama olnud. 🙁

Kirik või korporatsioon?

Eespool “Jesus Campi” arutelus kasutas Chris küllalt kurja kalambuuri Austraalia nelipühikiriku Hillsongi kohta, asendades i e-ga. Natuke üllatas, kuna varem teadsin neid natuke vaid üsna hea muusika järgi, mida nad teinud on (muidugi on see üks kindel stiil ehk Praise & Worship, aga üpris hästi tehtud. Suur osa Eesti vabakirikuid laulab mitmeid laule ka teenistustel).

Asi hakkas huvi pakkuma, kuna üks seltskond sealtkandist on ka [L] Eestisse tulemas. Mis kummastama pani: asja reklaamitakse ülistusTEENISTUSENA – ja kasseeritakse selle eest 275 krooni näo pealt. Olgu kas piletitega kontsert (ka vaimuliku muusika kontserdid on ju piletitega – Bachi kantaate ei saa naljalt tasuta kuulata) või siis jumalateenistus, kus võib teha vabatahtlikke annetusi (mis mõistlikus koguses on igati normaalne – ruumide rent, küte, elekter jms maksab ju midagi). Eriti usuleiges Eestis jätab see inimestele väga veidra mulje.

Aga Hillsongi kohta on muidugi netist leida seda ja teist. Ka [L] Wikipedia artikkel kajastab üsna erinevaid seisukohti. [L] See siin aga on juba päris karm kriitika. Kui veidi eespool sai Hubbardit tsiteeritud (parim viis rikkaks saada on omaenda religioon luua), siis ilmselt piisab paljudel juhtudel ka omaenda sekti püsti panemisest (kütame inimesed massipsühhoosiga üles, korjame kümnist ja jätame maksud maksmata; lisaks veel inimeste ajude triikimine juhikultuse ja eduteoloogiaga).

Kakk on liikunud ligi paarkümmend aastat Eesti vabakoguduste ringkondades ning on kaugel arvamusest, et kõik nii käituvad. Tuleb aga nentida, et tundmatu pole sihuke süüdimatus ka Eestis.

Jesus Camp

Sai kodus Märteniga seda vaadatud ja pikalt arutletud. Tema siis suht ateistlikult positsioonilt ja Kakk kristlikult (jah, meil on kodus lubatud oma peaga mõelda).

Raske film. Kohati tekib tõesti tunne – on see ikka reaalsus? Jõhker värk igatahes. Eks ka ise on nähtud üht-teist samast vallast, aga vist mitte nii hullu ajuseebitust. Et sihuke asi mitte kõige õigem pole, on vist siililegi selge.

Samas tuleb nõustuda filmi natukenegi tasakaalustama pandud [L] metodistist advokaadi Mike Papantonio väitega – see on mingi teine usund, mil pole kristlusega just eriti palju ühist. Viimast vähegi tundev inimene ei saa kuidagi nõustuda G.W. Bushi pappkuju avaliku ja ühise kummardamise, abordivastaste loosungite kasutamisega laste suude kinnikleepimiseks või paljude muude asjadega. Näiteks huvitav oleks teada, kas eestikeelsetes subtiitrites esinenud fraas “Ma nean ära Juuda lõukoera” ühe lapse esituses oli tõlkija lollus või reaalselt öeldud? Kahjuks läks ingliskeelne originaalfraas kõrvust mööda. “Lõukoer Juuda soost” on nimelt Piibli üks paljudest metafooridest Jeesus Kristuse kohta (Ilmutuse 5:5). Ja sarnaseid asju oli filmis veel mitmeid.

Omaette küsimus muidugi on see, kuivõrd selle filmi näitamine Eestis mõttekas oli. Kindlasti tuleb inimesi hoiatada Becky Fischeri taoliste kodanike eest, ent samas võivad võhikud teha filmist (mida kindlasti ei saa lugeda kristlusevastaseks tervikuna – tasakaalustamatuks aga küll; Becky Fischer esindab samavõrra kõiki kristlasi kui mõni pommivööga tolvan või peade mahasaagija kõiki moslemeid) järeldusi, mida selle autorid ehk ei soovikski. Ateismipropagandat loobitakse siiakanti niigi uksest ja aknast. Tegelikult oleks ETV-st aus näidata järgmisel nädalal vastukaaluks näiteks “Vend päikest, õde kuud” või mõnd muud teise vaatenurgaga lugu.

P.S. Peale filmi pani Kakk klapid pähe ja lasi Linnamuusikutel Põhjataevalaule ning Triskelel teisi vanu eesti vaimulikke rahvalaule laulda – aitas rahuneda ja teada, et tõelist asja ei kõiguta ei Kivirähk, Becky Fischer ega muu inimeste küündimatus.

Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Barnabase päevad 2007

EKEK Pärnu Barnabase kogudus isa Thomase juhtimisel korraldab juba aastaid suvehakul apostel Barnabase päeva paiku Barnabase päevi – eri aegadel on seal olnud erinevaid üritusi, kuid nüüdseks on juba kindel traditsioon palverännak mõnda ajaloolisse paika. Seekord läks Kakk vaid pühapäevaks, kuid see-eest tuli Kiisu ka kaasa.

Seekord oli algul plaan minna kas Kihnu või Ruhnu, ent kuna praamiajad enamikule rahvale ei klappinud, asendus see Soontaganaga. Enne aga külastasime veel Mihkli kirikut, kus osalesime kohalikul teenistusel, õpetaja (tegelikult diakon) rääkis meile kiriku ajaloost ning õnnitlesime üht kohalikku vanaprouat 80-nda juubeli puhul. Seepeale kutsus sünnipäevalaps meid pastoraadi juurde kringlile-morsile. Hästi armas oli. Ning kirik oli ilus ja hästi hoitud – kohalike väitel on sealne rahvas siiani suures osas usklikud inimesed.

Mihklilt siirdusime autodega Soontagana poole. Sealsest parklast läksime siis palverännakukorras (sagedaste peatuste ja lugemiste-laulmistega) muistse maalinna poole. Soosaarele kohalejõudmine läbi soise metsa oli võimas elamus, õnneks oli ka ilm väga ilus. Kohale jõudes pidas isa Thomas seal ka välimissa.

Võib muidugi arutleda teemal, kas ristikäik ja missa kohas, kus sellesama märgi all tulnud kurjategijad hulga “paganatest” maarahvast mättasse lõid, on ikka kohane. Siiski arvaks, et omaaegsetel ristisõdijatel oli usuga umbes sama palju seost kui praegu Iraagis toimuval vabadusega. Tänaseks on ju praktiliselt selge, et kristlus jõudis siiamaile märksa varem (poleks vallutajaid tulnud, oleks ilmselt toiminud Iirimaa stsenaarium) ja “paganate ristimine” oli suhteliselt mannetu vabandus röövimisele ja tapmisele, mida toimetasid ühesuguse innuga mitmed naabrid. Pealegi oli tänase missa alatoon (kus muide ka Henriku kroonikat loeti) tollaste sündmuste suhtes selgelt ühene – ehk siis hukkamõistev.

Peale missat istus Kakk jupi aega maalinna künkal pingil ja mõtles tollastele sündmustele. Meie esivanemad olid ikka kanged sellid, kui suutsid ülekaalukale vaenlasele (muuhulgas osales Soontagana ründamises korduvalt ka idanaaber) nii kaua vastu panna… Igatahes on nende võimsat vaimu Soontaganal veel tänini tunda.

Peale ametlikku osa saime kohapeal veel ringi vaadata, torni ronida ja piknikku pidada. Koju jõudsime üsna kapsastunult alles õhtuks.

Pildimaterjal on nähtaval [L] Kakkr’is.