Õpetajate leht?

Küsimärk seepärast, et nad avaldasid kod. [L] Kivirähu järjekordse küündimatuse. Seda on refereerinud ka Delfi ja seal käib see sõnavabaduse alla, kuid ÕL peaks olema natuke konkreetsemalt professionaalne.  Seekord on autor oma mõtetes paraku veelgi sisutühjem ja punnitavam kui tavaliselt – argumendid hakkavad otsa saama?  Või on – Jumal hoidku – tegu “naa-nanna-naa-naa, ma ei kuule sind!” -fenomeniga?

Poes lugemas

Suuremat poeringi tehes astus Kakk esmalt sisse raamatuärisse ja leidis riiulist eestindatud versiooni palju kõla tekitanud Richard Dawkinsi “God Delusionist”.  Et aega juhtus olema, sai leitud nurgatagune koht ja loetud.

Alguses tekkis tahtmine natuke toriseda. Siis aga veidi järele mõeldes tekkis hoopis soov autorile aitäh öelda.  Tõsi, tõenäoliselt ta seda nii ei mõelnud, kuid “Luulu Jumalast” võib teatud vaatenurgast vaadelda lausa apologeetilise raamatuna.  Vähemalt nõukogude (või idasaksa või kuuba või hiina või põhjakorea…) ajupesu kogemusega, ent mõtlemisvõime säilitanud inimesel võib täiesti tekkida paralleel omaaegsete usuvastaste argumentidega (OK, “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kusagil” on ehk Dawkinsiga võrreldes liiga madal, ent kvalitatiivset vahet kah ei ole). Ja kui edukaks kommunistlik ajuseebitus lõpptulemusena osutus, on ilmselt teada – veendunud marksist on siinkandis  (hoolimata kõigist süüdistustest TLÜ suunal) ikka harv nähtus. Küll aga suutis see palju inimesi põhimõttelisteks antikommunistideks vaktsineerida (yours truly included – varases lapsepõlves tolle aja raamatutest tekkinud kommunismi-vaimustuse asendumisel natuke suurema inimese mõtlemisvõimega).

Lihtsalt läänemaailmas ei ole sedasorti kanonaadi vist varem nähtud ja seetõttu võib Dawkins seal uudsena tunduda, siinkandis on aga üle elatud nii seltsimehed Vimmsaare ja Naan kui ka nende tänapäevasemad jüngrid. Küll aga võiks üsna suure tõenäosusega eeldada, et raamat autori püstitatud eesmärke ei täida – juba veendunud ateistide kõrvade sügamiseks on see liiga põhjalik ja teistide veenmiseks kaugelt liiga pinnapealne (teatud paralleeli võiks tõmmata vastasleerist USA evangelikaalide hulgas populaarse sama tüüpi kirjandusega – mõlemat poolt kollitab pidev “õlgnukkude” tegemine ja lünklik kodutöö käsitletava materjali uurimisel).

Valge gospel

Esimesel jõulupühal tuli (kordusena) telekast sellenimeline kontsert.

Kõik oli justkui olemas. Eesti noorte poplauljate paremik, hea taustakoor ja bänd.  Ja ometi oli tulemus täiesti tühi kest. Hinge ei olnud.

Sedalaadi muusikat lihtsalt ei saa teha ilma sellesse (igas mõttes) uskumata.  Lõbusas komöödias “Sister Act” ja sealses naljaga-pooleks kirikukooris oli kõvasti enam vaimsust kui siinnähtus. Praegu oli ekraan täis kenasid noori inimesi, kes üritasid väga püüdlikult mängida Harlemi elanikke ning tulemus oli sama usutav kui kohalike maavillaste jou-jou kottpüks-sellide puhul. Rääkimata veel sellest, et lugude valikus oli ka rida selliseid, mis veidigi sügavamal mõtestamisel kuidagi konteksti ei lähe. Aga võib-olla see oligi ajamärk – sobiv tase vaimsuse kaotanud eesti rahvale…? Tahaks väga loota, et mitte.

Kes aga tahab näha märksa tõepärasemat valget gospelit eestimaises (ja muusikaliselt täiesti tasemel) esituses, võib otsida YouTube’ist 2010. aasta Piiblipäevade videosid.  Jah, sedalaadi lähenemine ei pruugi igaühele sobida – aga vähemalt seal ei  teki kahtlust, et tegijad ise usuvad sellesse, millest laulavad-räägivad.

Aa, veel üks väike asi – kõigile lugejatele ilusat alanud pühadeaega! 🙂

EKEK suvelaager 2010

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Keerub

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis. 🙂

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!

Oi-oi-oi, oinalugu

Sain nüüd siis ka viimaks teada tollest Tartu Ülikoolis kõmu tekitanud sotsioloogia bakalaureusetööst (tänud [L] PKalale ja [L] Hillarile).

Sõnatuks võtab küll. Endalgi on väga suur hulk juhendatavaid olnud  ning kui mõni neist vahel retsensendi käest “rahuldava” saab, siis tunneb Kakk ennast sandisti (ju jäi midagi tegemata). Kuid kus oli juhendaja käesoleval juhul…?  Kogu Tartu Ülikooli üha enam nähtava konnatiigistumise juures ei tahaks sealse sotsioloogia tasemest nii pahasti arvata, nagu see töö arvata laseb.

Praegu sai inimene lõpudiplomi täieliku absurdi kokkukirjutamise eest. Ja diplom on diplom, pärast ei uuri enam keegi, millise jahu eest see anti. Tõsi, konkreetne lugu on tekitanud Eesti blogosfääris juba sellise lärmi, et kardetavasti jääb riigi väiksuse tõttu autorile ikkagi must plekk külge – kuid see on halb lahendus. Palju õigem oleks olnud seda tööd kaitsmisele mitte lasta – oleks olnud rohkem tüli ja tegemist, kuid nii ülikooli kui inimese (ja laiemalt ka Eesti kõrghariduse) maine oleks jäänud põhja laskmata.

Üsna palju küsimusi jääb õhku rippuma.

APDEIT 05.06: Nonii, nüüd on asi ka [L] massimeedias. Ja nagu eespool ohuna märgitud, ongi karistus ilmselt juba kukkunud – tsiteerides üht kommentaari “on Eesti saanud lisaks Farmi-Gabrielile ja Baari-Paavole ka Ajaloo-Edithi”.  Jääb ainult üle kaasa tunda – seekord teeb lollus ikka haiget küll.