Arhiiv

Polegi veel päris banaanistunud

11.03.2010

… see euroliit. Igatahes [L] ACTA löödi eile europarlamendis nokauti. Loomulikult tulevad suurfirmade posijad, õhumüüjad ja igasugused asjapulgad samasuguse asjaga varsti uuesti (nagu ka tarkvarapatentidega), aga üks lahing oli siiski edukas.

Aga mis on huvitav – Eesti massimeedia on täiesti vait. Arvestades seda, mida see seadusekomplekt oleks ka tavainimese tasemel kaasa toonud, on asi vist ikka uudisekünnist ületav küll. Või keelas keegi jälle midagi ära?

APDEIT: Põhjalikuma analüüsi ACTA kohta leiab näiteks [L] FFII veebilehelt.

EULAt lugedes

09.03.2010

Paigaldasin ühe kursuse ettevalmistamisel katsetuste tegemiseks ITK lauaarvutisse Windows 7 Professionali (legaalselt muidugi, ITK hulgilitsentsiga). VirtualBoxi alla, nii on sellest hiljem lihtsam lahti saada. Enne installi algust visati nagu ikka ette kasutustingimused.

Esmamulje tingimustest oli  positiivne. Selles mõttes, et firma on teinud tõesti tubli sammu selle poole, et tavaline haritum inimene tema tarkvara kasutustingimustest aru saaks. Tekst on erinevalt mitmest varasemast litsentsist kõvasti arusaadavam. Tõsi, lõpu poole kippus asi ikkagi advokaadikeelseks minema, aga pilt on kokkuvõttes parem küll.

Nüüd aga sisu juurde. Tooks siin välja mõned punktid, mis vaba tarkvaraga harjunud inimesele kõige enam silma jäävad.

* Väga täpselt ja üheselt paika pandud “one copy, one computer, one user”. Kõikvõimalikud erandid (virtuaalmasinad, labaserverid, eri kettajaotised jne) on püütud välistada. Aga arvestades litsentsimudelit on see arusaadav käik.

* Lubatud kasutada kuni kahel protsessoril. Mis saab siis, kui tavaarvutite protsessorid muutuvad nelja- ja enamatuumalisteks (see võib juhtuda veel Windows 7 aktiivse turustamise perioodil)? Kirjutavad EULA ringi või nõuavad topeltraha iga arvuti pealt? PARANDUS: Nagu mks kommentaariumis ütleb, mõeldakse siin füüsilist protsessorit, mitte tuuma. Seega tuleb see punkt tavaolukorras kehtetuks tunnistada.

* Kirjastiilide (fontide) kasutamine dual-boot arvutis mõne muu süsteemi all pole lubatud.  See piirang teeb arvatavasti firmale rohkem kahju kui kasu – MS kirjastiile niikuinii eraldi ei turustata, seega võiks see olla üsna hea “kasutage terviseks ja ostke meie tarkvara” lisaväärtus (natuke sinnapoole, mida Eric Raymond nimetab habemenoa mudeliks – “tasuta käepide, tasulised terad”). Paraku on MS otsustanud seda mitte kasutada ja häälestab sellega asjatundlikuma (loe: kasutustingimusi lugenud) kasutaja enese vastu.

* Ikoone, helisid ja graafilisi elemente tohib kasutada vaid mitteärilisel otstarbel ega või jagada. Jagamise osas sama märkus kui eelmises punktis, mitteärilise kasutuse nõue võib aga tekitada tegelikult üksjagu küsitavaid olukordi kõigis asutustes-firmades.

* Litsentseeritud arvutis olevaid teenuseid võib kasutada kuni 20 ühendatud välist seadet. Kuidas seda kontrollitakse? Jäiga piirangu korral võib tekitada ettenägematuid olukordi suuremas asutuses-ettevõttes.

* Kohustuslik aktiveerimine. Seda on eri allikates pekstud juba piisavalt (automaatne ühendumine Microsoftiga püsiühenduse korral, saadetava info iseloom), aga mainiks selle ikkagi ära.

* Kohustuslik nn valideerimine. Eelmise jätk veel jõhkramal moel. Firma jätab endale õiguse tuhnida sinu arvutis ja jälgida, et sinna midagi “ebaseaduslikku” pole ilmunud. Firmal on õigus ise “parandada” ja eemaldada kõik talle ebasobivad asjad. Sama asi on kirjas ka firmapõhiste internetiteenuste kohta.

* Tarkvara uuendamine ja lisamine on lubatud vaid MS ja autoriseeritud pakkujate poolt. Mõnes mõttes arusaadav, kuid välistab täiesti enamikus Linuxi distrodes kasutatava kolmanda osapoole varamute süsteemi (võimalik, et see on kinnise koodi puhul ka vältimatu probleem). Näide: Skype puudub Ubuntu ametlikust varamust – aga käsitsi installi asemel saab selle ilusti kätte Medibuntust.

* Tarkvaraga kaasa tulevaid internetiteenuseid võib firma iga kell muuta ja ära kaotada. Arusaadav – samad õigused on ka vaba tarkvara puhul. Erinevus on selles, et Windowsi puhul ei ole eriti võimalik pakkuda alternatiive.

* DRM ehk nn Digital Rights Management. Jällegi lõpmatuseni kedratud teema. Kolmanda osapoole sisutootjad võivad nõuda DRMi “uuendamist” ehk siis täiendavate kitsenduste paigaldamist.

* Media Centeri infrapunasaatja/vastuvõtja püsivara (firmware) võib uuendada automaatselt. Natuke muidugi konspiratsiooniteooria kanti kisub, aga soovi korral võib siia mõelda üht-teist huvitavat juurde.

* Firmal on õigus jagada arvutitest laekunud infot teiste firmadega, et “nood saaks oma tooteid paremini Windowsiga ühildada”. Eriti huvitav punkt on “search suggestion information” ehk otsisoovitused, mis paraku sõltuvad üsna otseselt antavatest päringutest.

* Seda tarkvara ei müüda, vaid litsentseeritakse. Windows XP-st alguse saanud paradigmamuutus (Licensing v6), mis vähendab tublisti kasutaja õigusi.

* Ei tohi üritada mööda minna tarkvara tehnilistest piirangutest. Mida iganes see siis tähendab (“see on sitt küll, aga MEIE sitt!”).

* Tarkvara komponente ei tohi kasutada rakenduste käivitamiseks, mis sellel tarkvaral ei tööta. Huvitav võrdlus – WINE võimaldab Linuxil käivitada Windowsi tarkvara, niisiis on tegu just samalaadse olukorraga (kuna Windowsi rakendused Linuxil otse ei tööta).

* Aktiveerimise geograafilised regioonipiirangud – aktiveerimine on võimalik ainult selleks ettenähtud geograafilises piirkonnas.

* Firma võib kontrollida kaupmehe käest, kas sa ikka tõesti ostsid tema käest tarkvara.

* Kahjunõue on piiratud tarkvara maksumusega. Mis saab olukorras, kus eespool kirjeldatud sekkumise tulemusena süsteem ära rikutakse? Piiratud garantii sätestab, et firma “parandab tarkvara tasuta”, kuid kõige hullema juhtumi korral (parandused tegid asja hullemaks ja/või hävitasid andmeid) piirdub firma vastutus Windowsi hinna tagasimaksmisega.

Nii et päris huvitav lugemine oli. Nagu oleks ajamasinaga Nõukogude Liidus ekskursioonil käinud.

Lõpuks veel – nagu allikad kinnitavad, jätkab Windowsi paigaldusprotsess endiselt teiste OS-ide kõrvaldamist arvuti buutsektorist. Seega aksioom “kõige lollim süsteem paigaldatakse esimesena” kehtib endiselt.

Väike muudatus Kaku Akadeemias

02.02.2010

Seoses uue semestri algusega muutsin veidi Kaku Akadeemias kasutatavat loenguslaidide vormingut: nüüd on seal kasutusel ODF ning “kirikuna keset küla” PDF.  Veel ühe täiendusena kuulutasin MSi uute vormingute (docx/xlsx/pptx) kasutamise Kaku ainete kirjatööde esitamisel ebasoovitavaks.  Aeg oleks ka Eestis järgida taanlaste ja muude arukamate inimeste eeskuju.

Eesti on jõukam kui Norra

03.07.2009

Näe, hr peaminister võiks enda viie rikkama riigi jutu kõrval ka selle argumendi kasutusele võtta.

Nimelt võib lugeda, et Norra riik kehtestas kohustuslikus korras avatud dokumendivormingud, kuna kasutajaid ei tohi diskrimineerida ja kõigil pole kallist MS Office’it. Järelikult on Eesti riik naftarikkast põhjamaast märksa varakam, kuna meil eeldatakse üldjuhul kõigilt kasutajatelt selle tarkvara eest plekkimist.

Teisalt on kusagilt midagi meelde jäänud madala intellektiga kodanikelt maksevahendite eemaldamise otstarbekuse kohta.

LJST

03.07.2009

Juhtusin Delfisse vaatama ja ennäe, kohe esiotsas [L] sihuke pärl.

Nn. autorikaitsjatel peab ikka tõeliselt jahedaks olema võtnud, kui nad niimoodi hüsteeritsema ja täiesti ebapädevat juttu ajama hakkavad. Nagu üks kommentaator ka manib, võiks selle kirjutise eest soovi korral asja kohtusse anda ja laimu eest raha välja nõuda.

Mage, väga mage.

Ajalugu kordub

30.06.2009

Täna tuli [L] uudis, et Pirate Bay omanikud müüsid oma saidi päris suure rahahunniku eest maha ühele vähetuntud rootsi meediafirmale, kes tahab tulevikus “jagada sisu nii, et oleks tagatud autoritele kompenseerimine”. Oot, kus me sihukest juttu juba kuulnud oleme?

Õige, Napsteri puhul toimus täpselt samasugune protsess. Lõpuks ei võitnud sellest mitte keegi. Ja ammuilma hallitama läinud autorikaitsesüsteemi trotsimiseks ilmub peagi uus ja veelgi raskemini tõrjutav lahendus. Piraadilahe sellid saavad selle raha eest oma kohtukulud ja (väga küsitava) trahvi makstud ja tõenäoliselt võtavad uue projekti ette (müügihind oli poole suurem kui määratud trahv).  Ka Eestis on kuuldavasti juba Piraadipartei moodustamisel.

Natuke tundub tekkima paralleel eelmises postituses mainitud Eesti meediakilplaste ja rahvusvaheliste meediakorporatsioonide vahel. Selle asemel, et otsida põhjamineva laeva vee peal hoidmiseks uusi lahendusi, tegeldakse  reisijate ähvardamisega hirmsate karistustega laevahuku korral.

Lugemist autorikaitsest

22.06.2009

Väga hea kirjutis Cory Doctorow’lt.  Muide, see sell ise kirjutab ulmejutte ja avaldab kõik vaba litsentsi all veebis – ning elab ilusti ära. Teda on tänu sellele tõlgitud paljudesse keeltesse ning kutt on saanud kindlasti palju kuulsamaks, kui ta “mehena metsast” oleks traditsioonilise “autorikaitse” tingimustes saanud.

Litsentsimuudatus tulekul

25.05.2009

Wikimedia Sihtasutus otsustas hiljuti võtta esmaseks litsentsiks CC BY-SA (varasem GNU FDL jääb teise variandina samuti kehtima) ning loodetavasti on oodata Creative Commonsi litsentside ametlikku eestindust [L] EITSA egiidi all.

Seoses eeltooduga kolib ka Kakupesa (k.a. Kaku Akadeemia ja muud alamprojektid) millalgi suvel üle samale litsentsiskeemile – seega tulevikus võib iga Kakupesa materjali kasutaja valida, kas täita [L] Creative Commons Attribution-ShareAlike’i või [L] GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimusi.

Seminaril

21.05.2009

(Ititibi tahtis raportit saada, miks Kakk instituudi nõukogu koosolekul polnud. 🙂 )

Täna korraldas E-ülikooli seltskond järjekordse võrgustikuseminari, seekord teemaks autoriõigused ja pealkirjaks üsna provotseeriv “Appi! Keegi varastab mu unenäo!” (arvake ära, kelle lause see on…). Pidime seal [L] Wolli ja [L] Hansuga pärastlõunase vabade litsentside sessiooni ära sisustama. Eks sel teemal on juba jahutud piisavalt, aga kuna kuulajaskond vaheldub ja mõnele ikka veel asjad kohale ei jõua, siis tuleb aeg-ajalt üle tampida.

Kokkuvõttes läks päris kenasti. Algul rääkis Wolli Creative Commonsist, siis Kakk [L] vabast kultuurist ja WIPO mudeli ämbrisolekust ning viimaks Hans [L] avatud õppematerjalidest. Rahvale läks päris hästi peale.

Pärast istusime Hansuga ja arutasime tulevaste kursuste ja Wikiversity teemadel ning saime paar huvitavat ideed genereeritud.

Bête comme un pied de la table

13.05.2009

Seda toredat Lauri Leesi õpiku keelendit (mida kuuldavasti prantslased ise ei kasuta, nemad ütlevad “Bête comme ses pieds“) tuleks nüüd küll pruukida Prantsuse valitsuse kohta, kes suures meediakorporatsioonidele ****pugemise tuhinas Europarlamendist just värskelt kinga saanud “3 löögi seaduse” (ehk kolmas kord “piramisega” vahele jäädes võetakse täiesti kohtuväliselt netiühendus ära) [L] vastu võtsid. Kusjuures seaduse autoriks on ühe suurima sealsete “autorikaitsjate” organisatsiooni peamees – meie mail  (siinsete igasuguste jamade kiuste) ei ole vähemalt veel lastud näiteks hr Udustet  riigi seadusi tegema.

Slashdotis pakuti juba välja lihtne ravim – Prantsusmaa tuleb Internetist lahti ühendada, kuni neil (õigemini küll nende valitsusel) mõistus koju tagasi tuleb.