Silt: jee!

Jõuluhäkid serveriga

Mõne aja eest otsustati kusagil kõrgemal pool ilmselt, et Kakk vajab IT-oskuste tuhmiksmineku vältimiseks mingit kiirkursust. Algas asi laupäeval, 17.12 riistvarapraktikumiga – kodune, ligi 10 aastat edukalt toimetanud pesumasin otsustas viimaks otsad anda. RTFM ja STFW suures koguses, kolmekordne avariitühjendus sinna otsa – abi paraku ei olnud, tuli uus hankida (läks Euronicsi tegelaste abiga libedalt, teisipäevaks oli olemas).

Pühapäeval pani keegi pähe mõtte serveri süsteem ära uuendada. Pesa oli seni Ubuntu 20.04 peal, uuem versioon oli juba pool aastat saadaval ning õppetöö oli just reedel läbi saanud (loomulikult saadeti viimane töö taas 2 minutit enne keskööd…). No proovib – do-release-upgrade.

Kui server peale restarti netti ei läinud, ei olnud veel suurem jama – miskipärast oli ruuter ka lolliks läinud, restart aitas.  Aga märksa suurem jura oli veebis – wiki maas, blogi ja Budokani veeb ka. Ja takkapihta oli nüüd repodest kadunud GNU Mailman, mille peal Budokani listid töötasid (loll lind, ise süüdi – oleks pidanud enne kontrollima!).

WordPressi saitide probleem oli vananenud kujundusteemades, mida varasem PHP 7.4 veel toetas, uus 8.1 enam mitte.  Ajutise lahendusena viisin serveri mõneks ajaks tagasi 7.4 peale. Wiki puhul aitas tarkvara uuendamine (oli varasema LTS-versiooni peal).

Ja siis listid…  Alternatiivideks olid uus Mailman 3 (mis varasemaga ei ühildu), Sympa (mida olin varem juba korra edutult üritanud paigaldada, lõpuks läksin Mailmani peale) ja ka võimalikud muud alternatiivid. Selgus aga tõsiselt veider asi – nii elementaarse ja vajaliku IT-lahenduse nagu meililisti jaoks ei olegi muidu nii suures ja kirjus Linuxi maailmas eriti tarkvara!

Leidus paar WordPressi pluginat, mis aga olid freemium-litsentsiga (loe: tasuta versioon on nadi) ja hakkasid ka selgelt liiga palju infot küsima. Mailman 3 jättis ikka väga piraka mulje, paari lihtsa listi jaoks nagu fugasspomm kärbse pihta.  Jäi üle Sympa.

Tagantjärele vaadates meenus “Marslase” film, kus peategelane järgemööda probleeme lahendama asus. Põhipaigaldus. Postfixi meiliserveri häälestus. Listide loomine.  Iga samm oli tõsine ooper – tarkvara ise on asjalik, aga nii kehva dokumentatsiooni ei ole kaua aega näinud.   Näiteks olid listide loomiseks vajalike mallide kataloogid peale installi tühjad – viimaks selgus, et mallid tuleb kopeerida /usr/share/sympa/default/ -kataloogist…  Ja kui loota, et listi loomine käib lihtsalt käsuga “create list uuelistinimi” vms, siis – päris ei käi. Oluline osa dokumentatsioonist ilmub lihtsalt kunagi tulevikus.

Aga nagu Matt Damoni astronaudist tegelaskuju lõpuks Marsilt tagasi sai, õnnestus ka Sympa käima saada – kolmepäevase praktikumi tulemusena (ja ilma graafilise liideseta – ent seda ei olegi kinniste listide jaoks eriti vaja).

Tänasega sai siis viimaks sellele programmile joon alla. Budokan ja Jora on mõlemad “uue vana välimusega”, PHP on versiooni 8.1 peal ja serveriooper selleks korraks edukalt (?) läbi.

Nädalalõpp Taanis

Kusagil kevadel kirjutas Vita, et 3. detsembril tulevat taanlaste liba-Queen Queen Machine (keda korra sealkandis juba kuulata õnnestus) jälle Silkeborgi esinema. Sellid on tõesti head ning nüüdseks juba ka Euroopas päris tuntud, päris-Queeni poolt tunnustatud ning ka koos Kerry Ellisega Suurbritannias kontserte teinud. Nii et kui võimalus tekkis, tuli kasutada. Isegi hoolimata sellest, et detsembri algus on alati tööl kiire aeg.

Selles mõttes on ajad ikka muutunud kõvasti, et nüüd saab pikema etteteadmise ja piletiostmisega täiesti vabalt nädalalõpureisi ette võtta – vanasti, kui Vitaga üheksakümnendatel tuttavaks saime, võis sihukesest asjast ainult und näha. Nüüd sai edasi-tagasi lennu pool aastat ette ostes vähem kui 200 euro eest (ja muidugi ka 200 eurot on hoopis midagi muud kui varem).

Aga läpakas kotti (töö tuli paratamatult kaasa võtta), mõned vahvad kingitused ka (tavalisest Selverist õnnestus leida väga äge juustunuga – vt ka eelmist postitust) ja lendu. Seekord pealegi veel mugavalt läbi Riia ja üsna mõistlike lennuaegadega, ei olnud ei ülivarajast minekut ega kesköösel tulekut.

Reedel ja natuke ka laupäeval tuli tööasjadega tegelda, vahepeal sai ka kohalikku IT-parki kõbitud. Eile õhtul aga läksime kolmekesi kontserdile (samasse Jyski teatrisse, kus eelmisel korral). Saal oli puupüsti täis, eriti vahvad olid kolm juba natuke vanemat prouat, kes otse meie ees tantsu vihtusid ja näppu viskasid.

Aga Queen Machine on ilmselt lähim asi, mida hiilgeaegade Queenile tänapäeval vastu panna on. Neid on endiselt viis, kõik peale solist Bjarke (kes näeb üha enam Freddie välja) on habemikud ning Peter Jeppesen on endiselt antibrian ehk munakiilakas – aga kutid kõlavad ikka täiesti uskumatult hästi. “Fat Bottomed Girls” alguse kooriosaga. “Don’t Stop Me Now”. “Save Me” (Bjarke on hakanud ka täiesti korralikult klaverit mängima, ehkki siin on Freddieni natuke rohkem maad minna kui laulmises). Lõpus tuli ära “Bohemian Rhapsody” – algusest lõpuni, koos ooperiosaga. Lisaloona sinna otsa veel “Somebody to Love”. Kaks setti väga head läbilõiget Queeni repertuaarist.  Poiste ees tuleb ikka täiega müts maha võtta.

Queen Machine

Lõpus võttis ka Bjarke mütsi maha – Queeni kroonirituaal tehti jällegi Taani kuningamarsi saatel. Muidugi aga tehti kontserdil ära ka teised bändi rituaalid – “Radio Ga Ga” kätemeri ja plaksutused, “eeeee-op”-hääleakrobaatika ja “Love of My Life” ühislaulmine.  Vägev ühesõnaga.

Täna palus Vita taas sissekannet külalisteraamatusse. Tuli sihuke asjakohane pilt (tekst ka, aga seda ei hakka siia panema).

Kakk kitraga

Ja oligi aeg tagasi lennata. Billundi lennujaamas tegi üks lahke onu kogu seltskonnast veel sellise pildi ka.

Lennujaamas

Kotti kaasa pandi ka korralik kogus vägevasti lehkavat kohalikku juustu. Isegi turvakontroll ei julgenud toda torkida.

Igatahes oli tore. Ja läheb kindlasti veel.

Kurjad naljad

… militaar.net’i vahendusel:

* Lenin hakkas grillima, või valiti Moskvas uut paavsti^H^H^H^H^H^H^Hülemust?
* Venemaa saatkond Varssavis asub nüüd ametlikult Vene agressiooni ohvrite alleel (tahaks näha, kuidas saatkonna ametlik post välja näeb!).

Näitab vähemalt seda, et päris paljudel inimestel on tollest maast ja rahvast ikka massiivne siiber.

Kakupäev

Loomaaed tegi lõppenud nädalal reklaami, et laupäeval korraldatavat seal kakupäeva. Tuli loomulikult vaatama minna. Päris vahva oli teisi kakkusid näha, pealegi rääkis seal üks asjatundlik noorhärra inimestele nendest lindudest igasugu huvitavaid asju.

Näiteks habekakk nägi üsna akadeemiline välja (lisaks võiks eeldada teatavaid sidemeid Anonymouse-nimelise rühmitusega):
üks väärikas habekakk

Teisalt nägi sealsamas ligidal ka üht tölli, kes ilmselt oli pruukinud väljendit “ma söön oma mütsi ära, kui…” ja siis sellega orki lennanud:

jäi mütsist ilma

Igatahes oli vahva jalutuskäik.

Rokenroll

Eile toimus esimene ITSPEA loeng. Kolledži suuruselt teine auditoorium 316 (kirjade järgi 101 kohta) oli puupüsti rahvast täis, osa tudengeid seisis taga püsti. Lõpus saabus arenduse õppekavajuht Meelis midagi tudengitele teatama – vaatas imestunud näoga asjade seisu ja küsis siis: “Kakk, sul toimub siin rokk-kontsert või?”.

(Tõsi, kogu see rahvahulk tõenäoliselt kursusele ei jää, osalejaskond stabiliseerub reeglina kahe esimese nädalaga.)

APDEIT 13.09: ITSPEA nimekirja jäi lõpuks 158 nägu – seminariettekannete aegade deklareerimine lõppes eile ja sisuliselt kogu tabel broneeriti täis, teise ettekande jaoks jäid vaid mõned vabad ajad. Ilmselt tuleb semestri lõpus paar lisaseminari teha.

BBSummer Resurrections ’22

… toimus eile Valtu jahimajas.

Kakk ei olnud varem ausalt öeldes üldse BBüritustel käinud, aga omaaegne jutuka- ning hilisem haridustehnoloogiaperiood olid väga suure osa sealsest rahvast tuttavaks teinud, nii et taaskäivitusüritusele kutsuti ka (aitüma muidugi).

Kohale jõudes oli (nagu juba öeldud) ees üsna kodune (samas ikka ka päris esinduslik) seltskond – hulk endisi ja praegusi kolleege, õpilasi ja vana aja jutukasõpru. Äge Fidoga särk anti ka kohe ning siis kamandati kohalikku lasketiiru pauku tegema. Märgile õnnestus ikka üle 50% laskudest pihta saada, aga mitmed muidugi lasid palju edukamalt.

Lõunasöögiga oli taas veidi uurimist gluteeniküsimuses, aga vist läks õnneks ja kastmes jahu ei olnudki (igatahes kiire jooksmine jäi ära). Pärast lõunat pidas Anto Veldre (muide, ka endine Kaku õpilane) ägeda ja mitmekülgse loengu-arutelu eri teemadel (näiteks vene filosoof Dugin ja tema arusaamad). Pealelõuna kulus kommunikatsioonile ja kohale toodud eri vanuses arvutite peal vanade mängude toksimisele.

Õhtupoole naelaks oli ilmselt A. M. Poogen. Ikka jube vinge, millist häält saab panna tänapäevase elektroonika abil tegema sitahargi ja vikati (tõsi, vikat oli üksjagu ümber ehitatud, tulemus meenutas ühekeelset kontrabassi – aga tera oli täitsa aus ning pärast ütlesin, et nüüd on vist death metal uue tähenduse saanud). Lisaks hiiurootsi kandled (üks neist ilmselge moderniseering, teine traditsioonilisem) ja setu kannel –  ning muidugi hunnik luupereid ja muud elektroonikat. Hästi äge tunniajane ülesastumine oli.

Õhtusöögiga läks natuke lahjemini, õnnestus vaid paljaid viinereid näsida (muu oli gluteeniga) – aga ajas asja ära. Õnneks toodi ka ööülikooliks plaanitud küberturbearutelu ajakavas ettepoole ning see õnnestus ära kuulata, enne kui peale ühtteist kodu poole tüürisin.

Aitäh korraldajatele kutsumast, tuleb heameelega teinekordki.

Robotipäev

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.

Muusikaelamus: ABBA, “Voyage”

Sellest plaadist tervikuna pole varem siin kirjutanud (paarist esimesena avaldatud loost küll). Eile öösel Rõugest tagasi sõites sai korralikult järjest läbi kuulatud.

See on ühelt poolt üsna kirju kompott, teisalt aga vaieldamatult ja klassikaliselt ABBA. “When You Danced with Me” näitab endiselt Benny armastust rootsi rahvamuusika vastu (vana aja võrdlusena sobib “Arrival”, aga ka “The Piper”). “Little Things” on jõuluhommikul kuulamiseks ilmselt üks kõige paremaid asju üldse. “Just a Notion” on ehe bugi-vugi-heatujulugu (vrdl “Why Did It Have to be Me” ja isegi “Waterloo”) ning kasutab erandina ajaloolist 1978. aasta vokaali uue tausta peal. “Bumblebee” ja lõpulugu “Ode to Freedom” meenutavad Sisseli norra ballaade.  “Keep an Eye on Dan” ja “No Doubt About It” võiksid olla “Chessi” muusikali lood, sinna võiks sobida ka teisena avaldatud “Don’t Shut Me Down”, mis on kvaliteetne ja üdini abbalik popplugu.

Kaks lemmikut aga:
* esimesena avaldatud “suur lugu” videos kasutatud ABBAtaride ja kroonikakaadritega – “I Still Have Faith in You”. Esimesel kuulamisel ei jõudnud päris hästi kohale, hiljem hakkas selgelt kasvama – seal on hästi palju ilusaid detaile ning viimased 8 takti on puhas perfektsus. See lugu kandideeris aasta plaadi-Grammyle ning asjaolu, et auhinna sai keegi teine, näitab lihtsalt mõne tegelase elevandikõrvsust. Juba Frida hääl on siin Grammyt väärt.
* kantrilugu ABBA albumil? Jah, plaadi parim laul “I Can Be That Woman” on ehtne ameerikalik kantriballaad, kuhu on õnnestunult sulatatud rootsi popi täiendused (lisaks ABBAle kõlab kohati läbi ka Roxette). Aga selle loo vaieldamatu põhirelv on jällegi hääl. Seda lugu saab niimoodi laulda ainult Agnetha Fältskog – mõne teise esituses võiks see tekst seebiseks minna, Agnetha oma on ehe ja valusalt aus. Ja lisaks kõrgele sopranile (mis on endiselt ilus) on juurde tulnud ka fantastiliselt kõlav alumine register.

Mine tea, äkki teevad veel midagi. Loodame.