Arhiiv

E-õppest ja videomaaniast

25.05.2018

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).

Muusikaelamus: Bryan Adams, “Ultimate”

02.05.2018

Nagu ka eespool Toto puhul, käis uudisega, et isand Bryan teeb järjekordse põrke Eestimaale (neljas? viies? Igatahes Kakk on käinud kuulamas n-1 korda), läbi mõte “on ta ikka endine?”. Siis vaatasin Tuubist ära ühe 2016. aasta kontserdi ja pilt oli selge.

Ühesõnaga, niivõrd positiivset õhtut ei ole vist kaua aega olnud. Mõned lahedamad hetked:

  • Vist parima visuaaliga (s.t. see, mida tavaliselt ekraanidele näidatakse) kontsert, mida seni nähtud. Juba algusest, kui ekraanile kuvati mustvalge, profiilis Bryan ning foto mingite aegade tagant “ellu ärkas” ja midagi totakat tegi (mutandistiilis kärbseneelamine oli vist kõige lahedam). Väga hea kaameratöö läbi kogu kontserdi. Ka heli kohta tuleb vaid kiidusõnu öelda.
  • Bryan läheb vananedes paremaks. Igal juhul tundus, et varasematel kordadel ta päris nii vingelt ei laulnudki. Seekord mängis ta bassi asemel tavalist kitarri (laval oli täisbänd – kaks kitarri, klahvid, bass ja trummid).
  • Muhe huumor kogu esinemise jooksul, jaburalt lahe moment oli ägeda rokabilli-loo “Shake Your Ass” (või öeldakse Kanadas “arse”?) juures, kus Bryan tahtis teada, kuidas see maakeeles kõlab. Nojah, see valjuhäälne “Raputa perset!” kõlas väga uhkelt. 😀
  • Keith Scotti Stratocaster oli vist üks kõige päevinäinum kitarr, mida seni lavadel nähtud. Aga see kõlas virtuoosse pillimehe käes vägevalt.
  • Bryan tõmbas rahva käima nullist, ilma soojenduseta. Viies lugu oli “Heaven” ja sealt alates oli publik peos, laulis kaasa ja lehvitas lambikesi. Lõpus näidati kaamerast publiku esimesi ridu – selllises meeleolus on eestlased tavaliselt üksnes laulupeol…
  • Lisalugude akustiline sett (“Straight From The Heart” jt) oli põrutavalt hea. Üldse oli ehk vaid “I’ll Always Be Right There” see lugu, mida oleks veel tahtnud, enamik ülejäänud hitte tulid ära (ja näiteks “Cloud No 9” kõlas üsna uudselt).

Lõpuks veel: aitüma Suurhalli inimestele. Kakk käis kontserdil koos ratastooli kasutava vana sõbraga ja enne oli natuke mure, kas ikka tuleme toime. Sellist kogust abivalmidust polegi enam vist jupp aega näinud (kontrast tolle Kunda looga eespool oli rabav) – aitasid turvamehed, hallitöötajad ja ka teised külastajad. Müts maha.

Mees omal kohal

19.03.2018

Vaatasin kordusest superstaarisaate uue hooaja järjekordset vooru.  Kohtunikeks olid Ines, Koit Toome ja Mihkel Raud. Ja üle pika aja ei tekkinud mul toda viimast härrat nähes-kuuldes tahtmist hauataguse häälega oigama hakata. Otse vastupidi.

Mihkel staarisaate kohtunikuna on nähtus omaette (olen ka varasemaid hooaegu näinud). Tekib küsimus, kas Grumpy Cat jäljendab Mihkel Rauda või vastupidi – näoilmed on pahatihti äravahetamiseni sarnased. Enamik ohvreid saab mõne hapu või sapise märkuse osaliseks, kuid isegi “märklauad” saavad aru, et tegelikult on ütlejal õigus.  Ja üksnes aeg-ajalt saab mõni üksik õnnelik (ja andekas) inimene kiita – ja ka seda jäljendamatult mihkellikus stiilis à la “Kui ma oleksin naine, siis tahaksin olla nagu sina”.  Teised kohtunikud jäävad siin paratamatult statisti rolli.

Ilmselt ei ole Mihkli maailmavaade muutunud ning sellega võib tõenäoliselt endiselt mitte nõus olla. Aga tänu taevale, et vahepeal end ilmutanud möku poliitik on lavalt ära läinud ning torisev, ent andekas kidra- ja jutumees on tagasi. Grumpy Cat ruulib!

Tagasi jõusaalis

19.03.2018

Vahepeale jäi operatsioon ja ligi neli kuud trennipausi koos valuvaigistite ja muu toredusega (valuvaigistid on tegelikult siiani peal, pikkamööda tuleb välja minna), peale oppi tekkis veel ka külmunud õla sündroom ehk õlaliiges jäi kinni. Alguses ei saanud kätt kõhust kõrgemale, praegu saab juba isegi vanarooma tervituse kõrguse kätte – loomulikult suure punnimise ja venitamise tulemusena. Et nii ortopeed, perearst (tegelikult lausa kaks, kuna Kaku paikapanekuks tuli kolleeg appi võtta) kui füsioterapeut soovitasid ainsa toimiva lahendusena liigutamist, siis tekkis täna plaan tagasi  jõusaali kolida.

Esmalt pikemat sorti soojendus trenažööriruumis – 20 minutit jalgratast ja teine 20 sõudepinki  – mõjus üllatavalt… tavapäraselt. Nagu polekski eriti pausi vahepeal olnud. See andis julgust juba päris saali kolida. Ja ka seal tuli suur osa harjutusi päris normaalselt välja – teha ei saanud õlgu (arusaadav), rinnalihaseid sai treenida üsna minimaalselt, biitsepsikangil olid 2,5-kg kettad ning tegemata jäi alakõhupukk, kus keharaskuse toetamine küünarnukkidele viib raskuse samuti õlgadesse. Kõik muu – ala- ja ülaselg, triitseps, jalad, kõht – toimis, nagu oleks pausi olnud nädalake. Isegi 3×5 deadlifti 50-se kangiga kannatas ära.

Kui ülehomseks mingi “ishias sisse ei löö”, nagu Joosep ütles, siis lasen edasi.

Nõuka-aja ebavõrdsusest

18.03.2018

Võiks ju küsida, et miks on vaja kirjutada pikk artikkel põhjaliku seletusega, et vesi on märg.

Kahjuks on seda aga tänase seisuga päris paljudele inimestele vaja. Nii et aitäh Margus Otile ja ka tunnustav noogutus Postimehe suunas, et selle ära avaldasid.

Filmielamus: Pohmakamängud

02.03.2018

Kakk fännab “Sõrmuste isandat”. Ja “Tähesõdasid”. Ja “Näljamänge” takkapihta.

Esimesena tulid “Kosmosekerad“. “Näen, et sinu Schwartz on peaaegu sama suur kui minul”, Dark Helmet, Yoghurt, meeskoer Barf, printsess Vespa ja prints Valium.  Suurekaliibriline ja väga kreisi pila, mille tõttu aga originaal üldse kehvem ei tundunud.

Nüüd siis “Pohmakamängud“, Näljamängude vaimupuudega väikevend.  Pöörane, padujabur ja ajastukohaselt natukene (või mitte väga natukene) lilla.  Ent mitte poliitkorrektne. Väga kaugel sellest.  Piisab ainult president Snowbama tegelaskuju nägemisest.

Film on täis pisikesi vaimukaid nõkse ja üllatavalt lahedaid kõverpeeglikujusid. Peategelaste kamp on laenatud ilmselt “American Reunionist“. Katnip Everlean (Usbekistani päritolu Rita Volki esituses) on üllatavalt kahtpidi töötav tegelaskuju –  peaaegu nagu päris Katniss ja siis jälle ei ole ka (sama käib JustMitchi, Effingu, Chineca ja mitmete tegelaste kohta veel). Äärmiselt sürr, ent padunaljakas on multikakangelaste sissetoomine (eriti koht, kus muppetid kurjaks keeravad – “me nägime inimeste kurjuse kogu sügavust”, bla-bla-bla).

Aga nagu ka “Tähesõdade” puhul, ei tundu originaal pärast selle kamarajura äravaatamist põrmugi lahjem (pigem vastupidi). Nüüd ootaks väga, millal kahele ka kolmas lisandub ehk siis “Sõrmuste (l)isand” (alias Bored of the Rings) ära filmitakse.

Lõpetuseks küsimus: kas selles, et siiani ei ole selle filmi kohta olnud veel kuulda sõgestunud sõsside paanilist röökimist, on süüdi see, et
a) nad pole seda filmi näinud,
b) nad pole sealsetest mõnitustest aru saanud
või c) nad kardavad, et neid loetakse filmi tegelaste hulka?

ESR räägib asjast

27.02.2018

Eric Raymond on viimastel aastatel enda blogiteemades üsna laia haarde kasvatanud – senisest häkkerigurust on saamas ühiskondlik mõtleja (väga suur pluss on ka arvukas ja samavõrd mõttetihe kommentaarium enamiku artiklite juures). Ja seda viimast tükki, kus Eric tunnistab, et senine “küll asjad ise laabuvad” -arusaam on omadega ummikus, peaksid lugema nii eurotegelased (ka see, kes Kadriorus istub) kui ka kohalikud parteiasjapulgad.  Sest häda on seesama. On esimene ja teine Ameerika. Esimene ja teine Euroopa. Ja muidugi juba pikka aega esimene ja teine Eesti (seda viimast oli eriti hästi näha hiljutisel aastapäeval, kus ühe Eesti üritus toimus Tartus ja teise oma Tallinnas ning viimane oli kordades suurema osavõtuga).

Ja ka selleni viinud põhiprobleemid on samad – (siinmail juba nõuka-ajast tuttav) võimueufooria ja rahva halvakspanemine, haige ideoloogia võidukäigust tulenev punnitatud poliitkorrektsus ning “ketserite” kasvav tagakius, elektoraadi kindlustamiseks võõra rahva kontrollimatu sissevedu ning sellest kõigest tulenev ühiskondliku sidususe ja usalduse kadumine.

Ericul on piisavalt ajusid ja südant, et oma viga tunnistada. Seda tahaks näha ka siinpool lompi.

Muusikaelamus: Toto “40 Trips Around the Sun”

12.02.2018

Kui bänd peab enda 40. aastapäeva, siis peab ta olema kas väga hea või väga halb. Eestist võib ehk vaid Fixi mainida, Kukerpillidega on seis juba segasem. Aga kui tuli teade, et Toto tuleb enda aastapäevaturneega Tallinna, siis tuli küll korraga kaks mõtet – “Osta pilet!” ja “Ei tea, kas nad enam õiget häält teevad”. Bändi ametlikust neljast liikmest on kolm 1957. aastakäiguga ehk tänaseks ametlikult üle kuuekümne.

Vastus teisele küsimusele peale kontserti: “Teevad – ja kuidas veel.” Eriti muidugi kolmest eespoolmainitust kolm aastat noorem põhisolist Joseph Williams. Enamik kuulsaid raadiohitte, mis vajavad kõrget vokaali ja kohati queenilikku harmooniat – “Hold the Line”, “Rosanna” ja muidugi “Africa” – tulid väga korralikus esituses. Sinna otsa veel jazz-rocki (tekkis kuri kahtlus, et mõnda neist lugudest on kunagi ka “Radari” esituses kuuldud – Toto raadiohitte laulis Jaak Joala mitmeid) ja paraja mürinaga protohevi. Ning George Harrisoni kuulus “While My Guitar Gently Weeps” näitas ilmekalt, et Steve Lukather kuulub endiselt maailma rokikitarristide raudvara hulka.

Publik oli tubli. Nordea oli puupüsti täis ning algul viisakalt paigal istunud rahvas ajas end “Rosanna” ajal püsti ja jäigi nii, lõpus lauldi igasugu Freddie Mercury leivanumbrite moodi hääleharjutusi kah kaasa. Kui üldse millegi kallal norida, siis – Kaku lemmiklugu Toto repertuaarist, “I’ll Be Over You” jäi seekord tulemata.   Ah, tühja kah.

Raamatusoovitus: Mick Hume, “Trigger Warning”

29.01.2018

Siin-seal kohtab nalja sellest, kui külmakartmatud on mõned põhjarahvad. Selle (ja ka eelmisena loetud) raamatu kontekstis aga võiks samalaadse nalja koostada sellest, millisel tasemel hakkab endisele ideelisele kommunistile tunduma, et sõnavabadusega ei ole ühiskonnas asjad päris korras. Aga viimasel ajal on selliseid signaale sattunud ette mitmeid – lisaks Claire Foxile ja Mick Hume’ile (kel mõlemal on padupunane minevik) on sarnaseid asju väljendanud teisedki. Selle raamatu alapealkiri “Is the Fear of Being Offensive Killing Free Speech?” võtab sisu kenasti kokku.

Mick Hume on ajakirjanikuna laheda jutuga ning on vaadeldava valdkonna üsna süvitsi ette võtnud. Kohati kipub jutt veidi liiga laiali (näiteks Inglise liiga jalgpalli käsitlevas osas, mis samas on huvitav sissevaade sellesse, kuidas poliitkorrektsus isegi profisporti end sisse närib). Mõne koha peal oli autor siinkirjutaja arvates isegi liiga kompromissitu, kuid piir verbaalse sotsiopaadi hukkamõistu (mis ei riku sõnavabadust) ja tema suu kinnilöömise (mis rikub sõnavabadust) vahel on teinekord üsnagi hägune.  Autori maailmavaade on siinkirjutaja omast üsna erinev ja seetõttu häirisid natuke mõned asjad veel – aga need võib südamerahuga väljendus- ja mõttevabadusega kaetuks lugeda.

Ka see raamat oleks hea päris paljudel läbi lugeda. Just nende poliitkorrektsuse väljendusvormide osas, mis pole täiel määral veel Eestisse jõudnud ja mida annaks seetõttu suurema  teadlikkuse abiga ehk  tagasi tõrjuda.

Lõpetuseks üks nutikas tähelepanek autorilt juba eelmises arvustuses mainitud “foobia”-sõna väärkasutuse kohta: Mick Hume meenutab  oma raamatus üht meile hästi tuntud riiki, kes armastas dissidente vaigistada neid mitte vangimajja, vaid hullumajja saates. Loodetavasti ei anta praegustele isehakanud psühhiaatritele iialgi nii palju võimu kätte.

Raamat on leitav näiteks Krisost.

Päeva lause(d)

25.11.2017

“A MBA is like a can of car wax. If you put it on a Corvette, you’ll make something great. If you put it on a turd, all you’ll have is a shiny turd.” – keegi kodanik MetricT Slashdotis