Arhiiv

ITSPEA ja Clannad, 2

04.10.2021

Nädal möödas, ITSPEA kursusest 1/3 seljataga ning jätkame Clannadiga.

Atlantic Realm 1989. aastast on taas kindla teemaga album, mõeldud BBC Atlandi-teemalise telesarja taustaks. Kõik lood on ingliskeelsete pealkirjadega, muusika on kvaliteetne “tapeet”, milles kostub palju flööti ja sünte. Iseenesest kuulatav, tajutavalt “veealuse” tundega taustamuusika, aga selle oleks võinud teha kes iganes tuntud sündiväänajatest (Vangelis, Jan Hammer, ehk isegi Maurice Jarre), Clannadi enda nägu siin vaat et ei ole ning midagi esile tõsta ka ei oskaks.

Samal aastal tuli välja teinegi soundtrack, lastele mõeldud joonisfilmi The Angel and the Soldier Boy oma. See on selles mõttes kummaline plaat, et ühel pool on lühikesed muusikajupid ja teisel pool šoti näitleja Tom Conti poolt pealeloetud tekst. Alguses ja lõpus olev põhiteema meenutab (lisaks ehtclannadlikule vokaalharmooniale) ka Maggie Reilly aegset Mike Oldfieldi, hiljem kohtab siin nii jazzielemente kui ka eelmise plaadi “veealuseid” motiive. Võib-olla see põhiteema ongi aga ainus, mis ülejäänud “tapeedist” natuke esile tõuseb.

(1989. aastal ilmus kolmaski plaat – kogumik PastPresent, aga sellel on paari eelneva albumi – Magical Ring‘ist Siriuseni – lugudevalik, mida eraldi kuulama ja kommenteerima ei hakkaks.)

1990. aasta Anam (enne mida läks bändist ära Pol Brennan, jätkati neljakesi) on samm tagasi emakeelsesse repertuaari – pool plaati on taas iirikeelne. Avalugu “Rí na Cruinne” algab veidi sarnaselt Kate Bushi ja Peter Gabrieli kuulsa looga “Don’t Give Up”. Nimiloo üheks autoriks on aga märgitud Leo Brennan ehk õe ja vendade isa. Aga üldiselt on siingi plaadil kõvasti sellist poppi ja pop-jazzi, mis on küll kvaliteetselt tehtud, aga millest sügavam hing on minu arust puudu jäänud (näiteks “Why Worry?” või “Love and Affection”).

Kolm aastat hiljem tuli aga välja Banba, mis on õnneks pigem tagasiminek Magical Ringi ja Legendi küll sündikõlalise, kuid selgelt keldiliku helikeele juurde. Avalaul “Na Laethe Bhí” ja sellele järgnevad paar lugu kõlavad üsna Legendi moodi. Üle pika aja leiab siit plaadilt aga ka ühe suure loo – “Viimase mohikaanlase” filmile tehtud “I Will Find You”, milles kaks värssi on ka indiaani keeltes (tšerokii ning tänaseks välja surnud mahikani ehk mohikaani keel). Ent erinevalt üsna mitmest eelnevast albumist on see plaat ka tervikuna väga hea kuulamine – siit alates võiks rääkida küpsest Clannadist, leitud on tasakaal iiri folgi ja rahvusvahelise popi vahel (lugudest sobib selle näiteks “Mystery Game”). Isegi puhas keldi folk nagu Ciaran Brennani “Caidé Sin do’n Té Sin” on nüüd sama kõlaga – ja kõlab ikka hullult hästi (retsepti üheks osaks on kindlasti Moya Brennani hääl ja harfimäng ning Ciarani kõrged kontrabassikäigud). Kindlasti üks parimaid (või üldse parim) bändi stuudioalbumeid.

Lore aastast 1996 on taas suures osas iirikeelne ning jätkab kõlalt eelmise albumi rida – ja taas kõlab tagasivaatena läbi ka Legend (kohe avalugu “Croí Cróga” sobinuks Robini sarja kenasti; loos on väga uhke vokaalikontrast solist Moya haldjahääle ja tausta madalate meeshäälte vahel). Miskipärast said siit plaadilt aga rohkem kuulsaks just teine ja kolmas lugu (“Seanchas” ja “A Bridge (That Carries Us Over)”, mis meenutavad pigem vahepealset tapeediperioodi. Enda lemmikuks on lisaks avaloole veel “Tráthnóna Beag Aréir” (üle pika aja üks iiri rahvalaul Clannadi töötluses). Kokkuvõttes ütleks: peaaegu sama hea plaat kui eelmine, aga mitte päris (lõpuosa jääb igavaks).

Järgmise aasta Landmarks oli edukas album (pärast kaht kandidatuuri sai ansambel viimaks ka Grammy), kuid minu arust jätkas see plaat eelmisega alanud tagasilibisemist Banba tipust. Kõik on kuulatav ja kvaliteetne, aga välgatused puuduvad. See plaat jäi ka pikaks ajaks viimaseks.

Pärast rekordiliselt pikka pausi ilmus viimaks 2013. aastal Nadúr. See on algkoosseisu viimane album – kahe aasta eest oli bändi tagasi tulnud Pol Brennan (kellest vahepeal oli saanud tunnustatud sooloartist) ning Pádraig Duggan suri 2016. aastal 67 aasta vanuses. See plaat on kõla poolest pooleldi tagasiminek algaastatesse ja pooleldi hilisema aja saund, palju on kuulda Pol Brennani flööte-vilesid. Väga mõnus on rahvalaulutöötlus “Turas Dhomsa Chon na Galldachd” (veidi sarnaneb üle-eelmise albumi avalooga), vahva on ka “The Fishing Blues”, mis pole küll päris bluusilugu, ent huvitav on vist esmakordselt Clannadi plaadil kohata suupilli. Hea hooga ja veidi teistest eristuv on veel “The Quiet Town”, mis kipub folkroki kanti.

Lõppu kuulasin veel ühe väga hea laivi – 2012. aasta jõulude paiku Dublini Kristuse katedraalis salvestatud kontserdi laiendatud bändi ja Anúna kammerkooriga. See on võib-olla üldse parim Clannadi plaat – kogu klassika tuli esitamisele ning otse-esituse kvaliteet on täiesti läbi lae, nii vokaali kui pillimängu poolest. “Buachaill Ón Éirne”, kus Ciaran ja Pol mõlemad hoopis akustilist kitarri mängivad, on fantastiliselt ilus, lõpus lisaloona tulev “Down by the Salley Gardens” nõndasamuti. Ja “I Will Find You” kammerkooritaustaga…

Kuuldavasti tuleb Clannad tuleval kevadel hüvastijätuturneega Tallinna. Hoiab kõvasti pöialt, et koroona asja nässu ei keeraks.

ITSPEA ja Clannad, 1

28.09.2021

Nagu lubatud, järgmine muusikamaraton tuleb veidi pehmemal teemal – seekordne sihtmärk on taas kord üks väga pikaealine iiri suguvõsaansambel (kellel see lausa nimeski kirjas). Algselt nimetasid nad end nimelt iiri keeli “an Clann as Dobhar” ehk “perekond Gweedore’ist”, pärast esimest edu 1973. aastal sai sellest lühemalt Clannad. Bändi moodustasid kaua aega ingliskeelse nimekuju järgi Brennani pere õde Maire/Moya, vennad Ciaran ja Pol ning nende kaksikutest onud Dugganid (Noel ja Padraig). Veel üks õde osales vaid paaril varasel albumil, läks seejärel oma teed ja sai samuti väga kuulsaks – tema nimi on Eithne Pádraigín ní Bhraonáin ehk lühemalt Enya.

Alustati traditsioonilisel viisil nimialbumiga 1973. aastal (Spotifys on selle 2014. aasta remaster). See on puhtakujuline folkalbum, enamik lugusid on rahvalaulud ja suurem osa on ka iirikeelsed. Siit on kõige rohkem pinnale jäänud avalugu “Níl Sé’n Lá” Pol Brennani flöödi- ja Ciaran Brennani kontrabassisoolodega – seda lugu on hiljem kasutatud palju kontsertide lõpuloona. Aga keldi ornamenti meenutavalt keeruline ja ilus muusikamuster on siin juba algusest peale paigas (näiteks hiljemgi kuuldud ilusas ballaadis “Thíos Cois na Trá Domh”). Ülejäänutest üsna erinev lugu on “Liza”, mis on selge oma aja pehmema progeroki esindaja (ja mõjub ülejäänud folgi taustal tunduvalt vanamoodsamalt).

Aasta hiljem ilmus Clannad 2 (jälle kuulasin hilisemat, 2006. aasta uusversiooni). See mõjub eelmise albumi loogilise jätkuna, ent saund tundub veidi poleeritum (kohati on lisatud trummid ja sünt). Taas aga on enamik lugusid emakeelsed (Brennanite kodukoht Gweedore Iirimaa loodeosas Donegalis on osa Gaeltachtist ehk iirikeelsest Iirimaast) ning domineerib rahvamuusika. Rohkem pinnale jäänud lugudeks on siin “Coinleach Ghlas an Fhómhair” ja tempokam “Teidhir Abhaile Riú”, mida mõlemaid kohtab hiljemgi kontserdil ja mitmel Clannadi kogumikul.

1976. aasta Dúlamán algab nimilooga, mis on jäänud tänini üheks bändi kaubamärgiks, teiseks kuulsaks looks on siin “Siúil a Rúin” (seda on esitanud päris paljud esinejad). Ka instrumentaali “The Galtee Hunt” ning veel paari iirikeelset lugu on rohkem kuuldud. Selle plaadiga tuleb produtsendiks Nicky Ryan, kes hiljem jätkab Enya juures.

1980. aasta plaadiga Crann Úll lisandub esmakordselt Enya (klahvpillimängija ja taustalauljana) ja bänd kasvab kuueliikmeliseks. Üldine nägu on sama kui varasematel (iiri rahvamuusika, palju emakeelseid laule), aga kõla hakkab “paika loksuma”. Tuntumatest lugudest on siin palju eri esitustes kuuldud ballaad “The Last Rose of Summer” ning hästi omanäolise meloodiajoonisega nimilugu (tõlkes tähendab pealkiri õunapuud).

Fuaim aastast 1982 on ainus Clannadi album, millel Enya on bändi ametliku liikmena kirjas. Nicky Ryan üritas bändi saundi moodsamaks keerata ning siin plaadil on lisaks rohkemale sündile ka muid uusi pille kasutatud. Ent ülejäänud liikmed peale Enya ei olnud moderniseerimisega päri ning Enya lahkus bändist selle plaadi järel koos produtsendiga, alustades enda edukat soolokarjääri. Paradoksaalsel kombel on aga just see plaat Clannadi üleminekualbum elektroonilisemasse ajajärku ning viimaks said nad laiemalt kuulsaks vist pigem just ajakohastatud saundiga. Siit plaadilt võib selle viimase näiteks tuua näiteks “Mhórag ‘s na Horo Gheallaidh” – tüüpiline uuskeldi lugu väga hea mitmehäälse vokaali ja taustasündiga.

1983. aasta Magical Ring on lisaks pealkirjale veidi ingliskeelsem ka lauluvaliku osas, ehkki iiri keel on endiselt ülekaalus. Siit tuleb esimene suur Clannadi hitt – “Theme from Harry’s Game” on juba uuskeldi klassikaks saanud (huvitaval kombel ei tähenda refrääni “Fol lol de dol” mitte midagi, see on lihtsalt silpidega mängimine), teine tuntud lugu on “Newgrange”. See ei ole enam folgiplaat – isegi kui siin on mitmeid rahvalaule, on siin tugevamini tunda Ciaran Brennani mõjutusi progest, jazzist ja popist. Isegi Clannad 2 plaadil olnud rahvaviisi “Coinleach Ghlas an Fhómhair” uusversioon on selgelt moodsama kõla saanud.

Legend 1984. aastast tõi Clannadi veelgi laiemalt pildile. Esimene täiesti ingliskeelne ja täiesti omaloominguline plaat, sisuliselt eduka filmisarja “Robin of Sherwood” soundtrack. Poleeritud ja müstiline uuskeldi saund, mitmed väga head lood – eriti muidugi ikooniline “Robin (the Hooded Man)”, sarja tunnusmeloodia. Aga ka “Now is Here”, “Together We”, “Lady Marian” jt.

Järgmine plaat järgmisest aastast, Macalla, näib jätkavat samast – avalugu “Caisleán Óir” võiks vabalt olla Legendi “ülejääk”. Seegi plaat sisaldab suurelt osalt omaloomingut, rahvaviise esindab üksnes taas palju lauldud-kuuldud “Buachaill Ón Éirne” (parim lugu plaadil – väga ilus kitarr, aga kogu seade on väga hästi õnnestunud). Üldiselt kõlalt on see plaat aga selle bändi ilmselt üks kõige rohkem popikõlalisi ja vähema “oma näoga” albumeid – kvaliteetne raadiomuusika, aga mitte rohkemat. Ehk ainult avalugu ja kohati veidi Jim Steinmani ooperlikku kõla meenutav “Almost Seems (Too Late to Turn)” jäävad sõelale (lisaks ainsale rahvalaulule).

1987. aasta Sirius on mitmel loetud hinnangul Clannadi kõige rokilikum plaat ning sel hinnangul võib põhi all olla küll. Kõik lood on ingliskeelne omalooming, stiil on kohatise proge- ja jazzilõhnaga poprokk. Tublisti on kuulda elektrikitarri, mis on selle bändi jaoks üsna ebaharilik instrument, mitmes loos on kasutatud ka külalisesinejaid (näiteks Bruce Hornsby). Eriti ava- ja nimilugu sarnanevad Clannadi asemel pigem Iona muusikaga.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Gotthard, 2

20.09.2021

Täna jäi ITSPEA lugemine üsna öö peale, aga muusikat tuli ikka kõrvale kuulata.

Jätkan Gotthardiga 2005. aasta albumist Lipservice (tegelikult kuulasin veidi täiendatud Reloaded-varianti 2008. aastal, mis Spotifys väljas on). Algab tavapärase hoogsa hard rockiga (kolm esimest lugu), siis tuleb minu enda üks suuremaid lemmikuid siit plaadilt, klassikaline power-ballaad “Everything I Want” (meloodialt võiks olla Bryan Adamsi lugu, aga seade meenutab pigem Guns’n’Roses-it). Plaadil teeb paari loo autorina kaasa rootslane Fredrik Thomander ja siin-seal aimubki nüüdsest alates Europe’i vms lihvitult rootsilik kõla (“Cupid’s Arrow”) – varasema (heas mõttes) pigem ameerikaliku helikeele asemele on tulnud pigem lääne-euroopalik (eranditeks, mis kõlavad nagu paar plaati tagasi, on kaks viimast lugu – eriti just lõpus olev akustiline ja mõtlik “And Then Goodbye”). Üldmuljena ütleks, et mõnegi teise bändi puhul võiks see olla tippalbum, aga Gotthardilt on vist veel paremaid asju tulnud. Šveitsi tabelitipu vallutas aga ka see plaat ja müüginumbrid andsid taas plaatinatulemuse.

Kaks aastat hiljem, 2007, tuli välja Domino Effect, mis tundub paljuski sama malli peale ehitatud kui eelmine plaat – jõuline avalugu, põhiosas lihvitud hardrokk (alguseosa meenutab uuemat Europe’i) ja sekka mõned pehmemad lood. Enim meeldib “Letter to a Friend”, kus on kõrvuti nii vaikne ja mõtlik ballaad (Steve Lee hääl on nüansirohkem just nendes kohtades) kui korralik keevitus – lugu meenutab tervikuna Aerosmithi (tegelikult on Gotthardi korduvalt just tolle kuulsa bändiga võrreldud), mingi paralleeli annaks tõmmata isegi Metallica “Nothing Else Mattersiga”. Lõpulugu “Where Is Love When It’s Gone” meenutab Phil Collinsi albumit But Seriously (“I Wish It’d Rain Down”, “Another Day in Paradise”, “All of My Life”). Aga üldiselt näib, et bänd jäi selle albumiga otsekui mingi kännu taha kinni – hoolimata taaskordsest tabelitipust ja plaatinaplaadist…

2009. aasta Need to Believe algab taas nagu eelmised albumid, hardrokk muutub aga “Unspoken Words’is” juba päris heviks (Accept tuli meelde, sama kõlaga on hiljem ka “Right from Wrong”). “Unconditional Faith” kõlab jälle nagu hiilgeaegade G’n’R. Plaadil on aga ka bändi varasemate suurte ballaadidega võrreldav “Don’t Let Me Down”, Scorpionsit meenutav “I Know You Know” ning lõpulooks on “Tears to Cry”, mis näib olevat Steve’i austusavaldus oma lemmikbändile Whitesnake’ile. Pole kuskilt otsast paha plaat, märksa vaheldusrikkam kui eelmised (ja nagu ikka, esikoht tabelis ja plaatina), aga siiski mitte lemmik.

Järgmise plaadini läks aega kolm aastat – põhjuseks traagiline juhtum oktoobris 2010. Bändi solist Steve Lee läks sõpradega tsiklimatkale mööda USA-d, kusagil Las Vegase kandis jäädi äikesetormi kätte ja peatuti maantee ääres – ja siis kaotas vastutulev rekka tulvavees juhitavuse ja Steve ei suutnud talle otsa lendava tsikli eest ära hüpata. Imekombel jäid teised ratturid ellu.

2011. aastal võttis bänd endale uueks solistiks Nic Maederi – solisti vahetamine on alati keeruline ja ehkki korralik rokilaulja, ei suuda viimane siiski päris paljusid eelkäija hitte laulda (seetõttu tegi Leo Leoni mõni aeg hiljem ka kõrvalprojekti Coreleoni). 2012. aasta Firebirth on Maederi esimese plaadina enam-vähem, eriti hästi õnnestub tal “Remember It’s Me”. Samas mõnes teises loos on tunda, et jõuline kitarripartii tahaks võimsamat häält kõrvale – traadilugudes ehk pole niiväga häda, aga kandva-noodi-häält Maederil siin lihtsalt ei ole. Hea näide on tema enda kirjutatud (koos Leo Leoniga) ilus ballaad “Tell Me” – paljudes teistes bändides veaks see vokaal välja, Gotthardis aga… Samas lugude mõttes on see plaat ehk huvitavamgi kui paar viimast Steve Lee plaati ning bänd kõlab kohati ka alternatiivroki võtmes. Ja šveitslased armastasid enda superbändi endiselt – taas tabelitipp koos plaatinaga.

Bang! aastast 2014 on juba uue solisti paremini bändi sisse sulatanud (nimilugu on mõnusalt rokkiv, ka ilmselt selle plaadi suurim hitt “Feel What I Feel” on väga hea rokklugu üsnagi Gotthardi algaastate stiilis). Nic Maeder on ilmselt vahepeal üsna korralikult häält treeninud ja kõlab siin plaadil märksa enam enda eelkäija moodi – ehkki mõnes kohas plaadil tahaks endiselt veel paremat (Steve Lee oli lihtsalt liiga hea laulja). Aga kaks duetti Melody Tibbitsiga – “C’est la vie” ja “Maybe” – on päris mõnusad (muidugi, viimases on pikalt üsna raske Gotthardi ära tunda, see on lihtsalt täiega lilleline lugu a la John ja Yoko). Lõpulugu “Thank You” oma ligi 11-minutise(!) pikkusega on juba midagi Queeni kapsaaeda (paraku küll mitte vokaalselt). Seega kogu see plaat on hea – siin on päris eripalgelisi asju. Ja Gotthard muidugi peab taas albumi tabelitippu ja plaatinaks ajama…

2017. aasta Silver (nimi viitab hõbepulmadele ehk 25. aastapäevale) on rohkem sarnane üle-eelmise plaadiga ja taas veidi karmima rea peal. Klassikalise Gotthardi rokkerina tõuseb siit esile “Stay With Me”, mis oli ilmselt ka suurim hitt (iseenesest naljakas idee on “Tequila Symphony No 5”, mis algab Beethoveni kuulsa fraasiga – võiks kujutada ette korralikult joomast Ludwigit kitarri plõnnimas…). Plaat tervikuna on kuulatav rokiplaat, ehkki võib-olla bändi lahjema poole pealt. Tabelitipp võeti kodumaal taas ära, aga läbimüük senileitud info alusel ei olnud varasemal tasemel.

2020. aasta #13 (elementaarne, järjekorranumber ju) algab taas enamiku Gotthardi albumite kombel mürtsuga. Mürts käib kuni viienda looni, milleks on … ABBA “S.O.S.” Algab vaikselt klaveriga (ja natuke amatöörliku kõlaga), siis keerab raskerokiballaadiks – kuulatav, aga originaali ei ületa. Võib-olla oleks (taas kord) Steve Lee selle välja vedanud (või ka Coreleoni Ronnie Romero, kes on äärmiselt sarnase häälega). Nic Maederile see lugu paraku ei sobi. Küll aga on päris ilus selle muidu üsna traadise plaadi keskel olev vana kooli Gotthardi ballaad “Marry You”, milles Nic ei jää pehme loo esitamisel enam kuigivõrd Steve’ile alla. Muidu aga oli seegi plaat üsna harju keskmine.

Lõppu kuulasin veel 2020. aastal välja lastud kogumikplaati Steve Lee – The Eyes of a Tiger, kuhu on koondatud suur hulk vanu klassikuid (Steve’i enda vokaaliga ja uuendatud, enamasti unplugged-stiilis seadetega). Väga hea plaat ja sobiv mälestusmärk suurepärasele lauljale.

Järgmisel nädalal võtame ette midagi veidi pehmemat.

ITSPEA ja Gotthard, 1. osa

13.09.2021

Sügissemester on käima läinud, seekord on pikaks tööpäevaks ITSPEA kursuse tööde lugemiseks esmaspäev. Esimene nädalatähtaeg läks kiireks, nüüd on teine nädal läbi saanud ja alustaks lugemise kõrvale uut muusikamaratonide rida.

Esimene valik tuleb Šveitsist – nende ilmselt läbi aegade edukaim rokkbänd Gotthard. Nimi on jah ametliku teooria järgi võetud Sankt Gotthardi mäeahelikult/kurult, aga arvestades, et tegu on ingliskeelse rokkbändiga… mine tea. 😛 Nende esimest solisti Steve Lee’d (õige nimega Stefan Alois) pean läbi aegade üheks parimaks raskerokihääleks üldse, lisaks oli ta koos esikitarrist Leo Leoniga ka enamiku bändi karjääri esimese poole lugude autoriks.

Alustati traditsioonilisel viisil bändi nimialbumiga 1992. aastal. Suuremas osas on see hea ja energiline, kuid ehk natukene ühetaoline hardrokk, erandiks kaks ballaadi, mis ehk jäidki kauemaks pildile – “All I Care For” ja eriti “Angel”. Aga kohe esimese albumiga plaatinaplaat saada on kõva tulemus. Gotthard on sarnaselt Def Leppardiga olnud enamasti kahe korraliku kitarristiga bänd, kuid siin mängib teise kitarristina üksnes paaris loos külalisena kaasa leppardite Vivian Campbell.

Teisena ilmus Dial Hard – aastaks annab Spotify 1993, Wikipedia 1994. Stiililt on see küllaltki sarnane eelmisega, ent veidi lihvituma saundiga ning Steve Lee hääl hakkab juba täisjõudu kätte saama. Originaallugudest on siin sõelale jäänud bluusrokker “Mountain Mama”, aga märksa enam lõpuballaad “I’m on My Way”. Viimast tuleks lugeda selgelt alahinnatud rokilugude hulka (tõsi, album tervikuna oli kodumaal taas plaatina väärt hitt) – hea meloodia, väga hea kitarripartii ning muidugi väga uhke vokaaliosa. Lisaks enda lugudele on siin ka kaks kaverit, millest ehk põnevam on biitlite “Come Together” kõvasti traadisemaks keeratud versioon.

Järgmisena tuleb G. aastast 1996. See šveitsi bändi plaat kõlab alguse osas ameerikalikumalt kui suurem osa ameeriklasi (John Fogerty tuleb meelde), “Mighty Quinn” ongi Bob Dylani käest laenatud. Lõpupoole tuleb eelmiste albumite hardrokki (“Fist in Your Face”, “Ride On”, üks paremaid selle rea lugusid aga on Bon Jovi ja Metallica ristandit meenutav “In the Name”), päris ballaade esindab lõpus “One Life, One Soul”, ent minu enda lemmikud on kaks lugu plaadi keskelt – ameerika folkroki esindajana “Father Is That Enough?” ja üks bändi läbi aegade paremaid meloodilisi rokkareid, “Let It Be” (sama hea lugu kui tema biitlitelt pärit nimekaim). Seda esitati üsna mitmes erinevas variandis, ise pean parimaks YouTube’ist leitud AVO Session Live -versiooni 2007. aastast (selle albumi versioon siin tundub tiba liiga aeglane).

Edasi live-album D frosted, mille aastaarv on taas vaieldav – Spotify pakub juba 1994, Wikipedia aga 1997. Samas on siin mitmeid G. pealt pärit lugusid, nii et võib-olla on hilisem number õigustatud. Saund on enam-vähem unplugged ehk märksa pehmem kui varasematel plaatidel, häid lugusid on ridamisi (nii eelmise albumi lemmikud kui ka “I’m on My Way”, kus Steve Lee julgeb laivis alles lõpus päris ülemise registri lahti teha). Seda kontserti oleks tõsiselt tahtnud ise näha.

1999. aasta Open juhatab sisse Gotthardi sajandivahetuse perioodi, mille pehmem poprokk ausalt öelda istub mulle ehk kõige enam (“Got to Be Love”, “Best Time”, eriti aga kantriballaadilik “Let It Rain”). Ju arvasid nii ka šveitslased, ostes seda plaati kahekordse plaatinanormi jagu ehk üle 60 tuhande (ja see kerkis kohaliku edetabeli tippu). Tegelikult aga on ka siin plaadil varasemas stiilis hard-rokk olemas (“Cheat and Hide”, “Tell No Lies”), lihtsalt bändi ampluaa on kõvasti laiemaks läinud.

2001. aasta Homerun on üks mu lemmikuid Gotthardi albumitest – see on läbinisti kvaliteetne kergerokiplaat (jälle arvasid šveitslased sama – neljakordne plaatinaplaat, üle 120 000 plaadimüügi ja loomulikult tabelitipp). Enim meeldivad ehk “Take It Easy” ja “Come Along” (sarnane paar väga mõnusaid, hea kitarridraiviga autorokilugusid), mõtlikumat sorti “Lonely People”, siit plaadilt ilmselt suurimaks hitiks saanud ballaad “Heaven” ning ka sobivalt finaaliks jäetud nimilugu. Kõige raskema kõlaga on ehk “Eagle”, mis huvitaval kombel meenutab meloodiajooniselt veidi ABBA samanimelist lugu.

Kahe aasta pärast ilmunud Human Zoo algab taas natuke karmima saundiga ja lood on umbes pooleks algaastate hardroki ja pehmete ballaadide (“Have a Little Faith” ja “First Time in a Long Time” on aga väga head) vahel, eelmise plaadi heatujurokki esindab ehk ainult “One In a Million”. Eelmise plaadi tipptulemust päris ei korratud, lisaks edetabelitipule tuli siit “ainult” topelt-plaatinaplaat…

Lõpetuseks kuulasin veel 2002. aasta ballaadikogumikku One Life One Soul (kuulsat “Ruby Tuesdayd” polnudki varem Gotthardi versioonis kuulnud – huvitav variant ülilüürilise salmi ja energilise refrääniosaga). Järgmisel korral jätkan uuemate plaatidega.

Semester läbi

07.06.2021

Selle kevade töökoormus sõitis läbi lae, aga nüüd peaks õppetöö osas joon all olema:

  • 59 eestikeelse ITSPEA kursuse lõpetajat
  • 48 ingliskeelse SPEAIT kursuse lõpetajat
  • 10 juhendatud ja edukalt kaitstud lõputööd – 3 x 5, 7 x 4
  • paar konverentsiartiklit

Üks lõpu- ja üks magistritöö jäävad veel augustikuusse.

Eetikaharjutus

06.06.2021

Väike tekstivõrdlus:
* TLÜ ELU kursuse Kübereetika veebileht
* Kaku e-ITSPEA kursuse viimane loeng

E-ITSPEA on vähemalt korra (26.09.20) Interneti Arhiivi jõudnud, seega ilmselt on selge, kumb on originaal (wikist saab ajaloo samuti kätte). Korrektset allikaviidet kusagilt ei paista.

Paar ekraanitõmmist võrdluseks ka: TLÜ ja kolledži wiki. Niivõrd identne refereerimine ei ole parimagi tahtmise juures eriti realistlik. Mõnevõrra naljakas on see, et usinad kopeerijad on üle võtnud ka Kaku kriitilise suhtumise “intellektuaalomandi” mõistesse ja pannud selle samamoodi jutumärkidesse.

Plagiaat on üldse piinlik asi, aga eriti irooniliseks kisub asi eetikat käsitleva materjali plagieerimise puhul. 😛

APDEIT 07.06:  asi lahenes täitsa viisakalt, vt kommentaariumi.

ITSPEA ja Bon Jovi, 3. osa

07.05.2021

ITSPEA kursusel (mõlemas voorus, nii eesti- kui ingliskeelses) jõudsid sel nädalal esimesed aktivistid maksimumhinneteni. Kokku laekus 13 rühmatööd, nii et lugemist jätkus. Eestikeelne seltskond arutles täna turvateemadel.

Aga taustaks jätkub Bon Jovi, seekord albumiga Lost Highway 2008. aastast. Väga mõnus kantrirokialbum (salvestatud maailma kantripealinnas Nashville’is), ehkki kantrilood kipuvad olema kurva tekstiga ning siin ilmselt avaldas mõju see, et kaks bändiliiget parajasti lahutustega maadlesid. Igatahes see on taas üks bändi paremaid plaate – enda lemmik on siit konkurentsitult “(You Want to) Make a Memory”, Bon Jovi parimaid ballaade. See terve laulu kestev crescendo lööb selle loo ikka väga kõvasti pähe kinni. Meeldib ka üsna kuulsaks saanud popkantriballaad “Till We Ain’t Strangers Anymore”, mida aitab esitada kantridiiva LeAnn Rimes. Samuti “Whole Lot of Leavin'”, mis kõlab nii, nagu oleks Jon bändi vahetanud ja varase U2 etteotsa sattunud. Aga see on ühtlaselt hea album (erinevalt paarist eelmisest), kus pea igas loos on midagi kõrvajäävat – üks kahest-kolmest lemmikalbumist sellelt bändilt.

Aasta varem salvestati muide ka VH1 Unplugged -seerias üks väga hea kontsert; viimases on näha ka tublit täiendust bändi põhikoosseisule – viiuldaja Lorenza Ponce on lisaks väga korralik laulja (vt ka siin, kus ta edukalt LeAnn Rimesi asendab). Ja veel üks lugu, mida peab kuulma, on seal Bon Jovi tõlgendus Leonard Coheni kuulsast “Hallelujah”-st.

Juba aasta hiljem ilmus The Circle, mis toob tagasi bändi klassikalise rokikõla, samas on avalugu “We Weren’t Born to Follow” häirivalt sarnane vahepealsete igavavõitu albumite (These Days, Crush, Have a Nice Day) avalugudega. Sama võib öelda ka terve plaadi kohta – kuulatav, aga eelmisest selgelt nõrgem ning ühtki otsest lemmikut siit ei leia.

2013. aasta album What About Now algab hoogsa rockeriga “Because We Can” hoopis mõnusamas võtmes kui eelmine (kõlab pigem varasema New Jersey moodi). Plaaditäis vaikseid mõtisklusi (sekka mõni hoogne lugu ka) ning sarnaselt Lost Highway-ga on terve plaat hea kuulamine (aga see ei ole kantri-, vaid Tom Pettyt meenutav USA südamaarokk ja Bob Dylani või Springsteeni moodi “luule muusika saatel”) – kui, siis jääb albumi kesk- ja lõpuosa natuke juba liiga rahulikuks (tuleks vahepeal mujalt midagi vahele kuulata). Lisaks avaloole meeldivad enam “Amen” ja “The Fighter”. Kahjuks on see viimane plaat, kus Richie Sambora kaasa teeb.

2015 tuli Burning Bridges. Sambora oli läinud, plaadil mängib soolokitarri paari viimase plaadi produtsent John Shanks (kes käis teise kitarristina ka Tallinnas) ja esialgu stuudiomuusiku rollis Phil X (õige nimega Theofilos Xenidis, kreeka juurtega kanadalane) – näiteks taas “It’s My Life” tüüpi loos “We Don’t Run” on kitarristi käekiri ikka tuntavalt teistsugune kui varem. Enim meeldib “Saturday Night Gave Me Sunday Morning”, mille “kurat, mu pea valutab!”-tekst on paras paar vana superhitiga “Bed of Roses”. Ja lõpus olev nimilugu on puhta lorilauluks keeratud (selle paralleelina meenub ühe inglise härrasmehe samakõlaline lugu ühest üldlevinud, ent sügavalt ebatsensuursest tegevusest). 🙂

Seni eelviimane on 2018. aasta This House Is Not for Sale (kuulasin kahe lisalooga uusversiooni, algne ilmus 2016), millega samanimeline kontserttuur tõi bändi ka Tallinna (Phil X ja viimaks ka Hugh McDonald said selle plaadiga bändi pärisliikmeteks). Avalugu on taas hoogne ja mõnus “When We Were Us”, aga plaadi rokisaund on taas kuuldavalt erinev Sambora ajast (ilmselt kasutatakse nüüd rohkem kaht kitarristi kui varasemalt). “Walls” on pannud põhilise meloodiakäigu pihta Michael W. Smithilt ja tolle versioonist ühest suurimast gospelhitist “Awesome God”. Nimilugu on natuke Desmond Childi käekiri (“You Give Love a Bad Name”), ehkki tegelikult tema siin enam tegev ei ole. “New Year’s Day” kõlab nagu Samu Haberi ja Sunrise Avenue “Hollywood Hills” (üldse tundub, et David Bryan kasutab siin plaadil palju enam sünti kui klaverit). Ütleks nii, et suurel osal plaadist on energia endine, laulu ja pillimängu tase ka, aga laulud on taas kord üsna väheütlevad “nagu-oleks-juba-kuulnud” -meloodiad. Õnneks on plaadi lõpuosas inspiratsioon mõnel määral tagasi tulnud: “Scars on This Guitar”, “God Bless This Mess”, “Reunion” ja “Come On Up to Our House” on kõik üsna head lood.

Seni viimane Bon Jovi album on aastanumbri järgi lihtsalt 2020. Algab taas kord rohkem “igavate plaatide” stiilis. Teine lugu on aga taas kantripoolne “Do What You Can”, mis on pandeemialaulu kohta üllatavalt hoogne (see kitarri- ja sündiriff võiks pigem Shania Twaini oma olla). Üldse on Jon siia plaadile päris palju poliitikat sisse toonud, sealhulgas ka üsna kahtlasesse paati ronimist (“American Reckoning” ei ole samas muusikaliselt halb lugu, natuke Bruce Springsteeni “Philadelphia” kanti). Loodetavasti ei hakata sellega tulevikus vinti üle keerama (sama käib ka Springsteeni kohta).

Jällegi üsna aukartustäratav karjäär neil sellidel. Tõsi, võrreldes mõne teisega, kellest siin varem kirjutatud, on nad ehk natukene rohkem ajale alla jäänud. Aga Tallinna kontsert oli ikkagi väga vahva elamus.

ITSPEA ja Bon Jovi, 2. osa

30.04.2021

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Täna uuriti tugitehnoloogiat ja paljude jaoks oli see tõsine “ahaa”-elamus (mis oligi asja mõte). Aga kokkuvõttes oli lugemist nelja Bon Jovi albumi jagu.

Järgmine plaat on These Days 1995. aastast. See on avaloost alates (üsna stereotüüpne joru teemal “Kus Jumal siis oli, kui…” – väidetavalt kirjutatud peale seda, kui Richie Sambora oma limusiini aknast mingit vaest paika silmas) kõige halvatujulisem Bon Jovi album. Iseenesest korralik rokiplaat, müüs ka hästi. Bassi mängib nüüdsest Hugh McDonald, keda bänd aga kaua aega päris omaks ei võtnud – sai pärisliikmeks alles 2016. aastal. Lemmikute hulka loeks siit vaid plaadi kolmanda loo, “This Ain’t a Love Song” ja viienda, Bruce Springsteeni mõtlikke inimsuhteballaade meenutava “Lie to Me” (ehk võiks lisada ka nimiloo ja lõpupoole oleva kantrirokilõhnalise “Hearts Breaking Even”).

Siis läks vahepeal päris palju aega, enne kui 2000. aastal ilmus Crush. Saundi on püütud ajakohastada (eriti avaloos – ütleks, et tulemus on nii ja naa) ja see aitas kaasa läbimüügile noorema seltskonna seas – mitu tolleaegset tiinekat on öelnud, et “It’s My Life” oli ikka tõsiselt Suur Asi (mina ütleks jällegi, et nii ja naa – hea lugu, aga mitte otseselt lemmik). Enda eelistus on taas kolmas lugu, jällegi vana kooli ballaad – “Thank You for Loving Me”. Ilus, lihtne ja väga hästi lauldud; albumiversioonis on ka ABBA stiilis wall of sound-taust põnevalt tehtud. Teine lemmik on klassikaline rocker (mis on ühelt poolt tüüpiline Bon Jovi, aga võiks kõlada üsna loomulikult ka näiteks Bryan Adamsi esituses) “Just Older” – kui nimilugu oli tiinekatele, siis see on heas mõttes kändude lugu (ka teksti poolest). 🙂 Ja pika nimega “Captain Crash & The Beauty Queen from Mars” meenutab tugevasti Jamesi hitti “Sit Down”.

Edasi tuleb Bounce aastast 2002. 9/11 juhtus üsna Bon Jovi koduõues (New Jersey on suht sealsamas) ning see album on sellest kõvasti mõjutatud. Valjemate lugude saund on raskem, samas on suur osa plaadist mõtlikud ballaadid. Ühtki nii suurt hitti kui varasematelt plaatidelt siit ei tulnud, ehkki plaat tervikuna oli edukas. Ise ütleks, et kogu plaat on kuulatav, aga lemmikuid välja tuua ei oskaks. Tundub ka, et siin on päris palju “taaskasutust”, mitmete vanade hittide motiivid on uuesti sisse toodud (eriti nimiloos).

Viimasena jõuab täna ära kuulata 2005. aasta Have a Nice Day, mis algab nimilooga samas võtmes kui Crush, samas on see mõneti sarnane joriseva These Days -plaadiga. Suurim hitt oli ilmselt nimilugu, endale aga meeldib ilmselt enim pauerballaad “Welcome to Wherever You Are” ja kantrilugu “Who Says You Can’t Go Home”.

Jätkub nädala pärast…

 

ITSPEA ja Bon Jovi, 1. osa

23.04.2021

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpule jõudma. Kahe nädala pärast tuleb eriti suur lugemine, kui rahvas ka enda rühmatööd valmis saab. Täna veel pääses natuke kergemalt. Aga HCI teemadel kirjutati päris palju head lugemist.

Sel korral võtab ette jälle natuke rokilikuma rea ehk veel ühe vana lemmiku, Bon Jovi. Jälle üks väga pika karjääriga bänd, kes viimaks õnnestus mõne aja eest ka Tallinnas ära näha (kahjuks küll ei näinud siin enam Richie Samborat, ehkki ka asemele tulnud Phil X on korralik kitarrist). Üldiselt on nad ajanud läbi ajaloo äratuntavalt oma, klassikalise roki ümber keerlevat rida (aeg-ajalt astutud mingisse suunda natuke eemale). Aga head muusikat on tehtud palju ning Jon Bon Jovi oli enda parimatel päevadel ikka väga hea rokklaulja.

Alustab siis algusest ehk 1984. aastal ilmunud bändi enda nime kandvast albumist. Stiililt võiks see minna ehk omaaegse pop-hevi alla, ehkki mingil ajal popid olnud “mehed sukkpükstes” ehk glämmrokkarid ei ole Bon Jovi kunagi olnud (tõsi, ajastutüüpilisi soenguid võis küll näha). Samas ei ole neil kunagi visuaal väga esikohal olnud ning plaat mõjub täiesti ausa rokina ka üksnes kuulamisel. Peale avaloo “Runaway” ei ole need lood väga palju enam hiljem esitamist leidnud, ent on korralikud ja samas selgelt äratuntavalt Bon Jovi lood – nii et kui keegi praegu võtaks nooremale seltskonnale neid serveerida kui “Bon Jovi uusi lugusid”, ei oleks seda kuigi raske uskuma jääda. Koosseis oli juba tollal suuresti seesama, ainult bassi mängis alguses Alec John Such ning klahvimängija nimeks kirjutati David Rashbaum (mees on aga seesama – hiljem kasutab ta enda esinejanimena lihtsalt kaht päris-eesnime: David Bryan).

Edasi tuleb juba järgmisel aastal 7800° Fahrenheit (tähistab väidetavalt temperatuuri, mille juures kivid sulama hakkavad, üle 4000 kraadi Celsiuse järgi; inglise keeles on siin ka mäng sõnaga rock). Aga bänd ise seda plaati ei armasta – produtsent olla liiga palju pähe istunud ja ette kirjutanud, mida ja kuidas mängida. Avalugu “In and Out of Love”, mis ilmselt on teistest veidi kuulsam, kõlab pigem nagu KISS (või Stryper) ning kogu plaat kõlab suhteliselt võõralt (ehkki kõik lood on kirjutanud Jon koos teistega; ainus bonjovilikum on vist Only Lonely). Ent korralikku kitarritööd kohtab siin palju ja lugudelgi pole tegelikult midagi häda. Endale ehk meeldib enim power-ballaad “Silent Night” (ei, see ei ole “Püha öö”).

Bändi suur läbimurre tuli 1986. aasta albumiga Slippery When Wet, mis on siiani nende enimmüüdud plaat. Neli suurt hitti – “You Give Love a Bad Name”, “Livin’ on a Prayer”, “Wanted Dead or Alive” ja “Never Say Goodbye”. Siin plaadil osaleb esimest korda mitteametlikult Hugh McDonald, kes pidi edaspidi üha enam Alec John Suchi asendama ja jäi väga kauaks bändi “külalisliikmeks”. Saund on veidi mahedam kui varem, aga see on siiski selge rokiplaat (ei saa aru tüüpidest, kes selle popi alla panevad – kuulake Sambora soolosid, toruninad!) ja bändi kõla on jäänud suuresti samaks ka edaspidi.

1988. aastal ilmus New Jersey, mille perestroika-ajastu näitena andis omaaegses N.Liidus välja ka plaadimonopol Meloodia (esimese ametliku USA plaadina). Ka see oli väga edukas album ning “Lay Your Hands on Me”, “Bad Medicine” ja “Born to Be My Baby” kõlasid aastaid hiljem ka Tallinnas. Endale aga meeldivad rohkem pigem pauerballaad “Living in Sin” (igihaljas vanemate vastu mässamise lugu, huvitav harmoonia) ja kantriroki alla minev “Stick to Your Guns” (eriti hea on vaiksem alguseosa enda suitsuse orelisaundi ja akustilise kitarriga).

Neli aastat hiljem (vahepeal laskis Jon välja ka sooloalbumi Blaze of Glory) ilmus Keep the Faith, kus Bon Jovi on rohkem klassikalise roki rea peal – juuksed jäid lühemaks ja laulud läksid pikemaks. Plaadi alguse “I Believe” kõlab isegi veidi U2 moodi. Aga siin on jällegi mitu hittlugu – “In These Arms”, “Bed of Roses” ja nimilugu on ilmselt kõige kuulsamad. Üheks lemmikuks on siin aga Bon Jovi magnum opus “Dry Country”, mis on natuke sugulane  Zeppelini “Stairway to Heaveni” ja GnR “November Rainiga” (ligi 10 minutit pikk!). Saundilt ja loomult aga meenutab ta pigem varasemat lugu “Stick to Your Guns”, aga kahe pika soolo ja eri tempodes osadega. See on klassikaline jutustav ballaad naftatööstuse allakäigust ja selle mõjust paljudele lihtsatele ameeriklastele keskosariikides. Veel üks hea lugu, mis võinuks olla tegelikult eelmisel albumil, on “I Want You”.

Jätkub nädala pärast…

ITSPEA ja Blackmore’s Night, 3. osa

16.04.2021

Kolmas reede perekond Blackmore’i seltsis. Vahepeal vaatasin YouTube’ist ära 2007. aasta Pariisi kontserdi – BN on tõepoolest väga hea kontsertesineja ning tõsised tegijad on lisaks Ritchie’le endale ka mitmed teised pillimehed. Aga läheb siis plaatidega edasi.

2013. aasta Dancer and the Moon – avalugu tundub hübriidina kahest varasemast heast laulust (“Village Lanterne” ja “Highland”), aga ei ole tegelikult üldse Blackmore’ide originaallugu, vaid laenatud Randy Newmanilt. Jälle on plaadil üks venepärane lugu (“Troika”), mida võiks sama hästi ka Anne Veski laulda – ilmselt üks põhjus, miks BN Venemaal kaua aega popp on olnud. Teisalt on siin ka kaks rokiklassikut – Uriah Heepi “Lady in Black” (mida muide nõuka-ajal siinmail salamisi üsna kurja tekstiga lauldi) ja Rainbow’ “The Temple of the King” (sedagi on kuuldud mitmetes versioonides, endale meeldib enim hoopis Axel Rudi Pelli ja Johnny Gioeli oma – Axel suudab selle looga isegi selle autori ja enda suure eeskuju üle lüüa). Huvitav liigutus on plaadil olev paarislugu – “Somewhere Over the Sea (The Moon is Shining)” ja kohe järgmine “The Moon is Shining (Somewhere Over the Sea); esimene on folk- ja teine rokkvariant ühest ja samast meloodiast. Lisaks on siin plaadil veel rida mõtlikke akustilisi ballaade. Lõpulugu on ilus instrumentaal “Carry On.. Jon”, Ritchie muusikaline järelehüüe aasta varem lahkunud bändikaaslasele, Deep Purple’i klahvpillimängijale Jon Lordile. Trummide taga aga ei ole sel plaadil enam Malcolm Dick ning see annab kõlapildis veidike tunda.

Kaks aastat hiljem ilmunud All Our Yesterdays algab taas miskipärast venepärase looga (nimilugu) ja see stiil ei istu kohe üldse. Huvitav on kolmas lugu “Darker Shade of Black” – autoriks on küll märgitud Ritchie, ent nii pealkirjas kui ka meloodias ja saundis on selged vihjed Procol Harumi kuulsale “A Whiter Shade of Pale’ile” (asi kõlab natuke nagu Nightwish, v.a. selgelt BN stiilis vaheosa). Blackmore’i “Mike + Enya” paralleel saab sel plaadil päris ühese väljundi, ette võetakse “Moonlight Shadow” – korralik esitus, aga ahhetama ka ei pane. Kohe selle järel tuleb aga Cheri “I Got You Babe” – plaadi nael, ühte ritta originaalile täiega päheistuvate Rednexi ja One More Time’i kaveritega. Olin enne kuulamist päris kindel, et kuklas lällavatest Beavisest ja Butt-Headist (“tät-täää, tät-täää!“) ei pääse. Võta näpust – see versioon on niivõrd hästi, enesekindlalt ja tõsiselt tehtud, et töllid otsustasid heaga Cheri juurde jääda. Ülejäänud plaat ehk ei ole midagi nii erilist, aga see üks välgatus on väga tasemel (aga selleski loos oleks tahtnud “Highlandi” sarnast trummipartiid kuulda – Ritchie, palun too Squire Malcolm bändi tagasi!).

Vahepeal tegid Blackmore’id ilmselt muid asju, anti välja kaks kogumikku ning seni viimane stuudioalbum Nature’s Light ilmus alles käesoleval aastal. Aeg läheb kiiresti ja sel plaadil on paari kaks last märgitud juba taustalauljateks. Samas on suuremast bändist siin kaasatud vaid kauaaegne klahvpillimängija Bard David of Larchmont ning võib-olla just seetõttu ongi saund mõnevõrra ühetaoline. Kaks lugu on tehtud uuesti – eelmise plaadi “Darker Shade of Black” kõlab suht sarnaselt ja ei saagi hästi aru, miks see kohe järgmisele albumile uuesti pandi. “Wish You Were Here” on siiin veidi pehmem ja mõtlikum kui algne versioon, aga ka selles loos ei ole erinevus originaalist kuigi suur. Ehk enim meeldib siit albumilt nimilugu, mis meenutab natuke “The Clock Ticks On’i” kõige esimeselt albumilt (kitarrikäikudes on taas Oldfieldi mõju tunda). Teine kõrvajääv lugu on lõpus olev “Second Element” – Sarah Brightmani kaverdamine on riskantne, aga see versioon on piisavalt BN (kitarrisoolo on väga hea).

Kuna tööd jätkus veel (ITSPEA tegelased lahkasid sel korral arendus- ja ärimudeleid – ilmselt oli natuke igavam teema kui häkkerivärk eelmisel nädalal), kuulasin lõppu veel juurde 2017. aasta kogumikplaadi To the Moon and Back (20 Years and Beyond). Aga üldiselt oli jälle üks huvitav muusikarännak.