ITSPEA kursusel oli Kakul täna topelt-tööpäev – lisaks tavalisele blogidele-foorumile tuli end läbi närida ka rühmatöödest (seekord laekus lugeja õnneks neid küll ainult seitse). Järgmise nädalaga saab kursuse põhiosa läbi.
Aga semestri lõpuks võtab siis ette teise suure šoti bändi – vähemalt kahes jaos, kuna nende 45 aasta pikkune karjäär andis tervelt 14 stuudialbumit. Šotlaste jaoks on Runrig midagi sarnast kui eestlastele Fix, kukrid, Justament või Rock Hotel (eriti 80-ndate kontekstis), natuke suurem asi kui lihtsalt bänd. Muuhulgas tuleb suuresti nende arvele panna gaeli keele kasutuselevõtt poppmuusikas – Hebriididelt Skye’ saarelt pärit bändis on tegelikult suurem osa liikmeid olnud kas gaeli emakeelega või kakskeelsed. Samas jäi Runrig suuresti kodumaiseks nähtuseks, ehkki populaarsed oldi ka mõnes kohas mandri-Euroopas (näiteks Saksamaal ja Taanis). 1992. aastal käidi ka Eestis neljandal Rock Summeril, aga nad pandi kahjuks programmi teisejärguliseks esinejaks (päeva keskele, aga vähemalt siiski pealavale) ning siin Big Countryga võrreldavat mõju ei avaldanud.
Runrig oli alguses 1973. aastal koolipoiste Run Rig Dance Band, mis võttis nime kohaliku põllundussüsteemi järgi ning mille moodustasid vennad Rory ja Calum Macdonald (gaelipäraselt Ruaraidh ja Calum Dòmhnallach) koos sõbra Blair Douglasega. Järgmisel aastal tuli juurde esimene kauaaegne solist Donnie Munro ning 1978. aastal lisandus kitarrist Malcolm Jones (minu isikliku arvamuse järgi üks maailma kõige alahinnatumaid elektrikitarri mängijaid läbi aegade; lisaks mängib ka lõõts- ja torupilli).
Samal 1978. aastal avaldati ka esimene album Play Gaelic, kus nimele vastavalt olid kõik lood gaelikeelsed. Plaadi üldine tonaalsus meenutab enda kitarripõhise saundi ja mitmehäälse vokaaliga biitleid, aga väga tuntava keldi alatooniga (ka muusikas). See plaat anti 1990. aastal (kui Runrig oli kodumaal juba suur tegija) ka uuesti välja – kuna Spotifys oli ainult see variant saadaval, siis seda kuulasingi. Avalugu “Duisg Mo Run” kõlab täitsa nagu eestlaste omaaegne “Kollane Allveelaev G”, meloodiajoonis, bassikäigud ja kõrge mitmehäälsus on väga sarnased. Samalaadne on ka kolmas lugu “Tillidh Mi”, vahele jääb minoorne ballaad “Sguaban Arbhair”. Terve plaat on väga kena meloodiline folkrokk (võib-olla sobiks mõningaseks paralleeliks inglaste Steeleye Span – neid on ka kunagi plaanis siin kuulata). Kahju ainult, et keelt ei mõista – aga õnneks tuli siin appi bändi fännileht. Runrigi tekstid (enamasti Macdonaldi vendade looming) on alati olnud selge mõttega. Lõpulugu “Cum ‘Ur N’aire” (Pea meeles) on natuke meie Justamendi ballaadide sugulane ja sellisena väga sümpaatne. Kuuldavasti on mitmed lood siit saanud kohalike ürituste tunnuslugudeks – ehk Runrig on juba saamas rahvamuusikaks, veel meeste eluajal.
Järgmine plaat 1979. aastast, The Highland Connection, algab täiesti teise kõlaga kui eelmine. Meloodiline folgi asemel on avaloos “Gamhna Gealla” traadirokk – meloodia on siiski äratuntavalt keldilik (ühe paralleelina sobiks Gary Moore). Järgmine lugu, “Mairi” on taas eelmise plaadi stiilis, “What Time” on jälle traat (sobiks Bravehearti või mõne teise šoti sõjafilmi taustaks). Siin albumil on osa lugusid juba ingliskeelsed, ehkki gaeli keelt on veidi rohkem. Selle plaadi nael on aga ilmselt üks kõige rohkem Runrigi defineerinud lugu – meloodia, mida šotlased nimetavad “Loch Lomond” ja iirlased “Red is the Rose” (ning mõlemad peavad seda just enda rahvalauluks). Siin plaadil on see üsna kerge, biitlite stiilis folkrokilugu, hiljem saab sellest aga aeglasem ja monumentaalsem, tõsine showstopper – hiilgeaegade Runrig suutis sellega staadionitäied rahvast pöördesse tõmmata. Natuke naljakas instrumentaalne traadikas on “The Twenty-Five Pounder” (ilmselt mõeldakse kahurit), mis meenutab Oldfieldi lugu “Shadow on the Wall”. Üldiselt on see plaat üsna mitmekihiline – kahes keeles lood (sekka ka instrumentaali), eelmise albumi meloodiline stiil vaheliti traadiga – midagi vahepealset (mis hiljem muutub ehk bändi juures valdavaks stiiliks) esindab lõpus “Morning Tide”. Lõpulugu “Cearcal a Chuain” on lahendatud uhkelt ja hümnilikult, hiljem hakatakse samas stiilis esitama ka “Loch Lomondi”.
1981. aasta albumiks Recovery liitus bändiga ka trummar Iain Bayne (Calum Macdonald jäi väiksemate löökriistade peale) ning bänd sai põhikoosseisu tükiks ajaks paika. Plaadi pealkiri viitab gaeli keele ja kultuuri taassünnile Šotimaal ning siingi domineerib gaeli keel. Plaaditäis head folkrokki (kusjuures nii folgi- kui rokipool on tugevasti paigas; Eestist võiks võrrelda Pantokraatori, Oorti vmm samalaadse projektiga), kõik on heade tekstidega. Tõenäoliselt muidugi peab kõigi detailide mõistmiseks ise šotlane olema. Sellest plaadist alates hakkab kuulma ka Malcolm Jonesi uhkeid kitarrisoolosid, eriti hästi muidugi mõjub plaadi viies lugu (pealkirjaks on jäetud lihtsalt “Instrumental”). Väga kena nostalgiline ballaad on lõpus olev “The Old Boys” ning lõpulugu “Dust” on taas hümnilik ja ilus punkt albumile (Malcolm Jonesi lõõtspilli-coda on ka kümnesse).
Siis tuli veidi suurem vahe sisse, Heartland ilmus 1985. aastal. Siit hakkab Runrig enda klassikalist saundi juba kätte saama – Donnie Munro kõrge hääl, mitmehäälne taustalaul, Malcolm Jonesi kitarr ja kahe löökriistakomplekti rütmipulss. Ehk see on juba rohkem klassikaline kui folkrokk, ehkki väga selge keldi joonega. Ingliskeelsed lood on nüüd juba kerges ülekaalus (7 12-st). Siit leidub ka üks suuremaid lemmikuid kogu bändi repertuaaris – “Dance Called America”, mida kunagi sai võrreldud Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätiga”: samamoodi hoogne, ent väga valusa tekstiga lugu (tõsi, albumiversioonile eelistaks singlivarianti, skandeeriv rütm sobib sellele loole paremini). Kohe järele tuleb “Everlasting Gun”, mis sai alguse Rory lapsepõlves ühe I maailmasõjas hukkunud perekonnatuttava mälestuseks tehtud loost. Ja seejärel “Skye” ehk meeste kodusaare lugu, mis jäi repertuaari kuni lõpuni välja. “Cnoc na Feille” on jällegi üllatavalt sarnane eesti regilaulule, millele on rokkbänd taha ühendatud. Lõpus on seekord mõtlik kitarriinstrumentaal “Tuireadh Iain Ruaidh” (Punase Jaani mälestuseks), kus Malcolm Jones kõlab üsna Oldfieldi moodi.
1987. aastal ilmus The Cutter and the Clan, mis juhatab sisse ilmselt bändi kõige edukama perioodi. Avalugu “Alba” (Šotimaa ladinakeelne nimi) oli taas suur hitt. Kui varem mängisid plaatidel klahvpille külalised, siis nüüd võeti bändi põhikohaga klahvimängija Peter Wishart. Siin plaadil on terve rida häid lugusid, lisaks avaloole veel “The Cutter”, “Hearts of Olden Glory”, “Pride of the Summer”, “Rocket to the Moon”, “Protect and Survive” – aga gaelikeelsed on vaid “Alba” ja lõpulugu, taas pühalikult hümnilik “An Ubhal as Airde”.
Searchlight 1989. aastast jätkab täistuuridel eelmise albumi rida – meloodilist ja rahvast kaasatõmbavat keldirokki. Kohe algusest: “News from Heaven”, “Every River”, “City of Lights”, edasi veel “Tir a’Mhurain”, “Tear Down These Walls”, “Only the Brave”, “Smalltown”… “World Appeal” on üsna tänapäevaselt kõlava tekstiga lühike lugu, aga huvitava kõla ja kummitamajääva meloodiaga. Gaelikeelne “Siol Ghoraidh”, mis siit ainsana meenutab bändi esimesi plaate. Plaadi parim lugu on aga ilmselt “Eirinn” – ilusa tekstiga, aga kurb peavangutus läänehõimlaste poole, kes umbes samal ajal Põhja-Iirimaal järgemööda asju (ja inimesi) õhku lasksid. Jälle on Malcolm Jonesi kitarr siin midagi sellist, mida on päris keeruline peast välja saada (nii loo vaheriff kui ka kogu saatepartii). Veel üks kena ballaad on lõpupoole “That Final Mile” ning juba traditsiooniline plaadilõpuhümn, seekord “Precious Years”. Nii et veidi vaieldavalt on see ka lemmikplaat kõigi Runrigi albumite seast (ehkki häid plaate on sel bändil päris palju). Muide, siin plaadil teevad külalistena kaasa ka kaks hea häälega daami – Karen Matheson (Capercaille) ja Maggie Reilly.
Ja tänase esimese poole lõpuks 1991. aasta The Big Wheel, mis jõudis Briti albumitabelis neljandaks. See plaat toob kohe avaloos esile bändi löökriistamängijad – trummisaund on siin tõsiselt uhke. Paremate lugudena jäävad siit meelde gaelikeelne “Abhainn an T-Sluaigh” (Rahvarohke jõgi – mõeldud on Thamesi Londonis, mis põhjarahvale harjumatu tundus), “Always the Winner”, “That Beautiful Pain”, “Edge of the World” (ehkki see meenutab mitme käigu osas varasemaid lugusid). Klaveriballaad “I’ll Keep Coming Home” meenutab veidi Chris de Burghi, lõpus on aga ehk kuulsaim ja ka parim lugu plaadil, “Flower of the West”. Kokkuvõttes on seegi plaat mõnus kuulamine ja saund on hea, aga lood on eelmise albumi omadega võrreldes väike samm tagasi.
Runrigi pika muusikalise ajaloo teine pool tuleb nädala pärast.
