Arhiiv

EKEK suvelaager 2008

20.07.2008

… toimus ikka jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Rahvast oli seekord ehk veidi vähem kui eelmistel kordadel, kaugemaid külalisi esindas üksnes isa Janis Lätimaalt (kes nagunii juba poole kohaga omainimene on).

Üldiselt läks juba sisseharjunud rada pidi. Missad, hommiku- ja tunnipalvused, vend Mareki lahutamatu mälumäng, igasugust pilli, palli ja pulli peale selle. Laupäeval käisime osa rahvaga Tolkuse rabas (“kõik tolgused lähevad nüüd rappa!”) – sealt sai [L] terve rea ilusaid pilte. Paraku oli ajakava veidi liiga optimistlik tehtud ning metsiku looduse keskel rahulikult endassevaatamise asemel kujunes sellest ajapuudusel sportlik kiirrännak mööda laudteed. Aga hea seegi – ehkki järgmisel korral tuleks sinna kolm korda rohkem aega varuda.

Hästi toreda ettekande pidas reedeõhtuse külalisena esinenud Epp, kes jagas muljeid palverännakust Santiago de Compostelasse. Huvitav, et isegi tänases ilmalikustunud Euroopas on palverännakute traditsioon veel siiani au sees – peale Epu esinemist oli enamikul rahvast vist tunne, et paneks kah kohe Ibeeria poole jooksu. 🙂 Kunagi võiks selle peale täitsa mõelda.

Laupäeval oli külas isa Leevi Põlva Karismaatilise Osaduskiriku Peetri kogudusest, toimus päris huvitav paneeldiskussioon ristimise teemadel (muuhulgas tuli jutuks näiteks kaks peamist käsitlust Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes). Hilisõhtul toimus ka filmiõhtu (allakirjutanu aga viilis sealt ära ja tegeles selle asemel onnis targutamisega).

Kääksutamise eest hoolitses juba tuntud laagribänd (Ülle, Juhan, Janek, Kakk), lisaks käisid tänasel lõpumissal ka lahedad külalised Pärnu baptistikogudusest – viiuldajast ja flöödimängijast abielupaar. Vägeva efektivalikuga elektriviiul on ikka päris uhke asi (viiuliga hevi mängimine on seega täiesti adekvaatne tegevus – täna esitatud väike lugudevalik sisaldas klassikat, modernfolki ja peaaegu et progerokki).

Kaku relvaladu oli endiselt uudistamise objektiks ning mitmed käisid kätt proovimas. Kaku onnikaaslane, viiuldajast vend Juhan, võttis laupäeva hommikul esmakordselt elus bokkeni kätte ja käsitses seda  algaja kohta vägagi asjalikult… Ehk tuleb mõni nägu isegi trenni kätt proovima.

Kokkuvõttes oli taas üks tore elamus.

Barnabas 2008

14.06.2008

Eelmisel aastal käisime Barnabase päevade palverännakul Soontaganas (sellest on siin aasta tagasi ka sissekanne tehtud), selleaastane pärnakate palverännak viis Kaisma Suurjärve ümbrusse (mõni kilomeeter eemal toimus muide parasjagu Rabarock ja Järvakandist läbi sõites oli see igasuguseid huvitavaid inimesi täis).

Sel aastal langes käik leinapäevale ja loodus reageeris ka vastavalt. Kogu 3,6km jooksul sadas vihma, aga samas oli kõik meeldivalt roheline ja värske – otsekui öeldes, et eesti rahvas elas üle isegi kommarite kuritööd ja Siberi. Alles teed käies jõudis kohale, kui vajalik see peale tihedat kevadsemestrit oli – käia teed koos suure hulga sõpradega, saatjaks vaid linnulaul, vihmasabin ning aeg-ajalt peatuskohtades loetavad-lauldavad Vana Testamendi Laulud. Ehk on just see üks asi, millest inimestel väga sageli puudu jääb…

Palverännak 2008

Lõuna ajal kinnitasime koos keha, seejärel külastasime ka kohalikku EAÕK Püha Sinaida kirikut, kus preester isa Enos meile õigeusu Eestisse tulekust ja kohalikust kirikust rääkis ning pidas maha ka lühendatud liturgilise õigeusu stiilis palvuse. Huvitav kogemus oli.

Hakkab vist juba traditsiooniks kujunema – aga väga toredaks selliseks.

Sinaida kirik

Muusikaline missa Harkujärvel

20.04.2008

… nägi täna välja natuke nagu Laululahing: kohal oli kolm koori (“Helitron”, “Baltika” ja Tabasalu kammerkoor) ning põhirõhk oli muusikal, mitmed tavapärase missa sõnalised osad olid asendatud vastavateemaliste muusikateostega.

Aga eriti vägev oli peale missa lõppu kõigi kolme koori poolt ühiselt lauldud “Ta lendab mesipuu poole”. Veidi kahju, et see lugu oli mõnda aega võrreldes muude hästituntud isamaalauludega veidi tagaplaanil ning jõudis oma õigele kohale alles peale autori surma. Aga nüüd on eesti rahvas selle avastanud ja õigusega – selle loo vägi on võrreldav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” omaga. Ka tänane esitus Harkujärvel pani judinad mööda selga jooksma.

Selle loo 2004. aasta laulupeoesituse leiab [L] YouTube’ist.

… happens in Harkujärve

20.01.2008

Täna pühakoja uksest sisse astudes oli üllatus suur, kui eeskojas lõi vastu üsna teistmoodi reaalsus – ehk siis rõve hais, mis lähtus öise tormi tagajärjel üleajanud keldri kemmergust. Kohalike pingutused seda ohtra viirukisuitsuga leevendada mõjusid paraku tuntud kõnekäändu kasutades “Saatana Peltsebuliga väljaajamisena”. Igal juhul võttis sisenejatel põsed punaseks küll.

Aga mis ikka, inimene harjub kõigega. Missa sai ilusti ära peetud ka ilma teatavat asutust külastamata. Ainult et lõpulaulul, vanal auväärsel kirikuhümnil “Siis peab mu hing sind kiitma lauluga” jäi laulmata viimane salm – ametlikult küll kevadele viitamise tõttu, ent iseenesest armas tekst “kui metsas rõõmsaid linnuhääli kuulen | kõik veed on pääsnud vabalt voolama” oleks uputava tualettruumi tingimustes ilmselt üsna väga kummaliselt mõjunud…

Loodetavasti saavad torumehed teisipäeval juhtumi likvideeritud ning järgmisel pühapäeval ei pea enam ninast kinni hoides laulma. 🙂

Kolmekunnipäev

06.01.2008

Nädalalõpp kiskus töiseks – reedel TLÜ kaugõppe tunnid, laupäeval ITK kaugõppe eksam, täna TLÜ kaugõpe. Enne tundi aga jõudis kirikus ära käia.

Tõestamaks, et vahel võib ka lausa missal pulli saada, kaks tänast momenti. Harkujärve traditsioonilises liturgias kasutatakse ka [L] thuribulum‘i ehk viirukisuitsutusnõud, millega preester liturgia alguses altarit suitsutab. Missa alguses paneb akolüüt ehk preestrit liturgia läbiviimisel abistav inimene selle suitsema ning hoiab seda kettide otsas kõigutades hõõgvel. Niipalju taustast.

Täna siis pani vend Marek anuma valmis ja pidi selle altari ette viima, siis aga selgus, et sellest eriti suitsu ei taha tulla. Paneb nina juurde, ei paista tuld. Mida siis TTÜ haridusega tehnikainimene teeb? Õige – keerutab kolmveerandmeetrise keti otsas rippuvat potsikut (sorry) vuhinaga kõigest jõust kolm-neli ringi vertikaalselt enda külje juures. Võttis hõõguse sisse küll. Et aga vend Marek on 201-sentimeetrine habemik härrasmees, siis näis asi väga kahtlaselt sedamoodi, nagu oleks Pühakirjast kuulus Taaveti ling sedakorda Koljati kätte sattunud…

Natukese aja pärast pidas Lätist külla saabunud isa Janis jutlust. Korraga aga näis, nagu oleks kolmekunnipäeva puhul Kunn ise meile külla tulnud. Kantslist tuli:

“Wise men say – only fools rush in
But I can’t help fallin’ in love with you…”

Tegelikult oli asja mõte ilusti jutluse konteksti sobitatud, aga päris vahva üllatus oli, et auväärne hallipäine preester vajadusel ka Elvist emuleerida suudab. 🙂

Jõululaupäev

24.12.2007

Üle hulga aja üks rahulikum päev vähemalt. Magasime kõik kaua, siis läksime poodi ja enne kojusuundumist peatusime Pappa Pizzas. Muide, Selveris müüakse hästi sürri pildiraamatut – [L] Werner Holzwarthi “Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe”. Kiiksuga huumori armastajatel tasuks üle vaadata…

Maks sai jälle pühadeks Ädu-Krõõda juurde hüppesse ja kuna sai lubatud ta õhtusele missale kaasa vedada, siis tuli sinna järgi minna. Kodanik aga tegeles taas mediteerimisega ühes teatavas asutuses (nagu tal tavaks on) ning nii saime minekule üsna hilja. Harkujärvele jõudes oli teenistus juba alanud – õnneks oli Jaanus väljas, kelle abiga saime tooli trepist üles toimetatud.

Kirik oli tänase päeva puhul puupüsti täis nagu alati, kõik kulges ladusalt. Isegi Maks suutis vait olla. 🙂 See-eest oli nii tulles kui minnes filosofeerimist mehemoodi – see sell suudaks oma jutuga vist üksinda terve Platoni Akadeemia ära täita. Aga vahva oli.

Advendimissa

02.12.2007

… kanti täna Harkujärvelt lausa rahvusringhäälingus üle. Kirik oli juhtmeid-värke täis ning asjaosalised kamandati kohale juba mitu head tundi varem. Eetrisse läks asi väikese nihkega ehk siis hilisõhtul.

Üldiselt läks päris kenasti. Püsikülalised ansamblist Camerata Vocale laulsid oma tavalisel heal tasemel, liturgia kulges viperusteta ning Kakk sai oma sündilullad ka (loodetavasti) ilma suuremate kaladeta ette kantud. Paar inimest tulid taas kord plaati küsima… Peab kunagi ikka mingi salvestamise ette võtma.

Taizé Harkujärvel

01.12.2007

Täna toimus Harkujärvel oikumeeniline õhtupalvus Taizé lauludega. Sedasorti asjad on alati väga vinged elamused olnud ning tänane polnud erandiks. Uskumatu, kuidas vähesest piisab – enamiku ajast võtsid enda alla [L] Taizé vennaskonna lihtsad laulud, sõnaliseks osaks olid vaid mõned samavõrra lihtsad palved.

Asjale andis kõvasti juurde ka lauljate headus, lisaks mängis ei keegi muu kui vana Puravik ise sinna juurde kitarri (tasemel nagu ikka). Ka nii lihtsa muusika juures on oluline lisaks hingega asja juures olemisele ka ande olemasolu. Täna olid mõlemad punktid kuhjaga täidetud.

Vedasime Virgega ka Maksi lastekodust kaasa, sell oli ülimalt sillas (ja filosofeeris nähtu teemadel pärast tagasi sõites kogu tee…). Külalisi oli teisigi, näiteks oli pool kirikut täis laigulisi noorsõdureid, kel ühe väeosa kaplan oli soovitanud osalema tulla. Tundus, et ka poisid said uutlaadi elamuse. Taizé teenistus on kindlasti üks parimaid viise kirikukaugele inimesele natuke seda valdkonda kohale viia.

Teinekord piisab väga vähesest, et Jumalani küündida.

Taizé õhtupalvus Harkujärvel

Kirikulaager 2007

05.08.2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.

Barnabase päevad 2007

10.06.2007

EKEK Pärnu Barnabase kogudus isa Thomase juhtimisel korraldab juba aastaid suvehakul apostel Barnabase päeva paiku Barnabase päevi – eri aegadel on seal olnud erinevaid üritusi, kuid nüüdseks on juba kindel traditsioon palverännak mõnda ajaloolisse paika. Seekord läks Kakk vaid pühapäevaks, kuid see-eest tuli Kiisu ka kaasa.

Seekord oli algul plaan minna kas Kihnu või Ruhnu, ent kuna praamiajad enamikule rahvale ei klappinud, asendus see Soontaganaga. Enne aga külastasime veel Mihkli kirikut, kus osalesime kohalikul teenistusel, õpetaja (tegelikult diakon) rääkis meile kiriku ajaloost ning õnnitlesime üht kohalikku vanaprouat 80-nda juubeli puhul. Seepeale kutsus sünnipäevalaps meid pastoraadi juurde kringlile-morsile. Hästi armas oli. Ning kirik oli ilus ja hästi hoitud – kohalike väitel on sealne rahvas siiani suures osas usklikud inimesed.

Mihklilt siirdusime autodega Soontagana poole. Sealsest parklast läksime siis palverännakukorras (sagedaste peatuste ja lugemiste-laulmistega) muistse maalinna poole. Soosaarele kohalejõudmine läbi soise metsa oli võimas elamus, õnneks oli ka ilm väga ilus. Kohale jõudes pidas isa Thomas seal ka välimissa.

Võib muidugi arutleda teemal, kas ristikäik ja missa kohas, kus sellesama märgi all tulnud kurjategijad hulga “paganatest” maarahvast mättasse lõid, on ikka kohane. Siiski arvaks, et omaaegsetel ristisõdijatel oli usuga umbes sama palju seost kui praegu Iraagis toimuval vabadusega. Tänaseks on ju praktiliselt selge, et kristlus jõudis siiamaile märksa varem (poleks vallutajaid tulnud, oleks ilmselt toiminud Iirimaa stsenaarium) ja “paganate ristimine” oli suhteliselt mannetu vabandus röövimisele ja tapmisele, mida toimetasid ühesuguse innuga mitmed naabrid. Pealegi oli tänase missa alatoon (kus muide ka Henriku kroonikat loeti) tollaste sündmuste suhtes selgelt ühene – ehk siis hukkamõistev.

Peale missat istus Kakk jupi aega maalinna künkal pingil ja mõtles tollastele sündmustele. Meie esivanemad olid ikka kanged sellid, kui suutsid ülekaalukale vaenlasele (muuhulgas osales Soontagana ründamises korduvalt ka idanaaber) nii kaua vastu panna… Igatahes on nende võimsat vaimu Soontaganal veel tänini tunda.

Peale ametlikku osa saime kohapeal veel ringi vaadata, torni ronida ja piknikku pidada. Koju jõudsime üsna kapsastunult alles õhtuks.

Pildimaterjal on nähtaval [L] Kakkr’is.