Silt: haridus

IT kui Eesti majandusmootor 2020

ITL korraldas kolledžis sellenimelise konverentsi. Asja siht oli igati õige – otsida teid lähitulevikku ning muuhulgas ka hariduse ja ettevõtete paremaid koostöövariante. Ent jutt kiskus (nagu sellistel üritustel tavaks) üsna siia-sinna ning taas kord kerkis pinnale äriinimeste ühepäevalibliklus “Rohkem praktilisi oskusi” -rea pealt.  Neile ei jõua ikka pärale asjaolu, et popile ja noortepärasele kitsale kutseõppetüüpi erialale sisseastuja lõpetab (minimaalselt) kolme aasta pärast sellesama, ent siis juba mitte enam niiväga popi ja noortepärase eriala.

Selles mõttes oligi väga värskendav kuulda prantslaste tipp-tehnikakõrgkooli ENTSA (ingliskeelse nimega Engineering School in Paris) esindaja Patrick Gerlier’ seisukohti.  ENTSA on meie mõistes kolmeaastane rakenduskõrgkool (nagu EIK), alguse saanud 1741. aastal meie mõistes mereakadeemiana, tänapäeval koolitab rohkem transpordiinsenere. Monsieur Gernier rõhutas aga just todasama asja, mida meil üha vähem arvestatakse – lõpetaja on insener selle ajaloolises mõttes ehk lihtsamalt öeldes haritud inimene.  Ehk siis umbes 1900 õppetunnist saavad tudengid ca 500 tunni ulatuses üldtehnilisi aineid (füüsika, matemaatika, mehaanika jne), 700 tunni ulatuses otseseid erialaaineid ning  700 ulatuses majandus- ja humanitaaraineid (majandusteadus, keeled, kirjandus, kunst, arhitektuur, teoloogia(!) ).

Tõsi, natuke tehakse “sohki” sellega, et on olemas täiendavad null-ainepunktised, ent samas kohustuslikud moodulid (seega on reaalselt läbitav õppekava euronõuetega kehtestatust suurem – seda tasuks ka meil kõrva taha panna).   Ent võib üsna kindel olla, et ENSTA ei koolita “vasaku jala saapa viskajaid” (kes paremat visata ei oska), vaid erinevalt nii mõnestki Eesti asutusest suudab anda reaalset kõrgemat inseneriharidust.

Heli Mattiseni räägitud kvaliteedihindamise jutust tuli võrdlusena väga häirivalt välja seesama “ekspertide” soovitus – jällegi “popid ja noortepärased asjad” ja “praktikute kaasamine”.  Ning veel üks suur asi – soovitus minna ingliskeelseks magistriõppe tasandil.  Huvitav oleks teada, kuidas on sarnaste soovituste ja protsessidega teistes Eestiga võrreldava suuruse/jõukuse/arengutasemega riikides (kasvõi endistes sotsmaades – Sloveenia, Slovakkia, Tšehhi, Ungari). Kas ka seal upitatakse inglise keelt sama arutult – või on taas kord tegu eestlasliku kupjatölplusega teha rohkemgi, kui härra nõuab…?  Või nagu omaaegsed idasakslased, kes tegid vene lollusi saksa täpsusega?

Magistritaseme õppe üleminek inglise keelele tähendab sisuliselt eesti tehnilise teaduskeele kadumist järgmise paarikümne aastaga – õppematerjale enam ei ilmu, teadusartikleid kirjutatakse nagunii inglise keeles.  Bakalaureuseõpe, rakenduskõrg- ja kutseharidus ei ole keele ülemise taseme säilimiseks piisav.   Doktoriõpe on juba praegu üsna paratamatult suurel määral ingliskeelne, ent just magistriõpet võiks pidada selleks kaalukeeleks, mis määrab, kas me saame ka edaspidi eesti keelt tehnika vallas kultuurkeeleks pidada või ei.

E-õppe loeng TTÜ-s

TTÜ IT-majas pidas huvitava loengu Porto ülikooli professor J. M. Martins Ferreira – teemaks olid e-õppe arengutrendid.

Miskipärast oli reklaam olnud küllaltki tagasihoidlik ning toimumiskohaks pandud üpriski väike seminariruum IT-209. Tegelikult oleks see väärinud korraldamist märksa suuremalt (näiteks E-õppe arenduskeskuse alt) ja miks mitte ka netiülekandega. Loengu slaidid leiab [L] siit – nendes on mitmeid väga huvitavaid linke erinevatele artiklitele ja videoesinemistele, seega kõigil e-õppega tegelejatel tasuks pilk peale heita.

Muuhulgas rääkis professor näiteks
* avatud kursuste (MOOC) buumist ja selle eri külgedest;
* jaapani virtuaalsest popstaarist [L] Hatsune Mikust – publik on reaalne, esineja virtuaalne;
* tänase hariduse ühest suuremast probleemist – reaalelu vajadustele mittevastavusest (õpitakse ja õpetatakse seda, mis on huvitav, mitte aga seda, mis tööd annab);
* Udacity ühe looja Sebastian Thruni väitest, et ülikoolidiplom on “aegunud nähtus”;
* e-õppe erinevatest väljakutsetest (õpetaja roll, identiteedihaldus jt);
* Mozilla Open Badges’ist kui ühest võimalikust hindamisviisist;
* vajadusest hakata õppejõudude juures taas tähtsustama lisaks teadustööle ka pedagoogilist võimekust (seda juttu on Kakk siinmail jahunud juba kümmekond aastat).

Lisaks tuli jutuks ka Google Apps’i  kasutamine e-õppekeskkonnana. Seda võiks mõne väiksema kursuse juures isegi proovida (seal langeb ära üks oluline mure avatud õpikeskkondade juures – autentimine). Samas on juba ka kuulda lugusid, kuidas suurte kursuste korral on asi  Google’ile üle jõu käinud ja kogu üritus ämbrisse lennanud…

Igal juhul oli äärmiselt huvitav loeng – aitäh korraldajatele, aga teinekord tehke see märksa suuremas formaadis.

Hüürus jutustamas

Kakk kutsuti Hüüru Teabetuppa paaritunnist arvutiseminari tegema.  Minek oli üsna “mine sinna, ei tea kuhu” -stiilis, kuna kohaletulijatest ei olnud õrna aimugi. Sai siis tehtud sellised üsna universaal-nahaalsed [L] slaidid üldiste põhialuste kohta, mille leiab tavapäraselt Slideshare’ist.

Hüüru on huvitav paik. Vaid loetud kilomeetrite kaugusel Õismäe servast on täiesti autentne vana maa-rahvamaja kogu oma vana aja hõnguga. Kohale tuli küll üsna vähe inimesi (koos asja korraldajaga viis), aga tundus, et kohaletulijad said vajamineva info kätte ning küsimusi tuli tublisti. Jutu vaheajal sai veel ühte läpakasse üks LibreOffice paigaldatud ning ka kolm kaasavõetud [L] Estobuntu DVD-d leidsid omaniku. Ning et Kakk nädala eest [L] Eesti Interneti Kogukonna juhatusse valiti, siis sai ka sellest ettevõtmisest räägitud.

Tegelikult on selline külategevus hästi vahva (Eestis on kogukonnavaimu taastulemine hästi teretulnud nähtus) ja kui kutsutakse, läheb ehk teinekordki.

Lektor vs doktor

Tartu Ülikool hakkab kuuldavasti nõudma ka lektoritelt doktorikraadi.

Veel üks näide Tartus toimuvatest imelikest asjadest… Igal juhul on tegu VÄGA mööda ideega.

* Eestis tahavad kõik olla tippjuhid ja muud asjapulgad. Olen korduvalt rääkinud tudengitele lugu sellest, kuidas ühel kunagisel sünnipäeval sai juttu aetud ühe eheda merekaruga, kalalaeva kapteniga. Vana siunas: vanasti olid laeval madrused, kõik tööd said tehtud. Kurjam küll, nüüd on laeval kakskümmend projektijuhti, keegi tööd ei tee!   Nii nagu ei piisa ehitusettevõttes ühest ehitajast ja paarikümnest asjapulgast (kusagil netis on lahe pilt selle kohta), nii ei piisa ka ülikoolis ainuüksi professoritest.

* Põhiline jama tekib aga taas teadus- ja õppetöö olemuslikust vastuolust. Need kaks asja nõuavad radikaalselt erinevaid inimtüüpe. Hea teadlane on veidi flegmaatiline (ei lase end kergesti häirida), hea keskendumisvõime, analüüsioskuse ja süsteemse lähenemisega. Hea lektor (ja ka õpetaja üldisemalt) seevastu on pigem sangviiniline, isegi kergelt artistitüüp, kes suudab tajuda kuulajate reaktsioone, vajadusel improviseerida ning mis peamine, viia räägitav õpilastele kohale. Mõlemad peavad loomulikult valdama enda teemat ning suutma infot kõnes ja kirjas edastada, kuid teadur vajab rohkem kirjalikku ning lektor suulist kommunikatsioonioskust.  Jah, kindlasti on olemas inimesed, kes suudavad teha mõlemat – nagu on olemas ka väga hea lauluhäälega jalgpallurid või vabal ajal arvestatavaid maalikunstiteoseid loovad ärimehed.   Ent kõik need on erandid.  Doktorikraadi omandamine (eeldusel, et latt on normaalsele kohale asetatud) eeldab üsna tõsist teadusetegemist ning see võib osutuda komistuskiviks just sellele sotsiaalsemale tüübile. Tulemuseks on kardetavasti see, et auditooriumi ette saadetakse inimesed, kelle sealviibimine ei ole meeltmööda ei neile endile ega kuulajatele.

* Ning viimaks tuleb sellise otsusega kaasa väga selge oht viimasel ajal niigi devalveerunud kraade veelgi enam põhja lasta. Aga seda kavatseb sadu doktorante vastu võttev TÜ ilmselt nagunii (võib võrrelda potentsiaalsete juhendajate arvu vastuvõetud doktorantide omaga).

Eesti ingliskeelne haridus

TÜ rektor rääkis sellest, et enamik Eesti kõrgharidust (magistri- ja doktoriõpe) läheb 2020. aastaks ingliskeelseks. Kakk luges, kratsis kukalt ja mõtles.

Kahtlemata on sedasorti tendentsid olemas ning põhjendusi nendele kah varnast võtta.  Avatud haridusturg. Välistudengid. Prestiižsed teadusajakirjad. ISI. Blah blah blah (ja muidugi “raha, raha, raha”). Ja et olla rektori vastu õiglane, siis sama laulu laulab väga suur osa Eesti haridustegelastest.

Aga mis on lubatud Jupiterile,  pole lubatud härjale – ehk mida võib öelda suvaline rahakeskne oravatöll, ei või öelda rahvusülikooli (nagu ta seda alati hirmsasti toonitab) värskelt valitud rektor.  Märgilise seisukohana on tegemist väga tõsise möödalasuga.  Kui selle ameti pidaja ei näe eesti keelel tulevikku, siis millest siin üldse rääkida on?

Lõppu tsiteerime jälle klassikuid: “Once you start down the dark path, forever will it dominate your destiny.” (kasutan originaalkeelt – aga õnneks on “Tähesõjad” esialgu veel eestikeelse tõlkega olemas!). Pisike suurte kõrvadega muinasjututegelane võiks isegi rektorit õpetada.

Asjalik arutelu

… matemaatika vajadusest hariduses. Huvitaval kombel oskavad Slashdoti nohikud sel teemal vaat et huvitavamaltki arutada kui näiteks Higher Education Chronicle’i haridusinimesed.

Eriti põnev leid on aga [L] dokument Harvardi 1869. aasta sisseastumiseksamite materjaliga. Näib, et meie ajal poleks just paljud tollasesse Harvardisse sisse saanud – muidugi juba seetõttu, et kreeka ja ladina keel koolidest pea kadunud on, kuid ka matemaatika, geograafia ja ajalugu on midagi muud kui praegu õpetatav tase.

Häda selle kirjutamisega

Tänane Postimees räägib loo sellest, kuidas briti telefonimüüjad eestlastele tasulisi publitseerimisvõimalusi parseldavad.

Artiklist jääb mulje, nagu oleks tehtud hirmus tüng ja “ostjad” ei saanud midagi. Tegelikult on asi siiski natuke segasem. Nimelt võib artiklis mainitud inimesi otsida [L] ETISe veebist – siinkirjutajal õnnestus (vastupidiselt artikli kommentaarides avaldatud arvamusele) leida vähemalt üks selle briti seltskonna kirjastatud publikatsioon, mis oli ETISe inimeste poolt lahterdatud kategooriasse 3.2 (ehk siis mitte kõige kõvem tase, kuid kahtlemata aruandluses arvesse minev). Aga on üsna selge, et sellisesse “maksa ja avalda” -süsteemi on erapoolikus juba sisse ehitatud.

Seega tuleks taas kord näidata näpuga kogu publish or perish -süsteemi peale.

Tahaks ka teada

, mis koolides toimub…

Paraku tuleb kirjutaja hinnanguga suuresti nõustuda. Üldhariduskoolidest tuleb viimasel 3-4 aastal uskumatut praaki ning kõrgkoolis ei jää muud üle, kui õpetada takkajärele põhikooli ülemise otsa matemaatikat ning korrektset eesti keelt (vrdl “palju puu peasi”). Probleem on muidugi vanem – ning päris kole on olukord, kus funktsionaalse lugemisoskuseta inimene satub ette juba magistriõppes.

Eks kõiges ei ole kindlasti õpetajad süüdi, jama tuleb lisaks nii ministeeriumist kui ka kodudest. Ent kindlasti julgeks väita, et koolides töötab liiga palju sinna mittesobivaid inimesi – ja seda juba kaua aega.

Mõned esialgselt pähekargavad punktid, mida Kakk teeks, kui Viplala kombel tinistada oskaks:
* “Pinnn!” – õpetaja saaks sellise palga, et ametisse tekiks aktiivne konkurss – ja kohale valitakse inimesi mitte üksiti aineteadmiste, vaid ka muude isikuomaduste alusel.
* “Pinnn!” – haridusministeeriumi üldharidusega tegelevas seltskonnas oleks pea eranditult kogemustega tegevõpetajad, kes on sinna edutatud reaalse koolitöö pealt, mitte ei ole inkubaatorist pärit poliitbroilerid.
* “Pinnn!” – õpetajatel oleks reaalne motivatsioon end pidevalt täiendada ning vähemalt mingis osas oleks see ka kohustuslik.
* “Pinnn!” – kaoks kogu affirmative actioni stiilis nõue lolle ja laiskvorste koolist läbi vedada – kool on neile, kes õppida tahavad ja suudavad. Muidugi eeldab see ka mehhanismi olemasolu, mis väljakukkunud lollid ja laiskvorstid mõne ausa töö juurde suunab.
* “Pinnn!” – koolil oleks reaalne arsenal troppide distsiplineerimiseks (aktiivsed koolikiusajad ja pätid saavad peale leebemate võtete otsalõppemist jalaga).

Lisaks võiks tinistada üksjagu ka ainekavades – eeskätt emakeeles ja matemaatikas, aga ka näiteks informaatika, meediakasvatuse ja ilmavaateõppe valdkondades.

Kes kelle töid kirjutab

Tänase päeva meediateema on kõrgkoolides lokkav variautorlus. Eks nüüd ilmselt jah meedia avastas Ameerika – nagu mitmed kommentaatorid on juba välja toonud, pole nähtus kindlasti mitte uus. Kuid kindlasti aitab aasta-aastalt toimuv keskhariduse allakäik (mis ei ole vaid Eesti, vaid ülemaailmne häda) probleemi süvenemisele kaasa.

Ses mõttes on IT kolledž veel üsna positiivne näide, kuna siin on mitmeid sedalaadi protsessi pidurdada aitavaid asjaolusid:
* tehniline ja üsna spetsiifiline erialavaldkond – isegi kui mõni  (näiteks) tulevane admin laseb enda töö kellelgi valmis teha, siis kaitsmisel peab ta teemat valdama võrdväärselt autoriga või tuleb ta järgmisel aastal uuesti kaitsma.
* väike kool – inimesed tunnevad üksteist, tudengi oskused ja võimed on eelnevalt rohkem teada.
* kaitsmiskomisjonides on suhtkoht pooleks omi õppejõude ja väljastpoolt kutsutud inimesi, seetõttu on konnatiigiefekt veidi väiksem.
* juhendaja + konsultandi süsteem, kus vähemalt idee poolest tegeleb ühe tööga kaks inimest.
* võrreldes mitmete teiste koolidega toimub lõputööde osas päris pikaajaline ja tõsine peedistamine alates kavandi esitamisest (kus inimesel peab juba esialgne pilt tulevasest tööst olemas olema) läbi mitmekordsete eriseminaride (kus igaühel tuleb enda töö teemal sõna võtta), eelkaitsmise (kus kotitakse vähemalt sama kõvasti kui lõppkaitsmisel) viimaks lõppkaitsmiseni välja.

Ja ometi jääb ka kõigest sellest vahel väheks.

Suhteliselt selge on aga tänaseks see, et massiharidus ja pearahasüsteem kõrghariduses lihtsalt ei tööta. Turakad on enamasti tasulised tudengid ning kuna koolid peavad suurel määral end nende rahast elatama, hoitaksegi neid nagu essu jäätisepulgal. Ning siis imestame, miks Martin Luther Tartus mustanahaline oli.

Väga küsitavad on aga igasugused “IT-plagiaadituvastuslahendused”.  Enamasti tahetakse nende eest  räiget raha  ning samas ei ole nende efekt seni teadaolevalt kuigivõrd suurem mõne oskuslikult valitud Google’i päringu omast.  Sellise asja peale mängimine sarnaneb andmeturbest teada security through obscurity -lähenemisega, mis pole samuti kuigi efektiivne (veel ühe võrdlusena meenub tsensorvara ehk sedasorti tarkvarajubinad, mis [L] peaks idee poolest “paha võrgusisu” arvutist eemal hoidma). Palju targem oleks see raha investeerida probleemi juurtega tegelemisse (ühe olulise variandina üldhariduskoolide õpetajate palkadesse, et neis ametites konkurentsi tekitada).

Muidugi kui eesmärgiks ongi “Idiokraatia” filmi maailm, siis lastagu samas vaimus edasi…