Sundjuhendamine?

Näe, paraku tuleb isegi sünnipäeva hommikul hoopis uriseda…

Eile käis hea kolleeg tööajatabelist jutustamas (ei, Kakk ei tööta Nurkse instituudis!). See on osa tema tööst ja tema peale uriseda pole mingit põhjust. Küll aga väärib urinat uudis, et järgmisest õppeaastast tahtvat TalT^H^H^H^HTTÜ juurutada nõuet õppejõududele juhendada igal aastal 260 tunni eest lõputöid, kusjuures bakalaureuse eest “makstakse” 20 ja magistri eest 50 tundi. IT Kolledžis on hetkel vaid esimese taseme õpe, seega lihtne matemaatika ütleb 13 tööd aastas. Iga mats, igal semestril.

Nagu lõputööde nimekirjast näha, on Kakk juhendanud küll. Eelmisel kevadel saidki 7 inimest diplomi, nii et võiks nagu graafikus olla. Aga

* juhendaja valik on tudengi initsiatiiv. Seega kui inimesi ei tule, siis ei tule.
* 7 nägu semestris on võimalik, aga pikemalt jätkusuutmatu – vähemalt keskmise muu töökoormuse juures. Ühekordne pingutus on OK, pidevalt on see suht orjatöö. Ja kvaliteedist pole sellise pideva režiimi puhul väga mõtet rääkida. Autoga võib möödasõidul gaasi põhja vajutada: röögatab ja läheb. Aga pidevalt nii sõita ei saa.
* on ka neid, kellele juhendamine ei sobi. Ülikooli üks suuri hädasid on kõige nõudmine kõigilt, selmet kasutada täiel määral ära iga inimese tugevad küljed ja nõrku mitte torkida.

Muidugi, kui eeldada, et juhendamine käib stiilis “vali teema, kirjuta valmis ja ma siis loen korra üle”, siis ehk mängib välja. Kakk kiusab enda jüngreid ka bakalaureusetasemel kindlasti magistrinormi järgi.  Loomulikult tuleb juhendamine lugeda õppekoormuse hulka ning see, kes töid ei juhenda, peaks tegema võrreldaval määral muid asju. Aga normiga sundjuhendamine on hea kiire viis lõputööde kvaliteet põhja lasta.

Praegu näibki, et suure teadusetegemise ja h-indeksi tagaajamise tuhinas on õppetöö pikka aega tagaplaanil olnud ja nüüd hakkavad selle arusaama viljad valmima. Kolledžist on ära läinud väga suur osa neist, kes omal ajal selle näo määrasid – karta on, et mujal ülikoolis pole asi  parem.  Ja kui nüüd selgub, et auditooriumi ette pole kedagi panna, leitakse “hea lahendus” – pigistame neid, kes veel alles on; kui nad pole seni ära läinud, siis neil polegi kuhugi minna. Nagu Internetis öeldakse: bzzzt, wrong! Seda nähti juba esimese samalaadse lainega sajandivahetuse paiku (tuleb tegelikult päris tuttav ette).

Ülikool peab saama jälle üliKOOLIKS.  “Nurkset teha” võib ka muudes asutustes.

Tohoh veel kord

Millalgi mõne aja eest andis kolledži pealik Kalle teada, et Kakk esitati lisaks teaduskonna parima õppejõu konkursile ka üleriigilisele, mis tipneb suure haridusgalaga sügisel õpetajate päeval. Mõne nädala eest tuli kutse haridusministri vastuvõtule ning täna anti Teletorni juures lill ja paberkott raamatutega. Nüüd olen üks kolmest aasta õppejõu nominendist, lõplik valik tehakse 5. oktoobril.

Näis, kuidas läheb. Head meelt teeb muidugi –  nagu juba öeldud, ju on midagi õnnestunud õigesti teha.

Eksamivaba põhikool?

Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.

Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.

Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti,  ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?

Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.

Taltech

Nojah, viimaks jõudis asi meediasse ka.

Tegelikult muidugi oli asi teada algusest peale. Niipaljukest kui tollal inimestega räägitud sai, oli alguses reaktsiooniks uskmatus (“jälle kellegi mõttevälgatus, ju läheb üle”), hiljem segadus (“mida paganat?”) ja viimaks resigneerunud õlakehitus (“ega midagi teha ei saa”). Lisaks iroonilised soovitused kohe MIT võtta (Mustamäe Institute of Technology) – paralleel märksa kuulsama Caltechiga on ju ilmne.

Aga paraku on see lugu sarnane IT Kolledži annekteerimisega – olgem ausad, ka seal realiseerus must stsenaarium pea 95-protsendiliselt, alates ühe kaubamärgi ehk robootikaklubi likvideerimisest ning lõpetades toimiva ÕISi asendamisega mittetoimivaga (Eesti mastaabis vist kõige hullem oli aga kolledži kui kaubamärgi sisuline õhkulaskmine tööandjate ja vilistlaste jaoks). Alguses tehakse asi tuima näo ja toore jõuga ning inimestest üle sõites ära, siis laiutatakse käsi (“ega ajalugu ei muuda”).

Eesti keel ja hääletu alistumine

Eile Kundast tagasi sõites kuulasin raadiost prof. Martin Ehala ettekannet “Eesti keel kui hariduskeel” keeleaasta avakonverentsilt.

Üllatavalt julge sõnavõtt praeguse aja kontekstis (ja üllatav on ka selle edastamine ERR-is). Võiks isegi öelda, et kuuldutest esimene selline, mis väärib rahvusülikooli tiitli poole pürgimist.  Muidugi jäid juba teemapiiride tõttu käsitlemata paljud seonduvad küsimused, kuid üks asi oli väga mõjuv – resoluutne vastuseis “hääletu alistumise apologeetidele” ehk neile, kelle jaoks keelte, kultuuride ja rahvuste kadumine on “ajalooline paratamatus”.  Ja selle ettekande kontekstis näeb kogu TTÜ ümbernimetamise kampaania veel eriti küsitav välja.

Integreerime?

Iseenesest huvitav lugemine Õpetajate Lehest. “Keda ja kuhu” on hea küsimus. Paraku näitab elu, et see praegusel ajal enam väga hästi ei tööta.

Vene päritolu tudengid on pikka aega Kaku juures olnud pigem heas kirjas (ehkki on alati olnud ka väiksem osa, kes on hullemad laisikud kui maarahva esindajad). Suur osa neist on olnud üllatavalt hea keeleoskusega, mõnel juhul viitas vaid slaavipärane nimi mitte-eesti päritolule.

Pilt hakkas muutuma eelmisel aastal ja praegu on lugu üsna nutune. Asi ei ole inimeste töötahtes või püüdlikkuses, kuid selle aasta rebaste seas on selge enamus mitte-eesti noortest ülikooli jaoks ebapiisava eesti keele oskusega. Kuna aga Kaku ITSPEA kursuse oluline osa on seminarides tehtavad ettekanded erialastel teemadel, siis on päris paljud inimesed tõsises hädas. Mingil määral saab aidata ja vastu tulla (näiteks vaadates enne seminari üle esitlusslaidid ja parandades seal keelevead ära), aga seda vaid teatava piirini.

Nii et siin on integratsiooni koht. Ja mitte nii, nagu artikkel kirjeldab olukorda kasahhide juures.

Hakkab koju tulema?

Pole siin vahepeal tükk aega kirjutanud – osalt kiire aja tõttu (Sotsiaalmanipulatsiooni kursus läks käima ja TTÜ – vabandust, TalTechi – üleülikooliline DigiTarkus tuleb paari nädala pärast), osalt aga ka seepärast, et mõnestki asjast tasub praeguse ühiskondliku fooni tõttu (Hando Runneli geniaalse väljendi järgi rumalate inimeste esiletükkimise aeg) mitte avalikult kirjutada.

Aeg-ajalt siiski annab lootust. Kasvõi praegune Õpetajate Lehe artikkel Peep Leppikult. Täiendaks veel, et lisaks kuritegevusele võis ette näha ka rumalate, ülitundlike, paduideoloogiliste ja pretensioonikate “helbekeste” tulekut (tegelikult on imeväärne pigem see, kui paljud noored inimesed on kõigest sellest hoolimata ikkagi asisteks kasvanud!) – pedagoogiline arulagedus koolides on väldanud juba mõnda aega (ja hilisemal ajal täienenud veel terve rea ideoloogilste debiilsustega). Kui aga nüüd hakkab aru pähe tagasi tulema, ei ole veel kõik kadunud.

E-õppest ja videomaaniast

Kunagi 2010. aastal sai Kakk enda ITSPEA kursuse e-variandile HITSA e-õppe kvaliteedimärgi (ja takkapihta Aasta E-kursuse auhinna). Kuna märgi kehtivuseks oli antud kolm aastat, siis tekkis nüüd mõte uuesti taotleda.

Antigi märk ning boonusena pandi isegi taas aastaauhinna nominendiks. Seekord peaauhinda ei saanud, aga mis siis – korra on juba saadud, las nüüd saavad teised. Ja täna vastaval üritusel “tõkatõkas” ehk Tehnikakõrgkoolis oli hästi vahva vanu tuttavaid uuesti kohata.

Mis aga häirima jäi, oli üks juba mõnda aega vastuhakanud idee, mis seekordsel üritusel lausa epideemiliseks kippus. Nimelt mõte, et e-kursusel tuleb kindlasti kasutada õppevideosid.

Miks Kakk videot kui õppematerjali ei soovita:
* video tootmine on kulukas (vähemalt aja mõttes), samuti muudatuste tegemine. Viimane eriti sellistes teemades, kus materjal muutub igal aastal (mh suur osa IT-valdkonda). See käib ka materjali tõlkimise kohta.
* video on oma olemuselt järjestikuline materjal – kui inimene otsib pooletunnisest videoloengust kohta, kus teda huvitavat fakti mainiti, siis on see äärmiselt ebatõhus.
* Õppematerjalina on video omal kohal konkreetseid ja diskreetseid (eristatavate allüksustena) võtteid õpetaval kursusel – nii näiteks on YouTube täis asjalikke ca 10-minutilisi videosid kitarrimängu õppimiseks (näiteks paari akordi või siis minoorse pentatoonilise helirea kohta). Narratiivsema teema ja esituse puhul see aga pigem segab, kuna video lõppu jõudes on alguse otsa materjal vaatajal enamasti juba teisest kõrvast välja lennanud. Hea näide on juura – üritusel tutvustatud kursusel kasutatud “rääkiva pea” meetod ei anna kirjalike materjalidega võrreldes mitte midagi juurde, küll aga muudab kogu teema omandamise ebaülevaatlikumaks (just juura puhul, kuna lisaks tavalisele materjali omandamisele tuleb end läbi närida ka “advokaadikeelest”, mis kohati on tavakeelega võrreldes päris erinev).
* video tegemine kättesaadavaks mitmesuguste puuetega (eriti kuulmis- ja nägemispuue, aga ka koordinatsioonihäired) inimestele nõuab eraldi oskusi ja kaalutlusi, mille arvessevõtmist tavaolukorras sageli ei kohta.

Põhjendus “juutuuberid on noorte seas moes” pehmelt öeldes ei päde. Moes on läbi aegade olnud erinevaid (nii asjalikke kui totraid) asju ning õppetöö ülesehitamine moeröögatuste peale pole mõistlik. Ja kui ülikooli tasemel vajatakse kursuse ligitõmbavamaks muutmiseks siputavaid-vehkivaid animatsioone (mis lasteaia- ja algkoolimaterjalides on omal kohal), on asi ikka kusagil päris viltu läinud.

Võrdlusena: eelmise kvaliteedimärgi saamise ajal ligi kümne aasta eest oli hirmus popp taskuhääling ehk podcast, mis pidi tollase arusaama järgi samuti imeravim olema. Põhjuseks toodi võimalus kuulata seda näiteks autos või tööl olles – vähemalt siinkirjutaja ei ole kunagi suutnud ennast kummaski olukorras niimoodi midagi vähegi tõsisemat õppimas ette kujutada. Ja nüüd seekordsel üritusel vist ei mainitud isegi seda sõna mitte…

Ja lõpetuseks: nagu tellimise peale tuli kinnitus kolledžisse tagasi jõudes ja sööma minnes. Üks kuulmisulatusse sattunud tudeng kirus teisele, kuidas ta üritas õppida andmebaasindust 20-minutise õppevideo abil (vt 2. punkti eespool).