Aktiivne (masu)puhkus

Et ITK otsustas sel aastal nädalase palgata lisapuhkuse tekitada, siis otsustasin selleks ajaks töö nurka visata ja natuke midagi kasulikku teha. 🙂

Esmalt sai paar õhtut mässatud kahe vana arvutiga. Üks lauamasin ja teine läpakas, mõlemad said uue Ubuntu peale ja olid valmis auväärsest east hoolimata uusi omanikke teenima. Tänud vennale, kes oma vana läppari just selleks otstarbeks andis, ja ITK-le, kes vanad lauaarvutid personalile mõistliku hinna eest maha müüb.

Siis sai kahel korral Bläku seljas Haapsallu kärutatud ja Maksi poogitud.  Et seal oli WiFi, siis tuli netisoleku võimalust kasutada ja kutile hästi palju erinevat itti pähe taguda, et tekiks motiiv ise edasi uurida. Trenni jõuab teha hiljem ka. Nüüd on Maksil ka blogi, aga enne seda siin ei promo, kui härra on midagi asist kirjutama hakanud. 🙂

Seejärel sai juba traditsioonilise seltskonnaga käidud Saaremaal hooldekodus külas. Lauaarvuti läks sinna, läpaka aga sai endale üks seltskonda kuuluv hakkaja noor daam, kel muidu paraku sellise aparaadi hankimine raske oleks.  Igatahes tuli Saaremaal kõvasti arvutikoolitust teha. Järgmisel päeval aga käisime Haapsalus – seal sai sellist trikki tehtud, et istusime autoga ühe sanatooriumi levialas ning nettisime; et aga vanal läpparil aku suht läbi oli, siis kasutasime üht juba ammu soetatud trafolaadset seadeldist, millega auto sigaretisüütaja pesast läpakale voolu sai võtta. Päris lahe kogemus.

Aa – kui keegi teab peale EE Kõue veel mingit soodsat netilahendust, mis töötaks Saaremaal Sõmera kandis, võiks teada anda. Esialgu sinna masinasse netti ei pannud, aga millalgi tuleks see ära teha. Kohapealne olukord on leebelt öeldes masendav ning hooldekodu sinna ilmselt mingit ühendust ei kavatsegi vedada. Eriti tore oleks muidugi, kui mõni teenusepakkuja seda projekti toetaks, aga vajaduse korral võtab Kakk ühenduse enda nimele ja maksab ise.

Mõned pildid käigust [L] on väljas Kakkr’is.

P.S. Kõige selle tulemusena jäi traditsiooniline jaanipäev sel aastal vahele.

Palverännak vihmas

Juba kaheksas aasta toimusid EKEK Pärnu koguduse korraldusel Barnabase päevad. Terveks ajaks kohale ei läinud, aga traditsiooniline palverännak tuli ikka kaasa teha. Nagu igal aastal kipub olema (erandiks oli Soontaganal käik) oli ilm vihmane ja kõndijad said taevaluukidest kasta – õnneks see suur äikesemöll jõudis kohale alles õhtuks, kui asi läbi sai. Aga omaette mõtiskledes kõndimist ja vahepeal keldi palvete kuulamist ja psalmide laulmist see üldse ei seganud. Osa rahvast võttis üles ka “Vend päike, õde kuu” -filmist tuttava vendade rännuviisi, mis kõlas kõndimise juurde väga kenasti.

Sel aastal käisime rännaku lõpus külastamas EAÕK Uruste kirikut. Sealne vaimulik isa Eenos võttis meid vastu, pidas pika loengu kirikust ja kohalikust elust-olust ning andis lahkesti ka ruumi pikniku pidamiseks (seekord sees, kuna väljas oli ikka päris märg).  Kokkuvõttes aga oli jälle kord üks tore kogemus, mis argipäevast korraks välja tõmbas.

Uruste kirik

Karvane külaline

Aknatagusest söögimajast on juba juttu olnud. Seal käib igat sorti lendureid ja vist kogu kohalik Reformierakonna aktiiv. Täna öösel aga käis hoopis huvitav kodanik.

Keegi tundus peale kella kahte akna taga madistavat, uni läks ära ja istusin veidi aega köögis raamatu taga. Siis käis akna taga sihuke mats, nagu oleks suur lumemütsak katuselt aknalauale kukkunud.  Vaadates aga lidus söögimajja pekki saagima üks mobiilne karusnahk…

Nugis majas

Igavesti uhke nugis. Ja täiesti ebametsloomalikult julge. Saalis edasi-tagasi mööda aknalauda, ajas end püsti ja vahtis sisse. Siis saagis veel pekki ja vahtis jälle.  Isegi pildistamine ei olnud mingi probleem (tõsi, lähedale ei tahtnud minna).

Näis, kes järgmine kord tuleb. Vist ei üllatakski, kui varsti ronib majanduslanguse ja talvekülma tingimustes mõni pätajalg mändipidi üles ja ütleb Puhhi kombel: “Kuidas oleks ühe limpsukese meega?”…

Tempora mutantur

Kunagi tegid lapsed õues lumememmesid. Üks poolsulanu oli hommikul ka meie maja ees:

Lumememm

Tänapäeval aga on palju popim realism. Ja mida ikka muud kujutada kui objekti, mille ümber kohati näibki mõnede inimeste kogu elu keerlevat. Siin siis üks  pea kolmemeetrine lumeemm Harku metsa servast:

Lumeemm

Selle kõige peale laulis Villu Tamme juba mõni hea aeg tagasi [L] nõndamoodi.