Jalutamas

Jõuluhommikul (või noh, -päeval) tekkis mõte minna vana tuttavat metsaalust kaema. Kunagi sai siinkandis ju kõvasti ringi konnatud – talvel kelkude-suuskadega, suvel rattaga või jalgsi.

Pääsküla raba on viimastel aastatel korda tehtud, ilmunud on laudteed, puhkepaigad ja infotahvlid. Kivimäe vanad liivakarjäärid, kunagine suur kelgutamis- ja suusatamiskoht, on aga seevastu üsna kõvasti võssa kasvanud. Ent tuttavad paigad olid ikkagi kõik.

Jõulud Pääsküla rabas 2013

Tuli mõte, et Iirimaal, Wicklow’ kandis võiks jõulud umbes nii välja näha. Soe, niiske ilm ja pruunikates toonides loodus…

ACTA protestimeeleavaldus

Käidud ja osaletud. Väga asine üritus oli – konkreetne, rahumeelne ja külma talvepäeva arvestades piisavalt lühike (ca tund). Taas kord tõstis pead laulva revolutsioon vaim (ehkki seekord tulid lollused mitte idast, vaid läänest) ning äkki tõesti õnnestub see totruste kuhja all tukastanud rahvas uuesti üles ajada…  Tänud Elverile, Jaagupile, Wollile, Hillarile ja kõigile teistele, kes ürituse korraldasid!

Fooliumist müts läheb kabinetti kapi otsa meenutuseks ja meeldetuletuseks.

Tootelukustus

Kakk on alati öelnud, et Apple’i probleem on selles – kõik töötab ja ühildub laitmatult seni, kuni sul ei tule pähe kasutada mõnd välist tehnoloogilist lahendust, mida Steve Jobs pole sinu jaoks ette näinud.  Sealt edasi tekib jama.

Too nüüdseks juba paljuräägitud pilt on küll natuke ekstreemne tõestus. 😛  Aga tõestab ka teist aksioomi – lollikindlat masinat ei ole olemas, sest lollid on ülimalt leidlikud. Ja isegi Steve Jobs oma “walled garden”-mõtteviisiga ei suuda seda olematuks teha.

Tegelikult olgem ausad: PC toitejuhe samas rollis annaks ilmselt samasuguse lõpptulemuse.

Suuri isasid sõidutamas

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.

EKEK suvelaager 2010

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Keerub

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis. 🙂

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!