Silt: film

Filmielamus: RED

Pole kaua aega filmidest joranud… Eile nägi üht uuema aja head madinakomöödiat.

RED (Retired, Extremely Dangerous) algab John McClane’iga. Või noh peaaegu, Bruce Willis on jälle üks  tülpinud eks-badass. Polnud väga lootustandev….  Siis aga tulid ekraanile – Morgan Freeman. Karl Urban. John Malkovich. Brian Cox. Helen Mirren (madinafilmis!). Vinge näitlejatekomplekt sellise žanri kohta. Ning tulemus ei ole üldse halb.

RED sarnaneb filmina natuke Arnie “Ausatele valedele” – madinat ja pauku tehakse kõvasti, aga see on kohati piisavalt napakaks aetud ja lollakaid kilde täis pikitud, et mitte ülearu tõsiselt mõjuda. Meenub dialoogirida tollest Arnie loost: “Oled sa tapnud ka kedagi?” – “Jah, aga nad olid kõik pahad!”… Lugu ise on üsna tavapärane kakelung, aga omalaadi kiikse on ka selles (näiteks peategelase armastuslugu pensioniametnikuga, mis üsna üle kivide-kändude alguse saab).

Kummalisel kombel varastavad filmi muidu pea alati koloriitse Bruce Willise käest kolm sürrivõitu kõrvaltegelast – naljaka olemisega kagebiit Ivan (Brian Cox),  letaalne briti leedi Victoria ehk Tema Majesteeti Briti kuningannat veidi jõhkramas versioonis edasi mängiv Helen Mirren (kõige hullem puänt on asjaolu, et CheyTac Interventioni snaiperipüss istub daami kätte nagu valatud) ning muidugi  John Malkovich. “Con Airi” doktorikraadiga superrets Cyrus the Virus on padusegase ekskilleri Marvin Boggsi kõrval veel poisike – mõlemad tegelased on üliohtlikud, aga Marvini kruvid on aja tõmbetuules tunduvalt enam lahti loksunud (tõele au andes – veidi imelikuks läheks vist igaüks, kellele on 11 aasta jooksul iga päev lüsergiinhappe dietüülamiidi söödetud)…  Karl “Eomer” Urban mängib paha meest, kes lõpuks nii pahaks ei osutugi – aga tema jääb teistega võrreldes natuke liiga tõsiseks.

Muide, IMDB teab rääkida, et Bulgaarias oli filmi pealkiri tõlgitud “Hirmsad vihased pensionärid” ehk kohaliku akronüümina BSP, mis sealkandis tähendavat meie Keskerakonna analoogi (ehk vanurite lemmikparteid).  Eestis tuleks vist vana aja järgi EKP panna (Eriti Kurjad Penskarid). 🙂

Kääbik: ootamatu teekond

… on nüüd ära vaadatud.

Lühidalt: pole nii hea kui loodetud, ent pole ka nii hull kui paljudest arvamustest on kostnud. LotR esimese osaga võrreldes jääb veidi alla, aga vähemalt tavalise muinasjutufilmina pole väga viga.

Pluss:
* Üldine visuaal. Väga hea ning samas üsna järjepidev LotR-iga. Erebori vaated filmi alguses on fantastilised, nagu ka Rivendell.
* Martin Freemani Bilbo. Üsna täpne raamatutegelase kehastus, sobib väliselt Ian Holmi nooremaks versiooniks väga hästi ning eelnev tuntus dr Watsonina ei sega (pigem võib edaspidi Sherlocki vaadates hoopis Bilbo kummitama hakata).
* Richard Armitage’i Thorin. Näib, et siin on käidud Viggo Mortenseni käest tunde võtmas, igatahes tundub Thorin Aragorni päkapikuversioonina. Aga see ei ole üldse halb. Ja ebapäkapikulikult hea mõõgamees on ta ka (üldse kaldus Thorini seltskond filmis kirveste asemel mõõku eelistama – kuhu Baruk Khazád jäi?).
* Fili ja Kili – kui Thorin on Aragorn, siis need kaks on selgelt Merry ja Pippin.
* Gandalf ja Elrond – Ian McKellen on sama hea kui LotR-is, niisamuti Hugo Weaving. Cate Blanchetti Galadriel ei kuulu küll loosse, kuid see väike episood temaga oli parem kui LotR-is.
* Vargid on huntide suured ja seestunud suguvennad nagu raamatus, mitte steroide söönud hüäänid nagu LotR-i filmis.
* Kolm trolli – otse Ryanairi Tallinna lennult naasnud briti poissmehed. Aktsent, ajumaht ja peakuju klapivad. Paraku ei toimi päevavalges kivistumine reaalselt eriti hästi, vastasel juhul ei oleks Tallinna kesklinnas enam kunagi skulptuuripõuda.
* Guglunk on endiselt andekas kiiksuga töll ja kotkad filmi lõpus olid päris vinged.
* Muusika, eriti päkapikkude laul Bilbo urus (“Nüüd mingem siit veel koidu eel”), mis jookseb tervikuna lõputiitrites, kuid on märksa mõjusam just päkapikkude esituses filmi sees. Nõudepesulaul (“Tassid ja liuad klirinal maha”) võinuks täismahus olla, see on niivõrd geniaalne tekst.
* “True courage is about knowing not when to take a life but when to spare one” – seda Gandalfi tsitaati raamatus ei ole, kuid Bilbole mõõga andmise stseeni sobib see hästi. Pealegi klapib see ühe teise, autentse tsitaadiga LotR-ist (“Many that live deserve death. And some that die deserve life. Can you give it to them? Then do not be too eager to deal out death in judgement.”). Ning viimaks viitab samasse ka stseen võlusõrmuse poolt nähtamatuks muudetud Bilbost, kes on juba Guglunki mõõgaga tapmas, kuid otsustab siis temast üle hüpata. Need on ilmselt kõige sügavamalt Tolkieni ideed tabavad kohad filmis.

Miinus:
* Liiga palju omaloomingut ja kunstlikku venitamist – filmi ilmselt suurim miinus tõsiste Tolkieni fännide jaoks.
* Radagast – väikest viisi võiks küll ühtlasi ka plussina arvestada, kohati on ka andekaid hetki. Aga kelgusõidustseenid (eriti esimesed) meenutavad pigem tugeva kanepilaksu all olevat Jõuluvana. Ning kõigile neile, kel loetud ka “Sõrmuste Lisand” ehk “Bored of the Rings”, kangastub vääramatult Tim Benzedrine (“Aga vat ajusid põle änam!”). Või on Sarumanil filmis õigus ja süüdi on liigne seenetarbimine?
* Suurem osa Thorini seltskonnast on liiga ameerikalikult koomilised. Eriti Bombur, kes oli küll ka raamatu järgi paks ja aeglane, ent mitte siiski nii otseselt Obelixi sarnane totu.
* Mäekollid on orkide ja trollide kõrval omaette elukad ning Azog (kes on raamatuga võrreldes kah kõvasti suurema rolli saanud) on välimuselt pigem trolli ja mäekolli ristand kui ork, pigem võinuks midagi LotRi Uglúki sarnast olla. Ja Suur Mäekoll oma lühikese räpistseeniga meenutab kahtlaselt Kivinõida ETV lastelavastusest.
* Kivihiidude kaklus on küll efektne, kuid sisu poolest täiesti looga sidumata ning mõjub selgelt kunstliku pikendusena, nagu ka pikk ja jackiechanlik tsirkus Suure Mäekolli käikudes.

Kokkuvõttes: täitsa vaadatav film, ehkki liiga palju oli tehtud mööndusi “harju keskmisele” vaatajale, kes Tolkieni lugeda ei viitsi. Loodetavasti tulevad teised kaks osa veidi paremad.

Filmielamus: Detsembrikuumus

Tegelikult kah varem nähtud film, aga kuna nüüd pakuti huvitavat võimalust see endale mõistlikul viisil soetada (vt üle-eelmist sissekannet), siis sai korra veel üle vaadatud. Ja kuna sellest kirjutanud pole ning filmidest pole kaua aega rääkinud, siis…

Esmalt muidugi veel tunnustavad sõnad Artur Talviku poole, kes söandas oma filmi niimoodi uuel viisil levisse saata. Loodetavasti oskab rahvas seda hinnata ning ostab – ja tulevikus ehk saab juba rohkemaid teoseid niimoodi soetada.

Aga film on vahva väike Eesti madin.  Omajagu on muidugi tegemist põhjaliku kättemaksuga kogu nõuka-aegse punapropaganda eest – välja arvatud kolm peapahalast, on punased üsna süsimustad (igas mõttes) nagu LoTR orkid.  Parim näide sellest on need kaks tölli, kes peale mässu esialgset edu peavad plaane, mida edasi teha (üks tahab jaamaülemaks saada ja teine kõik pursuidelt ära võtta). Ja siis sajab ülevalt pirakas paekivi…

Mainitud kolm peapahalast on natuke ehedamad tegelased. Mait Malmsten mängib oma ideelise kommari hästi välja (ehkki tema puhul hakkab ikka veel kummitama briljantne luule-esitus “Vana… ja hall. Vana ja hall. Vana – ja hall!”) ning Kingissepa Elsa on üsna tublisti sarnane maniakaalse mõrvartibiga Die Hard 3-st.

Aga filmi päästab kuhjaga Tõnu Kark.  Kui kindral Ernst Põdder päriselt pooltki nii cool vend oli nagu seal filmis, siis on ta veel mitu madinafilmi ära teeninud.  Selles filmis on kindral igatahes karm ristand Švejkist ja John McClane’ist, näpuotsaga Joosep Tootsi veel juurde pandud – lahedaid stseene on ridamisi (alates sellest, kui põhjalikult jommis kindral kõrtsist laekub, tänaval tölle näeb ja tegutsema asub – esmalt murrab sisse vastasmaja korterisse, annab selle aknast tänaval passivatele töllidele tina ja siis kamandab endale ämbri külma vett uduse pea jaoks).  Kommunistide poolelijäänud telegrammi lõpetamine omal viisil (soovitusega putkupääsenud kommarid Moskva jõkke uputada) ja alles ärganud bürokraadist kaasohvitseri räige pikaltsaatmine filmi lõpus tõmbab kogu asja kenasti kokku.  Arvatavasti on kindral üks kõige vingemaid madinakangelasi Eesti filmides üldse.

Positiivne on iseenesest ka see, et detsembritöllid on läbisegi eestlased-venelased ning sama seis on ka teisel pool. Julgeks arvata, et üks filmistseen sealt (“Kui palju venelasi seal on?” – “Vabandust, mina olen venelane – need seal on kommunistid!”) mõjub rahvuslikul pinnal paremini kui hunnik sõnu mingis integratsiooniprojektis.

Seega täitsa muhe vaatamine. Juba ainuüksi kindral Põdderi pärast tasus ära.

Vahva idee

Seltskond filmihuvilisi on pannud püsti legaalse filmipoe [L] TipTheAuthors.com, kust saab endale eestimaiseid filme tellida.  Oleks ka ise kohe paar filmi tellinud (juba põhimõtte pärast – arukaid autoreid tuleb toetada!), kuid kahjuks on hetkel võimalik maksta vaid läbi PayPal’i (Kakul seda pole; on pakutud ka mingi täidetavate lahtritega kaardivariant, aga kuna see näib käivat läbi sama firma ja on seega üsna ringiga minek, siis esialgu jäi ära). Kas keegi teab, miks nad meie siinseid pangalinke (nagu [L] Kriso seda teeb) ei kasuta – rootslased nöörivad liiga suurt vaheltkasu?

APDEIT 11.09: Nüüd ongi pangalingid kenasti olemas ja maksmine toimus ilusti. Mis aga esialgu vähemalt Linux Minti peal ei tundu toimivat, on allalaadimine – Transmission jääb lihtsalt 0% peale ootele. Loodetavasti saadakse ka see korda.

APDEIDI APDEIT: Viimaks õnnestus “Detsembrikuumus” edukalt kätte saada, ent Linuxi kasutajale on kasutatav tehnoloogia üsna ebamugav – vaikimisi torrentitarkvara Transmission ei suuda seda alla laadida ning ka vaikimisi meediamängija korralikult mängida – heli on vaid rögin-ragin.  Lahenduseks on laadida alla rtorrent’iga ja mängida maha VLC-ga.

V nagu Viktor Kingissepp

Eilse protestimeeleavalduse (ja üldse kogu viimase aja eri sorti süsteemile vastuhakkude) üheks sümboliks on valitud Guy Fawkesi näoga mask.  Huvitava kokkulangemisena tuli telekast pühapäeva õhtul ka [L] “V nagu veritasu” -nimeline film, kust see üle on võetud.

Filmist oli siit-sealt ennegi loetud, kuid seni oli nägemata jäänud. Paraku… ei olnud ka millestki ilma jäänud. Tõsi, näitlejatööd olid head ja mõned stseenid ka, samuti võib väga üldisel tasandil heaks kiita totalitarismivastase alatooni (mitte tingimata aga sellega võitlemise meetodid). Kogu lugu tervikuna aga on kahjuks niivõrd totter, et ei lase isegi Portmanil ja Weavingil heade näitlejatena esile tõusta – tegemist on äärmiselt stiilipuhta propagandateosega, mille ülesandeks on sarnaselt omaaegsete Mos- ja Lenfilmi üllitistega installida hoogsa actioni abil noorema põlvkonna ajudesse  partei poolt heakskiidetud tarkvara. Film on tehnilise poole pealt iseenesest  hästi tehtud (Matrixist tuttavad vennad Wachowskid!), kuid sama võib öelda ju ka “4 tankisti ja koera”, “17 kevadise hetke” ja “Koidikud on siin vaiksed” kohta. Ka neid mäletan lapsepõlve ajast iseenesest hästi tehtud filmidena.

Kõike filmis leiduvat jura kommenteerida on liig, võtaks ainult ühe asja – filmis kiusab äravahetamiseni kristliku kirikuga sarnane (ehkki mitte otsesõnu selleks nimetatud), totalitaarse riigivõimuga läbipõimunud organisatsioon taga erinevaid vähemusi, sealhulgas muslimeid ja homosid. Nende kahe grupi kujutamine võimalike liitlastena on aga pehmelt öeldes ulmeline isegi ulmefilmi jaoks.  Samasugust värki on seal kuhjaga – ja mis tõeliselt närvidele käib, on asjaolu, et sarnaselt Dan Browni samast juurikast pärit teostega on ka V arusaamad juba noorema põlvkonna peades üksjagu pesa teinud.   Mõni tegelane on ikka tõsiselt üllatunud, kui vihjata, et ehk on mõned asjad tegelikult natuke teistmoodi…

On ausalt öeldes paganama irooniline, et  info- ja mõttevabadust nõudvad protestid üle Euroopa on oma sümboli siit võtnud… Sama hea idee oleks valida laulupeo sümboliks katkine leierkast. Anarhismilõhn ja Suure Venna temaatika nagu klapiks, kuid mõtlemist mittesoosiv põhisisu tõrjub selle tagaplaanile. Totalitaarse ühiskonna teemalise filmina soovitab Kakk madinasõpradele hoopis Equilibriumi ja rahulikumale inimesele Gattacat.

Nii et ACTA ja muude jaburuste vastu protestin heameelega ka edaspidi, aga ilma selle maskita. Sellega seondub paraku nüüd omakorda liiga palju jaburust.

Filmielamus: Taken

See film on esmakordselt nähtud ka juba jupp aega tagasi, nüüd vaatasin üle ja mõtlesin paar muljet kirja panna.

Liam Neeson – Oskar Schindler. Priest Vallon. Rob Roy. Qui-Gon Jinn. Ra’s al Ghul. Ja nüüd Bryan Mills.

Tegu on taas kord stiilipuhta madinafilmiga, aga ühega parimatest (teisalt ka jõhkramatest), võrreldav Jason Bourne’i saagaga. Neesoni Bryan Mills on üsna räpase minevikuga eriagent – Bourne’i vanem, kogenum ja ohtlikum versioon. Mees, kes on treenitud üsna jubedaid asju korda saatma. Ja isa, kes on valmis oma röövitud tütre päästmiseks pool maakera koos selle ettejäävate elanikega juppideks lahti võtma.

Luc Besson on teinud muuhulgas ka Nikita-loo ja käekiri on suuresti sama. Pinget jagub filmis ikka päris korralikult ning võitlusstseenid on tasemel (kui Neeson osagi neist ilma dublandita tegi, siis müts maha tema ees).  Nagu viimase aja filmides levinud, kasutab ka Mills mingit põrgulikku segu filipiini Panantukanist (veidi ka Escrimast), iisraeli Krav Magast, jaapani jujutsust ja hunt teab millest veel. Ja see töötab vähemalt ekraanil väga vägevalt.  Viimane pahalane tapleb [L] karambitiga, mille autentset kasutust ka just tihti filmides ei näe.

Nõrgemaks kohaks jäävad tagaajamisstseenid, mis kisuvad kohati Bondiks kätte. Aga suurem osa sellest, mis väljaspool madinat filmi vaadatavaks teeb, on jällegi Neesoni töö – Bryan Mills ei ole Qui-Gon Jinn, vaid kohati pigem Ra’s al Ghul / Henri Ducard. Kõige jõhkram stseen filmis ei ole mitte füüsiline taplus, vaid Millsi telefonimonoloog.  “Ma ei tea, kes te olete, raha mul pole, kuid see-eest on hulk erilisi oskusi, mis teevad minust teiesuguste õudusunenäo. Kui te tüdruku lahti lasete, siis ma teile järele ei tule. Kui ei, hakkan teid otsima, leian üles…  ja tapan ära.”. Ja Neesoni esitus on selline, mis võtab seda telefonis kuuldes tõenäoliselt kõhu hirmust lahti. Rääkimata sellest, et ähvardus filmi lõpuks täiel määral täide viiakse.

Kuuldavasti tehakse filmile järge. Näis, kuidas see välja kukub.

Filmielamus: Templirüütel Arn

Rootslaste 2007. aasta pikk filmilugu tuli ühel õhtul ka meie telekast, ehkki seda oli juba varem nähtud.

Ilus film, kohati täiesti võrreldav isegi “Sõrmuste isanda” filmiversiooniga.  Arni ja Cecilia lugu kannatab täiesti Aragorni ja Arweniga võrrelda ning Arn ei ole Keskmaa kuningast kehvem mõõgamees.  Kindlasti on tegu mõneski mõttes idealiseeritud kujutusega omast ajastust, kuid pigem see kui sekularistide äralörtsitud (täiesti subjektiivne arvamus) “Kingdom of Heaven”. Viimane lihtsalt ei küüni mõningaid asju mõistma, ehkki häid kohti on ka seal.

Ja õnneks on ka siin mitmed mitte nii läikivad stseenid sees. Surmani vastik kloostriabtiss (ilmselt “Viimse reliikvia” oma kaksikõde), omaaegne “sanktsioneerimata armastuse” eest 20 aastaks “meeleparandusele” saatmine, templirüütlite “imettegev rist” ja selle tolmulangemine peale Saladini rünnakut jne.  Aga kogu loo üldpilt jääb kummaliselt helgeks isegi siis, kui peategelane filmi lõpus haavadesse sureb.

Peale peategelaste on huvitavaid tegelaskujusid veel. Sümpaatsed on Arni kaks vaimulikku kasuisa (kellest noorem osutub endiseks templirüütliks ning õpetab Arni sõdalaseks välja).  Täiesti positiivse poliitkorrektsusena võiks mainida moslemitest vaenlaste väepealiku Saladini tegelaskuju, kes sarnaneb siin suuresti Walter Scotti “Talismanis” esitatuga (ja ka Arni sõprus temaga näib olevat sealt inspiratsiooni saanud).

Aga peale filmi vaatamist tekkis uus ind ka euroopa mõõgakunst selgeks saada.  Arni mõõgameisterlikkuse üheks saladuseks on üsna nutikalt valitud mõlemakäelisus – sellele on väike vihje juba filmi alguses kloostris, kus poiss kirjutades vargsi sule  teise kätte vahetab. Mõõgakäe vahetamist esineb pea kõigis lahingustseenides ning viimases suures lahingus taanlaste vastu saab see saatuslikuks ka vaenlase väepealikule, kes ei oska juba tõsiselt haavatud vastaselt “vale nurga alt” hoopi oodata ja vasaku käe vägeva diagonaallöögiga loojakarja saadetakse.   Stseen, kus noor Arn isa asemel duelli peab (filmi leiab – ei tea, kui legaalselt – ka Tuubist, konkreetne jupp on [L] siin), on väga kihvtilt lahendatud – esmalt juba see, kuidas pruunis mungakuues Arn ristimärgi teeb ja siis klassikalises [L] Alber’is ootele jääb (seal oli juba kerge zeni lõhn juures). Lõpplahendus ka (see jääb YouTube’is järgmise jupi algusse) – korra juba alistatud ja ellujäetud vastane üritab üsna räpast rünnakut, misjärel tema mõõk teeb uhke lennukaare koos mõõga külge jäänud labakäega. Jõhker, aga mõjuv. (väikese ebarealismina mõjub lähipilt käekönti hoidvast vastasest – päriselt pritsiks puhtalt läbilõigatud randmeveenist laias kaares teadagi mida. Aga ju siis ei tahetud nii julma pilti teha)

Seega võiks öelda – jällegi üks hea poistekas, mis aga sobib täiesti ka natuke tõsisemale vaatajale.

Filmielamus: Gattaca

Alguseks: suured tänud Oudekkile ja Garfile soovituse eest!

Seda filmi võib kommenteerida tavalise filmikriitikuna ja ka siis oleks hinnang väga positiivne. Väga mõjus lugu tulevikuühiskonnast, kus inimese saatuse määrab geneetiline kood. Ülihead esitused Ethan Hawke’iilt, Jude Law’lt ja Uma Thurmanilt. Pluss veel näide sellest, et tohutu pinge saab filmile peale keerata ka ilma actionita. See on sedasorti film, mida järgmisel ööl unes nähakse.

Aga võib kommenteerida ka reaalse maailma in-valid’ina. Kummalise kokkusattumusena ennustati ka siinkirjutajale 30 eluaastat (vahetult peale sündi veelgi vähem). Ning mitmed aspektid filmist said hoopis uue tähenduse.

Vahel tulebki ujuda nii, et tagasiminekuks midagi ei jäeta.

Filmielamus: Idiocracy

Tjah, see [L] 2006. aastast pärit karm pärl on miskipärast seni nägemata jäänud….

See on üks neist komöödiatest, mis oleks püksitegemaajavalt jabur, kui seal ei leiduks häirivalt realistlikke hoiatavaid noote. Iseenesest on tegemist seguga Big Stanist ja Demolition Manist koos piraka annuse Beavise ja Buttheadiga.

Lugu on ju üsna tüüpiline muinasjutt tulevikku kupatatud paarikese seiklustest Lollidemaal, milleks on viiesaja aastaga muudetud meedia ja reklaamitööstuse poolt äratriigitud ajudega Ameerika. Seiklused käivad vanglast Valge Majani, põhiline süžeeliin keerleb ajamasina otsimise ja “uutmoodi” ühiskonnas kuidagi toimetuleku ümber.  Huumorit on seinast seina, enamik käib jalaga peesse (õigemini siin pigem jalaga munadesse) -stiilis – aga isegi jalaga-persse-naljadel on seekord oma tõsisem sõnum. Ja muidugi lõpeb kõik hästi ning presidendiks saanud peategelane peab ametiastumisel sütitava kõne:

There was a time when reading wasn’t just for fags. And neither was writing. People wrote books and movies. Movies with stories, that made you care about whose ass it was and why it was farting. And I believe that time can come again!

Ja ikkagi – filmi maailm, mis on täis reklaamifraase pobisevaid, haigeid show’sid vahtivaid, püssidega vehkivaid ja ****-ga mõtlevaid kodanikke, kes spordijoogiga põlde kastavad, on häirivalt tuttav, lihtsalt 500 aastaga veidi markantsemaks läinud. “Sest see sisaldab elektrolüüte” – oot, kus me midagi sellist kuulnud oleme…? Ja seda, mismoodi Brawndo tootjad surusid läbi endale roppkasuliku, kuid kõigile teistele hukatusliku otsuse, näeme me enda ümber lausa iga päev.

Muidugi kui pendel teise äärmusse lööb  ja miski IQ-meetri järgi inimesi maha kandma hakatakse, poleks tulemus ilmselt palju parem. Aga see võiks juba mõne teise filmi teema olla (ehkki “Equilibrium” teatud mõttes sinnakanti sihib – emotsioonide mahatapmine sobiks pilti).

Aa, veel… Selle filmi vahele endale reklaame tellinud ettevõtjad said jõhkral moel vastu pükse – ka iga teine reklaam mõjus iseenda räige karikatuurina, kuid Fanta debiilsevõitu reklaamjuppi vaadates kippus mõte küll ekraanilt Fanta asemel Brawndo lugema…

Filmielamus: Big Stan

Üle hulga aja sai õhtul teleka ees kõvasti naerda.

Totaalselt kreisi kombinatsioon “Shawshank Redemptionist” ja “Kill Billist” ehk vanglafilmi ja kung-fu actioni parimate traditsioonide segapuder Benny Hilli stiilis jalaga-persse -huumoriga.   Asjale andis kõvasti värvi ka kung-fu filmide klassik David Carradine, kes siin täiesti avalikult enda tavalise tegelaskuju häbitu paroodia esitas. Äärmise mõnuga kusjuures.  Positiivne on veel ka see, et madinakoreograafia kohta  ei saa ühtki halba sõna öelda – escrimaepisoodides näiteks olid täitsa autentsed äravõtmistehnikad.

“Ma ei jõua sulle kõiki sõrmi õpetada. Vali üks.”  😀