Natuke teistmoodi seminar

Tänases [L] ITSPEA praktikumis olid neljast ettekandest kaks natuke ebatavalised – nimelt esinesid (viipekeeletõlgi vahendusel) kaks kurti tudengit, kes rääkisid IT rollist kuulmispuuetega inimestele. Rahvas kuulas täitsa huviga ja esitas küsimusi, Kakk sai aga teada enda viipekeelse nime – selleks on “Pats” (ehk see hobiusesaba moodi asi, mis Kakul taga kõlgub) . 🙂 Täitsa vahva ju.

Põnevad külalised

Kolledžis pidasid huvitava külalisloengu 2008. aasta vilistlane [L] Varvara Guljajeva  (kes peale kolledžit hoopis kunstialale siirdus ja nüüd EKA-s doktorit teeb) ja tema Barcelonast pärit elukaaslane [L] Mar Canet, teemaks IT ja kunsti ühitamine. Põnev teema ja esinemine – neid tuleks vist nimetada häkkerkunstnikeks (oli nii kunsti kui ka ehtsat MIT laadis häkki). Igatahes tutvustati igasugu põnevaid projekte – eriti vahva oli [L] “Neuroknitting”  –  registreeriti Bachi kuulava inimese EEG ja kooti sellest kangamuster. Sihukese salli võtaks endalegi.

Muide, Mar esines Pirate Bay T-särgis ning veel ühe nende projekti nimeks oli “Copyright is for losers”.  Nii et millegipärast leidus taas kord paar täitsa ehtsat autorit, kes “autorikaitsjatele” up yours ütlesid…

“Kuulge, kas te muusikat ei taha mängima panna?”

Lõbus seik kolledži loengust…

Loengu ajal oli kuulda, kuidas paar selli veidi kõvema häälega omavahel kommunikeerusid. Seepeale ajasid paar muud jüngrit käe püsti, palusid loengu korraks peatada, pöördusid siis pomisejate poole pealkirjas mainitud küsimusega ja nõudsid üsna kurja häälega kommunikatsiooni lõpetamist… Tjah, neil sellidel võis suht piinlik olla.

Aga teisalt on muidugi kena, et rahvas loengus kuulata tahab. 🙂   Eelmisel aastal toimus umbes samasugune korralekutsumine rebaselisti kaudu.  Pahasele märkusele “õppejõud võiks teile kaigast anda!” reageeris Kakk toona bokkeniga loengusse marssimisega…

EIK virtuaalmaailm

… sai viimaks taas käima pandud.

Algselt oli see Kalle Tammemäe hobiprojekt, mille ta IT Kolledži rektorina käivitas. Pool aastat aitas seda vedada siin ERASMUSe kaudu tegutsenud portugali magistrant Simao Oliveira.  Ka paar kolledži lõputööd sai selle baasil tehtud. Ja kolledži 10. aastapäeva ürituste raames sai seal isegi pisike virtuaalne üritus peetud (sellest on siin varem kirjutatud ka).

Siis aga läks Kalle TTÜ-sse prorektoriks ning vahepealses segases seisus jäi simulaator unarusse.  Nüüd on asi uuesti tööle saanud – esialgu samas seisus, kuhu ta 2011. aastal jäi (vaid [L] serveritarkvara on veidi uuenenud). Edaspidi aga võiks täitsa uurida veebiliidese käivitamist ning ka heli töölesaamist – sellisel juhul tuleks juba kõne alla ka mingi reaalsem rakendus.

Väike probleem ilmnes kliendipoolega – Ubuntu ja tolle sugulased alates 12.10-st ei suuda 64-bitisel versioonil Second Life’i tüüpi virtuaalmaailmade kliente käitada. Mingi jama 32- ja 64-bitise tarkvara konfliktiga (lahendust seni ei ole leidnud). Õnneks aga viimane LTS-versioon (Ubuntu 12.04 ja Mint 13) seda probleemi ei ilmuta.

IP Wisdom 2013: nädala keskpaik

Peale alguspäevade sekeldusi on nüüd asjad enam-vähem paika loksunud. Tudengid said enda ülesande kätte ja nüüd pusivad selle kallal. Nagu ka eelmisel aastal, ei ole õppejõudude kasutegur kohapeal just eriti suur – mõned saavad nädalas ühe loengu pidada,  teised teevad niisama tarka nägu. Usinamad käivad aeg-ajalt küsimas, ega tudengitel pole küsimusi tekkinud…

Natuke on siiski tulnud asjadega tegelda. Üleeile kaotas üks Kaku padawanidest bussiekskursioonil enda nimekaardi koos lõunatalongidega ja oli õhtul ähmis, et mis saab. Polnud hullu, hommikul küsisime lihtsalt uued ja asi laabus. Veidi jama on olnud ka ülesandega, mis on IT kolledži profiiliga üsna uduselt seotud (tegelikult on see kogu WISDOM-projekti probleem).  Põhirõhk on ärianalüütikal, selleaastane ülesanne on aga sisuliselt tavaline statistika ühe suure andmekogumi kallal. Kuna SPSS-i ja statistikavahendeid kolledžis eriti ei õpetata, ongi tudengid hädas – kui lühikese ajaga tuleb endale selgeks teha nii töövahendid kui metoodika, siis ei pruugi ettenähtud tööajast piisata. Hommikul pidasime kolledžirahvaga aru ja Kakk saadeti asju uurima. Peale eraldi arupidamist leiti, et probleem on olemas ja tudengid said tööaega juurde.

Viimasel ajal on sebimist nii palju olnud, et siin väga ringi jooksma ei kipu – õhtupoolikud olen hotellis istunud ja lihtsalt laiselnud (kahel õhtul tuli ka koduste kursuste nädalavestlus skaibis maha pidada).  Väike puhkus kulub täitsa ära.

Nädalaks lendu

Järgmisel nädalal Kakku siitkandist ei leia – kolib tuleva pühapäevani Põhja-Eestisse. Või noh, Helsingi kesklinna [L] Metropolia rakenduskõrgkooli. Kamp jüngreid läheb kaheks nädalaks sinna IP WISDOM-projektis osalema, esimesel nädalal on “kupjaks” Kakk ja teisel kolleeg Toomas.

Loodetavasti saab ka juhtumised kirja pandud. Mobiili ja e-posti otsas peaks olema aga peaaegu tavapärasel määral.

Jätkame traditsiooni

Tänasel kuupäeval on ka kolledžis traditsiooniliselt igasugust tsirkust tehtud – näiteks häkitud ära söökla menüü või levitatud maja peal jaburaid lendlehti. Sel aastal otsustasime kolleegidega aegsasti valmistuda.

See oli algselt Marguse idee, et teeme IT-juhmimise õppekava.  Eesti tegelikkus on paraku täis igasugu huvitavad tegelasi, kes kõik midagi kangesti omast arust juhivad, tegelikult mitte kottigi ei tee, aga pappi küsivad kümne eest. Nii saigi ette võetud kolledži õppekava, võetud sealt õppeainete nimesid ning keeratud need äraspidisesse vormi.  Lõbu oli igatahes laialt, eriti peale ka teise õppekavajuhi Indreku kaasamist. Edasi järgnesid sündmused umbes nii (siit muide nähtub ka, kui suur tiim tegelikult asja taga oli):

* Millalgi sai näidatud pooleliolevat projekti kolleeg Marikale. Too küsis kohe: “A kus õpiväljundid  on?” – nojah, tänapäeva õppekavades on sihukesed asjad hirmsat moodi moes. Ega’s midagi, istusime maha ja nuputasime, et mida selle tulevane lõpetaja ikka oskama peab.

* Mingil ajal ulatas enda abistava käe haridustehnoloog Marko ja jagas paar head soovitust asja täienduseks.

* Et suht algusest peale oli siht võetud tänasele kuupäevale, siis kaasasime ka turundusjuht Marje. Tema lubas hoolitseda lõppversiooni õigeaegse veebilehele ja pressiteatesse jõudmise eest.

* Mingil ajahetkel istusid EIK mõlema suure õppekava juhid Indrek ja Margus õppekavanõukogus ning olid miskipärast kangesti ametis oma läpakatega, mida nad irvitades ja äraseletatud nägudega näppisid.  Koosoleku läbiviijate küsimuse peale, et mida nad seal nii hoolikalt sebivad, vastasid kutid illikuku näoga: “Arendame õppekava!”. Nagu klassikud ütlevad: Jumal olgu kiidetud, kes laskis tõde jälle sedapidi paista!

* Täna hommikul oli vaja asjale viimane lihv anda ja meediasse paisata. Sebisime Marguse ja Marjega viimase arvuti taga ja olime ametis kogu joru silumisega, kui kõrvalt sekkus Marje toanaaber Raili ja soovitas: “Seal tuleks kindlasti mainida ka suurt nõudmist, karjäärivõimalusi ja Euroopa Parlamenti!”.  Väga hea idee – kirjutasime need kõik saatesõnasse sisse.

* Siis sai Enter ja sai vasakklõps ning ametlik pressiteade. Kuna juhtkonda otseselt informeeritud ei olnud, siis arutasime juba, et mis saab, kui me kambaga selle peale kinga saame (OK, mitte väga tõsiselt).  Koridori peal jooksid vastu Martina ja Dagmar õppeosakonnast, kuulsid uudist ja küsisid kohe: “Kas me hakkame neid kohe vastu võtma? Me paneme siis  ÕISi valmis”.

* Jeekim, kus tuli vastukaja… Pressiteate peale saatsid heakskiitva sõnumi mitmed prominentsed tegelased, Twitteri säutsu tviitis edasi Toomas Hendrik isiklikult, Facebook oli vilistlaste itsitusi täis (mõned uurisid õppimisvõimalusi, paar selli tahtsid õppejõuks tulla jne)… ja leidus ka päris mitu kodanikku, kes padujaburast saatesõnast ja samaväärsest pildist end segada ei lasknud ning pahandasid Marje ja sekretär Mallega e-posti teel, miks uue õppekava nimetuses niivõrd eksitav viga on tehtud…  Seega leidis tõestust ka sihtrühma olemasolu.

* Pealelõunal V korruse köögis põrkus Kakk rektoriga. Isand Roosmaa muigas ja ütles: “Natuke pikk sai – aga muidu oli täie raha eest!”.

Summa summarum – kolledžis on väga suur hulk mõnuga kreisisid tegelasi. Ilmselt on see töölesaamise eelduseks… Aga seda lahedam koht see on. Aitäh kõigile!

Ei saa aru vä?

Kaku kabinet IT kolledžis asub koos kahe teisega veel ühe ukse taga (nr 221). Uks on lukus ja sealt saab sisse kas kaardiga või uksetelefoni abil helistades.  Mõne aja eest selgus, et uksetelefon on täitsa katki läinud.  Eile pandi sinna selline universaalne mitmekeelne teatis peale, nagu pildilt näha – aga et kõik ikka aru saaks, kleepis Kakk täna sinna ühe jupi juurde.

Täitsa pekkis!

Eurosiil ja afgaanid

2011. aasta märtsis käis Kakk isand Tarandi kutsel Brüsselis Europarlamendis dokumendivabaduse päeva (Document Freedom Day) üritusel nokka pruukimas. Üritus läks igati korda ning kusagilt sealtmaalt sai alguse ka Europarlamendi vaba tarkvara kasutajakogukond ([L] epfsug.eu). Mõni aeg hiljem otsis seltskond endale maskotti ning Kakk rääkis neile loo Kalevipojast, siilist, lauakoormast ja sortsidest (“Serviti, serviti!”) – ja ennäe, maskotiks pandi siil nimega Edge…

Nüüdseks on Edge’i vennaskond juba üksjagu kasvanud (muuhulgas on liikmete hulgas ka keegi Nils Torvaldsi nimeline MEP, kelle põhjendus liikmeksolemisele on veebilehele pandud ammendava lakoonilisusega – “Family!”. Tegemist on Linuse papaga).  Meililist tegutseb aktiivselt, toetajaskond kasvab ning täna korraldati koos Euroopa Vaba Tarkvara Sihtasutusega huvitav üritus teemal “Free Your Android”. Päris kahju, et ise ei saanud Brüsselis olla.

Siinmail oli aga huvitavaks hetkeks Kabuli ülikooli delegatsiooni külaskäik IT kolledžisse (nad käisid ka TLÜ-s ja TTÜ-s). Põnev seltskond oli – kaks härrasmeest olid väliselt natuke Mongoolia vurhvi, kaks aga paistsid pesuehtsate puštudena – sihukesed tuliste silmadega habemikud (Dune’i fremenid tulid meelde). Kõik rääkisid üsna head inglise keelt ning jagasid teemat, seega polnud tegu “meestega metsast”, kuid muidugi on Afganistani hariduse olukord siiani üsna kehv ja Läänest otsitakse partnereid selle parandamiseks.

Näitasime neile Cisco laborit ja robootikaklubi – aga lisaks sai õnnekombel täna mõni tund varem üles seatud ka mõne nädala eest Inglismaalt saabunud tugitehnoloogiakomplekt (muide, teretulnud nähtusena toimis kõik kenasti ka Linuxi peal).  Kui siis Kakk näitas, kuidas arvutit jala alla pandud kursorikuuli ja kaenlaaluste lülitite abil juhtida saab, vaatasid kauged külalised üsna ammulisui ning tunnistasid, et pole miskit sihukest kunagi näinud.  Tegelikult oleks just sealmaal sedalaadi asja hirmsasti vaja, kuna pideva sõdimise tagajärjel on seal kahjuks ka üksjagu neid, kes mõnest kehaosast ilma on jäänud. Lubati kindlasti hiljem ühendust võtta ja ehk õnnestubki mõnda inimest veidi aidata. Tundub, et Kakk peab enda vana tegevusvaldkonna uuesti üles kaevama – kummalisel kombel pole vahepealsetel aastatel sellega eriti tegeldud. Kui ka muud ei saa, saab vähemalt portsu huvitavaid diplomitöid.

Aga maakera on vist vahepeal väiksemaks jäänud. 🙂