Silt: Eesti

Miks asi taltekki läks

Pidin siin ühele inimesele kommenteerima, miks ma “TalTechi” selle ülikooli senise ajaloo ilmselt suurimaks möödapanekuks pean. Mõned punktid olgu seetõttu ka siia kirja pandud:

  • Esmalt loomulikult see, et tegu on maailma tippu kuuluva California Tehnikaülikooli ehk CalTechi kehvakese paroodiaga. Turunduslikult on võimalike klientide hulgas katteta lootuste üleskütmine (olgem ausad, CalTechini – ehk maailma tipuni – on TTÜ-s ikka päris pikk maa minna) üks suurimaid erialaseid möödalaske, nii palju jäi isegi mulle ülikooliaegsest marketingikursusest meelde. Selles osas andis ilmselt parima hinnangu üks sakslasest TTÜ külalisprofessor: oleks ju võinud kohe Mustamäe Institute of Technology ehk MIT võtta…
  • Maakeeles seda keegi hääldada ei oska – olen ise kuulnud “taltekki”, “taltehhi”, “taltetši” ja vist veel mõnda erikuju.
  • Asi on keeleliselt suuresti käänamatu (vt eelmist punkti), sh allasutuste nimedes, ning annab muude nimedega kombineeritult enamasti estonglishi stiilis värdnimesid. Kasvõi selle kohta, kuivõrd eestikeelne nimetus on “TalTech IT kolledž”, võiks mõni keeleinimene kompetentset arvamust avaldada. Mina ise loeksin siit välja kooli, kus õpetatakse mingisugust “TalTech IT”-nimelist distsipliini. Sellenimelisele ülikoolile kuuluv IT kolledž oleks “TalTechi IT kolledž” – oleks küll puine, aga vähemalt keeleliselt loogiline. “TTÜ IT kolledž” oleks lisaks väärika ajalooga lühendile ka selles mõttes õigem, et TTÜ ei vaja siin eraldi käänamist.
  • Nn logo on sarnaselt kunagise “velkam to oniaga” algklassiõpilase loomingu tasemel (sh gradiendiga värviskeem, mida ei ole ilma arvutita sisuliselt võimalik tekitada).
  • Originaalsus puudub ka logo osas – varasem TTÜ “takjanupp” ehk reduktor oli unikaalne (oli olemas seos nii tehnikavaldkonna kui ka reaalselt peaukse ees asuva objektiga). “TalTech” on sarnaselt “oniaga”… null.
  • Ingliskeelses keskkonnas puuduvad küll mõned eespoolmainitud probleemid, kuid esimene punkt – karjuv pretensioonikus koos mitmete tõsiste päriseluprobleemidega – mõjub seda hullemini. Võib kujutleda, kuidas mõni meie araablasest või aserist tudeng kodumaal sellest kõigest aru annab.
  • Kogu asja sisuline korraldus ei kannatanud mingit kriitikat – kogu see kampaania viidi läbi tollase juhtkonna poolt ülikoolirahva selja taga kevadsemestri lõpus, kellegagi nõu pidamata. Lihtsalt tehti ära.

Seda rida võiks veel jätkata. Sisuliselt saadi sama tulemus IT kolledži “ühendamisega” – negatiivne stsenaarium realiseerus 95% ulatuses. Mõlemal juhul oleks saanud väga suure osa jamast ära hoida lihtsalt asja paremini läbi mõeldes (kitsalt vaid välisturundusele suunatud “TalTech” oleks küll ehk mõjunud maailma lõikes natuke koomilise eneseupitamisena, aga kogu sisemaine õnnetus oleks ära jäänud), inimeste arvamust küsides ja sellega natuke rohkem arvestades.

Uus tase

Üldiselt olen üritanud viimasel ajal poliitika ja meedia osas targu mitte sõna võtta (vaikimine võib ka tähenduslik olla). Täna ühe lühikese imestamise endale siiski luban: nüüd on siis avastatud, et filmiarvustused on kohane koht ebameeldivate (aga samas filmiga täiesti mitteseotud) inimeste mustamiseks. Pole midagi öelda – tase, ERR. Järgmisena võiks näiteks ilmateates öelda, et “homme valitseb Eestis madalrõhkkond ja see on sobiv aeg erakonna X liikmele vastu kõrvu anda”.

Ei ole uhke ja hää

… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.

Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.

Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid:

  • K: Kuidas nimetatakse Riigikogu suurt saali?
  • V: Persevestibüül.

Pühendus tühisüdametele

Tegin ära selle aastavahetuse viimased (või siis aasta esimesed, sõltub vaatenurgast) piparkoogid. Toomapäeval sai segatud neli suurt junni gluteenivaba piparkoogitainast, see oli nüüd külmkapis viimane.

Tekkis mõte teha väike poliitiline statement ja soovida kõigile tühisüdametele – eriti sotsidele, oravatele ja  jestidvestidele – järgmistel valimistel head põrumist. Seekord aga täht-tähelt ja suure kandikutäie sellistega.

Piparkook

Sama malliga

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Iidlasel on õigus

Tuttav Hiiumaa mees Timo (tegelikult nad sõna alguse “h”-tähte ei häälda, seega iidlane – saarelt ja obesega), kes on seni teinud ilusaid ja leebeid kirikulaule (mitmeid neist lauldakse kogudustes üle Eestimaa), on nüüd päris terase ja terava muusikalise arvamusloo teinud. See moodne Zoomi taust ja lipsustatud olek (pole teda eriti sellises kostüümis kohanud) annavad asjale jumet juurde.

Seal saare peal on veel üks tore sõna – “itu”. Seda tuleks tänapäeval kahjuks päris paljude tegelaste kohta kasutada.

Monument

(ei, juttu ei tule Villu Tamme laulust.)

Jaak Joalale tehti Viljandisse ausammas. Arvatagu sellest mehest mida tahes, ta oli andekas inimene ja seda igati väärt. Aga juba ammu enne avamist hakkas kostma jõrinaid.

Nüüd on siis asi valmis. Peale vaadates ei saa üldse pihta, miks pärgli päralt on Jaak sinna posti sisse pugenud? Kogu lahendus meenutab neid pildistamiskohti turistilõksudes üle maailma, kus saad mingi rohkem või vähem totrat stseeni kujutava pildi taha ronida, näo ja käed vastavatesse aukudesse toppida ja nii endale fotomeenutuse tekitada.  Ainult et kui siin silti juures ja mikrit käes poleks, oleks isiku visuaalne tuvastamine tõsiselt keeruline. See lihtsalt ei ole piisavalt sarnane.

Asja krooniks (nii otseses kui kaudses tähenduses) on Jaagu pea kohal olevad maitselagedad värvilambikesed. Kas see on vihje omaaegse Kesktelevisiooni aastavahetuse “Kutsuvale tulukesele”?

Jaak Joala fenomeni üks komponente oli ilmselt see, et ta oli (muidugi peamiselt naisterahvaste vaates) väga ilus inimene. Nüüd on temast tehtud rabavalt kole monument. Villu võiks sellest ka laulu teha.

Kui aga koledusest rääkida, siis koleduse propageerimine on otsapidi osa eelmises postituses põgusalt kirjeldatud protsessidest. Selle kohta tasuks lugeda kasvõi seda lugu siin (tolles blogis on veel muudki huvitavat).

Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

…

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.