Arhiiv

Ohoh!

27.05.2020

Leidsin ERR-ist sellise intervjuu.  Ei hakka seekord arvama midagi jututeema või intervjueeritava kohta, aga tuleb täitsa ausalt kiita intervjueerijat – täitsa asine. Ajakirjandus, mitte ideoloogiatöö – nii et saab ikka küll, kui väga tahta.

Samas näiteks Postimees ei taha endiselt.

APDEIT 28.05: Paraku näib, et tegu oli üksikjuhtumiga – siin on taas üks, hm, tavalises kvaliteedis asi.

Mõtteid pildi alt

09.05.2020

Eile käisin ETV-s ühe saate salvestusel. Istusin järge oodates pool tundi selle pildi all:

ETV-s 10 aastat töötanud inimesed

Hakkasin mõtlema… Kui paljusid neist 22-st inimesest olen nõus usaldama – kes oleks ajakirjanikud ja mitte (sisuliselt) ideoloogiatöötajad?

Vastuseks sain  “kaks-kolm”. Ja nendegi puhul on eeskätt asi selles, et nad ei tegele poliitteemadega või ei ole enda eelistusi avaldanud (mis on täiesti vastuvõetav). Poliitikateemadega tegelejad on aga 100% ühe vankri ees.

Et tegu on vähemalt 10 aastat töötanud inimestega, siis otsustasin natuke tagasi vaadata. Mis siis sellesse aega jääb (võtan alates 2010. aastast, meenutamiseks kasutan sedasama ajaveebi):
* 2010-2012 – ACTA kampaania. Kui Eesti meedia oleks siis valitsuse suhtes sama kriitiline olnud kui praegu, oleks see jama palju varem ära lõppenud. Selle asemel nämmutati tollal valitsenud oravatega pikka aega truualamlikult kaasa ning alles siis, kui peaminister fooliumi otsa komistas ja inimesed tänavale tulid, hakati natuke asjast aru saama. Ligi kümnend varem toimunud tarkvarapatentide sõda Euroopas vaikiti Eesti meedias üldse sisuliselt maha.
* Alates 2011 – Soome põlissoomlaste valimatu kottimine. Huvitav oli aga näha toonimuutust kohe, kui Timo Soini sealt lahku lõi – tema kottimine lõpetati pea päevapealt.
* 2012 – EKRE tulek Eesti poliitikasse. Kolkimine algas juba enne, kui midagi teha jõuti.
* 2014 – kooseluseadus ja tööhõivereform. Mõlema kajastamine oli selgelt kaldes ja kohati (eriti teise puhul) asjatundmatu.
* 2014 – Šotimaa iseseisvusreferendum. Jube naljakas on vaadata, kuidas ühe kauge väikeriigi meedia iseteadlikke soovitusi jagas.
* Alates juba 2015, eriti aga muidugi hilisema rändekriisi ajal – arutu immigratsioonipromo.
* 2015 – natsihüsteeria, mis pumbati süüdimatult otse välismeediasse, idanaaber hõõrus käsi.
* 2016 – USA presidendivalimised. Ühe kandidaadi arulage mõnitamine enne valimisi, jonnakas keeldumine eksimuse tunnistamisest peale seda ning jätkuv tulega mängimine hilisematel aastatel (kas on tark ühe peamise liitlase presidenti pidevalt kottida?).
* 2016 – Brexiti referendum. Jälle oli Eesti meedia täis iseteadlikku näpuganäitamist – ning seda suurem oli pärastine šokk.
* 2017 – Kataloonia iseseisvusvõitlus. Meedia oli kas kohmetult vait või ajas tüüpilist “ärge kõigutage paati!”-euromulli.
* 2018 – Eesti 200 tulek. Sisuliselt tehti uuele erakonnale kampaaniat.
* 2018 – Ungari valimised ja Viktor Orbani suur võit. See ei anna siiani rahu (vt lugu ERR intervjuust siin veidi eespool).
* 2019 – Poola valimised. Sama lugu.
* 2019 – totter ažiotaaž ühe natuke autistliku koolitüdruku ümber.
* 2019 – Eesti valimised ja praeguse valitsuse teke. Sellest on siin juba pikalt räägitud. Eriti markantsed on olnud ministrieemaldustalgud.
* viimane aastavahetus – Mary Krossi juhtum ning pidev luul Trumpi peatsest mahavõtmisest.
* 2020 – koroonakriisi ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel ja sisuline toimimine opositsiooni häälekandjana.
* Kogu selle aja jooksul – kui Venemaa sigadustest on siiski räägitud (kuna euroonu selle peale ei pahanda, kuniks sellega ei liialdata), siis Hiinat on kajastatud üsna ääriveeri. Ja USA poliitikat on kogu see aeg kajastatud demokraatide vaates või veel rohkem vasakult. “Paremäärmuslastest”, “populistidest” ja muust sedalaadi sõnavarast ei hakka üldse rääkimagi (lisaks juba eespool mainitutele on valjuhäälset arvamust avaldatud näiteks Rootsi, Šveitsi ja Austria valimiste kohta). Ning paljud intervjuud (mõnest on siin juttu olnud) on tehtud – pardon – purjus talumatsi delikaatsuse ja intelligentsusega.

Nii et pilt on üsna kurb.

Ennäe

29.04.2020

Väga hea lugemine Priit Pulleritsult. Toob välja nii poliitilise kallutatuse, ajupesu kui ka küsimused ajakirjandushariduse osas. Ja sellele kommentaarile, mis soovitab “suhtekorraldajad” ausalt “valetajateks” ümber nimetada, võiks suures osas samuti alla kirjutada (ehkki minu soovitus oleks pigem “hämaja”. Ja “suhtekorraldusbüroo” on “hämakontor” – kõlab ju kenasti?).

Selgeltnägijate tuleproov

22.04.2020

Õhtune AK ei väsi ikka üllatamast. Nüüd siis anti teada, et osa riigikogulasi ja isegi ETV saatejuhid on ikka palju vägevamad hiromandid kui need mömmid  seal valitsuses. Nemad teavad täpselt, millisel kuupäeval koroonamäng ära lõpeb ja poed lahti tuleb teha. Ning kuna nemad on palju paremad hiromandid, siis… Teate isegi.

Oleks naljakas, kui poleks kurb.

APDEIT: vastukaaluks võiks ERR-i aga kiita selle avaldamise eest. Alguse otsa üle võib natuke vaielda (Lenin oli massimõrvar muidugi, Marxil puudus lihtsalt võimalus), ent artikli lõpus olev lugu on üsna hammustavalt geniaalne.

Eesti asi (heas mõttes)

16.04.2020

Kuidagi libises uudis siiani radari alt läbi – Riigi Infosüsteemi Ametilt väga kiiduväärt algatus. Zoomi ei tohiks üldse kasutada, teine suur praeguse aja asjapulkade lemmik MS Teams on samuti nii ja naa (Linuxiga on võimalik kasutada, aga ainult beetaversioonis ning firma renomee ei luba hoolimata nende viimase aja Linuxi-suunalistest sammudest neid veel niipea usaldada). Lisaks mainitud vestlussaidile toimib ka eraldi Jitsi leht.

Kui lõpuks jõuaks selleni, et Eesti riik suudab toetada vaba tarkvara põhist elementaarsete lahenduste komplekti avaliku teenusena, oleks see üks selle kriisi suurimaid saavutusi. Lõpuks võiks aru pähe tulla ja välisfirmade nuumamise riigi tasemel ära lõpetada.

Einoh…

02.04.2020

Ikka vaatad ja imestad… Kas “Aktuaalse Kaamera” saatejuhile on keegi käsu andnud stuudios peaministriga lolli mängida…? Täiskasvanud ja koolis käinud inimene ei tohiks otse-eetris käituda ja küsida nagu hellitatud teismeline, keda Viru keskusse hängima ei lubata. Rääkimata sellest, et teisele inimesele vahele rääkimine on matslik. Kõige krooniks oli aga lõpus mühatus “Noh, hea küll!” (ülekuulamine on lõppenud!).

Tase. Tõsine tase. Rahvusringhääling…

Ma loodan…

01.04.2020

… et valitsusel jätkub oidu meedia rahaküsimine kuu peale saata. Koroonakriisis ei ole seal suurt midagi muutunud (vt näiteks see ja see). ERR kilkas hiljuti, et on kõige “usaldusväärsem”, pidades suurt hulka viiruse levikuinfot jälgivaid inimesi kohe enda fännideks…

Olgem ausad, enamikul praegusest Eesti massimeediast võiks – ja tegelikult tuleks – lasta loomulikku surma surra. Ja see hõlmab ka ERR-i – nii televisiooni, raadiot, veebi- kui trükimeediat. Mis praegu eriti vastu hakkab, on ving “andke meile raha” paralleelselt süüdimatu tõrvamise jätkumisega.

Natuke meenub “Still Crazy” filmi stseen, kus bänd kutsus ajakirjanikud pressikonverentsile; need tulid, sõid ja jõid bändi kulul ning kukkusid siis neid (üsna ERR stiilis) mõnitama – lõpuks pani noor kitarrist nad tõsiselt paika (you bunch of wankers!).

Tjah… Valitsus on, mis ta on, aga saab seni hakkama. Kas aga keegi kujutaks tõsimeeli ette, et praeguses olukorras juhiksid Eestit puust kell ja sinised sokid…?

(Tore oleks, kui selle jutu asemel saaks mõne lõbusa aprillinalja visata. Kahjuks ei saa.)

Nagu vanasti

29.03.2020

Kes tahab kogeda seda, kuidas Brežnevi aegadel poes käidi, sel tasub täpselt südaööl minna Coopi veebipoodi.

Juba nädala ringis on Coopis kõik päevad, mida veeb ette laseb broneerida, kinni. Nüüd proovisin siis südaööd, kui idee poolest peaks kuupäev vahetuma ja uus tühi päev nädala lõppu lisanduma. Aga seda tegi veel n+195954 kodanikku.

Suutsin virtuaalküünarnukke kasutades “Tehniline tõrge”-teadetest (mida tuli järjest vist paarkümmend) ja virtuaalsest rahvamassist läbi trügida – kojutellimuste aadressivalik oli ka täiesti umbes, aga õnnestus endale suurem laar sööki nädalatagusesse aega toidukappi tellida (tellimuse sai õnneks varem valmis teha, säilib teatud aja ka brauseris).

Tõsine elamus igatahes.

Esimene nädal

23.03.2020

… kodust elu on möödas.

Siiani on üllatavalt normis. Ainus tõeliselt vihastav moment oli tänane kaubakuller – tõi tellitud trenniasjad kohale, aga oli umb-venekeelne (ei teinud ei telefonis ega kohapeal katsetki midagi eestikeelset kuuldavale tuua) ja distantsihoidmisest ei tundunud kah midagi teadvat. Nii et kui homme viirus välja lööb, siis on teada, kust see pärineb.

Tasemelt järgmine nuhtlus on taas kord Windowsi uuendamine ühes lauaarvutis – kui muus osas võib sellest süsteemist ehk veel eriarvamusi olla, siis selle uuendustarkvara on 100% “idiootidelt idiootidele”, ükski seda pidevalt kasutama nõustuv inimene ei saa päris normaalne olla. Sellest on aga juba varem kirjutatud, pole mõtet kordama hakata.

Muidu aga pole vigagi, seda tempo mõningast mahatõmbamist oli tegelikult väga vaja. E-poe saba ulatub muidugi juba nädalani (hommikul tellisin pühapäevaks), majandus lonkab täiega (ent seni, kuni ükski aktsia pankrotiga ei lõpeta, on tegelikult ostmine teemaks) ja massimeedia on taas lollusi täis pea tavapärasel määral – aga ilmad on ilusad (ehkki külmad), metsas saab käia, pilli saab mängida, vesi-elekter-internet on olemas, tööd on (täna oli küberite esimene nädalatähtaeg – nüüd on põhilised pikad tööpäevad esmaspäev ja reede) ja palka saab seni veel ka… Pole häda midagi.

Päris ime…

16.03.2020

… et Ungari minister sellise koguse pahatahtliku rumaluse peale, nagu üks “ajakirjanik” siin küsimustes üles näitas, stuudiost lihtsalt välja ei jalutanud.

Täiesti müstika… Kust sellised tegelased tulevad?