Arhiiv

Oot-oot…

26.02.2020

Vana tõde, et kui valetamisega vint üle keerata, hakkavad lühikesed jalad välja paistma.

Toome kaks linki:

* Eesti 200 -nimelisel seltskonnal oli 28.01.20 seisuga 603 liiget.
* Eesti 200 -nimelist seltskonda toetab Emori arvates 14% Eesti valijatest ehk sisuliselt iga seitsmes.

On see teine väide ikka usutav? Päriselt ka?

Aastapäevaks

24.02.2020

Kuhu oled jõudnud, Eesti?  Einar Laigna ja Peeter Liiv 2015. aastal. Üle nelja aasta hiljem on see veelgi ajakohasem kui tollal.

Sotsid põhjas?

12.02.2020

Põnev lugemine ERR-i vahendusel.

Sotside undamist on ühelt poolt lõbus lugeda. Teisalt on aga reaalsed probleemid, mida kirjutaja mainib (aga tüüpilise sotsi kombel on kõik teised süüdi) – “lihtsa inimese” eest seisavad vaid vähesed ja suurfirmade (ning ka -riikide) nahhaalsus ei ole kuhugi kadunud. Samuti ei kao kuhugi riigid ja rahvad – nende eitamisest ei ole mingit tolku. Seega võib kirjutajaga selles mõttes nõus olla, et lihtsalt Arukate Inimeste Erakonda (kes ei oleks üheski peamises valdkonnas kuidagipidi viltu) on kogu maailmas raske leida.

Ent seda mõistuspärasust on pigem pikkamööda hakanud läänemaailmas tagasi tulema – paljuski lihtsalt seetõttu, et jamad majas on järjest suuremad ning kui maja piirab kamp röövleid, siis pole varsti enam kellelgi aega intersektsionaalseid uinamuinamõtteid heietada – pättidest tuleb lahti saada, siis võib edasi targutada.

Mida see artikkel aga muidugi veel näitab: sedalaadi “ühiskonnateadlastelt” tasakaalustatud analüüsi ja soovitusi saada on sama tõenäoline kui saada surnu käest sooja. Juba see, et asi esmalt Müürilehes ilmus, on kõnekas.

Aitäh, LHV!

01.02.2020

LHV Pank võttis tänasest Balti aktsiate ostmisel teenustasud maha. Selge vastukäiguna Swedbankile, kes selle tollal üllatava käiguga eelmisel aastal välja tuli. Sellega ilmselt taastati suurel määral enda juhtpositsioon Eestis väikeinvestorite pangana.

See on tegelikult märksa suurem “õng” lihtsale säästuhuvilisele kui alguses võib tunduda. Siiani oli minimaalne mõistlik korraga ostetav kogus jämedalt 400 euro kandis (3 eurot + 0,2% summast), mis andis ostuhinna 1% kanti. Sellist raha korraga välja käia ei ole paljudel inimestel. Nüüd on võimalik Baltimaade aktsiaid osta kasvõi 10 euro kaupa (väikese, 1 euro kanti tükihinnaga on Tallinna börsil näiteks Tallink ja Nordecon, mis mõlemad on samas üsna asised rahapaigutused, veidi kallimad on ca kaheeurosed Tallinna Sadam ja Silvano; Coop Pank on ka 1 euro ligi, aga seda praegu tavainimesele soovitada ei julge – pole päris selge, kuhu see liigub).

Põhimõtteliselt on võimalik isegi raha edasi-tagasi liigutamine ehk päevakauplemine, mis Balti börsi väiksuse tõttu siin siiski kuigi tulus ei ole (kõikumised päeva jooksul on väikesed). Samas tähendab ost-müük LHV netipangas paari hiireklõpsu ning kui sellega õnnestub teenida 10-20 eurot päevas, on seegi paljudele suur asi (muidugi tuleb arvestada, et börsil teenitud raha käib tulumaksu alla – investeerimiskonto kasutamine võimaldab seda küll edasi lükata).

Tubli, LHV. Järgmine käik võiks aga olla natuke suurema kaliibri (keskmise suurusega investorid, suur osa praeguse buumi finantsblogijatest) ühe lemmiku Interactive Brokersi sihikulevõtmine ja mingi mõistlik hinnalangetus välisaktsiate (eriti USA ja Lääne-Euroopa) ja ETF-ide osas. Praegu on seal mõistlik ühe ostu piir 1400-1500 euro kandis, mis on jällegi natuke liiga palju. Annaks heameelega enda tasud pigem eestimaisele firmale, aga selleks peaks nad natuke vähem küsima.

Reastamisest

25.01.2020

Täiesti nõus Pulleritsuga – õpitulemuste avaldamise ümber käiv trall on ammuilma üle võlli läinud ja iseenese karikatuuriks muutunud. Nagu ka mitmed muud ühiskondlikud nähtused, mis said aruka asjana alguse ja millest tänaseks on saanud narrus. Enda ülikooliajast mäletan, et eksamiprotokollide koopiad olid stendi peal, kõigi nimed ja hinded kirjas. Olgu, tehnika on edasi arenenud, avaldamist on võimalik diferentseerida ja mõnel juhul ehk on tõesti filtrit vahele vaja. Isikuandmete käitlemise osas tuleks jätkata mõistliku tasakaalu otsimist Facebooki ja nendesarnaste sigatsemise lõpetamisvajaduse ja GDPR-i bürokraatiamasinavärgi toitmise vahel.

Aga see “kõik on võrdsed” ja muu trallallaa… Tsiteerigem taas Roger Scrutoni märkust selle kohta, et kuulus prantsuse loosung on üdini vastuolusid täis ning vabadus ja võrdsus pole korraga lõpuni võimalikud.  Nagu ka Pullerits ütleb, on pingeread reaalsus juba alates üsna varajasest east ja töölepääsemisel on sõel paratamatu.

Ja ülepakutud enesehinnanguid oleks kohati vaja kärpida küll. Siis ehk oleks vähem ka selliseid uudiseid. Ning päevauudiseid ei kirjutaks suuremas osas poolkirjaoskajatest poolmõtlejad.

Prioriteedid, prioriteedid

15.01.2020

Eesti riigil on krooniliselt vähe raha:

Miskipärast aga jätkub raha endiselt loopida totrate tänavakampaaniate korraldamiseks ja igasuguste imelike seltsingute elushoidmiseks.

Eluohtlik umbkeelsus

12.01.2020

Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.

Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama  vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.

Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.

Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.

Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.

Hei, poisid…

27.12.2019

Sõitsin autoga läbi lumise linna kodu poole. Raadiost tuli see lugu (tõsi, algses variandis – kus iirlased seisavad saare serval, vilepill ühes ja pomm teises käes; Tuubis olev variant on natuke hilisem).

Taas kord paralleel kaheksakümnendatega, mil see lugu sündis. Eesti rahvas oli surve all kahelt poolt – ühel pool marksismi-leninismi kummiliimiuimas suurlinnaaparatšikud  ja igat sorti internatsionalistid, teisel pool kohalikud kiltrid-kupjad-aidamehed, kes olid enda südametunnistuse rublade vastu vahetanud.

Tänaseks on muutunud too kauge pealinn, rahaühik ning Johannese (või Ivani?) asemele on pandud naisterahvas. Tollal laulsid Johansonid lahtilükkamisest, täna teevad veel häält Mäks ja Thule. Kurvaks teeb aga see, et kui tol kaugel ajal olid eesti kultuuri hoidma seatud inimesed hingega asja juures, siis tänaseks on suur osa neist sotsideks ja jestidvestideks ära põrunud. Kummiliimi mark on muutunud, mõju on suuresti sama.

Nii et saabuval aastavahetusel midagi soovides tahaks kusagilt ilmuvat Gandalfit, kes suudaks Theodeni nõidusune minema ajada ning apaatsest vanurist jälle kuninga teha.

Hea lugemine

17.12.2019

… täna Lauri Vahtre poolt. Mõnusas stiilis ja samas täiesti asised soovitused. Iseasi, kui palju need sihtgrupile reaalselt kohale jõuavad.

Ülejäänud meediapilt on paraku tavapärane jura. Tõdeme taas ilmset: eesti ajakirjanduse tuumik on inimestena väikesed ja ajakirjanikena küündimatud, lisaks ei viitsita ERR-is poliitilist erapooletust juba mõnda aega enam isegi teeselda. Indrek Neivelti omaaegne mõte meediapaastu kohta on üha ajakohasem – ainult et AK ja Vikerraadio tuleks välja jätta esimeste seas.

 

ERR stiilinäide

13.12.2019

Huvitav, kui kaua veel võtab ERR-is aega selle mõistmine, et ideoloogiliste silmaklappide toodetav soovmõtlemine ei ole ajakirjandus?

Veel eile hommikul kirjutati (ja räägiti raadios) niimoodi. Täna on pilt üsna teine. Samas ämbris kolistavad pidevalt nii Brüsseli, Londoni kui Washingtoni jmm kohtade korrespondendid (AK uudistest ei hakka rääkimagi – mõned näivad seal siiamaani tõsimeeli uskuvat, et kohe-kohe võetakse Trump maha). Nii juhtub, kui inimesi valitakse maailmavaate, mitte pädevuse järgi.