30 aastat karated

Hommikul mainis vana sõber ja trennikaaslane Ilmar-sensei [L] sellist üritust.  Viimaks tekkis mõte ka ise kohale kaema minna.

Rahvast oli üllatavalt palju – Ilmari sõnutsi tunduvalt rohkem kui viimati Eesti meistrivõistlustel.  Üksjagu oli ilmselt ka külalisi Moskvast, kuna 30 aasta tagune ajalooline karatematš Tallinna ja Moskva võistkondade vahel (mille siinsed kokkuvõttes võitsid ning millest seetõttu polnud ilmselt pikka aega ka eriti palju kuulda) oli plaanis uuesti läbi teha. Küll juba nooremate meeste vahel, kuna tollased veteranid on nüüd kõik juba 50-60 eluaasta peal.

Ütleks, et sellised üritused aitavad üksjagu  nii riikide vahel kui ka meil siin inimeste vahel suhteid parandada.  Väga huvitav oli näha vaheajal näidatud omaaegset Tallinnfilmi dokkarit “Paljakäsi”, mis ilmselt eetrisse ei jõudnudki, kuna enne jõuti N. Liidus karate ära keelata.  Tallinna esindus võitis kokkuvõttes moskvalasi, samas ei olnud sellist hambad-risti madistamist.  Kohal oli viis omaaegset Tallinna koondislast ning Moskva koondis täies koosseisus (ilmselt võis mõnele päris huvitav kogemus olla, neid mehi vaadates võis ka väikese nõukanostalgia korraldajaile andeks anda). Ning viimaks õnnestus näha ka suurt hulka vanu sõpru ja tuttavaid eri trennidest ja aegadelt.

Tegelikult oli ka vastukarva asju (kasvõi juba sportlik karate kui selline, mille suhe päris võitluskunsti on umbes nagu tänapäeva sportvehklemisel  d’Artagnani rapiirikunsti), aga positiivset oli tublisti rohkem.

Helsingis Suuri Isasid vaatamas

Rein rääkis trennis juba ammu, et ülelahe Helsingis on tulemas vägev “vana kooli” võitluskunstide demo, mida tuleks igal juhul vaatama minna. Et eelnevalt oli kirjas kaks pikka eksamipäeva ITK-s, siis oli sõit veidi kahtlane. Viimaks sai siiski autojuhiks nõustutud, seltskonnas peale Reinu veel Eero ning kaks äsja kollase vöö teeninud noort daami.

Hommikul oli ülessaamine üllatavalt kerge, ent ülesjäämine märksa raskem, eksam istus peas. Enne minekut helises telefon: Rein täitsa tõbine, ei tule. No siis pidi Kakk ise hakkama gruppenführerit mängima… Inimesed eri paigust auto peale ja sadamasse (suht viimase tärmini peal). Bronn õnnestus eelmisel päeval eksami vaheajal ära teha.

Ülesõit läks libedalt, aga kohale jõudes Helsingi peal autoga orienteerumine mitte enam niiväga. Tahtsime demo toimumispaigaks oleva Steiner-kooli üle vaadata ning otsisime seda oma tund aega  (tänud Eerole, kes GPSi abil kaarti luges)… Viimaks saime paiga kätte ning et paremat pähe ei karanud, sõitsime Idakeskusse hängima. 🙂 Tegelikult põhiliselt sööma, aga vaatasime natuke ka poodides ringi (tüdrukud aga panid kohe padavai ringi kolama).

Sealses Royal Palace -nimelises hiina söögikohas leidis endiselt tõestust fakt, et see rahvas oskab süüa teha. Hästi mõnus toit oli, parem kui enamikus kohtades Tallinnas. Viimaks tüürisime siis koolimajja demole.

Seal oli ITK aula mõõtu saal juba inimesi täis – Soomes on võitluskunstid ikka pika traditsiooniga ning ka praegu märksa populaarsemad kui meil. Suurtest Isadest oli kohal juba mitmeid kordi kohatud Hontai Yoshin-ryu peamees Kyoichi Inoue (kellele kunagi kollase vöö eksam sai tehtud) ja Daito-ryu Takumakai pealik. Vinged vanad olid küll. Daito-ryu mees tegi täielikku akrobaatikat ja pakkis õnnetu vastase ämbliku kombel nii puntrasse, et kõik väljaulatuvad kehaosad olid joogide kombel sõlme keeratud…. Muljetavaldav igatahes.  Demo kestis 2,5 tundi ja andis tõesti hea ülevaate erinevatest vanadest jaapani sõjakunstidest. Lisaks sai trehvata mitut tuttavat soome senseid ja muidki nähtud nägusid.

Peale demo oli kogu rahvas juba nii kapsas, et kuhugi mujale minekust ei tulnud midagi välja – viimaks kükitasime paar tundi lihtsalt sadama ees autos. Laevale pääsemine läks probleemideta ning maandusime Viking XPRSi karaokebaari. Saime väga vinge elamuse – rahvale laulma tulnud Andrease-nimeline trubaduur (päritolu jäi segaseks, rahvaga suheldi inglise keeles) laulis tõeliselt hästi ja saatis end samavõrd profilt kitarril. Neil Young, Clapton, Elvis, CCR – kuni Marilyn Mansonini välja.

Kahjuks sai Andrease kontsert viimaks läbi ja asemele tuli asi tuntud õuduses ehk karaoke. Soomlaste kiituseks tuleb öelda, et ehkki maitse kisub neil endiselt kiiva (humppa ruulib), laulsid mitmed seda täiesti korralikus Kalmer Tennosaare stiilis. Kõige suurema pläki tegi hoopis üks olematu lauluoskusega eesti kutt – kui isegi korralikul viisipidajal on Valgre “Õige valik” üsna raske repertuaar, siis jäi sügavalt arusaamatuks selle spektaakli mõte. Äärepealt oleks karjunud talle: “Krt, laula hiphoppi! Ehkki ma seda ei fänna, aga  seda ei saa vähemalt nii jubedalt vägistada!”.  Igatahes selle jubelauluvõistluse võitsid põhjanaabrid. Ainsaks pärliks oli Andreas, kes vahepeal end karaokepuldi juurde vedas ja ühe äärmiselt vinge Elvise-esituse tegi.

Mahamineku aeg õnnestus veel peaaegu maha magada, olime ühed viimased, kes maha said.  Seltskond kes bussile, kes oma autole, kes küüdiga koju.

Pagana väsitav päev, aga päris lahe oli.

Vastik lind

Midagi kergemat poliitika vahele…

Eilses trennis vehkisid paar trennikaaslast veel peale ametliku trenni lõppu toenglamangus kätekõverdusi teha. Kakk läks mööda, vaatas natuke ja küsis hästi tõsise häälega: “Aa, sina nüüd siis ka Duracellis töötad?”.

Tegijad jahmatasid hetkeks paigale, siis kukkusid irvitades kõhuli ja näitasid rusikat…

Varajane jõuluost

Kuna avanes suht hea võimalus, siis sai soetatud  [L] selline terariist. (seltsiks paarile bokkenile ja [L] Tozandost omal ajal tellitud iaitole).  Kui ilmad jälle soojemaks lähevad, saab natuke võsa lõigata. 😀 Tegelikult päris selleks ta muidugi mõeldud ei ole – aga praktilisi lõikeharjutusi eri sihtmärkide peal peaks saama teha küll.

Istub hästi käes, on suhteliselt samade mõõtudega kui iaito,  lõikab vingelt ning näeb uhke välja (erinevalt mitmetest teistest odavama otsa mõõkadest on sel hamon ehk karastusjoon täitsa ehtne).  Tänud [L] relvad.ee-le kah. 🙂

Elus…

…. peale segast nädalalõppu. Asi algas reede pealelõunal kuuetunnise koolitumisega Pirital, eilse päeva tegin sealt poppi ja kiusasin hommikul ITK-s neli tundi kaugõppureid, siis aga läksin Ilpo-sensei trennilaagrisse.  Muidugi oli selge, et kehva vormi tõttu (terve sügis on tulnud algajaid kantseldada, enda trennist pole eriti midagi välja tulnud) lõpeb asi totaalse kapsastumisega.

Oleme nüüd [L] Mitsubachis ametlikult ka karatega tegelema hakanud ning Ilpo-sensei lubas meil kolmekesi Yuishinkai kollase vöö eksami ära teha – päris naljakas seis oli, kus ükski neljast eksamineeritavast (lisaks oli üks soomlanna) polnud tegelikult algaja.  Kõigil oli mingi teise stiili taust all – aga kord on kord, tuleb algusest peale hakata. Yuishinkai ei erine tegelikult (vähemalt alguse osas) väga palju senitehtud Shotokanist – ehk on sellest veidi jujutsu’likum (kukkumis- ja lukutehnika on eksamiprogrammis sees).  Kehva vormi tõttu tuli eriti kõvasti röökida (kiai aitab tegelikult päris palju)…

Hea meel oli,  et meie algajate seltskond tegi suures osas oma esimese kobujutsu eksami ära. Meie kolm kaklevat preilnat said viimaks oma “piimavöödest” lahti. Suur peedistamine tasus end ära. 🙂

Ja täna siis uuesti kümnest kuueni kool. Aastalõpu tegemisteuputuses on õpivõime ikka üsna kehv – aga kui hiljem mõnel rahulikumal ajal materjal üle käia, peaks selgeks saama.  Vähemalt teooriapaber on nüüd käes.

Maksipook

Üle hulga aja sain jälle lastekodusse. Va jurakas ei võta ju endiselt telefoni vastu ja nii peab kümmekord korda helistama, enne kui pihta saab. 🙂

Aga trenniasjad arenevad enam-vähem. Mõõk liikus käes kenasti, spastikat on vähemaks jäänud. Kõhupõikide treenimise osas oli vana laiselnud ja tuli sõnad peale lugeda. See-eest aga käib Maks nüüd koolis juba raami abil ja on toolist üles saanud, ehkki seda jätkub esialgu vaid pooleks päevaks (rohkem jalad ei kanna). Täna panin kuti kõhuli matile seljalihaseid venitama (toenglamangus keretõsted) ja reie kakspealihaseid treenima (sääretõsted kõhuli). Jalalihastega on muidu see jama, et eesmised suured nelipealihased on juba päris OK ning sirutused õnnestuvad päris kenasti, taga on aga suhteliselt null. Tuleb veel pookida.

Jutuvada on kah endine. Täna pommitati Kakku muuhulgas nõudmistega öelda, kuidas see või teine asi jaapani keeles käib. Mõnda asja teadsin (konnichi wa, arigato gozaimashita, itadakimasu, sayonara…), mõned tuli võlgu jääda. Aga huvitav, kellele va kavalpea seda anata wa kawaii desu (sa oled ilus) öelda kavatseb…? 😀

Jälle kooli

Täna, homme ja ülehomme saab jälle kõvasti targemaks. Täna kuus, homme-ülehomme kümme tundi (tõsi, pühapäeval tuleb hommikul ära viilida ja ise kaugõpet koolitama minna) II astme treenerikoolituse teooriat, üks sihuke hull nädalalõpp tuleb detsembris veel. Ja siis mingil ajal praktika kah otsa – seekord lisaks Ryukyu kobujutsule ka karate (asja kureeriv Neemre-sensei lubas I astme kobujutsu pealt otse II taseme karatepaberid teha).

Hetkel tuleb süstolit, diastolit, türoksiini ja uitnärvi. Huh….

Paar segast pilti

Eile käisime ühe mõnusa trennipundiga Tartus kohaliku budoklubi rahvast utsitamas. Hästi vahva (ehkki väsitav) reis oli. Aga järgnevalt paar naljakat ülesvõtet mobla pealt….

Kemmerguvahtkond
Kemmerguvahtkond ehk “sensei ajab tähtsaid asju, mitte tülitada!”

Ropp masin
Huvitav, miks sellise nimega maaletooja kleepekas siia masina peale jäetud on…?

Mini-Darwini auhind

… tuleks anda kahele anonüümseks jäänud tänavapätile, kes mõned päevad tagasi üritasid ühelt inimeselt väga ebaõnnestunult raha välja pigistada ning pidid hoopistükkis tulist valu kannatama. Preemiat väärivad nad seetõttu, et väljavalitud ohver küsis neilt peale mõningat vestlust ja selgitusüritusi otse, kas härrad soovivad kere peale saada ehk selle või hoopiski tolle teise hästituntud karatekoolkonna võtetearsenali läbi…