Silt: budo

Päev Käsmus

Iga-aastasest Käsmu laagrist sai seekord osa võtta ainult laupäeval. Äratus kell 5, kella kuuest juba linnapiiril ja kella kaheksaks Vana-Jüri neemeplatsil hommikusöögieelses mõõgatrennis.  Hästi ilus hommik oli, veel suvise päikese ja juba veidi sügiseselt karge õhuga.  Arvestades vahepealset treeningupausi püsis mõõk üsna kenasti käes ning sensei Kai Koskise kohalolek andis trennile taas kõvasti juurde. Vabas õhus vehkimine tekitab hundiisu ja tagasi rahvamajja jõudes sai igavene kuhi hommikuputru ära hävitatud.

Lõunased escrimatrennid peeti maja taga – ilmselt oleks pilt avalikumas kohas neeme otsas natuke liiga jõhkraks läinud, sest seekord oli seltskond üksteise suunas vehkimas iga masti kirvestega. Mõnel oli pisike matkakirves, mõnel lausa toekas puusepa oma.  Igal juhul oli tehnika üpris jõhker (loomulikult aga ei löödud reaalset kontakti, vastasel juhul oleks plats üsna kiiresti ära reostatud).

Väga vahva oli muide avastada, et eelmise sügise demo ITK-s oli vilja kandnud ning seekord sai escrimas madistada nii ühe tudengi kui ka ühe kolleegiga – Indrek on kepid-noad ette võtnud (tudengitel soovitaks viisakalt käituda). 🙂  Nüüd tuleks töö juurde escrimakepid orgunnida ja saab teinekord natuke tootmisvõimlemist teha.

Teises trennis andis  põlv natuke järele ja pool trenni tuli kõrvalt vaadata. Õhtuses mõõgatrennis aga õnnestus jälle kaasa teha ja mingi hetk tuli sensei ütlema – järgmisel suvel on soke (koolkonna peamees) Tallinnas ja Kakk tuleb eksamile kupatada. Varem eraldi mõõgaeksameid teha ei saanud (Hontai Yoshin-ryu on eri kunstide komplekt) ja Kakk jujutsus olude tõttu kuigi kaugele ei jõua. Nüüd aga näib, et tuleval suvel peab end kõvasti kokku võtma.

Pärast pidas Kai-sensei veel pika ja huvitava loengu mõõgast ja sellega seonduvast etiketist. Koduteele sai alles kella üheksa paiku, ilm läks sajuseks ja koju jõudes oli Kakk rampväsinud.  Aga asi oli seda väärt.

Suuri isasid sõidutamas

Kakk on aeg-ajalt lisaks muudele ametitele tegev ka sohvrina. Põhiliselt siis, kui Turust tuleb Jalamo-sensei siia mõnd laagrit korraldama.

Seekord oli aga seltskond veelgi vingem – kui peale eilset kobujutsutrenni mindi linna peale jalutama, siis oli koos ikka päris auväärne võitluskunstiseltskond. Dan’e ehk musta vöö astmeid oli kõik kokku lugedes vist üle 30…  Igal juhul oli meie õpetajale, Yuishinkai 6. danile Ilpo Jalamole kohal veelgi kõrgem tegelane,  7. dan Edward Jardine Lõuna-Aafrika Vabariigist (koos 3. dani kandva pojaga).  Ja nagu ikka, suured koerad ei haugu. Kogu see seltskond olid harukordselt meeldivad inimesed ning Jardine-sensei veel lisaks ülihea õpetaja.

Täna käisime ekskursioonil Rakveres ja Palmses. Mõned pildid leiab [L] Kakkr’ist.

Saaremaa budolaager 2010

Sel aastal jälle Salme koolimajas Sõrve sääre alguses. Kohal oli rahvast siit-sealt, aga peamiselt meie Budokani rahvas ja Raivo Paasma jüngrid samalt saarelt. Igati vahva seltskond, umbes 25 inimest.

Tegemist jätkus kogu nädalavahetuseks kõigile, alates mõõgavibutamisest ja kobujutsu-arsenalist ning lõpetades Bujinkani ninjutsu tehnikate ja kontaktkaratega.  Endal paraku jäi pool laagrit veel paraneva õlavea tõttu kaasa tegemata (üle pea vehkimine on veel paar nädalat ebasoovitav, nagu ka õla peale maandumine), aga osa asju sai kaasa teha ja mõned uued asjad lihtsalt meelde jätta. Seekord pakuti koolimajas ka süüa ning kui trenni poleks nii põhjalikult teinud, oleks võinud tublisti juurde võtta, kuna toit oli väga hea. Trennivabal ajal kolasime Kuressaares ja mujal, täna koduteel jõudis Kakk esimest(!) korda sel suvel ka meres ära käia.

Seekord jäi paraku pildimasin koju, nii et Kakkr’isse midagi uut ei ilmu.

Ettevaatust, ninjad!

Lõbus lugu Slashdotist – kolm Sydney tänavapätti otsustasid ühte kutti kimbutada, aga valisid väga vale koha – ninjutsukooli esise tänava. Lärmi peale tuli majast välja suur hulk pahaseid, musta riietatud selle… 😀

Tulevad meelde enda kunagised trennikaaslased TTÜ karateklubist, kel oli ühes omaaegses kuumas ajaviitekohas tekkinud kah intsident ühe hirmsasti kaklema kippunud tölliga. Viimaks võeti rusikakangelane kinni, topiti autosse, sõideti linnapiirilt veidi kaugemale ja lasti seal lahti. Keegi viga ei saanud ning töll sai loodetavasti väikese jalutuskäigu järel linna jõudes kaineks ja võttis aru pähe.

Jaapani päev 2010

Asi hakkab vist vahvaks traditsiooniks muutuma…

Täna siis taas Kalamaja põhikoolis kella 11-st 16-ni. Sisse mahtus mitu põnevat loengut, kaks võitluskunstidemo (kus Kakk pidi taas Toomas Uba emuleerima), hulk töötube ja muudki. Muuhulgas lavastati budodemode vahele paar klassikalist samurailugu (teetseremooniameistrist ja tülinorijast samuraist ning sellest, kuidas munk samuraile põrgut ja paradiisi seletas). Kimonoteemalise loengu lõpus riietati üks noor daam kõigi nõuete kohasesse kimonosse (mis on, nagu nähtust selgus, hirmus tükk tegemist).

Tõeliselt napakas detail oli aga päeva lõpus üks tõsine kimonos ja hakamas habemik budoka, kes poseeris anime-kassikõrvadega… 😀

Ühekäepäev

Üleeile rattaga sõites õnnestus Pääsküla raudteeülesõidult üle tulles lenks lollisti keerata.  Ratas läks niuhti alt ära ja maa tuli vastu.  Õnneks polnud hetkel liiklust – kähku püsti ja teelt ära. Küünarnukk ja põlv olid kergelt katki, aga ikka juhtub – esmapilgul nagu eriti haiget ei saanudki (kukkumine õnnestus enam-vähem ukemiks keerata).

Kodus aga selgus, et jope küünarnukk on üsna maas, nii et mats oli ikka suht kõva. Öösel hakkas vasak õlg tunda andma ja hommikuks oli seal täismõõdus närvipõletik sees.  Juuste sabasse sidumine oli tõsine tegemine ja tööle sõites tuli suunda näidata üle rooli parema käega. Liiklusohtlikku olukorda siiski ei tekitanud – sõitsin aeglaselt ja vasak käsi oli rooli alt hoides kasutuskõlblik, ainult järsemaid pöördeid tuli ettevaatlikult teha. Tööl tuli vasakut kätt arvutiklaverile tõstes kah ettevaatlik olla.

Päeval aitas pipraplaaster seisu paremaks teha ja õhtul läks segane lind trenni. Nojah, tuli küll meelde [L] Kanazawa-sensei, kes omal ajal murtud käeluuga Jaapani karatemeistriks tuli – aga tegelikult polnud asi nii kole. Trenni teemaks oli tonfa, mis on lühike ühekäerelv (tõsi, me harjutame kahega – aga seekord tuli eeskätt ühega vehkida) ja nagunii kulus suurem osa aega algajate utsitamisele.  Aga kummalisel kombel mõjus selline isemoodi olukord isegi hästi, sundis märksa rohkem jalgu ja kogu keha liigutama.

Täna on juba jupike parem. Kui käsi on all või üleval, on kõik korras. Jama tekib seal vahepeal. 🙂

APDEIT LIGI POOL AASTAT HILJEM: tegu oli siiski märksa hullema asjaga kui närvipõletik. Õlaliigese osaline rebend – operatsioonist õnnestus pääseda, aga läks vaja kaht kanget hormoonisüsti ja mitut kuud paranemist. Alles augustis hakkas enam-vähem üle minema.

budokan.ee

Viimaks jõudis üsna lõpule üsna pikk maadejagamine Elioni ja EENetiga ning uue klubi domeen sai ära registreeritud. Uuest aastast tekkis endiste Hikari, Mitsubachi ja Wado asemele üks suur võitluskunstiklubi, kel loodetavasti rohkem võimalusi masu tingimustes toime tulla.  Veeb istub Kakupesas ja on saadaval [L] siin. Täiendamist on muidugi veel kõvasti.

Läbi valu diplomi poole

Kaelaga on endiselt sant lugu, trenni pole saanud peaaegu üldse teha (ainult vahepeal jalgratast, aga siis keeras asi jälle hullemaks). Aga ega olümpiakomitee treenerieksamid sellest ei küsi – kaks korda aastas neid tehakse ja aega eriti liigutada ei anna. Seega oli täna kavas esmalt teooriatesti tegemine Pirital (20 küsimust üldaineid ja 20 eriala) ja õhtul praktiline eksam. Nädala jooksul üritasin üht-teist lugeda ja õppida, aga ega ülearu tark tunne ei olnud küll.

Kohapeal aga läks kõik ladusalt. Üldainetes jäi mitu küsimust üsna küsimärgiga (näiteks see, kus küsiti raku elementi, mis on vastupidavuse seisukohast kõige tähtsam), eriala oli seekord üllatavalt lihtne.  Aga tundus, et läbimiseks piisas. Mõne tunni pärast aga helises telefon ja Paluoja-sensei hääl teatas: “Artist sihuke – 40st 40!”. Vaat siis…

Õhtuses trennis pidin siis eelteate kohaselt nunchakut õpetama. Anti aga hoopis huvitav ülesanne – 4 tegelast, kel omades kunstides dan’i tase (ehk must vöö) käes, kuid kes polnud kunagi elus nunchakut käes hoidnud (huvitav, enamasti kipuvad vähegi võitluskunste nuusutanud inimesed ka “koodiga” tuttavad olema).  25 minutiga pidi andma elementaarsed teadmised relva käsitsemisest – tegime alguses põhilisi käsitsusharjutusi (nunchaku on muudega võrreldes üksjagu vastik relv, kuna kipub ülemeelikust kiiresti karistama), siis natuke põhitehnikat ja viimaks ühe paarisharjutuse.  Hindajaks olnud Neemre-sensei jäi rahule – hoolimata sellest, et enamasti tuli ühe käega vehkida ja teise käega kaelast kinni hoida…

Nii et nüüd on Kakk II astme kobudotreener.  Tuleks kael kah korda saada, siis saaks ka päriselt trenni tegema hakata.

Jaapani päev

… läks täna Kalamajas täitsa ilusti.

Algselt polnud kindel, kui palju sedalaadi aktsioon huvilisi kokku toob. Kui aga õla panid alla Jaapani saatkond, üks sushiköök ja mitmed oma ala entusiastid, siis kukkus üritus üllatavalt ladus välja ning Kalamaja põhikool oli rahvast lausa paksult täis. Loengud, õpitoad ja demod läksid kõik täie ette. Ise paraku ei saanud ikebanat, go’d ja kalligraafiat proovima minna, kuna tuli olla ametis kahe võitluskunstidemo heeroldi rollis ning madinakunstide õpitubades hulka energiapommidest pägalikke (suurem osa aktiivseid proovijaid olid algklassijõmmid) kantseldada.  Aga demod tulid päris uhked ja ilmselt saavad nii mõnedki klubid nüüd tublit täiendust.

Näha sai Põllu-senseid, Vello-sani Hikari klubist (70 kandis härrasmees, kes demol esines ja ikka veel usinalt trennis käib), vana jutukasõpra Kotengut ja mitmeid teisi ammuseid sõpru-tuttavaid. Ja Vello kinkis Kakule jalutuskepp-hanbo (mis eelmises elus oli ilmselt jupp kardinapuud) – väga auväärne kingitus. 🙂

Nohune nädalalõpp

Viimased paar nädalat on aktiivselt Sinise Krantsi seljas ringi vändatud ja paarikümnekilomeetriseid Vanamõisa-Hüüru-Tähetorni ringe tehtud. Teisipäeval sõitsin veel ka Tabasalu ja Harkujärve läbi, aga ilm oli külm ja ju siis kusagilt pahalased kallale tulid. Igatahes neljapäevast alates oli olemine kole ja karvane. Esmalt kurguvalu, siis hirmus köha ja viimaks räme nohu. Kaks ööd ei saanud kompulsiivse haukumise tõttu üldse magada ja nina kippus laupäevaks peast eralduma.

Hullem oli, et sel nädalavahetusel oli kavas teine pool Jukka Helminen-sensei treenerikoolitusest. Laupäevase teooriaosa sain kaasa mängida, praktikumist tuli pausi panna. Aga et täna oli olemine juba  parem ja sain kogu päeva kohal olla (ja olin üks kahest sellist, kel kõik kodutööd korralikult tehtud…), siis on nüüd ka teine vajalik paber üldteooria tunnistuse kõrval olemas. Loodetavasti õnnestub olümpiakomitee eksam ka enne suve ära teha ja II astme kutsetunnistus kätte saada.

Töö käigus tuli kõigile osalejatele poole aasta treeningplaan koostada – nüüd siis on kirjas, et jõuluks peab end kobujutsu pruuni vöö eksamiks vormi saama. Elu näitab…