Arhiiv

Saaremaa budolaager 2010

01.08.2010

Sel aastal jälle Salme koolimajas Sõrve sääre alguses. Kohal oli rahvast siit-sealt, aga peamiselt meie Budokani rahvas ja Raivo Paasma jüngrid samalt saarelt. Igati vahva seltskond, umbes 25 inimest.

Tegemist jätkus kogu nädalavahetuseks kõigile, alates mõõgavibutamisest ja kobujutsu-arsenalist ning lõpetades Bujinkani ninjutsu tehnikate ja kontaktkaratega.  Endal paraku jäi pool laagrit veel paraneva õlavea tõttu kaasa tegemata (üle pea vehkimine on veel paar nädalat ebasoovitav, nagu ka õla peale maandumine), aga osa asju sai kaasa teha ja mõned uued asjad lihtsalt meelde jätta. Seekord pakuti koolimajas ka süüa ning kui trenni poleks nii põhjalikult teinud, oleks võinud tublisti juurde võtta, kuna toit oli väga hea. Trennivabal ajal kolasime Kuressaares ja mujal, täna koduteel jõudis Kakk esimest(!) korda sel suvel ka meres ära käia.

Seekord jäi paraku pildimasin koju, nii et Kakkr’isse midagi uut ei ilmu.

Ettevaatust, ninjad!

20.05.2010

Lõbus lugu Slashdotist – kolm Sydney tänavapätti otsustasid ühte kutti kimbutada, aga valisid väga vale koha – ninjutsukooli esise tänava. Lärmi peale tuli majast välja suur hulk pahaseid, musta riietatud selle… 😀

Tulevad meelde enda kunagised trennikaaslased TTÜ karateklubist, kel oli ühes omaaegses kuumas ajaviitekohas tekkinud kah intsident ühe hirmsasti kaklema kippunud tölliga. Viimaks võeti rusikakangelane kinni, topiti autosse, sõideti linnapiirilt veidi kaugemale ja lasti seal lahti. Keegi viga ei saanud ning töll sai loodetavasti väikese jalutuskäigu järel linna jõudes kaineks ja võttis aru pähe.

Jaapani päev 2010

02.05.2010

Asi hakkab vist vahvaks traditsiooniks muutuma…

Täna siis taas Kalamaja põhikoolis kella 11-st 16-ni. Sisse mahtus mitu põnevat loengut, kaks võitluskunstidemo (kus Kakk pidi taas Toomas Uba emuleerima), hulk töötube ja muudki. Muuhulgas lavastati budodemode vahele paar klassikalist samurailugu (teetseremooniameistrist ja tülinorijast samuraist ning sellest, kuidas munk samuraile põrgut ja paradiisi seletas). Kimonoteemalise loengu lõpus riietati üks noor daam kõigi nõuete kohasesse kimonosse (mis on, nagu nähtust selgus, hirmus tükk tegemist).

Tõeliselt napakas detail oli aga päeva lõpus üks tõsine kimonos ja hakamas habemik budoka, kes poseeris anime-kassikõrvadega… 😀

Ühekäepäev

09.04.2010

Üleeile rattaga sõites õnnestus Pääsküla raudteeülesõidult üle tulles lenks lollisti keerata.  Ratas läks niuhti alt ära ja maa tuli vastu.  Õnneks polnud hetkel liiklust – kähku püsti ja teelt ära. Küünarnukk ja põlv olid kergelt katki, aga ikka juhtub – esmapilgul nagu eriti haiget ei saanudki (kukkumine õnnestus enam-vähem ukemiks keerata).

Kodus aga selgus, et jope küünarnukk on üsna maas, nii et mats oli ikka suht kõva. Öösel hakkas vasak õlg tunda andma ja hommikuks oli seal täismõõdus närvipõletik sees.  Juuste sabasse sidumine oli tõsine tegemine ja tööle sõites tuli suunda näidata üle rooli parema käega. Liiklusohtlikku olukorda siiski ei tekitanud – sõitsin aeglaselt ja vasak käsi oli rooli alt hoides kasutuskõlblik, ainult järsemaid pöördeid tuli ettevaatlikult teha. Tööl tuli vasakut kätt arvutiklaverile tõstes kah ettevaatlik olla.

Päeval aitas pipraplaaster seisu paremaks teha ja õhtul läks segane lind trenni. Nojah, tuli küll meelde [L] Kanazawa-sensei, kes omal ajal murtud käeluuga Jaapani karatemeistriks tuli – aga tegelikult polnud asi nii kole. Trenni teemaks oli tonfa, mis on lühike ühekäerelv (tõsi, me harjutame kahega – aga seekord tuli eeskätt ühega vehkida) ja nagunii kulus suurem osa aega algajate utsitamisele.  Aga kummalisel kombel mõjus selline isemoodi olukord isegi hästi, sundis märksa rohkem jalgu ja kogu keha liigutama.

Täna on juba jupike parem. Kui käsi on all või üleval, on kõik korras. Jama tekib seal vahepeal. 🙂

APDEIT LIGI POOL AASTAT HILJEM: tegu oli siiski märksa hullema asjaga kui närvipõletik. Õlaliigese osaline rebend – operatsioonist õnnestus pääseda, aga läks vaja kaht kanget hormoonisüsti ja mitut kuud paranemist. Alles augustis hakkas enam-vähem üle minema.

budokan.ee

30.01.2010

Viimaks jõudis üsna lõpule üsna pikk maadejagamine Elioni ja EENetiga ning uue klubi domeen sai ära registreeritud. Uuest aastast tekkis endiste Hikari, Mitsubachi ja Wado asemele üks suur võitluskunstiklubi, kel loodetavasti rohkem võimalusi masu tingimustes toime tulla.  Veeb istub Kakupesas ja on saadaval [L] siin. Täiendamist on muidugi veel kõvasti.

Läbi valu diplomi poole

29.05.2009

Kaelaga on endiselt sant lugu, trenni pole saanud peaaegu üldse teha (ainult vahepeal jalgratast, aga siis keeras asi jälle hullemaks). Aga ega olümpiakomitee treenerieksamid sellest ei küsi – kaks korda aastas neid tehakse ja aega eriti liigutada ei anna. Seega oli täna kavas esmalt teooriatesti tegemine Pirital (20 küsimust üldaineid ja 20 eriala) ja õhtul praktiline eksam. Nädala jooksul üritasin üht-teist lugeda ja õppida, aga ega ülearu tark tunne ei olnud küll.

Kohapeal aga läks kõik ladusalt. Üldainetes jäi mitu küsimust üsna küsimärgiga (näiteks see, kus küsiti raku elementi, mis on vastupidavuse seisukohast kõige tähtsam), eriala oli seekord üllatavalt lihtne.  Aga tundus, et läbimiseks piisas. Mõne tunni pärast aga helises telefon ja Paluoja-sensei hääl teatas: “Artist sihuke – 40st 40!”. Vaat siis…

Õhtuses trennis pidin siis eelteate kohaselt nunchakut õpetama. Anti aga hoopis huvitav ülesanne – 4 tegelast, kel omades kunstides dan’i tase (ehk must vöö) käes, kuid kes polnud kunagi elus nunchakut käes hoidnud (huvitav, enamasti kipuvad vähegi võitluskunste nuusutanud inimesed ka “koodiga” tuttavad olema).  25 minutiga pidi andma elementaarsed teadmised relva käsitsemisest – tegime alguses põhilisi käsitsusharjutusi (nunchaku on muudega võrreldes üksjagu vastik relv, kuna kipub ülemeelikust kiiresti karistama), siis natuke põhitehnikat ja viimaks ühe paarisharjutuse.  Hindajaks olnud Neemre-sensei jäi rahule – hoolimata sellest, et enamasti tuli ühe käega vehkida ja teise käega kaelast kinni hoida…

Nii et nüüd on Kakk II astme kobudotreener.  Tuleks kael kah korda saada, siis saaks ka päriselt trenni tegema hakata.

Jaapani päev

26.04.2009

… läks täna Kalamajas täitsa ilusti.

Algselt polnud kindel, kui palju sedalaadi aktsioon huvilisi kokku toob. Kui aga õla panid alla Jaapani saatkond, üks sushiköök ja mitmed oma ala entusiastid, siis kukkus üritus üllatavalt ladus välja ning Kalamaja põhikool oli rahvast lausa paksult täis. Loengud, õpitoad ja demod läksid kõik täie ette. Ise paraku ei saanud ikebanat, go’d ja kalligraafiat proovima minna, kuna tuli olla ametis kahe võitluskunstidemo heeroldi rollis ning madinakunstide õpitubades hulka energiapommidest pägalikke (suurem osa aktiivseid proovijaid olid algklassijõmmid) kantseldada.  Aga demod tulid päris uhked ja ilmselt saavad nii mõnedki klubid nüüd tublit täiendust.

Näha sai Põllu-senseid, Vello-sani Hikari klubist (70 kandis härrasmees, kes demol esines ja ikka veel usinalt trennis käib), vana jutukasõpra Kotengut ja mitmeid teisi ammuseid sõpru-tuttavaid. Ja Vello kinkis Kakule jalutuskepp-hanbo (mis eelmises elus oli ilmselt jupp kardinapuud) – väga auväärne kingitus. 🙂

Nohune nädalalõpp

19.04.2009

Viimased paar nädalat on aktiivselt Sinise Krantsi seljas ringi vändatud ja paarikümnekilomeetriseid Vanamõisa-Hüüru-Tähetorni ringe tehtud. Teisipäeval sõitsin veel ka Tabasalu ja Harkujärve läbi, aga ilm oli külm ja ju siis kusagilt pahalased kallale tulid. Igatahes neljapäevast alates oli olemine kole ja karvane. Esmalt kurguvalu, siis hirmus köha ja viimaks räme nohu. Kaks ööd ei saanud kompulsiivse haukumise tõttu üldse magada ja nina kippus laupäevaks peast eralduma.

Hullem oli, et sel nädalavahetusel oli kavas teine pool Jukka Helminen-sensei treenerikoolitusest. Laupäevase teooriaosa sain kaasa mängida, praktikumist tuli pausi panna. Aga et täna oli olemine juba  parem ja sain kogu päeva kohal olla (ja olin üks kahest sellist, kel kõik kodutööd korralikult tehtud…), siis on nüüd ka teine vajalik paber üldteooria tunnistuse kõrval olemas. Loodetavasti õnnestub olümpiakomitee eksam ka enne suve ära teha ja II astme kutsetunnistus kätte saada.

Töö käigus tuli kõigile osalejatele poole aasta treeningplaan koostada – nüüd siis on kirjas, et jõuluks peab end kobujutsu pruuni vöö eksamiks vormi saama. Elu näitab…

30 aastat karated

11.04.2009

Hommikul mainis vana sõber ja trennikaaslane Ilmar-sensei [L] sellist üritust.  Viimaks tekkis mõte ka ise kohale kaema minna.

Rahvast oli üllatavalt palju – Ilmari sõnutsi tunduvalt rohkem kui viimati Eesti meistrivõistlustel.  Üksjagu oli ilmselt ka külalisi Moskvast, kuna 30 aasta tagune ajalooline karatematš Tallinna ja Moskva võistkondade vahel (mille siinsed kokkuvõttes võitsid ning millest seetõttu polnud ilmselt pikka aega ka eriti palju kuulda) oli plaanis uuesti läbi teha. Küll juba nooremate meeste vahel, kuna tollased veteranid on nüüd kõik juba 50-60 eluaasta peal.

Ütleks, et sellised üritused aitavad üksjagu  nii riikide vahel kui ka meil siin inimeste vahel suhteid parandada.  Väga huvitav oli näha vaheajal näidatud omaaegset Tallinnfilmi dokkarit “Paljakäsi”, mis ilmselt eetrisse ei jõudnudki, kuna enne jõuti N. Liidus karate ära keelata.  Tallinna esindus võitis kokkuvõttes moskvalasi, samas ei olnud sellist hambad-risti madistamist.  Kohal oli viis omaaegset Tallinna koondislast ning Moskva koondis täies koosseisus (ilmselt võis mõnele päris huvitav kogemus olla, neid mehi vaadates võis ka väikese nõukanostalgia korraldajaile andeks anda). Ning viimaks õnnestus näha ka suurt hulka vanu sõpru ja tuttavaid eri trennidest ja aegadelt.

Tegelikult oli ka vastukarva asju (kasvõi juba sportlik karate kui selline, mille suhe päris võitluskunsti on umbes nagu tänapäeva sportvehklemisel  d’Artagnani rapiirikunsti), aga positiivset oli tublisti rohkem.

Helsingis Suuri Isasid vaatamas

17.01.2009

Rein rääkis trennis juba ammu, et ülelahe Helsingis on tulemas vägev “vana kooli” võitluskunstide demo, mida tuleks igal juhul vaatama minna. Et eelnevalt oli kirjas kaks pikka eksamipäeva ITK-s, siis oli sõit veidi kahtlane. Viimaks sai siiski autojuhiks nõustutud, seltskonnas peale Reinu veel Eero ning kaks äsja kollase vöö teeninud noort daami.

Hommikul oli ülessaamine üllatavalt kerge, ent ülesjäämine märksa raskem, eksam istus peas. Enne minekut helises telefon: Rein täitsa tõbine, ei tule. No siis pidi Kakk ise hakkama gruppenführerit mängima… Inimesed eri paigust auto peale ja sadamasse (suht viimase tärmini peal). Bronn õnnestus eelmisel päeval eksami vaheajal ära teha.

Ülesõit läks libedalt, aga kohale jõudes Helsingi peal autoga orienteerumine mitte enam niiväga. Tahtsime demo toimumispaigaks oleva Steiner-kooli üle vaadata ning otsisime seda oma tund aega  (tänud Eerole, kes GPSi abil kaarti luges)… Viimaks saime paiga kätte ning et paremat pähe ei karanud, sõitsime Idakeskusse hängima. 🙂 Tegelikult põhiliselt sööma, aga vaatasime natuke ka poodides ringi (tüdrukud aga panid kohe padavai ringi kolama).

Sealses Royal Palace -nimelises hiina söögikohas leidis endiselt tõestust fakt, et see rahvas oskab süüa teha. Hästi mõnus toit oli, parem kui enamikus kohtades Tallinnas. Viimaks tüürisime siis koolimajja demole.

Seal oli ITK aula mõõtu saal juba inimesi täis – Soomes on võitluskunstid ikka pika traditsiooniga ning ka praegu märksa populaarsemad kui meil. Suurtest Isadest oli kohal juba mitmeid kordi kohatud Hontai Yoshin-ryu peamees Kyoichi Inoue (kellele kunagi kollase vöö eksam sai tehtud) ja Daito-ryu Takumakai pealik. Vinged vanad olid küll. Daito-ryu mees tegi täielikku akrobaatikat ja pakkis õnnetu vastase ämbliku kombel nii puntrasse, et kõik väljaulatuvad kehaosad olid joogide kombel sõlme keeratud…. Muljetavaldav igatahes.  Demo kestis 2,5 tundi ja andis tõesti hea ülevaate erinevatest vanadest jaapani sõjakunstidest. Lisaks sai trehvata mitut tuttavat soome senseid ja muidki nähtud nägusid.

Peale demo oli kogu rahvas juba nii kapsas, et kuhugi mujale minekust ei tulnud midagi välja – viimaks kükitasime paar tundi lihtsalt sadama ees autos. Laevale pääsemine läks probleemideta ning maandusime Viking XPRSi karaokebaari. Saime väga vinge elamuse – rahvale laulma tulnud Andrease-nimeline trubaduur (päritolu jäi segaseks, rahvaga suheldi inglise keeles) laulis tõeliselt hästi ja saatis end samavõrd profilt kitarril. Neil Young, Clapton, Elvis, CCR – kuni Marilyn Mansonini välja.

Kahjuks sai Andrease kontsert viimaks läbi ja asemele tuli asi tuntud õuduses ehk karaoke. Soomlaste kiituseks tuleb öelda, et ehkki maitse kisub neil endiselt kiiva (humppa ruulib), laulsid mitmed seda täiesti korralikus Kalmer Tennosaare stiilis. Kõige suurema pläki tegi hoopis üks olematu lauluoskusega eesti kutt – kui isegi korralikul viisipidajal on Valgre “Õige valik” üsna raske repertuaar, siis jäi sügavalt arusaamatuks selle spektaakli mõte. Äärepealt oleks karjunud talle: “Krt, laula hiphoppi! Ehkki ma seda ei fänna, aga  seda ei saa vähemalt nii jubedalt vägistada!”.  Igatahes selle jubelauluvõistluse võitsid põhjanaabrid. Ainsaks pärliks oli Andreas, kes vahepeal end karaokepuldi juurde vedas ja ühe äärmiselt vinge Elvise-esituse tegi.

Mahamineku aeg õnnestus veel peaaegu maha magada, olime ühed viimased, kes maha said.  Seltskond kes bussile, kes oma autole, kes küüdiga koju.

Pagana väsitav päev, aga päris lahe oli.