Silt: ämbrid

Ei ole uhke ja hää

… täna eestlane olla. On kurb ja piinlik. Eesti rahvas ei ole kolmekümne aasta jooksul ikka veel selgeks saanud üht olulist kunsti: kuidas valida endale valitsejaid.

Minu jaoks ei ole Eesti Vabariigil olnud juba mõnda aega presidenti. Võimalik, et edaspidi ei ole mõnda aega ka valitsust.

Aga et päris nutuseks ei läheks, siis lõppu üks terminoloogiline leid:

  • K: Kuidas nimetatakse Riigikogu suurt saali?
  • V: Persevestibüül.

Sama malliga

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Monument

(ei, juttu ei tule Villu Tamme laulust.)

Jaak Joalale tehti Viljandisse ausammas. Arvatagu sellest mehest mida tahes, ta oli andekas inimene ja seda igati väärt. Aga juba ammu enne avamist hakkas kostma jõrinaid.

Nüüd on siis asi valmis. Peale vaadates ei saa üldse pihta, miks pärgli päralt on Jaak sinna posti sisse pugenud? Kogu lahendus meenutab neid pildistamiskohti turistilõksudes üle maailma, kus saad mingi rohkem või vähem totrat stseeni kujutava pildi taha ronida, näo ja käed vastavatesse aukudesse toppida ja nii endale fotomeenutuse tekitada.  Ainult et kui siin silti juures ja mikrit käes poleks, oleks isiku visuaalne tuvastamine tõsiselt keeruline. See lihtsalt ei ole piisavalt sarnane.

Asja krooniks (nii otseses kui kaudses tähenduses) on Jaagu pea kohal olevad maitselagedad värvilambikesed. Kas see on vihje omaaegse Kesktelevisiooni aastavahetuse “Kutsuvale tulukesele”?

Jaak Joala fenomeni üks komponente oli ilmselt see, et ta oli (muidugi peamiselt naisterahvaste vaates) väga ilus inimene. Nüüd on temast tehtud rabavalt kole monument. Villu võiks sellest ka laulu teha.

Kui aga koledusest rääkida, siis koleduse propageerimine on otsapidi osa eelmises postituses põgusalt kirjeldatud protsessidest. Selle kohta tasuks lugeda kasvõi seda lugu siin (tolles blogis on veel muudki huvitavat).

Sõnaus

Olen viimasel ajal juurutanud Tehnikaülikoolis uut eestikeelset väljendit “taltekki minema” (või ka “keerama”) – eesti vastena tuntud vene väljendile “tahtsime parimat, välja tuli nagu alati”. Mõned igatahes on tänuga kasutusse võtnud.

Idee on pooles osas frustratsioon turundusämbrist ja teises pooles inspireeritud Peeter P. “wolli” Mõtsküla kunagisest säutsust umbejoostud e-valimiste teemal: “Valimissüsteem on omadega täiesti helmes”.

APDEIT 11.12: Kirjutasin sellest enda eelmise aasta välisdiplomandile ja lõpetasin kirja ingliskeelse mõttega: “A heap of dung called ‘fertilizer’ is still a heap of dung.”. Padawan naeris end herneks, ütles “täiega zen” ja käskis selle kirjaga t-särke tegema hakata. Täitsa idee ju. 🙂

Koroonaülikool

Reedel hakkasid tulema teated, et TTÜ-s on esimesed nakatumised tudengite seas. Väikese kaalutlemise ja kolleegidega nõupidamise järel sai laupäeval kogu ITSPEA kursus viidud e-variandile (tavaliselt on see kavas kevadel). Lisaks kolis kursus Wikiversityst ära TTÜ IT kolledži wikisse – õppetöö jääb ka seal samasuguseks, lihtsalt Wikiversitysse tekkis eelmisel aastal paar imelikku haldurit, kes vajalikku sisu lambist ära kustutavad. Tuli teise liivakasti minna.

Tudengid suhtusid üleminekusse hästi, ainus  mure on taas kord nendega, kelle eesti keele oskus on ülikoolis õppimiseks selgelt ebapiisav. Sama jama on olnud juba paar viimast aastat (peamiselt on seni olnud tegemist Ida-Virumaa inimestega – paberil võib keeleoskus olemas olla, aga sisuliselt see väga sageli paraku ei tööta). Näis, kuidas seekord läheb. Kokku oli ÕISis hommikul 171 deklaratsiooni…

Kella 14-ks oli välja kuulutatud ülikooli infotund YouTube’i kaudu.  Värske rektori jutt oli paraku alguses vaevukuuldav, siis mattus korraga ingliskeelse sünkroontõlke alla, siis läks ca minutiks korda ning kadus seejärel lõplikult.  Siis tõmmati pidurit, lubati “5 minuti pärast uut katset” ja rohkem sinna ligi ei saanud (lõpuks saadeti  poole tunni pärast uus link).  Selliste jamade rohkus on üks peamine põhjus, miks TalTechi-trianglit pole võimalik tõsiselt võtta.

Mida muidugi ka ülikool siiani ära pole jaganud: kui kursus läheb e-õppe vormi, siis ei ole praktikas enamasti võimalik kahe õppevormi vahel pendeldada. Kui on e, siis on e. Kogu semestri vältel.

E-kursus on õnneks piisavalt hästi sisse töötatud, sellega ei tohiks probleeme tulla. Aga muudes ainetes võib küll asi kirjuks minna.

APDEIT 09.03: Kinnitasin ITSPEA deklaratsioonid ära – kuna läksime e-õppele, võtsin ikkagi kõik 173 nägu kursusele vastu. Eks näe, mis saab.

Taasiseseisvumispäev

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Mida kõike teada ei saa

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Kodukinokino

Kunagi Hiiule kolimise järel sai endale teleka juurde soetatud Samsungi kodukinokomplekt. Saund läks ikka tublisti paremaks, kahjuks aga läks see varsti katki (DVD-mängija vist ei hakanudki korralikult tööle). Nüüd sai viimaks tellitud uus, Sony oma.

Alguse asi ja võõras süsteem, menüüdes sätteid näppides õnnestus tekitada olukord, kus Sony kast muutus “asjaks iseeneses” ega näidanud teleriekraanil enam ühtki liigutust. Reeglina tuleks sellisel juhul teha tehaseseadistuste taastamine. Ent üllatus-üllatus: Sony kodukinol saab seda teha ainult ekraanimenüüde kaudu. Ehk kui teleka ja kasti vahel kommunikatsioon katkeb, siis on piltlikult öeldes soovitus iseennast juukseidpidi üles tõsta. Pikemaajalisem voolukatkestus jms ei aidanud, kast jäi enesele kindlaks.

Viimaks võtsin kasti kaenlasse ja sõitsin ühele sõbrale külla. Ühendasin tema telekasse (kuna see oli kasti jaoks uus, võttis jutule) ja tegin ekraanilt algseadete taastamise. Kodus hakkas asi lõpuks tööle.

Aga taas kord õpikunäide UX-i ämbrist.

APDEIT 13.07: paaripäevase kasutuse järel on “on kah”-tunne. Saund on hea, vaieldavalt parem kui Samsungil oli. Samas
* ei tööta kaabliga võrguühendus (õnneks WiFi on ka olemas ja see toimib),
* menüüsüsteem on kõvasti kohmakam kui Samsungil ning kogu kupatus on rämedalt aeglane,
* täielik UX-ämber on Sony pult – helitugevuse nupud on pisikesed ja asuvad allotsas (täiesti mööda, kui arvestada puldi hoidmise asendit), Return-nupp (mida läheb navigeerimisel kõvasti vaja) on üks pisemaid kogu puldil ning otse navigeerimisnuppude all asub Home-nupp, kuhu kogemata vajutamine on lihtne ning see viskab kogu käimasoleva tegevuse metsa.