Silt: TV

Lemmiklaul 7

Seekord siis eurolaulud.  Otseseid ämbreid ei olnud, aga ka õnnestunud esitusi oli suht vähe.  Kolme parimana võiks mainida Maarja ja Ifi duetti (“Kaelakee hääl” on ka Kaku arvates parim Eesti eurolaul), Padarit ja Bentonit (sümpaatne ja energiline esitus) ning Inest (väga hea klapp bändiga). Silvi ja Marju on Eesti muusika raudvara, kuid nendel polnud õiget laulu.  Poolteist Vanilla Ninjat (mis tegelikult on juba ammu bändina üksainus Lenna) jäi veidi lahjaks, teine väga hea omaaegne eurolugu “Diamond of Night” jäi pidama Evelin Samueli kergelt roostes oleku taha. Ning Lenna ja Pearu duett oli ilus ja kvaliteetne, ent tiba elutu.

Siia saatesse oleks ise pannud mõne loo  asemele Evelin Samueli “Unistuse igavesest päevast”, mõne Janika Sillamaa loo kõige esimesest euroaastast või miks mitte ka Iiris Vesiku möödunudaastase “Ice Cold Story”. Kui pulli oleks tahtnud saada, oleks võinud minna ka Rannapi geniaalselt lollakas “Opera On Fire” (süüdimatult lamiseva Joel De Luna ja taustal üürgava Estonia raskekahurväega).

Lemmiklaul 6

Enne tänase saate juurde minekut paar mõtet ka eilsest Laululahingu finaalist. Mõnus saade oli, ehkki läks nagu eelmisel aastal ning rahva häältega võitis finaali kõige nõrgem osaleja. Aga nagu eelmisel aastal, olid ka nemad üsna lahedad ja ilmselt on väikelinnadele sellist väljundit vaja. Kuigi ma eelistaks seda, et antaks välja rahvahääletuse kõrval ka asjatundjatest žürii auhind, mis oleks selgelt WAF-koorile (ja eelmisel aastal Hale Bopp Singersile) läinud.

Tänane lemmiklaulusaade oli oma isamaalauludega väga vahva, ehkki lauluvaliku osas oleksin teisiti teinud. Väga omal kohal ja väga hea esitus oli “Ei ole üksi ükski maa”, kus tänase päeva esilauljad suutsid mitut originaalesituse puuduvat tähte edukalt asendada. Peaaegu niisama hea oli Hale Bopp Singersi esitatud laulupeoklassika “Ärkamise aeg” ja Ivo Linna esitatud laulva revolutsiooni esilaul “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.  Kraad lahjemaks, ehkki korralikuks, hindaks hiljutise laulutähesarja üht tipplugu “Eesti muld ja eesti süda” Inese ja Valdo esituses (nende edasivalimine oli kerge üllatus).  Mäksi “Koit” on muidugi niivõrd märgiline lugu, et see lihtsalt pidi siin saates olema – aga esitus ei istunud. Solist oli hea, aga meeskooripartii oleks võinud küll teistsugune olla (see fraaside järgikordamine oli igav ja üksluine). Ilmselt on see lugu niivõrd Mäksi isikus kinni ka, et iga teine tundus lahjana.

Kolm lugu olid sellised, mille esitus oli OK, aga laulud ise polnud samast kaliibrist teistega. Eriti käib see “Hu?” ja depressiivsete väikelinnade kohta – üsna nutikas lugu, aga ei käi samasse kategooriasse (isegi mitte Kaire Vilgatsi heas esituses).  Joala “Mu kodu” oli küll piisavalt isamaaline, et ta omal ajal ära keelati, aga ka selle oleks jätnud välja, nagu ka “Liivimaa pastoraali” – ise oleks sinna pannud kas

* Mäksi “Palve” (“Looja, hoia Maarjamaad”)

* Johansonide “Lahtilükkamine” (“Hei poisid, kas olete valmis”)

* Vanaviisi “Oma maa” (näiteks sama seltskonna esituses, kes selle 2007. aasta kevadel uuesti sisse laulis)

* Rekontra “Virumaa” (omaaegne roheliste rattaretkede hümn)

* Karavani “Ärka, kaunis maa” (tegelikult küll McCartney lugu, aga kaverina omal ajal vägagi eestilik laul)

Aga kokkuvõttes oli tore saade. Kuigi jah, finaalis võiks “Koitu” ikkagi Mäks ise laulda.

Lemmiklaul 5

Seekordne saade oli üsna isemoodi. Alguses tundus, et keerab jälle eelmise kahe saate ilmetu rea peale, õnneks see aga nii ei jäänud.

Algus – Noorkuu ja “Rohelised niidud”. Vanemate kurameerimise aegne lugu Terry Gilkysonilt. Terry tütart Elizat õnnestus muide mõned aastad tagasi Dublinis kuulda – väga hea ja isikupärane folklaulja, aga kui ka tütar pole enam päris noor, siis on isa kirjutatud lugu ikka päris vana. Noorkuu oli muidugi kihvt, aga natukene jäi “eakate klubi Kuldne Iga” -maik juurde.

Linna Iff ja sangarilugu. Ifi esimene hitt peale sõjaväest lahtipääsemist ning ka aastakümned hiljem laulis vana seda sama mõnuga. Aga taas kord kuuekümneste nostalgialaul.

Els Himma ja maailmaklassihitt “Killing Me Softly”. Kahjuks pole Els Himma Heidy Tamme kombel säilinud häälega – hea laul, kuid kergelt roostes esitus.

Anja Melnitsa ja tema läbimurdelugu roosiaia kunniprouast (sedakorda täiesti ilma kübarata). Seekord paraku kvaliteetne haltuura. Saade hakkas kergelt hallitama kiskuma.

Pearu ja “Naerata”. Juba soojem – seda lugu mäletan isegi enda tudengiajast, kui grupivend Vilmariga seda jämmitud sai. Laulis Pearu ka päris korralikult. Aga ausalt öeldes mitte esikohavääriliselt.

Ja siis tuli Jana. “Laula mu laulu” on teine Rock Hoteli kahest kaverist, mis on selgelt originaalist parem (esimene on siin veidi varem mainitud “Kõik on täpselt nii kui peab”). See tüdruk suutis viimatises Superstaari saates teha Ifi omaga võrreldavalt hea versiooni (boolerorütm oli geniaalne lisandus). Ainus superloo ja superesituse kombinatsioon saates – ja hindajad jätsid selle viimaseks. WTF?

“Viltkübar” ja Tanel Padar. Gary Brookeri paremuselt teine lugu kuulsa “Whiter Shade of Pale’i” järel, väga kõva kaver Joalalt sinna otsa. Tanelile veel ühed plusspunktid eripalgeliste laulude eest, aga pauerit jäi väheks (viiepallisüsteemis 4). Kuna Jana juba saates oli, siis oleksin selle loo andnud tema finaalipartnerile Arno Suislepale – oleks saanud kindlasti huvitava esituse.

“Kikilips” ja saate parim show-esitus kahelt nii erinevalt meesterahvalt. Väiksem mees meenutas olemuselt kangesti Elijah Woodi Frodot. 🙂  Mõnus laul, mille oleks võinud teisena edasi saata. Aga kuna Jana loole tegi žürii täieliku ämmergu, siis ilmselt sai rahvas pahaseks ja hääletas selle ikkagi edasi. Hea, et niigi läks.

Lemmiklaul 4

… läks samasse auku kui eelmine saade. Kahju natuke.

Ehk on viga, et omaaegseid hitte lastakse laulma originaalesitajad? Täna oli Linna Iff tasemel, kuid ei Orumets, Paulus ega ka tavaliselt särav Anja Melnitsa ei teinud midagi meeldejäävat. Hea korralik esitus, kuid mitte hitt. Isegi taustabänd oli seekord kuidagi tujutu.

Paremate momentidena jäid meelde:

* Ifi “Marie Marie” – kõige enam mõnuga esitatud laul;

* Kihnu Virve ja tema gäng – uskumatult mõnus mammi (isegi hoolimata faktist, et lugu ise on sedavõrd leierdatud, et auväärt Kukritest hoolimata tänini kerge okserefleksi tekitab). Virve kaval naeratus meenutab muide veidi Lennu-taadut neil hetkedel, kui tal mingi pisike sigadus (etiketirikkumine, turvade eest jalgalaskmine või mõne euromehe ehmatamine) mõttesse tuli;

* Dagmar Oja uhke taustavokaal muidu suht tühjas 2QS loos;

* “Suveöö” Tanel Padari esituses. Tubli pluss sellile universaalsuse eest.

Aga ikkagi tahaks saada tagasi kahe esimese saate taset.

Ilus lugu Laululahingus

Just nädalapäevad tagasi leidsin Tuubist omaaegse Mahavoki ühe parima loo [L] “On läinud aastad” – väga südamlik ja armas lugu Kare Kauksi esituses.  Täna aga tegi Laululahingus seda WAF-koor.

IMHO üks parimaid ja eripalgelisemaid esitusi saate jooksul. Selline heas mõttes Ameerika – natuke gospelit ja natuke muusikali, kuid ka originaalist oli suur osa alles.  Päris vahva oli ka pizzicato-viiuldajate sektsioon (täiesti ilma viiuliteta).  Saatebänd oli Mahavoki omaaegse keldiliku alguse ja lõpu ära jätnud, taust oli natuke pehmem, aga üldse mitte halb.

Üldse oli vahva saade. Mäksi vana hea “Kuldaja rock’n roll” pole just koorilaul, aga seekordne esitus oli täitsa vinge. Võit läks ka õigesse kohta.

Lemmiklaul 3

Tuleb öelda, et seekordne saade jäi eelmistele alla, kuigi ka siin tuli klassikat piisavalt. Põhiprobleem oli “hea laul, lahjavõitu esitus või vastupidi”. Tanel Padar, kes esimeses saates suutis Ivo Linnat edukalt asendada, jäi Grapsiga hätta. Tegelikult pole Eestis üldse vist sellist hevihäält, kes “Valgust” vääriliselt laulaks (Superstaari-saatest meenub Artur, kes suutis üllatavalt lähedale saada – kuid ka mitte päris).  Villu mõjus pigem  muheda pungiparoodiana, sama võiks ka Propa poiste kohta öelda (ehkki ümbertehtud tekst oli andekas).  Volmer oli üsna harilik ning   “Cool Vibes” algas mannetult (ehkki Lenna hääl oli OK), alles alati tasemel stuudiobändi sekkalöömine pani loo juhtme seina. Toomemets oli parem kui mõne aja eest Fixi saates ja laulis enam-vähem – tuleb nõustuda Oja Petsiga, et “Tsirkus” on niivõrd hea lugu, et isegi postina paigal seisev lipsuga bürokraadionkel laval selle pauerit ei vähendanud (eraldi kompliment taustalauljatele ja kitrasoolole).

Teise poole pealt oli Kare Kauks nii hea, nagu poleks 15 aastat lavalt  maas olnudki – kuid “Mägede hääl” ei ole tema parim lugu.  Sibula bluusiversioon “Kassitapust” oli auväärne, aga jälle oli laul ise mitte nii väärikas (Thulel on paremaid asju).

Edasivalitud lugudega (Propa ja Toomemets)  võib rahule jääda, aga loodetavasti ei hakata järgmistes saadetes latti alla laskma.

Lemmiklaul 2

Eelmise saate ilusa avalöögi järel jättis saate teema “filmi- ja teatrimuusika” esmalt kahtlase mulje – avasaate klassikalistele armastuslugudele ei osanud nagu samaväärset vastet välja mõelda. Mööda panin, kapitaalselt.

Tänane saade oli vist veel parem kui esimene.  Kõik lood olid väga head ja valiku tegemine veelgi raskem. “Kodulaul” oli ülihästi välja mängitud – originaalesitaja, väga hea taustavokaal ning ülikihvt bändisaade (nagu ikka, 5+ saatebändile).  Hannes Kaljujärv laulis pistodaloo rüütliromantika täiesti usutavaks (see on lugu, mida paljud võivad “enam-vähem” laulda, väga hästi aga vaid üksikud). Ja finaal oli muidugi võimas – Birgit hakkab vahepeal juba norrakate elavat rahvussümbolit Sisselit meenutama… Vägev.

Tegelikult tuleks kogu see saade täies mahus DVD-dele lükata ning kooliprogrammi panna.

Jälle üks hea saade

TV3 Eesti lemmiklaulu otsimine  on küll suuresti sama malli peale tehtud kui senised võistlussaated, aga ometi jättis väga meeldiva mulje. Ehkki saates kõlanud lood olid kõik niivõrd head, et sealt kedagi eelistada oli tegelikult ülekohus teiste suhtes (ainsa kehvema loona tundus “Tunnete keel” – üldse mitte halb lugu omaaegselt Mahavokilt, kuid mitte samas kaliibris teistega; pealegi oli Marju Läniku esitus kõvasti ilmetum teiste omast).

Rõõm oli näha Henry Laksi, kes oma haiguse kiuste on hääle ja karisma säilitanud. Teine positiivne “laks” oli Tanel Padar –  pop-kantri pole olnud just tema ampluaa, aga Eestis on vähe neid lauljaid, kes sellise omaaegse superhiti nagu “Aita mööda saata öö” võiks ette võtta ning selle ka nii stiilipuhtalt välja kannaks.   Koit Toome “On küll hilja” oli samuti tasemel. Ning muidugi kaks edasi valitud laulu – huvitava momendina üks juba auväärses eas daami ja teine noore laulutähe esituses, kuid mõlemad ühtviisi uhked ettekanded.  Ja lõpuks taas kord kompliment saatebändile, keda oli tõeliselt nauditav kuulata (kasvõi näiteks omaaegse Andres Põldroo kitrasoolo taasesitus Padari loos).

Mis aga peamine:  Eestis on tegelikult olemas uskumatult palju head kodumaist muusikat. Ootame järgmisi saateid.

Üllatav saade

“Laulud tähtedega” oli peale “Tõehetke”-sarnast pornot meeldiv üllatus. Hea näide, et tubli töö ja hea helirežiiga saab pea kõik inimesed kuulatavalt laulma panna. Mõnd esitust oli tõsiselt mõnus kuulata (Margus/Birgit, Valdo/Ines ja – ime küll – isegi Linnar ja Marju. S.t. M. lauluoskus on loomulikult ammu tõestatud, aga et see pisike naljakas onkel suudab nii stiilselt end välja mängida, oli positiivne üllatus), mõnda oli lahe vaadata ja ka laul oli kuulatav (Elis/Rolf, Evelyn/Maria). Lõpplahenduse üle võib vaielda – siinkirjutaja arust oli selgelt kõige nõrgem siiski Mait Maltisega koos laulnud endine Rahvaliidu minister (iseenesest sümpaatne üritus, aga tase jäi sinna tubli maakultuurimaja kanti ning lauluvalik oli ka selgelt ebaõnnestunud – Ricchi e Poveri “Mamma Maria” on tegelikult keeruline lugu, eriti salmiosa pikad pooltooni-üleminekud). Aga ju siis suur hulk maainimesi arvas teisiti.

Peamine oli siiski see, et kõik esinejad jätsid vahva mulje ning vahelduseks võis telekast ka miskit positiivset näha. Eripreemia annaks bändile (samad sellid, kes Superstaaris mängisid – väga tasemel noored kutid) ja helimehele (eriti Valdo/Inese laulus, kus Valdo akustiline kitarr oli väga ilusti bändiga ära balansseeritud).

Laululahing

… on üks hästi mõnus telesaade. Leinatamme jutt (või möla?) jookseb igatahes mõnuga, koorilauljad on hästi vahvad ning laulud oskuslikult valitud. Esimeses saates igatahes laulis TLÜ meeskoor uskumatult vingelt omaaegset Apelsini klassikut “Me armastame ooperit” – isegi Mati Nuude uhke ooperipartii lauldi ära. Tänased osalejad olid ehk veidi nõrgemad, ehkki tore saade oli ka see. Mis peamine, ei ole “nii, nüüd hüüame kooris; nii, nüüd kõik plaksutavad”-rividrilli (või ei paista see niivõrd välja) ega debiilsevõitu, vägisi tehtud pubekakisa, mis näiteks esimeses Superstaari-seerias jubedalt häiris.

Pealegi toob koorilaul koos pullitegemisega meelde ajad, mil vanemad omaaegses “Olevise”-kooris laulsid ja sai nendega mööda kontserte ja koorilaagreid käidud. Nii mõnigi lahe asi on sealt meenutada. 🙂