Silt: tähtpäevad

O tanjoobi omedetoo gozaimasu Neko-chan

Täna oli Kiisul sünnipäev.

Pirakat pidu ei teinud, kuid igat sorti sugulased käisid küll. Päris tore päev oli – sünnipäeva ennast jätkub ilmselt veel mitmeks päevaks, kuna ka kolleegid jms tuleb ette võtta.

Et miks jaapanikeelne õnnitlus? Eks Kiisu on seda õppinud, saab aru küll. 🙂 (võhikutele tõlge: Palju õnne sünnipäevaks, kallis Kiisu!)

Aga ka seepärast, et Kakk otsustas viimaks rakendada oma jõulude eel omandatud oskusi futomaki ehk sihukese jaapani sushi lihtsa sugulase produtseerimisel (tänud Priit-sempaile, kes selle laheda koolituse Hontai jutsurahvale korraldas!). Aegamööda sai kõik vajalik poodidest kokku otsitud ja täna hommikul enne kirikut läks tegemiseks. Lühikirjeldus:

  • Pudruriis (mitte see kiirkeedu oma) keema. Keemisprotsessis eraldub sealt sodi, mistõttu tuleb keenud riis (~25 minutit) kraani all läbi pesta.
  • Riisi sekka sorts riisiäädikat (pidavat ka õuna oma sobima, aga tegin kindla peale), nii et riis kergelt märgub.
  • Värske kala (seekord lõhe) hästi õhukesteks viiludeks lõigata, terve kurk samamoodi pikkadeks õhukesteks viiludeks teha ja paar junni makrat lihtsalt kilest välja võtta.
  • Lahti pakkida sushimatt ja -labidas (kui varem kasutuses pole olnud) ja panna nori (ehk siis too kuivatatud ja kergelt küpsetatud vetikaleht, mille sisse kogu ülejäänud stuff keeratakse) sinna peale, karvane pool üleval ja sile pool all.
  • Nori katta õhukese riisikorraga, v.a. ülemine serv (kleepimisruum).
  • Umbes kolmandiku peale keset lehte panna triip kala, kurki ja makrat (võib lihtsalt makrajunnist kiude rebida), mõnele panin ka veidi karbijuustu (seda nimetab Ami-ya vist Philadelphia maki‘ks).
  • Mati abiga rullida kogu kupatus tihedalt kokku, tulemuseks on sihuke veidi neljakandiline rull.
  • Peale pisukest seismist (enne serveerimist) lõigata rull ca 6-8 seibiks.
  • Serveerida koos marineeritud ingverilõikude, törtsu wasabi ja sojakastmega.

Asi tuli üllatavalt autentne välja (jee, ennast kiitmast me ei väsi!). Tuleb teinekordki proovida. Mõned sugulastest lubasid ise ka kodus üritada. Ja kogu laar tuli nii pirakas, et sai lausa kõhu täis – restorani puhul oleks samalaadne üritus üpris roppkalliks läinud (vist miski 5-6 rulli oli kokku).

Head uut aastat!

… tuleks siinkohal soovida kõigile, kes siiakanti satuvad. 🙂

Käisime Kiisuga aastavahetust vastu võtmas Kaku vana sõbra ja grupiõe Katrini pool Kloostrimetsas. Hästi armas koht ja mõnus seltskond. Keskööks sõitsime autodega Viimsisse ja vaatasime linna kohal ilutulestikku. Seal jõudis taas kord pärale, kui väärt nähtus head sõbrad ikka on – eriti veel vanad sõbrad. Aitäh selle toreda aja eest!

Ja keda seal polnud, siis neile kõigile siitpoolt ikkagi parimad soovid uueks aastaks. Olge sama mõnusad kui alati olete olnud…

Justament laulis kord…

… “Sain täna kolmkümmend kuus”.

Päris hea lugu oli, ainult vist tibake segaste tunnetega mainitud fakti suhtes. Kakk selliseid asju ei tunne, kuna ta nagunii on otsustanud mitte suureks kasvada. Ehk nagu klassikud ütlevad:

Väike väänik, anna asu,
et ma suureks eal ei kasu

Ja täiskasvanutel on ainult konnasilmad ja kumminaalmaksud.

Kakk on Pipi väänikupille ilmselt kuhjaga sisse söönud. Ilmselt saab temast ka kunagi pisike sapine mereröövel. 🙂

ITK lõpuaktus

… toimus Teater No99 (endine Vanalinnastuudio) saalis, nagu sealmajas juba tavaks.

Kakk üldiselt igasugu aktusi eriti ei armasta, ITK oskab aga isegi ametlikke üritusi mõnusas häkkerivaimus korraldada. Kuidagi pingevabam kukkus välja kui paljud teised samalaadsed (ilmselt taas tänu Kalle oskusele seda sel viisil korraldada). Kakul tekib juba see staazhika õpetaja rõõm – vaadata, kuidas omaaegsed rebased, keda terve semestri kiusatud sai, nüüd tähtsa paberiga koolist välja marsivad… Ja noor kolleeg, kelle üllatavalt mõnus ja krutskine lõpukõne vägeva aplausi sai, ütles pärast, et kõne stiil olla Kaku käest omal ajal õpitud. 🙂 Vat siis…

Nii et edu kõigile värsketele itikatele ja kogu koolile kah.

Mõnus väljasõit

Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂

IT Kolledzhi 5. sünnipäev

Juba jupp aega tagasi tuli postkasti kutse tulla tänasel kuupäeval IT kolledzhi 5. sünnipäevale. Lubati süüa-juua, head seltskonda ja Toe Tagi kontserti. No muusika saatel rääkivad inimesed Kakule kuigivõrd ei imponeeri, aga muude asjade pärast võis täitsa minna.
Nüüd on käidud ja kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ITK oskusele sedalaadi üritusi korraldada pole ühelgi teisel seninähtud Eesti kõrgkoolil midagi kõrvale panna. Juba mistahes ürituse tarvis poole Rävala puiestee haljasala edukas reserveerimine Tallinna Linnavalitsuses pole just väike saavutus. Lisaks veel korralik kõhutäis ja keelekaste ning ITK puhul juba kaubamärgiks kujunenud sundimatu õhkkond (ITK puhul tundub, et nii ametihierarhia kui õpetaja-õpilane suhe kehtib üksnes tööaja piires – väljaspool seda on tegu ühe mõnusa häkkeripesakonnaga). Igatahes kokku oli tulnud silma järgi vaadates oma 150 inimest.
Lavale aeti muidugi ka rektoriisand ning talle kingiti kuldne arvuti (kullavärviga ülevõõbatud läpakakorpus vist?). Naersime, et meil tuleb oma Bondi-film ka – “Mees kuldse läpakaga”. Kusjuures lavale viiva trepi puudumisest ei teinud Kalle mingit numbrit, vaid oli hopsti laval ja teenis aplausi hea füüsilise vormi eest.
Ja isegi Toe Tag polnud väheses koguses kõige hullem. Taustabändi saund oli laivis üllatavalt hea (apdeit: järgmisel päeval kostus arvamust, et sellid lasid ikkagi fonoga – ju siis Kakk väga tähelepanelikult ei kuulanud) ega sarnanenud paljude senikuuldud vaakumpäiste-kottpüksiliste rääkijabändidega. Kolleegi tsiteerides “laulsid kutid kogu aeg üht ja sama laulu”, aga sõnadest võis kohati üsna selgelt aru saada ja ilmselt sedalaadi stiili kohta tegid need poisid asja päris hästi. Muidugi arvestades detsibelle (juba enne Toe Tagi “soojendas” rahvast laval olev DJ, kes üsna parajat tümakat lasi) võis karta, et naabermajas elaval Kaku auväärt kolleegil TTÜst professor Võhandul võib asjast kõrini saada ja siis visatakse lärmitekitajate pihta aknast näiteks paar tüsedat matemaatikaõpikut… Ise tulin enne lõppu ära, loodetavasti võeti hilisemal kellaajal natuke vunki maha.
Aga ITK põhjendas veel kord ära, miks ta on 5 aasta jooksul pidevalt olnud Kaku lemmiktöökoht, olgu ametlik põhikoht siis kus tahes. Loodetavasti jätkub sellist mõnusat asist nooruslikkust sinna majja veel pikaks ajaks.