Silt: musa

Veel ühed pulmad

Seekord Harkujärvel, isa Heigo vanima tütre Lisette omad. Kuna pruut ekstra palus, et Kakk tuleks muusikat tegema, siis saigi täna natuke kanneldatud. Et kuulu järgi peigmees klassikalist muusikat eriti ei armastavat, siis tuli asja natuke popimas võtmes teha. Appi oli palutud ka koguduse vana sõber ja ERSO vioolamängija isand Juhan Palm-Peipman Nõmmelt. Nii et vioola ja sündi duett…

Alguses pidime üht kuulsat Bachi aariat mängima, ent siis tuli Kakule meelde hoopis rokimaailma kuulus lugu, mis sellestsamast aariast inspireeritud – Procol Harumi “A Whiter Shade Of Pale”. Juhan kohe hakkamas: paneme selle sinna otsa! 🙂 No ja täna marssiski pruutpaar altari ette loo saatel, mille esiots oli Johann Sebastian Bachi ja taguots Gary Brookeri looming… Lisaks veel võtsime vahepalana ette gospelklassika “Amazing Grace” ja seda väga clannadilikus võtmes.

Ilm oli kohutavalt palav ja must ülikond võttis üsna tilkuma. Aga oma lood saime siiski mängitud ja rahvas jäi rahule. Pulmapidu oli väike ja ainult kitsale pereringile, seepärast sinna ei kutsutud. Kakk läks hoopis Nõmme metsa, vaatas nõlva pealt päikeseloojangut ja keerutas escrimakeppe.

Muusikaelamus: Kelly Family

Kunagi kümne aasta eest leidis Kakk Maksimarketi musapoe kolakastist paarikümnekroonise Kelly Family kasseti. Iiri muusika fännina sai ära ostetud, kuigi bändist kuigi palju ei teadnud. Osutus üllatavalt isemoodi kompotiks, aga täitsa vahva autos kuulata (see võis olla nende “Almost Heaven” plaat, aga ilmselt oli mingi poola päritolu segu). Kassett aga läks hiljem kahjuks kaduma.

Eks bändist ole siit-sealt uudiseid kuuldud. Enamasti kipub meedia neid sihukesteks veidi isemoodi veidrikeks pidama (üks suur vahmiil õdesid-vendi, usklikud – nagu iirlased enamasti ikka -, veidrate riiete ja hipimoodi pikkade juustega, näitavad kõigile plaadifirmadele trääsa ja ajavad kõiki asju ise). Saksamaal ja mujalgi Lääne-Euroopas aga on nad pikka aega populaarsed olnud.

Järgmine kokkupuude Kellydega oli mõned aastad hiljem aastavahetusel. Olime sõpradega Rakveres ja kuulasime raadiost R2 Aastahitti. Üldiselt tuli napakat diskotümakat püsti ja pikali. Ja siis äkki hoopis teisest ooperist lugu – Kellyde ülitundeline ballaad “I Can’t Help Myself”. Ja imede ime, ka rahvale meeldis.

Mõne päeva eest sattusin mingi x-lingi kaudu ühele mitteametlikule lehele, kus on muuhulgas saadaval ka [L] hunnik videosid (AFAIK täiesti legaalselt – Kellyd ise näivad asjast teadlikud olevat).

Too 1999. aastast pärit VIVA kanali kontsert on täitsa arvestatav laiv. Tegu on tõsiselt musikaalse perega, pille võib enam-vähem suvaliselt vahetada ja laulda oskavad ka kõik (ning riided pole selleks ajaks ka enam niiväga isemoodi kui varem). Üllatav on selle pere muusikastiil(itus) – kontsert algab vaat et heviga (“Why Why Why”), seal on nii ehtsat iiri folki (“When I Was In Town”), tasemel unpluggedi (“Mama”), hispaania rütme (“I Really Love You”; pere elas pikka aega Hispaanias ja osa Kellysid on seal ka sündinud), head autorokki, mis tahab detsibelle ja põhjas gaasi (“I Feel Love”) ja arvestataval tasemel poliitpoppi (“The Children of Kosovo”). Lisaks veel kahe venna lauldud toosama lüüriline “I Can’t Help Myself”, mille südantlõhestavuse Angelo täitsa usutavaks laulab, stingilik “Fell In Love With An Alien”, juba tollelt kassetilt tuttav igatsev “I Wish I Were A Swallow” ning kreisikämp “Hooks”. Show lõpeb naljaka jõulurokiga, kuhu on sisse pikitud Queeni “We Will Rock You” (ja laen ei kõla üldse pahasti!). Nii et suur soust – aga peab ütlema, et väga söödav.

Ja tolle vana kasseti lemmikloo [L] leidsin ka Youtube’ist üles (seal on Kellysid veelgi). Tolles videos on kõik muidugi kõvasti nooremad…

Kontserdil

Sai täna ka see IRL korraldatud kontsert (teistel andmetel olla asi muusikute endi idee olnud) Tammsaare pargis ära vaadatud.

Iseenesest päris vahva üritus oli. Kuigi jah – ehkki otseselt keegi verbaalset agitatsiooni ei teinud, oli plats IRL siniseid õhupalle täis. Tõsi, mõni kollane oravapall hakkas ka silma, paaris kohas nägi ka sotside sümboolikat ning keegi aktivist vehkis lava ees pikka aega, ühes käes sinimustvalge lipuke ja teises käes suur kimp keskrohelisi õhupalle (siinkirjutaja jaoks tiba vastuoluline kombinatsioon). Lõpupoole lavale tulnud esinejad aga demosid juba suht varjamatult IRL sümboolikat ja roheliste pallidega kodanik läks seepeale veidi eemale, lõpuks jalutas üldse minema.

Ilmselt oli probleeme ilmaga – osa lubatud esinejaid jäi tulemata (JMKE ja Toe Tag) ja Jaak Johanson laulis-kõneles enda sõnutsi 38-se palavikuga. Mürarohkemad klassikud nagu Singer Vinger ja Propeller olid küll lahedad, aga heli polnud just parim. Vürst Volkonski laulis veel korra oma “Aru pähe!”-lugu, mis muidugi oli valimiste eel igati paigas – nagu ka Volmeri vali manamine “Mõistus, mõistus, tule koju – pesa põleb, pojad sees!”.

Natuke kahju oli Linna Ifist. Tema kaks vana head Alo lugu oleks pidanud lõpus olema, kohe alguses ei pääsenud need eriti mõjule – rahvas alles kogunes ning ju ei osatud eriti seisukohta võtta. Esitus oli igati tasemel, aga paraku pole enam 1988. aasta – tänane eestlane on paras pohhuist ja hedonist, kellele selline “eluvõõras” isamaalisus enam hästi peale ei lähe. Aga teisalt, kui me tollast otsustavust ja mehisust üles ei leia, siis ongi eesti rahvale päris paras, et teda kesikud valitsema hakkavad.

Kontserdi lõpetas Justament ning just nemad jätsid parima mulje. Teised maadlesid vastiku ilmaga, nemad tegid oma asja sellest väljagi tegemata. Ning “Petseri tsura ja Hiitola ätt” ON hea lugu, täiesti võrreldav Runneli omaaegsete hammustavalt täppipandud luuletustega kogust “Laulud eestiaegsetele meestele”:

Kord üks Petseri tsura kohtas Hiitola meest
ütles, kuradi kurat, me ühest NFSV-st

….

Minge elage nädal või paar parem Laadoga rannal
minge Petserimaale ja tehke seal tilluke tiir
Ja siis küsige endalt, miks igatsus koju on kallal
ja siis pärige poistelt, kustkohast küll jooksma peaks piir

…

Läevad tunnid ja päevad ja kuud, aga rahu ei anna
et üks naaber võib olla nii kuradi sitt ja nii sant

Vana laulva revolutsiooni aegne lugu, aga tänaselgi päeval otse kümnesse.

Öirosõu

Nüüd siis tuli see suure laulumängu kohalik eelvoor.

Kokkuvõttes – täitsa lahe saade oli tehtud. Vaheklipid olid muidugi vana idee seljas sõitmine, aga päris häid kärnasid oli ikka sees – mõni koht pani kõvasti naerma (kasuks oli muidugi vastava vihje äratabamine). Ja muidugi fööni sisse laulev Suntribe, johhaidii 😀 … Herrey’se järgitegemine oli suht kahvatu, JZ Belle aga laulis toda hiljutist Kreeka võidulugu vist originaalist paremini. Susani liba-Ruslana oli ka hea (eriti too “alle-aa” keset laulu; tämber oli üllatavalt sarnane originaaliga), ainult et õhk sai kohati otsa.

Maarja ja Rannapi versioon Lordi eelmise aasta võiduloost oli julge temp, aga oleks siiski vist tahtnud mingit Apocalyptica laadis töötlust. Keelpillikvartett oli OK, aga nati liiga pehme saundiga – alles lõpp läks sinna suurema paueri kanti. Kuid ikkagi kihvt ja kvaliteetne esitus.

Lauludest oli vahepealse kuulamisega rohkem meeldima hakanud esimene Kristjan Kasearu lugu, sihuke mõnus Bryan Adamsi rida oli – kahjuks jäi vokaal kehvaks (sama häda oli Lindaga, see lugu oli üsna must). Teine, duett Hele Kõrega, oli tal selles mõttes märksa parem. Väga mõjus esitus, kuid eurolauluks see ikka ei sobi (seepärast oli edasipääsemine üllatav – eeldasin ninjasid või Inest kolmandana, kaks esimest olid suht selged algusest peale. Aga ilmselt töötas esituse veenvus, meelde tuli “Vampiiride tants” ja muu Jim Steinmani looming).

Väike üleannetu vahemärkus – huvitav, mida oleks EBU bossid öelnud, kui Eestit oleksid esindanud omas reas väga profilt esinenud “hingemiilitsad”, kelle laulu sõnum oli aga suht ühene: “Tahan keppi ja kohe!”…?

Ja võitja – Gerli. Kahtlemata parim laulja kogu seltskonnast. Endale hakkas Laura lugu rohkem meeldima (parem meloodia ning ilmselt [L] parim tekst nii sel võistlusel kui üldse Sveni senistest lugudest), aga ka võiduloo vastu pole midagi. Vähemalt võib 100% kindel olla, et esitus Helsingis on tasemel, see “tädi” (nagu teda tögamisi tituleeriti) veab asja välja. Saundi võiks veel lihvida ja agressiivsemaks keerata – aga eks seda jõuavad igasugused asjapulgad nüüd veel kuni maikuuni näppida.

Öirolaulud

Kuna esimest tutvustust ei näinud, läksin millalgi veebist uurima. Eelnevalt oli lehes kirjutatud, et jube jama on. Aga ei ütlekski, et võrreldes viimaste aastatega ekstra jamam oleks. Kaks täitsa head lugu, pooli võib teist korda ka kuulata. Nii et Kakk saadaks ühe kahest loost, mida on juba päris palju läbi kuulatud:
* Gerli ja Sal-Saller – vaieldamatult väga hea laulja, laul on ka enam-vähem. Gerli kannaks ka palju kõvema paueriga loo välja – ilmselt ei ole kahtlust, kes hetkel Eesti parim naislaulja on.
* Laura ja Sven – kunagine trennikaaslane on püsinud oma liistude juures ja teeb seda, mida üsna hästi oskab. Laul on hea (isegi parem kui Gerli oma), aga häirib sarnasus eelmise Laura looga (“Moonwalk”, mis omakorda sarnaneb Madonna ühe hitiga). Laura näeb ilus välja ja kannab ka laulu korralikult ära. Täisbänd laval koos kahe löökpillikomplektiga annab ka asjale juurde. Üldmulje meenutas omaaegset Sandrat ja tema abikaasat Michael Cretut. 🙂

Ülejäänutel on nii ja naa. Rohelist ilmavaadet propageerivad krišnaiidid olid vahvad, aga Pajusaar&Pilvre on küll paremaid lugusid teinud. Ninjadel oli laul igav. 2QS oli enda kohta hea (ebatüüpilise) loo teinud, aga see RHCP “Under the Bridge” -kitrakäik on juba praegu kõigil põiki hambus. Inese lugu oli eelmise aasta oma hale vari, Hele & Kristjan olid oma ilusa looga lihtsalt vales kohas.

Joeliga Harkujärvel

Tänane teise advendi missa Harkujärvel oli tavapärasest veidi erinev ühe laheda külalise tõttu. Isa Jaanus sarnaneb ju “Siin me oleme”-filmi Aaduga – selle vahega, et kui Aadu istus kõik talved hullumajas, siis Jaanus on enamiku nädalast vanglas. Ja eelmisel nädalal, kui Kakk parajasti Kiisuga poes käis, tuli telefonikõne: “Kuule, saad pühapäeval veidi varem tulla? Meile tuleb laulma Joel de Luna ja teda oleks vaja saata.”

Täna siis oligi Joel kohal. Täitsa vahva tegelane ja väga vinge häälega (senised meie raadiotest kuuldud hiphopi-laadsed värgid pole tema võimeid küll kuigivõrd ära kasutanud). Arvestades asjaolu, et neid paari lugu nägi Kakk esmakordselt, tuli ka sündisaade enam-vähem välja (vähemalt kuulajaskonna poolt köögivilju ei visatud).

Kuuldavasti on sell oma pogrisoleku ajast õigeid järeldusi teinud. Muusikuna on ta igatahes täiesti arvestatav tegija. Pärast meenutasime tema omaaegset pulli lugu, Rannapi eurolaulu “Opera On Fire” – mõni asjalik helilooja võiks veel midagi sihukest tekitada. Aga häält on sel mehel ka palju rohkema jaoks.

Pärastlõuna VH1-ga

Tavaliselt Kakk keset päeva telekat ei vaata ja muusikakanalite peale keerab ka harva. Täna aga tekkis peale lõunasööki vaba moment ja sai VH1 peale keeratud. Seal aga oli käimas miski nähtus nimega “Power Ballads Weekend” ja ridamisi tulid Mr. Bigi “To Be With You”, G’n’R “November Rain”, Jennifer Rushi “The Power of Love”, Poisoni “Every Rose Has It’s Thorn”, Maria McKee “Show Me Heaven”, John Waite’i “Missing You”… Väga mõnus pealelõunamuusika kohvitassi taga kuulata.

Filmielamus: Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused

Midagi tõsiselt head on jälle arhiividest üles kaevatud. Sherlocki seikluste taasnägemine tekitab tublisti nostalgiat – kui need esmakordselt telekas jooksid, oli Kakk ikka väga kõvasti noorem. Aga asi pole mitte ainult nostalgias – see on tõepoolest vähemalt seninähtutest parim ekraniseeringutesari kuulsa detektiivi lugudest. Ehkki on neid, kes Basil Rathbone’i paremaks Sherlockiks peavad, eelistab siinkirjutaja selgelt Vassili Livanovi tegelaskuju (huvitav – kaks parimat Sherlocki on sisuliselt nimekaimud). Neid, kes samamoodi arvavad, on ilmselt teisigi – igatahes ei juhtunud kaheksakümnendatel just tihti, et N. Liidu näitleja saab Order of British Empire’i (ja seda veel nii inglasliku rolli eest).

Tugevaid kohti on filmil veel. Lisaks nr. 1-le ehk Sherlockile on ülimalt hästi kujutatud ka “number 2” ehk Vitali Solomini dr. Watson. Niisamuti väga hea on Rina Zeljonaja Mrs. Hudsonina, lisaks veel rida teisi meeldejäävaid tegelaskujusid (sir Henry ja Stapleton “Baskerville’ide koeras”, kolonel Moran ja muidugi kurja juur professor Moriarty Holmesi surma ja tagasituleku loos jne jne).

Fantastiliselt hea on Vladimir Daškevitši muusika. Otse kümnesse – jõuline ja ilus peateema, keskel erinevaid motiive (viiulipartii, mida mängiks justkui Holmes ise, keldilik vaheosa jne). Ja kogu visuaalne pool on samuti tasemel – kuuldavasti on suur osa ka Eestis filmitud (näiteks koeraloo Grimpeni soo ja nõmm on tegelikult Risti raba Haapsalu maantee ääres).

Kogu film on (kui nii võib öelda) hämmastavalt mittevenelik. Üksnes üksikutes kohtades on aimata vene päritolu ja nendes annab see filmile pigem juurde (kasvõi vapustusest taastuva sir Henry lusikaga toitmine koerafilmi lõpus, mis meenutab natuke teist vahvat nõukaaegset filmisarja “D’Artagnan ja kolm musketäri”).

Esimene film sai eile ära nähtud, ootame huviga teisi.

Kakk on vanaaegne

See selgus täna maal käies ja lugedes raamatut [L] 1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama, mille üks noorem vend isale tänase tähtpäeva puhul kinkis.

Hallide aegade muusika jättis külmaks. 50-ndatest tuli juba Elvis ja teised varased klassikud. 60-ndad tõid biitlid, rollarid ja Creedence Clearwater Revivali. 70-ndad – noor Elton, Simon & Garfunkel, Eagles, varane ABBA, varane Queen ja veel mitmed head asjad. Aga paraku tundub, et Kakk on ikkagi ka muusikas oma ajastu laps – kaugelt enim lemmikuid liigitub kaheksakümnendate tipptegijate hulka, olgu tegu siis ameerikaliku autorokiga (Dire Straits, Springsteen, ZZ Top), hair metal’i (Bon Jovi, Van Halen), mõnusa rämeda heatujuroki (Meat Loaf, Def Leppard) või tõeliste rokisaurustega (Queen, Guns’n’Roses, Aerosmith). Isegi varane Nirvana ja karmimatest meestest Manowar (Kakk ei armasta kurirokki, aga nende sellide puhtatõuline RPG-stiilis sõdalase-eepika on vähemalt stiilne. Ja “Master Of The Wind” on üks Kaku lemmikuid – ehkki see on Manowari jaoks suht erandlik laul). Siis veel 80-ndate popiparemik – A-Ha, Eurythmics, Pet Shop Boys. Isegi Vanavälja Mihkel on oma kellamängu-plaadiga sees. Ja muidugi Kaku eluaegne lemmik ABBA, isegi mitme albumiga.

Kaku lemmik-muusikarahvas on raamatus üsna hästi esindatud – U2 on terve rea plaatidega sees, samuti on olemas Sinéad O’Connor jmt. Mõneti ülekohtuselt aga on puudu Clannad ja/või Enya (“The Celts” koos Clannadi esimeste plaatidega oli üks sedalaadi muusikastiilile alusepanijaid).

Alates 90-ndatest läks jamaks (puht subjektiivne arvamus muidugi) – ei paistnud enam ühtki, mis oleks omamist/ostmist väärt. Kõik äratoodu oli kas a) liiga pohhuistlik (Green Day etc), b) liiga kuri (Sepultura jt) või c) liiga gangsta (kogu see MTV jou-jou kraam).

Muidugi tehti ka 90-ndatel häid asju, mina paneks ühe näitena sisse DC Talki “Jesus Freaki” – isegi kristliku muusika mittearmastajatele soovitaks kuulata, eriti nimilaulu (vihje: üks hinnang oli “Red Hot Chili Peppers meets Nirvana”). Paraku raamatusse polnud ükski neist hilisematest lemmikutest jõudnud.

Aga ikkagi hea raamat, peaks kunagi endale ka soetama.

P.S. Koju tulles kuulasin autos Vikerraadiost Deutsche Welle tundi. Jutuosa Saksamaa uudistega on seal enamasti päris kuulatav, kuid pärast viibimist nii auväärses muusikaseltskonnas – olgugi et raamatu kaudu – tundus mängitav saksa muusika küll… Entschuldigen Sie, aga see oli eine grosse Kuhscheisse.

Freddie 60

5. septembril oleks Freddie Mercury saanud 60-aastaseks. Seetõttu on telekas sel nädalal jooksnud kaks head Queeni-teemalist dokkarit – neljapäeval tuli “Freddie Mercury – The Untold Story” ja täna “The Queen Phenomenon”, mõlemate autoriteks “torpeedokaksikud” Rudi Dolezal ja Hannes Rossacher. Täna öösel näidatakse veel ka Queeni üht parimat esinemist, 1986. aasta Wembley kontserti.

Freddie oli kahtlemata nähtus omaette. Ehk mitte alati kõiges kõige paremas mõttes, kuid teist niivõrd fantastilise häälega meeslauljat ei oska rokimaailmas kõrvale panna. Hea näide on kuulus “Bohemian Rhapsody”, mille lüürilist ja rokiosa laulsid omaaegsel mälestuskontserdil duetina kaks nii erinevat selli kui Elton John ja Axl Rose. Tol kontserdil laulis suur punt tipptegijaid Queeni laule, kuid ainult üks on meelde jäänud, kes vähegi originaaliga konkureerida suutis – George Michaeli esitatud “Somebody To Love”.

Täna nähtud filmis jättis eriti sügava mulje viimane muusikavideo, mille Freddie enne surma tegi – “The Days Of Our Lives”. Niivõrd mõjuvat muusikalist testamenti ei ole vist teistelt kelleltki kõrvale panna.

Freddiel muidugi vedas ka bändikaaslastega – need olid suuresti samamoodi veidi segased ning samavõrd geniaalsed muusikud. Queeni muusikakategoorias valitseb peale Freddie surma tühimik vist siiamaani. Aga vähemalt on neil oma pika tegevusajaga loodud selline muusikapagas, millest jätkub veel aastateks.