Kolmas kirikulaager Uulus

… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.

Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.

Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.

Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.

Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.

Tagasivaade LEARN 2006-le

Nüüd on siis see suvekooli möll läbi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et üllatavalt vahva asi tuli välja. Ise ei saanud paraku kogu lugu kaasa teha – nädala algul tuli oma [L] IADISe artikkel ära saata ning veel eile tuli vahepeal tulla Tallinnasse [L] IST Baltia töötuppa kõnet pidama. Õhtuks läksin siiski tagasi Kuursaalis toimunud lõpuõhtusöögile. Vahva õhtu oli – ilus ilm, meri ja hea seltskond (Marilyn Monroe laulud Meribeli esituses olid elavas ettekandes samuti mõnusad, ehkki plaati ma sellise muusika puhul küll ei ostaks, pole üldiselt minu rida).

Üleeile õhtul käisime veel Uuemõisa lähedal ühes talus saunatamas. Vedasime Mardiga ka sinna oma pillid-värgid kohale ja mängisime kogu õhtu. Sauna ei jõudnudki… Muidu oli hästi tore õhtu, kahjuks oli ilm vihmane ja õue eriti ei saanud, pealegi oli tegu ilmselt Läänemaa sääseparadiisiga. Kakk ei salli neid elukaid kohe üldse.

Kokkuvõtteks: akadeemilises mõttes ehk oli osavõtjate punt ebaühtlane – Sebastian, Riina, Hans jt andsid nii mõnegi uue idee, samas mõni teine jäi rohkem statisti rolli. Seltskondlikult oli aga tegu päris mõnusa kambaga, kellest eile ja täna oli päris kahju lahkuda. Loodetavasti puutub vähemalt mõnega neist veel tulevikuski kokku, järgmisel aastal võiks miskit sarnast kindlasti veel korraldada. Aitäh Mardile, Kairule ja teistele, kes seda kõike vedasid.

LEARN-projekti jämm Haapsalus

Peale kolme tööpäeva Tallinnas kolis [L] LEARN suvekool eile õhtupoolikul Haapsallu. Algselt ei pidanudki ma sinna minema, kuid siis arvas Mart, et võiksime natuke musa teha. Harkujärvelt sai kogu kilakola autosse topitud ja aidaa minema Haapsalu poole.

Ilm läks suht koledaks, nii et plaanitud õuepeost ei tulnud ilmselt eriti midagi välja. Rahvas majutati [L] Haapsalu Kutsehariduskeskuse ühikasse ja pidu korraldati sealsamas keskuse fuajees – väljas varjualuse all grilliti ja muu jämm käis sees. Vedasin ühe kohaliku abivalmis selli abiga kogu kupatuse fuajeenurka ning panin üles. Kohapeal leidus isegi veel võimendust, mida kasutada sai, nii et bändinurgake tuli isegi päris korralik.

Viimaks laekus ka rahvas pikkamööda kohale, alguses oli asi suht vaikne. Süüa-juua oli päris palju, aga meie vaeste türklaste peale oli jälle nati liiga vähe mõeldud (sama jama oli ka teisipäeval, kui lõunaks roojase looma liha serveeriti) – grillvorstid ja veinid… Õnneks oli ka salatit ja kana, aga vett tuli küll veel poest juurde tuua.

Sõime kõhud täis ja kobisime Sebastianiga bändinurka jämmima, päris lõbus oli. Kutt on natuke sihuke Buddy Holly välimusega kah, niiet kõlbab vanu rokenrolle kammida küll. Siis tuli ka Mart ja saime natuke harjutada (pärast pakkusin küll välja, et meie kollektiivi nimi peaks olema “NRB” ehk “No Rehearsals Band”), klaverisaatega “Nii vaikseks kõik on jäänud” tuli päris ilus välja. Kuna paistis, et asi jääb hilja peale, otsustasin öömaja küsida – kuna rahvast oli vähem tulnud kui esialgu plaanis, oli vabu kohti piisavalt. Hea oli, et seda tegin…

Siis tulid türklased küsima, kas saab nende läpaka võimu sappa ühendada. Väikese jooksmisega saime vajalikud juhtmed ja läks lahti – ehtne türgi disko korraliku tümaka ja idamaise muusikaga. Rahvas pandi kõik kõhu- ja muid tantse tantsima. Päris vinge oli. Lisaks pakuti veel ka lukum’i ja ehtsat türgi kohvi, mida miskise aparaadiga kohapeal tehti – päris ehe asi oli.

Siis lasti ka teistel rahvastel esineda – eestlaste arvesse läksime ilmselt meie Mardiga, aga teisedki olid väga vahvad. Lätlanna Anita laulis a cappella ühe läti rahvalaulu, soomlannad tegid plaksumängu nende rahvalaulu “Sinisia punaisia ruusunkukkia kannan kullalleni” (mida muidugi kästi rahval kaasa laulda!) saatel. Siis aga…

Läpakale keerati tuurid peale ja hakkas kostma tuttavat mörinat “Haarrrd Rooooccck Haallellluuujaahh!” ning laval hakkas kalpsama ringi Lordi. Tegelikult muidugi Niina, Riina, külalissoomlane Steffi ja adopteeritud soomlane Hans, kõigil grillfooliumist improviseeritud maskid peas. Hansu seljas olid miskid papist tiivad kah – need muidugi päris-Lordist erinevalt automatiseeritud polnud ja Riina pidi neid käsitsi lehvitama. Johhaidii, mis pilt…

Lordi Haapsalu moodi

Pärast mängisime Mardiga veel ühe seti, nüüd siis juba publiku ees. Võeti soojalt vastu küll, eriti toosama “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja ekspromptina lauldud Brian May “Too Much Love Will Kill You”. Õhtu lõpetasin paari sündiimprovisatsiooniga.

Pärast olime kapitaalselt kapsad. Mardi hääl oli läinud ja Kakk seisis vaevalt püsti. Üleväsimus oli nii suur, et pärast ühikas magama jääda ei saanud (türgi kohv kah veel ju) ja viimaks tuli va migreen kallale. Osa toitu tuli ülakaudu välja ja lõpetas vetsus. Vastik värk. Aga tänu sellele sai paar viimast hommikutundi natuke magada.

Hommikulauas oli rahvas suht unine ja mõned olid üldse puudu, aga kõik olid rahul. Peale sööki läksid teised oma esimest töösessiooni pidama, mina keerasin otsa Tallinna poole. Korjasin tee äärest ka paar hääletajat peale. Koju jõudes keerasin siruli ja põõnasin oma 5 tundi.

Suvekool kestab veel terve järgmise nädala – kui oma artiklite-värkidega valmis jõuab, siis lähen ehk veel lõpus sinna. Vahva seltskond on.

Mõned pildid on veel [L] Flickr’is, võib otsida ka teiste osalejate pilte märgendiga learnip2006 (põhiliselt Sebastiani omad).

Proovimuljed

Meie töökas muusikakollektiiv kogunes täna õhtul jälle Harkujärvele harjutama. Algul olid kõik kangesti uimased ega saanud kuidagi mängu minema, pikapeale aga asi paranes. Võtsime ette veel ühe vana loo, Indrek L. “Variseri”. Omaaegne karm pungilik lugu, mille lõpufraas “Kas nüüd see | kas nüüd see | pimedus on sinu sees | kas nüüd see | isehakand pühamees?” omal ajal nii mõnegi kodaniku ebamugavalt nihelema võttis. Nüüdne versioon sai pehmem ja mõtlikum, jällegi kergelt clannadiliku vokaaliga.

Liisbeti “Aamen”, mida Olevistes esmakordselt mängisime, kõlas täna veel eriti omapäraselt – umbes nagu oleksid vennad Johansonid soomlaste Lordiga kampa löönud. Ja viimaks tabas kogu punti pooletunnine ajulühis.

Ilmselt oli see Hundu, kes toda kitrakäiku kammima ja “oi-oi-oi” juurde jorisema hakkas. Teised võtsid otsekohe vedu ning tekkis ääretult sürr spontaanne laul, mille esimese salmi featuuriks oli fraas “oi-oioi, bin Laden”, teises “oioi, emalendur” ning viimases “ostke kummiliimi”. Kõik kenasti kahe kitarri ja bassi saatel. Midagi sarnast sai kunagi koos Puravikuga tehtud õpetliku laulu “Vennad, peske sokke!” näol. Igatahes laulsid täna õhtul neli muidu ontlikku kodanikku Harkujärve kirikus poole tunni jooksul sihukest soga, mida kuuldes vist enamik tavainimesi oleks kähku kiirabi kutsunud.

Õhtu lõpetasime kerge söögiga Nõmmel Buldogi pubis, kõne all oli võimalik suvine lindistamine. Ehk õnnestubki….

Aitäh, Vincent!

Kaku iiri sõber Vincent kinkis viimati Dublinis olles peotäie plaate, mille esitajad esialgu täiesti võõrad olid. Eva Cassidy avastasin tänu Vincentile juba eelmisel korral, Eliza Gilkysoni käisime seekord Dublinis lausa elusas esituses kuulamas. Nüüd siis kodus tööd tehes lükkasin mängima veel ühe Vincenti kingituse, [L] Gretchen Petersi 2005. aasta liveplaadi “Trio”. Selline intiimne kantri-folk, mõneti sarnane Eva Cassidy “Live at the Blues Alley”-ga.

Tjah, jääb üle veel kord tõdeda – Vincent kuulab ainult väga häid asju. Iirlaste “häda” vist – või on süüdi hoopis Vincenti liignimi: Lennon (Johniga sugulane siiski pole)…?

Maakera alustas teistpidi pöörlemist

O sanctus faeces! Just praegu kostab taeva alt õrna ruigamist, tädi Maali õppis C-s programmeerima, Riigikogu muutus ausateks inimesteks ning kogu Põrgu lõdiseb miinuskraadide käes.

Soome võitis Eurovisiooni.

Johhaidii – praegu tahaks kusagil Helsingis olla ja näha, mis seal toimub. Vappu on ilmselt kökimöki selle möllu kõrval.

(Apdeit hommikul – nii ongi. Hea pildi annab [L] Helsingin Sanomat – muuhulgas mainitakse viit paljast meesterahvast, kes Lordi nime kisades ümber maja jooksid)

Aga arvestades Soome võitu ning Leedu “Viiiiii aaaar ze viiinnnneers!”-tiimi kuuendat kohta, tuleks Eestil saata sinna järgmine kord esinema näiteks Bläkk Rokit (või Elmar Tura), Üllar Jörberg ja Arnold Oksmaa. Tegelikult on muidugi mõistlikum vist üldse mitte minna. Selles mõttes on Lordi võit igati teretulnud – nüüd vist ei suuda ükski normaalne inimene seda ettevõtmist enam tõsiselt võtta.

Laupäevaõhtu Olevistes

Nagu lubatud, käisime siis oma pundiga Olevistes mängimas. Üritus, mida kohalikud nimetasid kontsert-jumalateenistuseks nimega “Tagasi taevateele”, toimus Maarja kabelis (kiriku külgehitis) ja takkajärgi mõeldes oli hea valik – sai mõnusa koduse olemise, mida aitas täiendada ruumi tahaserva püsti pandud kohvilaud. Mõnigi kirikuvõõram inimene oli ehk üllatunud, et sedasorti ebatüüpilist atmosfääri kohtas – kuid õhustik oli tõesti mõnus ja kodune.

Rahvast oli üle ootuste palju, kabel oli paksult inimesi täis (ka mõned asjaosaliste vanad sõbrad, kes muidu kirikus kuigivõrd ei käi, olid kuulama tulnud). Tegime 4+4+2 lugu – võiks öelda, et isegi õnnestus enam-vähem (need vist läksid kusagile linti ka, eks pärast kuuleb). Liisbet ja Indrekud tundsid end vist rahva ees päris mõnusasti – igatahes suheldi rahvaga täitsa vabalt, räägiti lõbusaid lugusid bändi ajaloost, tegemistest ja lauludest. Kakk võinuks muidugi paar kala oma partiides tegemata jätta… Aga üks uusvana lugu (Liisbeti tehtud vana laul uues ja üllatavas kastmes including parmupilli pinistav autor ning joigav Indrek L) istus küll hästi, seda tahaks täitsa salvestuselt kuulata. Clannadi “Dulaman” ja mõni lugu veel tulid eeskujuna meelde (iiri musa fännamine on meie muidu suht kirju muusikamaitsega seltskonna üks põhilisi ühisjooni).

Sõnalise osa eest hoolitsenud kohalikud vennad olid asjaga väga rahul ning lugesid sündmuse igati kordaläinuks. Hakkab tekkima sihuke karvane tunne, et meie pisike kollektiiv peab vist pikemaks ajaks kokku jääma… 🙂

Öirolaulu poolfinaal 2006

Jõudsin proovist tagasi poole pealt, aga ega paljust ilma ei jäänud. Üldiselt samad kommentaarid kehtivad, mis eelmisel aastal. Tõsi, nüüd tuleks eraldi hinnata kahes kategoorias.
a) tõsine kategooria. Esimene auhind jääb välja andmata – eelmise aasta norralaste Wig Wam’i tasemel asja ei olnud. Teine auhind läheks Eestile – Paulus & Co oskavad kohati lamedusi toota küll, kuid muu saasta taustal jättis Sandra väga hea mulje. Kolmanda preemia jagaks iirlaste (üle mitme aasta oli iirlaste poolsült taas täiesti kuulataval tasemel), Monaco (“Jamaica Farewelli” rip-off, aga muidu pole-viga lugu) ja Hollandi (kolm tsikki naturaalkitarri ja djembe’dega) vahel. Kaks lugu vääriks veel äramärkimist – poolakate Ich Troje jättis hea mulje paari aasta eest Riias (eriti meeslaulja hääl), paraku seekord polnud laulu. Portugali tibid nägid head välja ja häält oli ka, aga stilistiga tulnuks midagi jubedat ette võtta – tüdrukud nägid välja nagu mõne vesterni litsimaja…
b) pulakategooria. Jagaks preemia täiesti eriliste soomlaste (mitte et ma Lordi esitust väga kaifinud oleks) ja kahe maa vahel, kes julgesid avalikult kogu tsirkust parodeerida – Leedu ja Island. Esimesel miski kreiside meeste kamp à la Keskerakond, kes skandeeris “meie oleme võitjad, hääleta meie poolt!” ja teisel libatibi Silvia Night umbes samasuguse sõnumiga.

Ametlik tulemus jättis täiesti külmaks. Ja kuna laupäeva õhtul on mäng tulemas, siis ilmselt ei jõua finaali üldse vaadatagi.

Taevatee proov

… toimus täna Oleviste Maarja kabelis. Ilmselt seal tuleb laupäeval ka üles astuda (kell 20.00 – kel huvi, võib kuulama tulla).

Aga päris ilusti tuli välja. Ja kui aus olla: Liisbeti ja kahe Indreku vokaalharmooniad hakkavad Kakule üha enam meenutama sihukest tipptegijat nagu Clannad… Muidugi arenemisruumi on veel kõvasti, aga ehk saab sest kooslusest tõesti asja.

Tagasi Rohelisel Saarel, vol 2

Eile sai seltskonnaga ka üksjagu tööd tehtud, meie ühine raamat ja kursus sai tublisti parema põhja alla. Tuli enda jutt ka ette kanda ning see võeti hästi vastu – algsest hirmust “häkkeri”-sõna ees ei olnud eriti midagi järel. Päeva lõpuks oli aga kõigil juhe nii koos, et ka auväärsed härrasmehed (põhiosa seltskonnast) hakkasid lolli nalja viskama…

Õhtuks ronisid teised Temple Bar’ile, mina aga pidin oma vana sõpra Vincenti trehvama. Saatis teine mulle SMSi ja käskis end Wexford Streetilt Whelansist üles otsida. Koht oli ligidal ja kohale sain täpselt. Vincenti-vana oli sama suur kui viie aasta eest ning üksnes veidi enam halliks läinud. Möla ja suht karm Dublini aktsent olid aga endised. 🙂 Alguses istusime pool tundi pubis pindi taga, siis kolisime aga samas kõrval olevasse kontserdipaika – Vincent oli juba enne rääkinud, et saavat üht asja sõprade kaudu kuulama. Esineja nimi mulle midagi ei öelnud, aga üldiselt oli juba teada, et Vincenti-vana rämpsu ei kuula.

Whelansi kontserdisaal meenutas hübriidi von Krahlist ja kino Kosmosest ning oli rahvast paksult täis. Ehkki polnud ei [L] Eliza Gilkysonist ega [L] Robert McEnteest midagi varem kuulnud (äbiäbi!), oli kohe algusest selge, et oleme õigesse kohta sattunud. Eliza esitles oma uut plaati “Paradise Hotel” ning kui järjekord nimilooni jõudis, tundus küll, et [L] Eva Cassidy on maa peale tagasi saadetud. Muide, ka teda sain esmakordselt kuulda tänu Vincentile ning tema töötlus kuulsast Stingi hitist “Fields Of Gold” on parimaid lugusid, mida tean.

Kaks vokaali (peamiselt Eliza) ja kaks kitarri (Elizal juhtmega akustiline, Robertil ilmselt mingi Fender). Bändi polnud üldse vaja, mõlemad mängisid fantastiliselt. Stiil käis klassikalistest folkballaadidest bluusi ja karmi protestilauluni välja (Põõsa Jorh sai taas ühelt lauljalt kere peale). Vahele veel lõbusaid lugusid Eliza kirjust elukäigust.

Omaette preemiat väärib iiri publik. Mõnus seltskond, kes Elizale innukalt kaasa laulis ja kohati edukalt taustakoori osa täitis – isegi laulja ise oli suht sillas ning laulis kahele setile lisaks veel pool kolmandatki.

Nii et tänud Vincentile vägeva elamuse eest. Ja kui eelmisel ööl ei saanud kuidagi magada, siis nüüd hoolitsesid kaks pinti Whelansi Guinnessi selle eest, et Kakk magas nagu kott ja ärkas ise pool minutit enne telefonialarmi karjumapanekut. 🙂

Hotellist kirjutasin end hommikul välja (jätsin neile valvelauda ühe eesti šokolaadi – nii meeldivat vastuvõttu nagu Albanys polegi kaua kohanud) ja tulin “tööle”. Õhtul peaks Vincentile külla minema ning siis keskööks lennujaama jõudma.

P.S. Eilsete uudiste põhjal tuleb Estonian Airi omanikele, kes plaanivad septembrist Dublini otselennu ära kaotada, naha peale anda. Õnneks oli lärm juba lehtedes päris kõva – äkki mõtlevad ümber. Kamoon, 3000 tegelast töötab siinkandis ja nemad võtavad lennu maha…? Tulleski oli suur osa lennukist täis.