Erapooletu meedia

EPLis (Delfis ka) vigisevad jälle mingid sellid teemal “liiga palju religiooni”. Kahtlemata on kodanikke, kes selle teemaga endale odavat populaarsust teevad (üks selline juhib praegu üht maailma suurriiki). Seda aga ei anna mingitpidi niimoodi üldistada.
Sihukest jura avaldavad meie “ajakirjanikud” küll, sellest aga, et Treffneri gümnaasiumi õppurid on vastuseks õiguskantsleri ettekirjutusele kogunud [L] hetkeseisuga üle 1600 allkirja usundiõpetuse toetuseks, ollakse targu vait. Pole poliitiliselt korrektne ju.

Apdeit – [L] Postimehes sellest siiski räägitakse. Soovitan lugeda ka kommentaare. Väga naljakas on vaadata, kuidas mõnele inimesele tõsimeeli pähe ei mahu, et mõni ärksam gümnasist tahab teiste inimeste ilmanägemisi paremini tundma õppida…

Milleks usundiõpetust vaja on

Tänane [L] Päevaleht kajastab lugu sellest, kuidas üks libe väliseestlane ühe siinse mehe lohku tõmbas, lubades talle Ameerikast “püha katoliikliku ja apostelliku õigeusu kiriku” poolt meeletut rahasadu. Asi lõppes üpris traagiliselt, petetu sooritas enesetapu.

Iga vähegi kirikuga kokku puutunud inimene poleks selle tünga otsa sattunud – “kiriku” nime kuulmisest oleks juba piisanud. Kurb lugu, kuid näitab ilmekalt, milleni viib ühe kultuurisfääri täielik ignoreerimine inimeste hariduses.

J.O.K.K.

Lugesin paari päeva tagust Äripäeva juhtkirja. Väga tabav lugu.

Juttu on nimelt korruptsioonist Eesti Vabariigi moodi ehk siis huvitavast väljendist “juriidiliselt on kõik korrektne”. J.O.K.K. oli nii kohukesemeistritest ajusurnute tegevus, mõningate onude panga- ja maatehingud kui pansionaadisarnase eseme püstitamine Nõmmele. Pisematest saavutustest rääkimata.

J.O.K.K., ütlevad jobud. Kui nii edasi läheb, ütleb keegi varsti M.O.T.T. Moraalselt Osutus Tinatükk Teenituks.

Inimeste seljas ei saa lõpmatuseni sõita.

TLÜ vs Peda

TLÜ meililistis tekitas üksjagu suure tormi üks kiri (tähenduslikult tuli see EHI ehk siis TLÜ moodustumisel ühe liitunud “väiksema venna” poolt), mis soovis õnne TLÜ läheneva esimese aastapäeva puhul ja soovis edu “Peda mentaliteedist” vabanemisel ja Tallinna Ülikooliks kasvamisel. See ajas “vanad pedakad” muidugi tagajalgadele.

Kakk ei saa midagi parata – ta on 100% tolle kirjaga nõus. Ilmselt tuleb süüdistusi ebapatriootlikkuses jne , kuid väljastpoolt tulnud inimesena (õppinud ja töötanud kuni 2002. aastani TTÜ-s, ka IT kolledži staaž on pikem kui TPÜ/TLÜ oma) on Kakk olnud kogu aeg küll oma HT keskuse patrioot (ja on seda endiselt ning üha rohkem), kuid … sorry, mitte TPÜ oma (TLÜ patrioodiks kujunemine on viimaste arengutega seoses täiesti reaalne). Liiga palju on siin ikka veel läppunud mõtteviisi ja vulgaarhumanitaarse m…desügamise (pardon) paha lõhna, et seda mitte tunda. Eriti selgub see eespoolmainitud listi (ja veel mõningaid teisi liste) pikemat aega jälgides. Olgem ausad – kuni väga lähiminevikuni läksid Pedasse üksikud tõeliselt helged oma ala fännid ning põhiosas need, kes Tartusse ja TTÜ-sse ei saanud. Nüüd on meil reaalne võimalus seda olukorda muuta ning teha avansina antud (seda tunnistas ka uus rektor oma avakõnes) TLÜ nimele tõeline sisu taha – Kakk on viimasel ajal ses suhtes üha optimistlikum. Kui aga jäädagi tolknema mingite vanade mallide juurde, siis seda ei juhtu.

Kakk armastab traditsioone. Kuid antud juhul on tegemist traditsiooniga, mis võib saada piduriks.

Torino olümpiamuljed

Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂

Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!

Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:

  • mäesuusataja Bode Miller – pidi võitma kõik mäesuusaalad. Ei saanud mitte muhvigi.
  • kiiruisutaja Chad Hedrick – pidi tegema Eric Heidenit ja võitma kõik kullad. Sai märksa vähem kui lubas.
  • lühiraja-kiiruisutaja Apolo Anton Ohno – pidi võitma kogu lühiraja. Sai kah märksa vähem, kuigi medaleid tuli
  • USA hokimehed – äärmisel juhul tuli kõne alla kaotus finaalis ja sedagi vaid Kanadale. Tegelikult peksti mõlemad meeskonnad veerandfinaalis välja.

Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.

Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.

Aamen, Wolli!

Kunagine koolikaaslane TTÜ-st Peeter P. “wolli” Mõtsküla [L] kirjutab väga tabava arvamuse autorikaitsjate järjekordsest vaimusünnitisest ehk siis digiandmekandjate maksustamisest. Kakk arvab juba ammu, et “intellektuaalomandi” tänase käsitluse näol on tegu organiseeritud kuritegevuse ühe legaliseeritud vormiga ja sellisena ei peaks demokraatlikud ühiskonnad sellega tegelema.

Tamasser või mitte

Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.

Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛

Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.

Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.

IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…

Usundiõpetus – uus kommunismitont

Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛

No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.

Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.

Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.

Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.

Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.