Kaku ajaveeb
Tänane [L] Päevaleht kajastab lugu sellest, kuidas üks libe väliseestlane ühe siinse mehe lohku tõmbas, lubades talle Ameerikast “püha katoliikliku ja apostelliku õigeusu kiriku” poolt meeletut rahasadu. Asi lõppes üpris traagiliselt, petetu sooritas enesetapu.
Iga vähegi kirikuga kokku puutunud inimene poleks selle tünga otsa sattunud – “kiriku” nime kuulmisest oleks juba piisanud. Kurb lugu, kuid näitab ilmekalt, milleni viib ühe kultuurisfääri täielik ignoreerimine inimeste hariduses.
Lugesin paari päeva tagust Äripäeva juhtkirja. Väga tabav lugu.
Juttu on nimelt korruptsioonist Eesti Vabariigi moodi ehk siis huvitavast väljendist “juriidiliselt on kõik korrektne”. J.O.K.K. oli nii kohukesemeistritest ajusurnute tegevus, mõningate onude panga- ja maatehingud kui pansionaadisarnase eseme püstitamine Nõmmele. Pisematest saavutustest rääkimata.
J.O.K.K., ütlevad jobud. Kui nii edasi läheb, ütleb keegi varsti M.O.T.T. Moraalselt Osutus Tinatükk Teenituks.
Inimeste seljas ei saa lõpmatuseni sõita.
TLÜ meililistis tekitas üksjagu suure tormi üks kiri (tähenduslikult tuli see EHI ehk siis TLÜ moodustumisel ühe liitunud “väiksema venna” poolt), mis soovis õnne TLÜ läheneva esimese aastapäeva puhul ja soovis edu “Peda mentaliteedist” vabanemisel ja Tallinna Ülikooliks kasvamisel. See ajas “vanad pedakad” muidugi tagajalgadele.
Kakk ei saa midagi parata – ta on 100% tolle kirjaga nõus. Ilmselt tuleb süüdistusi ebapatriootlikkuses jne , kuid väljastpoolt tulnud inimesena (õppinud ja töötanud kuni 2002. aastani TTÜ-s, ka IT kolledži staaž on pikem kui TPÜ/TLÜ oma) on Kakk olnud kogu aeg küll oma HT keskuse patrioot (ja on seda endiselt ning üha rohkem), kuid … sorry, mitte TPÜ oma (TLÜ patrioodiks kujunemine on viimaste arengutega seoses täiesti reaalne). Liiga palju on siin ikka veel läppunud mõtteviisi ja vulgaarhumanitaarse m…desügamise (pardon) paha lõhna, et seda mitte tunda. Eriti selgub see eespoolmainitud listi (ja veel mõningaid teisi liste) pikemat aega jälgides. Olgem ausad – kuni väga lähiminevikuni läksid Pedasse üksikud tõeliselt helged oma ala fännid ning põhiosas need, kes Tartusse ja TTÜ-sse ei saanud. Nüüd on meil reaalne võimalus seda olukorda muuta ning teha avansina antud (seda tunnistas ka uus rektor oma avakõnes) TLÜ nimele tõeline sisu taha – Kakk on viimasel ajal ses suhtes üha optimistlikum. Kui aga jäädagi tolknema mingite vanade mallide juurde, siis seda ei juhtu.
Kakk armastab traditsioone. Kuid antud juhul on tegemist traditsiooniga, mis võib saada piduriks.
Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂
Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!
Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:
Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.
Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.
Näe, juhtus ette [L] sihuke huvitav lugemine. Päris hariv (järeldused tehku igaüks ise).
Kunagine koolikaaslane TTÜ-st Peeter P. “wolli” Mõtsküla [L] kirjutab väga tabava arvamuse autorikaitsjate järjekordsest vaimusünnitisest ehk siis digiandmekandjate maksustamisest. Kakk arvab juba ammu, et “intellektuaalomandi” tänase käsitluse näol on tegu organiseeritud kuritegevuse ühe legaliseeritud vormiga ja sellisena ei peaks demokraatlikud ühiskonnad sellega tegelema.
Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.
Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛
Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.
Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.
IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…
Tänases [L] Päevalehes on ära toodud Agu Sisaski avalik kiri Jaan Kaplinskile usundiõpetuse asjus. Soovitan lugeda ja mõelda – Agu-san (kunagi puutus Kakk temaga kokku hoopis jaapani keele kontekstis) toob välja paar üpris olulist punkti.
Tjah, vahelduseks tuleks jälle uriseda ka… 😛
No tee või tina, ei saa Kakk aru sellest hüsteeriast, mis usundiõpetuse ümber toimub. Jälle on kisa taevani ja kohati saab meediast lugeda masendavalt lolli juttu. Ja paraku tuleb öelda, et tolerantsilipuga lehvitavad usundiõpetuse vastased on siinkohal tunduvalt vaimupimedamad ja sallimatumad kui need, kellele neid featuure üritatakse külge pookida.
Argument, et usundeid võiks õppida ajaloo- ja kirjandustunnis, on samaväärne sooviga panna traktorist vormelirooli ja öelda, et üks roolikeeramine kõik… Vähegi spetsiifilisema usundiloolise küsimusega jääb ajaloo- või kirjandusõpetaja (vähemalt Eestis, kus ta suure tõenäosusega ise ühtki usundit ei tunnista) hätta ja seda ei peakski talle ehk ette heitma. Kuigi jah – levinumate usundite üldisi põhijooni peaks iga õpetaja juba ülikoolikursuse baasil tundma (aga elu näitab, et see nii ei ole). Iga kingsepp aga jäägu ikkagi oma liistude juurde – ehk ainult filosoofia oleks piisavalt lähedane aine, et seda saaks sama inimene õpetada.
Ja et miks kristlust õppekavas suuremas mahus oleks kui teisi? Ilmselt õpetavad ka jaapanlased enam koolis shinto kui muude usundite põhimõtteid, araabia koolides on esikohal muidugi islam jne. Eesti inimene peaks eeskätt tundma Õhtumaa vaimupärandit ja see baseerub väga olulisel määral kristlusel. Muidugi ei tee paha tunda ka Siddhartha Gautama, Muhamedi, Kong Fu-zi ja Zarathustra õpetusi, antiikfilosoofiat ja muudki, kuid siinkandis elades ei saa kristlusest üle ega ümber.
Senine kogemus erinevas vanuses eesti inimestega annab küll alust väita – suurem osa rahvast on usuküsimustes totaalsed võhikud. Jah, aetakse taga erinevaid esoteerilisi õpetusi ja kilinaid-kulinaid, kuid sedagi vaid seni, kuni õpetus liiga ebamugavaid nõudmisi ei esita. Kusagil olen juba kirjutanud – eestlase Jumal on miskisugune väike mehike, kes elab omaniku taskus. Sealt võetakse see mõnikord välja, esitatakse kategoorilises toonis (“havi käsul…”) nõudmised ja pannakse mehike seejärel taskusse tagasi. Ja hoidku Kibo selle eest, kui too peaks ise midagi nõudma hakkama… Ja kõige selle juures on üldiselt teadmishimuline eestlane kogu valdkonna suhtes hämmastavalt loll – ning mis kõige hullem, rahul sellega (või koguni uhke selle üle). Natuke terava võrdpildina meenub põnn, kes just püksid täis teinud – tal on natuke niiske küll, ent vähemalt mõnusalt soe olla. Natukese aja pärast on aga tunne vastikult külm ja märg ning püksist hakkab immitsema ebameeldivaid aroome… Eesti ühiskonnal on see staadium just kätte jõudmas.
Tahes-tahtmata meenub praeguse jampsiga nõuka-aeg oma optimistlike plaanidega Siberi jõed teistpidi käima panna. Jõudu teile selleks, seltsimehed.
Kakk on tegelikult muus osas suht korralik kodanik. Pättusi eriti ei tee, sõidab tänaval lubatud kiirusega ja oskab isegi suunda näidata. Aga näe, Linnari sõna ei kuulanud ja valima ei läinud.
Sai tükk aega kaalutud – kuid mitteminemise alternatiiviks oleks olnud vaid kodanikuna valimaminek ning seal siis kõigile kandidaatidele punase kaardi näitamine. No ei tõuse käsi tänapäeva Eestis ühegi erakonna poolt hääletama. Isegi selle argumendiga enam mitte, et “Muidu tuleb kohuke võimule” (nagu läkski). No ei ole lihtsalt kedagi, kelle poolt hääl anda – ja kuna isikuid valida ei saa (olgem ausad, ka kohukeste seas on mõned küllalt normaalsed inimesed, kes aga võimu juurde ei pääse), siis ei ole kogu asjal mingit mõtet. No vaatame…
Reform? Tänases kontekstis tundub selle õigel ajal “pumba juures” olnud, papihunniku kokku krabanud ja seejärel paduparemale keeranud ekskomparteilaste varjamatu sotsiaaldarvinism kogu muu hämamise sees isegi veidi sümpaatne – vähemalt nende puhul saab rääkida mingist platvormist. Kakule aga see platvorm väga erinevatel põhjustel ei sobi. Järgmine!
Rahvaliit? Paadunud rehepappide ja endiste kolhoosiesimeeste seltskond, kes nihverdas vene ajal ja teeb seda edukalt edasi. Isegi presidendi üldiselt soliidne imago ei suuda neid päästa. Järgmine!
Bez rublika? Ühe korra sai ämbrisse astutud, enam seda ei tee. Järgmine!
Sotsdemm? Toomas Hendriku Europarlamendi-kampaania ajal tundusid isegi sümpaatsetena, ilma Ilveseta on aga tühi koht. Järgmine!
Isamaaliit? Rahvuslik-konservatiivse, kergelt isegi kristliku ilmavaate poole kalduva parteina peaks olema küllalt meele järele. Paraku laseb mõnede tegelaste sündmatu käitumine asja seda koledamini lühisesse. Järgmine!
Kristlik rahvapartei? Kakk oli selle seltskonna sünni juures isegi kergelt osaline, kuid seni pole sest asja saanud – karta on, et liigne ameerikalik-elusõnalik roosamanna mõningate asjade ajamisel peletab eemale hulga traditsioonilisemaid kristlasi, muust rahvast rääkimata. Tahtmist on, ideaale ka, oskusi paraku veel mitte.
Kõige rohkem vihastabki asja juures olukorra absurdsus – anna hääl kellele tahes, midagi ei muutu. Kõik hämavad ja varastavad ühtmoodi.
Nii jäigi käimata. Seega peab kohukese vastastel olema edaspidi välja käia natuke parem argument kui ninasarvikutega hirmutamine. Tundus, et sama arvas 53% valijaskonnast…