Raamatubatoon

Näe, sõber [L] Aab on jälle huvitava asjaga lagedale tulnud – Eesti blogosfääris levib nimelt Raamatubatooni nimeline mäng… Et Aab järje [L] Kakule edasi andis, siis üritaks omalt poolt ka miskit kirja panna…

Raamatuid riiulis

Raamatukapis vist umbes sama palju kui Aabramil – pakuks 500 ringis. Suur osa Kaku vanu raamatuid aga asub vanemate juures maal. Nagu Aabil, kipuvad ka Kaku raamatud mööda laudu ja kappe ringi rändama ja lähevad kappi tagasi alles siis, kui Kiisu nende peale urisema hakkab.

Viimati ostetud raamat

Oli paks ja tehniline Red Hati kapsas. Paraku ei ole viimasel ajal raamatupoodi sattunud.

Hetkel loen

Paraku peamiselt Internetti… Lisaks [L] Pühakirja, kõikvõimalikke [L] J.R.R. Tolkieni asju (n+53 korda) ja häkerdiste asju nagu [L] Linuse [L] “Just for Fun” või Pekka Himase [L] “Häkkerieetika” (viimaseid eriti seoses algava õppetööga – kusjuures Himase raamat on mainitud viite all üle mõistuse odav, iga mõtlev inime võiks selle 15 krooni eest endale soetada!). Lisaks lugesin hiljuti Queeni DVD vaatamise-kuulamise juurde üle nende eesti keeles ilmunud biograafia.

Viimased viis loetud raamatut

Kas mõeldakse esmakordset või ka ülelugemist? Lugesin üsna hiljuti läbi neli kirikuisade sarja raamatut (Augustinus, Cyprianus, Loyola, Luther).

Raamatud, mis on mulle olulised

Selle jaoks on Kakul lausa [L] omaette veebileht.

Niih…. Tehtud. Kes jätkab? [L] Elanor? Või [L] Hans?

Suur kamm serveriga

Kakk muidugi üritab häkkeri kombel asju “viimase peale” viia ja saab vahel vastu näppe. Konkreetsel juhul tekkis mõte uuendada ära Kakupesa [L] Zope (kuigi mingit karjuvat vajadust polnud) ja selleks tuli kogu süsteem uuema [L] Pythoni peale viia. Selleks aga tuli CentOS 3 (mille paigaldamine hiljuti üllatavalt lihtne oli) uuema 4 vastu vahetada. Muidu polnudki väga hull – linux upgradeany buutimisel uuendas süsteemi ära veerand tunniga. Paraku aga tuli seda seejärel üksjagu näppida. Veebiserver ei töötanud (olemasolev konfifail jäeti millegipärast kasutusele võtmata – väike, aga nüri viga), E-post ka mitte (vahetus klient – uue [L] Dovecoti install ja häälestus oli õnneks lihtne), [L] MySQL baaside üleviimisel jäi lingikogu tühjaks. Viimane oligi kõige hullem jama ja lahenes õnneks [L] sõber Aabrami abiga järgmisel hommikul – MySQL 4.1 oli kasutusele võtnud uue reserveeritud sõna mod, mis paraku oli lingisüsteemi baasis ühe välja nimeks… Jura rohkem kui kopika eest. Kõige tipuks ei saanud olemasolevad Zope’i rakendused uue 2.8.1-ga läbi ja pidin vana 2.7 tagasi panema. 😛

Vend Rogeri lahkumine

Tänasest [L] Päevalehest võib lugeda kurba uudist – vaimuhaige rumeenlanna (EPL ei maini vaimuhaigust, Wikipedia aga küll) tappis õhtupalvuse ajal [L] Taizé vennaskonna asutaja, 90-aastase [L] vend Rogeri.

Erinevalt samuti hiljaaegu lahkunud Johannes Paulus II-st katoliku kirik kardetavasti Rogerit pühakuks ei kuuluta (vt. Wikipedia artiklit), kuid ta on selle vähemalt samavõrra ära teeninud. Taizé on ehk parim tänapäevane näide sellest, kuidas saab lihtsate vahenditega ületada inimestevahelisi erimeelsusi ja teisitimõistmisi. Vend Roger jättis maailmale üliväärika pärandi.

Kahju, et üks hea mees on siit läinud. Kuid nagu ka Johannes Pauluse puhul öeldud sai, võib vaimusilmas kuulda sõnu “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21).

Serveri süsteemivahetus

Louisiana raamatukogu itipoisid said omal ajal hakkama tubli teoga – lõid [L] White Box Linuxi nime all esimese laiemalt levinud vaba klooni tuntud, ent kallist [L] Red Hat Enterprise Linuxist. Ka Kakupesa kolis omal ajal Fedora 1-lt sellele üle. Paraku on asjaosalistel ilmselt tööd-tegemist nii palju, et viimase paari kuu jooksul on süsteemiuuendusi üsna kasinalt tulnud. Nüüdseks on [L] CentOS oma arengus WB-st mööda läinud (seal on asjaga tegelejaid tublisti enam) ja oligi ammu plaan see ära teha. Tuli välja, et WB 3. versioonilt üleminek CentOSe vastavale 3. versioonile on täitsa käkitegu – [L] vastava veebilehe näpunäidete järgimine võttis koos restardiga aega umbes paarkümmend minutit. Millalgi tuleks siis ka CentOS uuemale, 4. versioonile üle viia, ent see pole primaarne – RHEL kloonina on tal paar head aastat uuendusi garanteeritud.

Filmielamus: Mees ilma minevikuta

Üleeile hilisõhtul tuli telekast Aki Kaurismäe Soome-triloogia teine film “Mees ilma minevikuta” ([L] “Mies vailla menneisyyttä“). Sattusin vaatama puhtjuhuslikult – aga vedas, et peale sattusin.

Lühidalt räägib lugu lihtsast 40-aastasest töömehest, kes Helsinkisse minnes saab pättidelt peksa ja kaotab mälu. Seejärel tuleb siis hakata erinevate takistuste kiuste (nimetuna ei anta ei sotsiaalabi ega töökohta) oma elu uuesti püsti panema. Läbi kõikvõimalike pöörete ja keerdkäikude see viimaks ka õnnestub.

Kunagi eespool kirjutasin Tasogare Seibeist. Kummaline küll, kuid nende kahe filmi vahel tekkisid kohe paralleelid. Mõlemad on üdini rahvuslikud ja esitavad laia valikut koloriitseid tegelasi. Mõlemad räägivad n.ö. väikesest inimesest, kes oma olukorrast kõrgemale tõuseb. Mõlemas sisaldub üsna omanäoline armastuslugu. Mõlemas leitakse ka tõsistes olukordades muigamapanevaid ivasid. Mõlemad lõpevad õnnelikult, kuid see pole hollivuudiseebine happy end. Ja viimaks – kui jaapani filmile on samurailik autunnetus midagi läbinisti kodust, siis täiesti võrreldav aumõiste esineb ka soomlaste omas (ehk kõige markantsem näide on pankrotistunud väikeettevõtja, kes peale edukat pangaröövi end maha laseb, kuid enne seda saadab peategelasega laiali oma endistele töötajatele võlgu jäädud ja tollestsamast pankroti põhjustanud pangast röövitud raha).

Veel üks huvitav detail – tavaliselt on päästearmeelasi filmides kujutatud vaid poolearuliste usuhulludena. Ka siin on pilt kergelt koomiline (kasvõi see, kuidas kalkaritebändist Päästearmee orkester ja ühest tolle ohvitserist solist saab), kuid see organisatsioon on filmis kahtlemata positiivne tegelane (eriti lahe kuju on Päästearmee advokaat, kes ühel väga vajalikul momendil peategelasele appi saadetakse).

Ja võin eksida, kuid siin oli üks soome film, kus ei hakanud kõrva ühtegi v-sõna…

Uus spordiala – jätkuks

Soomes tehakse peale hetkel käimasoleva kergejõustiku MM-i ka muud sporti…

Paar sissekannet tagasi oli juttu nigeerlaste tüngaspordist. Nüüd leidsin ülimalt markantse juhtumi [L] ühe soome harrastaja veebist. Tõeliselt tasemel läbi viidud, rääkimata veel andekatest tegelasenimedest (mis on muidugi soomekeelsed, millest õnnetu mugu aru ei saa) ja tõsiselt lahedatest kommentaaridest. Kui piisavalt palju troppidele tünga teha, ehk jääb lihtsameelsete koorimist veidikenegi vähemaks. Pealegi on sedalaadi juhtumid tõeliselt mõnus lugemine.

Pingviiniaabits võrgus

Kakk on teatavasti alates 2000. aastast oma arvutites üksnes pingviini pruukinud ning nii tekkiski mingi aeg mõte oma kogemustest üks raamat kirjutada. Nii saigi eelmise aasta jooksul valmis (ilmus selle aasta algul) [L] Pingviiniaabits. Kuna kirjastamist rahastas tööandja, siis pidi paraku arvestama raha tagasiteenimisega ja nii ei saanud [L]ESR kombel oma raamatut kohe netti panna. K-Salongi poisid aga tegid raamatuga tublit müügitööd ja seda osteti ka otse TLÜ käest. Nüüdseks on raamatu algversioon hakanud veidi vananema (Fedora 2 ikkagi), kuid see materjal suudab algajaid pingviinihuvilisi ikka veel teenida. Nii on see nüüd ka võrgust [L] täies mahus saadaval. Et aga paberraamatut ka veel mõni ostaks, sai litsentsiks valitud [L] Creative Commonsi NonCommercial-ShareAlike.

Harkujärve laager

… toimus möödunud nädalavahetusel juba teistkordselt Uulus.

Juba koht on äärmiselt omapärane – maakivist kirik, mis vahepealsetel segastel aegadel spordisaaliks ümber ehitatud; ümberringi on ehitatud veel kümmekond kena kämpinguonni ka. Nüüd on kirik tagastatud Pärnu Eliisabeti kogudusele, kuid kohapeal kogudust pole ja nii ongi Uulu kirik jäänud rohkem puhkebaasi rolli. Tänu isa Thomasele Pärnu Barnabase kogudusest aga on [L] EKEK juba teist aastat saanud võimaluse oma suvelaager seal maha pidada ning muuhulgas kasutada ka kirikut tema õigel otstarbel.

Kokku oli tulnud üsna kirju seltskond päris põnnidest kuni vanemate inimesteni välja, kuid selline ühe pere tunne tekkis kohe alguses ja kestis lõpuni välja. Lisaks “omadele” oli külas kaks satsi soomlasi (oli hea võimalus roostetamakippuvat soome keelt paremasse töökorda saada) ja paar inimest Lätist.

Kakk vedas oma trennikola ka laagrisse kaasa ja nii oli nooremal seltskonnal omajagu vehkimist. Ise paraku eriti palju harjutada ei saanud, eelmise pühapäeva loll kukkumine avaldas veel mõju. Juppidel oli aga lõbu laialt.

Kui trenni ei saanud teha, siis tegime musa. Igas asendis ja koosseisus, püsti ja pikali – alates igaõhtustest missadest ja hommikustest palvustest ning lõpetades lõkkeõhtutega, pluss veel pidevalt vahepeal ka. Saime kokku korraliku bändi – kitarr, bass, sünt ja trumm ([L] djembe või siis [L] bodhran), lisaks muidugi veel lauljad. Üheks huvitavaimaks muusikaliseks leiuks oli Pärnu sõprade poolt välja käidud, Suur-Pakrilt pärit vaimulik rahvalaul [L] “Meile on see päev nüüd ilmund”, mille lahendasime sellises omapärases, kergelt pungilikus võtmes. Vinge lugu, see tuleks kunagi linti teha.

Vahva oli ka reedese lõkkeõhtu üllatus – trummiworkshop, mille korraldas üks vahva külaline Tartust. Kokku oli veetud paarkümmend erineva suuruse ja kõlaga käsitrummi ja soovijale õpetati põhilisi mängutehnikaid. Kui siis kogu see punt Anne dirigeerimisel ümber lõkke istus ja üht brasiilia rütmi tagus, võis pilt päris lahe olla. Open-open-open-open, bass, slap-slap… Ja nii üle kahe tunni järjest. Lõpuks hakkasid veel paar venda ümber lõkke tantsima ja jorisema, nii et asi läks üsna aborigeenseks kätte.

Ja ikkagi – kogu laagrit iseloomustas mingi eriline atmosfäär, mida muudes seltskondades eriti ei kohta. Vist on midagi inimesest suuremat ikka olemas küll. 🙂

Uus spordiala Internetist

Seda, et kaugel Aafrikas asub maa nimega Nigeeria, kus elavad toredad mustanahalised inimesed ja kust tuleb palju huvitavaid äripakkumisi, teavad ilmselt paljud. Maailm on suur ning lollikesi, keda nende rahast ilma jätta, leidub kardetavasti alati.

Nüüd aga on tekkinud grupp inimesi, kelle hobiks on “bait-a-mugu”-nimeline mäng (“mugu” pidavat olema termin, mida nigeerlased tüngaohvrite kohta kasutavad, tähendavat umbes “suurt lolli”; käesoleval juhul aga jääb mugu‘ks keegi teine). Mängu eesmärgiks on kirjale vastata ning üritada õnnetu nigeerlasega manipuleerides temaga igasugu asju ette võtta. Miinimumprogrammiks on petise aja võimalikult pikk äraraiskamine (kiiduväärt, kuna seda vähem jõuab ta mõnd lihtsameelset koorida), sageli aga õnnestub too panna isegi ringi sebima, asju ajama ja omaenda raha mängu panema… Vaat seda nimetab Kakk social engineering‘u kõrgtasemeks.

Sai siin loetud üht sellealast portaali nimega [L] whatsthebloodypoint.com. Nimi ütleb juba palju. Pole tükk aega nii jubedalt naernud kui lugedes, kuidas “sportlane” nimetas end elukutseliseks kärbidresseerijaks sir Gerald Womo Milton Glockenspieliks ja saatis mugule isegi vastava ajaleheartikli. Vaene turakas võis end ilmselt üsna kahvatuks vihastada, kui ta viimaks aru sai, et temaga lolli mängitakse. Sellest loost annaks teha lausa korraliku absurdikomöödia.

Sama spordialaga tegelevad ka [L] http://baita.mugu.co.uk, [L] http://the.mugu.co.uk, [L] http://www.419eater.com ja veel mitmed teised. Edu neile!

Kui kunagi aega rohkem, prooviks ehk ise ka.