Kaku ajaveeb
Patenditriangli jätkuks leiab [L] eelnõu arutelu lehelt ühe teravmeelse tsitaadi briti parlamendisaadikult Thomas Wise’ilt: “We will vote to reject the directive completely. I have always said that if the EU is the answer it must have been a silly question. Now that is patently obvious!”
Wise words, Mr. Wise.
… kellel jätkus meelekindlust seista vastu suure rahakoti ja libeda jutuga lobbymeestele ja tõmmata tarkvarapatentidele vesi peale. Lähemalt võib lugeda näiteks [L] FFII vastavalt lehelt, kuhu palju selleteemalisi linke kogutud. Siiski ei peaks vist enne õhtut hõiskama – kord juba lükati see lollus tagasi ja Euroopa Komisjon vedas selle kõiki elementaarseid mängureegleid rikkudes uuesti üles. Nüüd aga on neil seda vähemalt tublisti raskem teha. Tubli töö, parlament! Ja teadaolevalt vähemalt paar Eesti saadikut aitasid sellele ilmselt kaasa, nii et vahelduseks polegi häbi eestlane olla.
Lõppenud nädalavahetusel sai siis käidud [L] ELIL iga-aastases [L] Karujärve suvelaagris Saaremaal. Korra varem käisin, siis jäi asjast selline süldimuusikaline-viinahaisuline maik. Aga nüüd taheti, et Kakk ELIL juhatuse liikmena ikka kohal oleks ja nägu näitaks, pealegi pidid tulema ka pärnakad, kellest paar ratastooliselli Teet Jüringu käe all [L] ratastoolikarated harjutavad – neid oleks tahtnud ise näha, pealegi avaldati soovi miski demo korraldada. Kakk laadis siis oma nuiad-mõõgad-kaikad autosse ja küttis reedel Saaremaa poole (koos ühe teise selliga, kes küüti soovis).
Saarlased on üldiselt laagri orgunniga kenasti toime tulnud – isegi priiküüt hr. Leedo laevadega oli kahe kindla reisi jaoks välja räägitud. Saime kenasti üle vee ja juba laevas nägi palju vanu tuttavaid nägusid (üldse võikski öelda, et vanade sõprade kohtamine tegi laagrist igati ilusa kogemuse).
Väikese orienteerumise järel leidsime Karujärve üles ja seadsime end sisse. Et [L] Astangu rahvas jäi tulemata, sai Kakk endale ühe neile mõeldud onnidest (mille muutis toredamaks ukse kohal asuv pääsukesepesa). Selguse huvides sai sildil oleva sõna “Astangu” ette lisatud suurelt kohalikus keeles “Äi see pöle mette” ja alla suur kakk joonistatud… Lähinaabriteks sai veel mõned vanad sõbrad (näe, John – aka Giovanni aka Juhani, kellega kunagi koos Norra laagris käisime – kah siin!).
Laagri programm oli suhteliselt hõre, põhirõhk oligi vist puhkamisel ja inimestega suhtlemisel. Pärnakad jäid paraku tulemata ja seetõttu jäi kogu kakluskunstijämm ära. Siiski sai mõnegi inimesega sel teemal räägitud ja paarile inimesele erinevaid harjutusi õpetatud (näiteks üht chi kungi kombinatsiooni, mille Uusoksa-sensei Kakule õpetas). Seltskonnas leidus veel paar võitluskunstidega tegelnud selli, kellega sai siis ka tõsisemat vestlust arendatud. Ja muidugi jäi piisavalt aega ise harjutada – trennitegemine saigi üheks peamiseks ajaviitmismooduseks (arvestades augusti lõpus toimuvaid laagreid igati hea võimalus). Boonusena sai selle tegevuse käigus veel kõvasti päikest ka.
Laupäeval käisime vaatamas üht vana sõpra, kes elu keeruliste käikude tulemusel hooldekodusse sattunud. Ausalt öeldes oli ikka masendav koht küll – isegi ilus loodus ja särav päike ei suutnud seda zombie’likku õhustikku hajutada. “Lendas üle käopesa” tuli meelde… Ja sellest mõttest tuligi idee panna üheks õhtuks McMurphy kombel lihtsalt plagama. Toppisime tegelase autosse ja aidaa (Tegelikult me siiski teatasime viisakalt oma inimröövist ka ametivõimudele). Laagripaigas orgunnisime talle ka öömaja ning saime nõnda inimesele vähemalt üle pika aja natuke väärilist meelelahutust pakkuda. Õhtul istusime muust seltskonnast eraldi oma lõkke ääres otse veepiiril ja rääkisime juttu kaugelt üle kesköö (muidu idüllilist istumist häiris ainult asjaolu, et mingi punt tegeles eemal suurel lõkkeplatsil erinevate hittlaulude grupiviisilise vägistamisega karaoke sildi all). Ei hakka detailidesse laskuma, kuid meie riigis on hooldekodumajandus ikka hirmsat moodi käest ära küll.
Siit üleskutse võimalikele Jora lugejatele – eespoolkirjeldatud inimene vajaks väga arvutit. Kellel mõni veidi vanem PII või PIII üle, võiks Kakuga ühendust võtta. Vaatame masina üle ja saadame Saaremaale. Eriti hea oleks mõni vana läppar (aku pole oluline), aga sobib ka suurem lauamasin. Kui arvuti olemas, hakkab Kakk sinna Internetti kah orgunnima – hooldekodus endas olevat ots olemas, kuid kohapeal tuleb natuke traati vedada.
Viimaks pühapäeva hommikul transportisime oma külalise tagasi ja tulime ka ise tulema. Isegi selle paari päevaga oli juba kahju mõnest inimesest lahkuda – õnneks on Eesti suht pisike ja kontakti hoidmine pole raske…
The Reg kirjutab jälle huvitava loo sellest, kuidas kasumijanus briti pangad oma teeninduskeskused kõik Indiasse on deporteerinud ja kuidas siis kohalikud sullerid kogu konfidentsiaalse info (kasutajatunnused, paroolid, passinumbrid – ühesõnaga kõik vajalik ideaalseks identiteedivarguseks) rõõmsalt maha parseldavad. Tegelik lugu on pärit kõmulehest [L] The Sun, kelle reporter pättide juures ostjat mängis ja kõik vajaliku ka kätte sai.
Muidu oleks isegi natuke naljakas (kui aus olla, siis IT vallas on kogu brittide värk allakirjutanule juba kümmekond aastat küll üsna retarded tundunud – olgu siis tegu Interneti pikka aega takerdunud levikuga, võrguligipääsuga ülikoolides või tarkvarapatentide fännamisega), aga tahaks väga loota, et rootslaste omanduses olevad Eesti pangad samalaadset kokkuhoidu idapiiri tagant otsima ei hakka…
… toimus Teater No99 (endine Vanalinnastuudio) saalis, nagu sealmajas juba tavaks.
Kakk üldiselt igasugu aktusi eriti ei armasta, ITK oskab aga isegi ametlikke üritusi mõnusas häkkerivaimus korraldada. Kuidagi pingevabam kukkus välja kui paljud teised samalaadsed (ilmselt taas tänu Kalle oskusele seda sel viisil korraldada). Kakul tekib juba see staazhika õpetaja rõõm – vaadata, kuidas omaaegsed rebased, keda terve semestri kiusatud sai, nüüd tähtsa paberiga koolist välja marsivad… Ja noor kolleeg, kelle üllatavalt mõnus ja krutskine lõpukõne vägeva aplausi sai, ütles pärast, et kõne stiil olla Kaku käest omal ajal õpitud. 🙂 Vat siis…
Nii et edu kõigile värsketele itikatele ja kogu koolile kah.
Nüüd on siis uus [L] Fedora väljas.
Eelmised kogemused selle Linuxi distroga annavad alust eeldada seaduspärasust, et Fedora tuleb rahva ette 2-3 nädalat liiga vara. Esimestel päevadel on olnud tegu väga ebastabiilse softiga, mõne nädalaga aga paraneb seis tunduvalt.
Nüüdne 4 on ses suhtes ehk isegi kõige viisakam. Räigeid ämbreid peale esmast installi ei täheldanud, vaid nVidia draiveritega tekkis väike probleem (nVidia enda saidilt võetud draiver ei töötanud, kuid hädast aitas välja Livna varamus leidunud variant) ja muidugi on esialgu veel varamuid vähevõitu, kes “nelja” toetavad. Ka tekitab natuke küsimusi mitme paketi tõstmine põhidistrost välja perifeeriasse. Kuid GNOME 2.10 näeb kena välja küll ja vist on kogu kupatus ka jupike kiirem.
Läpakasse (põhiline töömasin) aga igaks juhuks enne nädalat-paari seda siiski ei installi.
Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub Tallinnas Nõmmelt Laagrisse pääsemine. Algul ehitati Kadaka pst viadukti – OK. Siis kaevati üles Kadaka pst – hea küll. Siis pandi kinni enamik väikesi tänavaid seal ümber – enam ei saanud mujalt peale Pärnu mnt enam üldse läbi. Ja nüüd otsustati Pärnu maanteed pindama hakata… Alates Pääskülast kuni Nõmmeni välja on 30-märgid. Ainus mõistlik viis Laagrisse pääseda on Vabaduse pst või siis hoopis Õismäe ja Harku kaudu – Mustamäelt tulles on aga lugu üsna sant.
Teid-tänavaid tuleb parandada, sellele ei vaidle keegi vastu. Seda aga ei peaks tegema ADD-ga (Attention Deficit Disorder) ehk tähelepanu koondamisraskustega inimesed, kes ei suuda üle kümne minuti ühe koha peal üht tööd teha ja peavad seepärast kolmandiku linna üles kaevama, et piisavalt vaheldusrikas oleks.
Alles see oli, kui hr. Põõsas hirmsa vaidluse ja madinaga Ameerikamaa presidendiks valiti, mille järel oli näha päris räigelt setsessionistlikke avaldusi “kahe Ameerika” stiilis. Tänane [L] Slashdot käsitleb kurikuulsat Patriot Acti ja selle laienemist – seal on päris palju mõtlemapanevaid kirjutisi. Juba algne PA ei olnud just kuigi demokraatlik nähtus ja kui nüüd veel vaikselt juurde keeratakse, saamegi ehk viimaks sarnase hullumeelse diktatuuri nagu filmis [L ]“Escape from LA”. Ehk siis toimub midagi konna keetmise sarnast – pikkamööda pannakse tuld alla, konn ei märka midagi, enne kui surnuks keeb. Nagu Slashdotis mitu selli märgivad – tavaline Joe on busy oma 10-12-tunnise tööpäevaga, laste hariduse jaoks raha säästmisega ja muu elementaarsega, nii saavadki poliitikud teha mida tahavad.
Nüüd on miskid sellid aga tulnud välja hoopis isemoodi algatusega – [L] Free State Project üritab ajada New Hampshire’i osariiki kokku 20 000 isemõtlejat ja luua sinna libertaarlaste musterosariigi. Vaba turumajanduse, täieliku sõnavabaduse ning relvakandmisõigusega. Päris põnev idee… Üks kriitilise meelega ameeriklane Slashdotis ütleb nii: “We need to remind people that our empire is not unlike others before. They all fell apart. Ours will too”. Eks elu näitab, kuhu see maakera üleüldse lähiaastatel keerama hakkab…
Tänane [L] Päevaleht jutustab ühest vene külaelanikust, kellel hääled käskisid endale 122mm naela peakolu sisse taguda. Et tegelane mainitud tegevuse rahumeeli üle elas, siis jääb vaid teha järeldusi tema pea materjali kohta…
Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂