Rooma Vol. 3: UNIVe, tenorid ja Chianti

Hetkel on laupäeva hommikupoolik ja käimas UNIVe projekti viimane sessioon, seekord meie oma hotelli söögisaalis. WiFi töötab ilusti ja et parasjagu midagi väga tähtsat ei räägita, otsustasin natuke muljetada.

Eile õhtupoolikul peeti UNIVe töörühmade viimased ettekanded ja tõmmati sisuline joon alla, tänaseks jäid peamiselt rahaasjad. Kokkuvõttes oli see projekt vist n.ö. nii ja naa – sai üksjagu kasulikku infot ja uusi kontakte, samas kippus kummitama luige, haugi ja vähi sündroom. Seda sain ise ka natuke tunda – töögrupi juht oli shotlane ja sealsed toimimismudelid on meie omadest üksjagu erinevad. Oma e-kursused (“Arvuti abiga ühiskonda”) saime aga ära peetud ja loodetavasti oli osalejatel sest ikka kasu ka.

Eilse õhtuse programmi korraldas [L] EITSA, kes tegi välja soliidse õhtusöögi Piazza de’ Fioril (paraku kurvavõitu kuulsusega plats – seal põletati sajandite eest Giordano Bruno, kellele tänapäeval on platsile ka ausammas püstitatud) restoranis “La Carbonara”. Väga vahva traditsiooniline itaalia söögikoht mõnusa atmosfääri ja tasemel toiduga (ilmselt parim pasta, mida seni on õnnestunud proovida). Eriti hea koloriidi andsid kogu üritusele kaks itaalia vanapapit, kes akordioni ja kitarriga sisse marssisid ja laulu lahti lõid – njaa, kui suvaline papi laulab Lloyd Webberi kuulsat “Con Te Partiro”-d (originaalis laulavad Brightman ja Bocelli) täiesti salvestust väärivas kvaliteedis, pole ime, et selle rahva seast Pavarottisid kasvab… Ja see miski itaalia lorilaul, kus papid lolli nägu ja eesli häält tegid, oleks väärinud ka videot. Me polnud mitte ainsad, kes sillas olid – kõrvalsaalis istus keskealine sinjoora, kes papisid lausa pisarsilmi jälgis ja täie hingega kaasa laulis.

Õhtusöögi juurde käis ka suures koguses veini – vahel on päris mõnus lõdvaks lasta ja veini võtta, kuna kodus peab enamasti alati pärast rooli istuma ja nii jääb veiniproovimine kodust väljaspool ära. Kogu seltskond oli vist üksjagu pehme ja ajas laua taga ka igasugu lorajuttu, aga kõik jäid viisakuse piiresse. Takkajärgi võiks öelda, et kulus täitsa ära – öösel magasin nagu kott ja olin hommikul üle pika aja täiesti välja puhanud.

Täna siis saab asi ametlikult ühele poole, homme varahommikul asume koduteele ja õhtu hakul peaksime juba kodus olema.

Rooma Vol. 2: Vatikan ja segased kolleegid

Eilsest jäi jutt pooleli lõuna paiku. Lõunasöögid on olnud OK, aga paraku peab kõike tarbima püstijalu… Eks siis rahvas otsib igasugu nurgataguseid, kuhu oma taldrikulaadungiga vajuda.

Pärastlõunane EADTU sessioon jätkas ümmargust juttu ning kuna Kakk oli üksjagu autis, tuli hotelli kerida ja tunnike magada. Õhtuks sõidutati meid bussidega Barberini lossi, mis pidavat Itaalia kaitsejõududele kuuluma. Kena koht – esmalt saime tükk aega väljas jalutada ja süveneva pimeduse kiuste pilte teha (pildid panen eraldi välja, kui aega saan), seejärel lasti meid lossi.

Lossi esimeses saalis ootas üsna luksuslik külmlaud, kus kokk otse seakintsu küljest singiviile nüsis ja laual resideerus aukartustäratava suurusega parmesani juustu ratas. Seal sai üksjagu juba kõhtu täidetud, siis aga juhatati meid veel kõrvalsaali, kus pakuti kolmekäigulist (itaalia traditsiooni kohaselt pasta, põhiroog ja magustoit, lisaks veel kohv) õhtueinet. Karmi kõhutäite leevendamiseks aga saime hiljem üksjagu marssida, kuna buss ei viinud meid päris hotelli juurde. Õhtu oli aga väga ilus ja jalutuskäik oli mõnus.

Kerisime Mardiga põhku ja jäime magama. Kella nelja paiku äratas meid miski mürtsatus – algul tundus, et meie enda toas kukkus midagi ümber. Uurimine tuvastas aga, et hääl tuli väljastpoolt. Mõned minutid hiljem hakkas Mardi mobla plinkima ja värisema… Nimelt oli kolleeg Hans alles koju (hotelli) tagasi jõudnud ja korraldas oma toas afterparty‘t.. Me uniste inimestena sest eriti huvitatud polnud – alles järgmine päev kuulsime, mis tsirkus seal käis.

Ajasime end hommikul üles ja läksime sööma, mõningaid tegelasi meie seast seal polnud. Lasime siis hotellist jalga ja läksime Vatikani avastama. Hästi vinge koht on küll – kujutan ette, mida võis keskaegne talumats tunda, kes esmakordselt Peetri kirikusse sattus… Kahjuks olime seal viiekesi – Kakk oleks vist heameelega seal terve päeva istunud, nüüd aga tuli teistega arvestada. Koduteel põikasime ka Hispaania treppe uudistama.

Kakul on kujunenud omajagu umbusku lõunaeurooplaste suhtes ning selle täiendamise eest hoolitsesid ka itaallased. Rongis üritas üks paarike Marti rahakotist ja moblast vabastada – rahakotitasku nööp saadi juba lahti ning moblagi oli peaaegu käes, siis aga sai Mart jaole, mobla kukkus maha ja pätid lasid kiiruga jalga. Oleks ise heameelega paar eurot loovutanud võimaluse eest mõnel sellisel tegelasel nina kukla peale välja lüüa – tõsiselt öökima ajavad sedasorti kahejalgsed. Õnneks rehabiliteeris itaallasi omajagu üks mõistev metrooametnik, kes meid arusaamatuse tõttu aegunud piletite kiuste metroosse lubas ja piletite asja selgeks tegi.

Kakk on füüsiliselt üsna vormist väljas, viimane jupp rännakut hotelli sujus üsna vaevaliselt. Tuleb end kodus kindlasti rohkem liigutama hakata. Hotellis saime mõned minutid puhata, siis läksime lõunale. Seal siis selgusid pikemalt ka kolleegide öise peo asjaolud – muuhulgas ka üks õpetlik loeng retoorika teemadel, mida lahtiselt aknalt uinuvale Rooma linnale valjul häälel peeti (urbi et orbi eesti moodi või vähemalt midagi sarnast; loeng oli muidugi maakeeles)… Kahju, et italiano’d seda hinnata ei osanud.

Pealelõunal ootab ees UNIVe projekti lõpusessioon ja siis veel miski õhtune väljasõit. Sellest siis järgmisel korral.

Kakk Igaveses Linnas

Niih, nüüd on Kakk siis Roomas. [L] UNIVe projekti lõpukogunemisel ja paralleelselt ka [L] EADTU konverentsil.

Sõit läks kenasti ja vahejuhtumiteta, ehkki oli üsna väsitav – arvestades veel eelnevatel päevadel toimunud janti läppariga. Meil on siin igavesti pirakas punt maarahvast koos – kokku vist 15 nägu, kogu Eesti e-õppe aktiiv on kohale lennanud (keegi tegi paha nalja ka, et kui mõni binnlaaden lennuki alla laseb, on e-õppega Eestis jokk). Frankfurti lennujaamas tuli kolm tundi passida – selle aja veetsin peamiselt [L] Wesnothi mängides ja seda Mardile õpetades (MacOS X sisaldab toda mängu isegi vaikimisi versioonis!). Lennujaamas oli hotelli buss vastas, nii et saime kohale kenasti.

Hotellis saime Mardiga kahese toa ja kohe oli üllatus: kohalikud olid ilmselt twin’i double’iga segi ajanud ja kohapeal oli üks suur magamisase… Me aga oleme mõlemad suht ühese orientatsiooniga ja polnud pealegi üldse huvitatud läbi une teineteisega kumitematshi pidamisest. Õnneks oli tegu siiski kahe kokkupandud voodiga ja kui eraldi linad-tekid toodi, läks siiami kaksikute lahutamine suht valutult.

Igati meeldiv üllatus – hotellis on vaba WiFi leviala (tõsi, vaid esimestel kahel korrusel ja meie 3. korruse tuppa ei ulatu – kuid asi see läppariga fuajeesse kolida on, seal mugavad diivanid ka). Ja ka konverentsikohas pool kilomeetrit eemal levib ka täiesti ilusti (kirjutan seda ausalt öeldes konverentsi ajal, kui üks lääne-eurooplane kõnetoolist veidi liiga ümmargust juttu ajab). Nii et võrreldes Portugaliga, kus see igal pool kinni oli ja ka Frankfurti lennujaamaga, on pilt päris palju kodusem (just eile enne äratulekut sai samal teemal [L] EITS listis sõna võetud – nüüd oleks jälle hea näide tuua).

Hotell on muidu OK, ainult italiaanode senine elektripistik on midagi meie nõukogudeaegse sarnast ja jurakate klemmidega europistikud nendesse pesadesse ei lähe. Õnneks on toas ka kaks europesa. Süüa sai hommikul ainult kontinentaalset hommikusööki, kuid seal oli siiski ka võid ja juustu (meenub omaaegne lähetus Strasbourgi, kus hommikul ainult magusaid saiakesi pakuti ja kolmandal päeval läks soolase hommikusuutäiega harjunud Kakul süda pahaks), müsli-jogurtivärk on ka olemas – seega saab kenasti hakkama. Hotelli asukoht on kesklinnas, peamised turismimagnetid jäävad siiski natuke kaugemale (Colosseum pidi jalutamisulatuses olema, aga seal on Kakk juba käinud). Ehk laupäeval jääb aega natuke kolada. Pilte üritab ikka ka teha, kaamera on kogu aeg vööl valmis.

Praegu on Une-Kati väga koledasti kallal (öine uni jäi eelneva nädala taustal lühikeseks) ja kui euroonud jätkavad ümmarguse jutu veeretamist, tuleks peale lõunat hoopis hotelli minna ja natuke magada. Pärast millalgi kirjutab veel.

Tsirkus partseloona läppariga

Oli pikemat aega plaan perre läppar soetada. Ehkki töö juurest on korralik pill (Dell Latitude C640) kätte antud, võiks igaks juhuks ka endal asi olemas olla, pealegi on seni Kiisut teeninud vanake Dell (Latitude D300 PII 300MHz) juba väga väsinud olemisega.

Nii saigi reedel sammud K-salongi poole seatud – räägitagu mis tahes, kuid Kakule on sealt üldiselt igati OK kraami tarnitud. Esialgne valik langes HP NX 6125 peale – põgus netiuurimine lubas oletada ka Linuxi tuge, pealegi on HP seniste kogemuste järgi üldiselt kvaliteetseid asju teinud. Paraku oleks pidanud ikka palju rohkem netis tuhnima – tulemuseks oli paras õudukas.

Sai kodus Ubuntu peale lastud – masin käitus umbes nagu kummiliimipurgis ujunud pärdik. Liigutas end üliaeglaselt ja käitus ebaadekvaatselt. X jooksis kokku, masina kiirus oli umbes 100MHz PI tasemel. Mingeid juhtnööre netist leidus – isegi üks väidetavalt ekstra HP-le kohandatud Ubuntu Hoary versioon sai alla tiritud. Kaks päeva mässamist aga erilisi tulemusi ei andnud, tekkis totaalne siiber. Oli mõte Fedorat proovida, kuid ka see ei saavat tolle HP kandlega läbi. Viimaks lõi Kakk käega ja tiris aparaadi K-sse tagasi.

Õnneks suhtusid sealsed sellid mõistvalt. Esmalt anti asemele proovida nende omatehtud HCS – enam põrsast kotis ei ostnud ja installisime kohapeal Linuxi peale (ja hea, et seda tegime). Tulemus – X ei käivitu. Hakkasime juba mõtlema, et tuleks Delli käest üks nende aparaat tellida… Viimaks aga sai riiulist võetud IBMi Thinkpad R50e – esmalt seda ei valinud, kuna masin tundus esmalt tiba lahja (pärast proovides aga oli jõudu piisavalt) ja ka juhtseadmeks oli puuteplaadi asemel vaid seesinane punane julla keset klaviatuuri. Kui aga muud variandid ei sobinud (laiekraanläpakad ei istu), tuli “suur sinine” ära proovida.

Tuleb öelda, et IBM on vist oma Linuxi-sõbra maine ära teeninud – kõik töötas veatult. Konfimine ja info ülevedu võttis aega, kuid nüüd on masin töökorras ja Delli-vanake rändab nädalavahetusel pensionipõlveks Saaremaale ühe hooldekodus elava inimese kätte.

Aga HP läppareid Kakk enam ei näpi.

Verine värk

Viimati sai siin korduvalt jorisetud puuetega inimeste doonoriksolemise teemadel. Tänaseks olid siis puuetega noored Tartus ja ELIL korraldanud ühe kohtumise, kuhu ühelt osapoolelt laekusid üks tohter koos verekeskuse infojuhiga ning teisalt paarkümmend asjahuvilist liikumispuudega inimest.

Paras kino oli küll. Verekeskuse rahvas üritas muidugi halva mängu juures head nägu teha ja tõestada, et mingit diskrimineerimist ei ole ja et “ka terveid inimesi saadetakse tagasi”. Mis aga kohale ei jõudnud, oli see, et “terveid” saadetakse tagasi juhul, kui vestluse või analüüsi käigus selgub mõni ohtlik faktor – puudega tegelase puhul aga piisab tema nägemisest… Põhiargument oli taas kord “äkki juhtub midagi ja siis meie vastutame” – sorry, kuid seda on puuetega inimesed juba oksendamiseni kuulnud. Parem me sind kooli ei võta, äkki juhtub midagi. Me ei saa sind tööle võtta, äkki juhtub midagi… Hiljem tuli ka välja, et verekeskuses valitsev arusaam ei tee endiselt erilist vahet puudel ja haigusel. Nii et enamusel selle kolmetunnise diskussiooni ajast oli küll tunne, et taome peaga vastu seina. Lõpupoole aga vist hakkas natukene meie jutu mõte kohale jõudma – loodetavasti korraldatakse sarnaseid kohtumisi veel ja saab viimaks natukenegi mõne inimese iganenud arusaamu muuta.

Nalja sai ka. Esmalt muidugi rääkisin enda kunagise loo, kuidas “puudega inimene” tassiti teise linna otsa verekeskusse ja lasti peale väljapraakimist sinna lihtsalt lahti. Seepeale ei saanud ka teine pool muud öelda, kui et inetu lugu ning et neid inimesi tuleks karistada. Nojah – kes see üle kümne aasta tagust asja enam üles kaevab (Kakk pole Valdeko Vende). Aga ikkagi tuli taas kord see “äkki juhtub…”. Seepeale võttis Kakk rahakotist kaks dokumenti, näitas tohtrile ning küsis, kas need pole mitte vereloovutamisest märksa suuremad ohuallikad, mida Eesti Vabariik on “puudega inimesele” usaldanud. No tohter siis vaatas toda värsket AB-kategooriaga juhiluba ning Kaitseliidu relvakandmisluba ning … ega tal midagi öelda ei olnud.

Aga ürituse lõpp andis natuke lootust. Äkki hakkab jää viimaks liikuma.

Naljakas nõustamine

Kakk käis täna [L] ELIL juhatuse koosolekul ja korjas sealt üles ühe naljaka voldiku. [L] Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse väljaanne (miskipärast kirjutavad nad “keskuse” lahku, nagu “poolsuitsu vorst”), räägib puuetega inimeste nõustamisest. Pealkiri aga on veidravõitu – voldikule on kirjutatud “Peer-nõustamisest”. Võiks nagu mõelda, et jutt nendest puuetest, millega kaasnevad seedeprobleemid ning flatulentsiraskused. Aga ei – kogu asi ei seisne üldse peeretamises, vaid AS Tangu asjapulgad on lihtsalt ingliskeelse sõna peer tõlkimatult üle võtnud ja mõtlevad selle all nõustamist, mida viivad läbi omasugused, s.t. antud juhul teised puuetega inimesed. Ilus asi, aga sellise nime all sellega küll kaugele ei jõua – elementaarne keeletaju võiks ametnikel siiski olemas olla.

Peer-nõustamine...??

OK, nõus – ingliskeelset peer’i on tõesti raske tõlkida. Ise pakuks kaudse selgitava variandina “horisontaalnõustamist”, kuid päris hea puht-eestikeelne sõna võiks olla “semunõustamine”. Aga ka ebatäpne termin oleks parem kui praegune umbjabur “peer-nõustamine”.

Nii et armsad AS Tangu inimesed – palun mõelge teinekord natuke, enne kui hurraaga kellegi välismaalase ideed realiseerima tormate. Praegune termin kõlab umbes sama hästi kui piljardiklubi “Kepp & Kerad”.

Teeme aknad lahti, et neid sisse ei visataks

“Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”

See naljakas kild pärineb eesti võrgufolkloori klassikast, [L] Viimse Programmeerija nimelisest “Viimse reliikvia” IT-paroodiast. Sealt on pärit ka mitmed muud head ütlused, nagu “Number kaks. Vend Albert Jägala jõelt (albert@jägala.jõgi.ee)!”, lahe laul “Formattijaaa! Format-tiii-jaaaa!” jmt. Vabavaraline Windows sobis siia ritta absurdsuse poolest ilusti.

Kuid kümmekond aastat hiljem on seis üksjagu muutumas. Soovitaks lugeda [L] Wolli arvamust asja kohta. Kakk on küll põhimõtteline tarkvaravabaduse pooldaja, kuid nii optimistlik olla veel ei julge (ehkki ka Kakk arvab, et Billi senine viis raha teha on end täielikult ammendamas ja lähituleviku tarkvaramaastik hakkab üksjagu teistmoodi välja nägema). Aga oleks ju ilus lahendus. Iseasi, kas kõik veendunud pingviinifännid kohe Windowsile kolivad, kui see vabaks antaks – aga see on siis juba pigem maitseküsimus.

Näis, mis saama hakkab.

Hingedepäeva missa Harkujärvel

Ehkki hingedepäev on alles kolmapäeval, tehti täna vastav missa Harkujärvel ette ära, kuna ETV salvestas kolmapäeva tarvis jumalateenistust.
Isa Heigo oli ilmselt orgunni üsna tõsiselt võtnud – kohale oli veetud nii palju rohelust, et kirikusaal tundus nagu botaanikaaed (Kakk mängis sünti põõsa taga – päris hea rahulik oli 🙂 ), lisaks oli altari ees küünaldest rist. Kõik asjaosalised aeti hea hulk aega varem juba kohale ja kokkuvõttes võib öelda, et sest oli abi ka – sai kõik rahulikult läbi mängida ning salvestus sujus igati kenasti ja tõrgeteta.
Missa oli natuke lühem kui tavaliselt – veidi alla tunni, harilikult tuleb poolteist täis. Jälle kord oli külas vanamuusikaansambel “Camerata Vocale”, keda Harkujärvel ka mitmeid kordi enne nähtud ja kelle esinemine oli tavapärasel heal tasemel, lisaks andsid nad üksjagu pauerit juurde ka üldlauludele. Telemeestele paistis ka asi meeldivat ja pärast käidi lausa aitäh ütlemas. Pärnakate preestril isa Thomasel oli sünnipäev ja nii jätkus üritus keldrisaalis tee-kohvi ja kringliga ning juttu jätkus päris kauaks. Kokkuvõttes igati ilus pühapäev.

Harkujärve kiriku altarikujundus hingedepäeva missal

Verekeskus ja puuetega inimesed

Jupp aega tagasi [L] jorisesin sel teemal. Tänaseks on lugu jõudnud [L] Postimehe veergudele.

Ausalt öeldes ei ole sõnu. Kui sellist juttu ajab meditsiinilise haridusega inimene, siis on ikka tõsiselt kuri karjas. Pakuks, et suur osa prostituute on end ära blondeerinud – niisiis peksame kõik blondiinid verekeskusest tagasi, äkki mõnel on tripper! Ja Jumal hoidku, äkki tuleb mõni neeger kah veel doonoriks! Nii et “kaitseme” kõiki eelnimetatuid sellega, et neilt verd ei võta???

Kindlasti on ratastoolis inimeste seas doonoriks sobimatuid. Nagu ka madruste, puna- ja kiilaspeade ning jalg- ja kivipallurite hulgas. Küsimus on selles, et verekeskuse töötajatel puudub elementaarne reaalne kompetentsus vähegi erinevate juhtumitega tegelemiseks – ja selles on muidugi süüdi need erinevad inimesed ise. Kui aga arvestada, et doonoriverest on kohati tõsine puudus, on selline käitumine kuritegelik ja selle eest tuleks rakendada kohaseid sanktsioone.

Läheks õige ja mõõdaks sealsed töötajad üle. Kes on üle 180 cm pikk, see loetagu ebastandardseks (eestlaste keskmine statistiline pikkus jääb kuuldavasti 175 cm kanti) ja ta peab kas töölt lahkuma või laskma end ülemisest otsast lühendamise teel standardseks muuta. 😛

Kuritegeliku debiilsuse vastu tuleb võidelda.

Ubuntu Breezy

Tõmbasin viimaks siis läpakale uue Ubuntu peale. Varem korra proovisin, siis ei saanud eesti klaverit tööle. Ka praegu ei läinud see kohe paika, kuid lahendus leidus Ubuntu foorumist – tuli /etc/X11/xorg.conf failis märkida klaviatuuri väärtuseks “ee” ja öelda järgmisel käivitusel, et kasutada tuleb X-i settinguid. Algaja aga võib selle asjaga hätta jääda – sellest on tuline kahju, sest ilusti komplekteeritud Ubuntu Breezy näeb väga ilus välja (Gnome 2.12 tundub olevat teinud jälle sammukese Maci suunas) ja on kerge kasutada.

Tubli töö igatahes – Mark Shuttleworth on vist üks haruldane inimene, kelles elavad kõrvuti koos visionäär, häkker, miljonärist ärimees ja lihtsalt pullivend. Ubuntu tegijatel on seega vedanud.